Оглавление
Alexandre Dumas. Kolm musketäri
EESSÕNA,
ESIMENE OSA
I. HÄRRA D’ARTAGNAN VANEMA KOLM KINGITUST
II. HÄRRA DE TRÉVILLE’I OOTETUBA
III. AUDIENTS
IV. ATHOSE ÕLG, PORTHOSE MÕÕGARIHM JA ARAMISE TASKURÄTT
V. KUNINGA MUSKETÄRID JA KARDINALI KAARDIVÄELASED
VI. TEMA MAJESTEET KUNINGAS LOUIS XIII
VII. MUSKETÄRIDE MAJAPIDAMINE
VIII. ÕUKONNAINTRIIG
IX. D’ARTAGNANI ISELOOM TULEB ILMSIKS
X. HIIRELÕKS SEITSMETEISTKÜMNENDAL SAJANDIL
XI. INTRIIG ARENEB
XII. BUCKINGHAMI HERTSOG GEORGES VILLIERS
XIII. HÄRRA BONACIEUX
XIV. MEES MEUNG’IST
XV. KOHTUNIKUD JA SÕJAMEHED
XVI. KUS PITSATIHOIDJA HÄRRA SÉGUIER KORDUVALT KELLANÖÖRI OTSIB, ET HELISTADA, NAGU TA SEDA VAREMGI OLI TEINUD
XVII. BONACIEUX’DE ABIELUPAAR
XVIII. ABIKAASA JA ARMUKE
XIX. SÕJAPLAAN
XX. TEEKOND
XXI. KRAHVINNA DE WINTER
XXII. MERLAISONI BALLETT
XXIII. KOHTAMINE
XXIV. AIAMAJAKE
XXV. PORTHOS
XXVI. ARAMISE VÄITEKIRI
XXVII. ATHOSE NAINE
XXVIII. TAGASISÕIT
XXIX. VARUSTUSEJAHT
XXX. MILEEDI
TEINE OSA
I. INGLASED JA PRANTSLASED
II. LÕUNA ADVOKAADI JUURES
III. TOATÜDRUK JA PERENAINE
IV. KUS KÕNELDAKSE ARAMISE JA PORTHOSE VARUSTUSEST
V. ÖÖSEL ON KÕIK KASSID HALLID
VI. KÄTTEMAKSUUNELM
VII. MILEEDI SALADUS
VIII. KUIDAS ATHOS VAEVATA OMA VARUSTUSE LEIDIS
IX. NÄGEMUS
X. KOHUTAV NÄGEMUS
XI. LA ROCHELLE’I PIIRAMINE
XII. ANŽUU VEIN
XIII. PUNASE TUVIMAJAKESE KÕRTS
XIV. AHJULÕÕRIDE KASULIKKUSEST
XV. STSEEN ABIKAASADE VAHEL
XVI. SAINT-GERVAIS’ BASTION
XVII. MUSKETÄRIDE NÕUPIDAMINE
XVIII. PEREKONNAASJAD
XIX. SAATUS
XX. SUGULASTEVAHELINE JUTUAJAMINE
XXI. OHVITSER
XXII. ESIMENE VANGISTUSPÄEV
XXIII. TEINE VANGISTUSPÄEV
XXIV. KOLMAS VANGISTUSPÄEV
XXV. NELJAS VANGISTUSPÄEV
XXVI. VIIES VANGISTUSPÄEV
XXVII. KLASSIKALISE TRAGÖÖDIA VÕTE
XXVIII. PÕGENEMINE
XXIX. MIS JUHTUS PORTSMOUTHIS 23. AUGUSTIL 1628
XXX. PRANTSUSMAAL
XXXI. BÉTHUNE’I KARMELIITIDE KLOOSTER
XXXII. KAHT LIIKI DEEMONID
XXXIII. TILK VETT
XXXIV. PUNASE MANTLIGA MEES
XXXV. KOHTUMÕISTMINE
XXXVI. HUKKAMINE
XXXVII. LÕPP
EPILOOG
Отрывок из книги
1625. aasta aprillikuu esimesel esmaspäeval näis Meung’i linnake, kus kunagi sündis “Roosiromaani” autor, olevat niisuguses mässutuhinas, nagu oleksid hugenotid seda teiseks La Rochelle’iks muutmas. Nähes naisi Grande-Rue suunas põgenemas ja lapsi uksekünnistel karjumas, kiirustasid paljud linnakodanikud kürassi selga tõmbama, haarasid oma pisut ebakindla enesetunde parandamiseks musketi või hellebardi ja ruttasid Vaba Möldri kõrtsi poole, mille ees tungles minutitega kasvav lärmakas ja uudishimulik rahvasumm.
Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda selletaolist sündmust oma ürikutes. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes punakollast lippu või hertsog Richelieu kaardiväelaste univorme, Vaba Möldri kõrtsi poole.
.....
“Maksutähed Tema Majesteedi eravarakambri nimele,” vastas d’Artagnan, kes oli kavatsenud selle soovituse abil kuninga teenistusse astuda ja sellepärast arvas, et ta selle veidi liiga julge vastusega ei ole sõnagi valetanud.
“Kurat küll!” hüüdis peremees täielikus meeleheites.
.....
