Kolm eemalduvat kinga
Описание книги
Lugejani jõuab kolmeosaline e-raamat täis meisterlikku lühiproosat. Kes tahab lahendada pealkirja mõistatust, peab alustama teisest osast. Sealt leiab ta lisaks vastusele veel lugusid seksist, surematust armastusest, suitsiidist ja isegi kõlvatusest. Kes tahab aga verd, higi, kannatusi, kalapüüki ja seda, kuidas vanal, uuel ja ka praegusel argisel ajal päid rajuti ja raiutakse ning ka muid õõvastavaid asju, alustagu kohe otsast peale. Kolmas osa kuulub neile, kes huvituvad ülemeelelisest, taevasõõridest, võllanaljast, kurbmängust ja ka sellest, mis läheb sõnadest kaugemale. Mõnest loost kumavad läbi looja vaevad, kusagil ärkab üks kolmeaastane tüdruk igal hommikul nutuga, mõned lapsed jäävadki sündimata. Aga pole kahtlust, et metsad on meeldivad ja kui jõudu piisavalt pingutada, siis võib inimene uueks saada ning mõista mitte ainult omasuguste, vaid ka loomade ja kogu looduse tähendust. Kõigile ei suuda keegi kunagi meele järgi olla. On lugusid, mis oleks nagu vette kirjutatud ja neidki, mis jäävad pikemaks ajaks kummitama. Kui see raamat suurendab kasvõi kriipsu võrra inimeste hoolivust, siis usub autor, et tema ülesanne on täidetud.
Оглавление
Priit Uring. Kolm eemalduvat kinga
Tänusõnad
Autorist
I OSA. ARGIPÄEVAD SINISEL PLANEEDIL
Kungla rahva lapsed
Arturi ajastu
Tsüklonid ja õrnad tuuled
Latikavõrendik
Surijate kõrval
Koknese kuningas
Madisepäeva paiku
Oo, reekviem!
Eelmised olijad
Astraalid
Vikerkaarel hulkuja
Argipäev imeilusal sinisel planeedil
Noad keldris
Kaks salmi
Augustivaikus
II OSA. FERTIILNE PÜSITUS
Vaheldumiste ebainimlik tõde
Närvirakud
Lõvid puuris
Enne kooselu
Näe voolab aja jõgi
Krahh
Casus vitae
Lüllemäe müsteerium
Saturni eine
Ma ei näinud oma silmi
Lind õlal
Akaatsia all
Lahkumised koidikul
Kevadingel 98
Teesklemise kunstist
Keskaegkonna voodimeres
Taaveti täht
III OSA. IGATSUS ÖELDAMATU JÄRELE
Hemingway Põltsamaal
Merekohina rauguses
Kaitstud olendid
Päev reede, suus ääretu kõrb
Kohusetruud jaaniussid
Geeniuste liivad
Kolmkümmend kolm rumalust
Hereetik
Viimne loode
Kurbmäng Kedrikuga
Veider jutt
Hobuse unenägu
Rubiinid veel enne lõppu
Spliin
Õhumulliridade vahel
Отрывок из книги
Priit Uring (sünd 1943) on varem avaldanud kolm lühiproosaraamatut, 1993.a. pealkirjaga “Sa tulistasid unenägu”, 1997.a. pealkirjaga “Opositsioon. Homunkulus” ja 2003.a. pealkirjaga „Ilmutus merikarbist“. Tema jutte ja novelle on omal ajal trükkinud ajakirjad “Noorus”, “Vikerkaar”, “Looming”, “Kultuur ja Elu”, “Eesti Naine” ning neid on ilmunud muudeski väljaannetes. Jooksvas meedias on varem korduvalt avaldatud tema kirjutisi õigusteaduse, poliitika, moraali, usu, kirjanduse ja kultuuri valdkonnas. Elukutselt on ta jurist, isiksusena vastuoluline, ühe sõbra arvates isegi salapärane. Tema kirjanduslik looming on tegelikult küllaltki kasin. Aastal 1996 võeti ta vastu Eesti Kirjanike Liidu liikmeks, kuid lahkus sealt poole tosina aasta pärast ilma näiva põhjuseta, millega tekitas teiste liikmete seas teatavat poleemikat.
Kadunud kirjanik Jaan Kruusvall märkis 1994.a. ajakirjas “Looming” nr. 3, et Priit Uring`u tolleaegne debüütkogu “Sa tulistasid unenägu” on väga meisterlikult kirjutatud, kuid autor hoidub lugejast kaugele-kõrgele, ei tule ligidale, ei ava end päriselt, ka kriitikud ei oskavat autori esimese raamatuga midagi peale hakata. Oskar Hansoni nime all avaldatud artiklis 01. detsembri 1993.a. ajalehes “Hommikuleht” nimetati Priit Uring`u proosat tühja ilu tulevärgiks ja artikli autor leidis, et see tekitavat lugejas solvatu tunde. Teisalt jälle “Vikerkaares” nr. 5, 1994.a. rubriigis “Vaatenurk” nimetas Mart Kivastik teda hoopis soojalt Põltsamaa Uring`uks, pidades silmas asjaolu, et mitmed ta lood on seotud Põltsamaa linna ja selle ümbrusega. Tema sõber kirjanik Mait Raun nimetab Uring`ut koguni nn. teist tüüpi kirjanikuks, kes nagu sukelduja on leidnud aegajalt teokarbist pärli. Veel üks Tartu muusik ja kirjamees Arvo Uustalu arvab, et Uring`u novellid on nägemus inimesest ja tema hingest, loodusest ja tema hingest ning see nägemus kujuneb lugeja sees. Mait Raun`ile kuulub ka paradoksaalne arvamus, et Uring vaikitakse esialgu maha, sest ta ei mahu valitseva kaanoni raamidesse. Peeter Künstler kirjutas ajalehes „Sirp“ 2003. aasta lõpus kogumiku „Ilmutus merikarbist“ kohta muuseas järgmist: „…Uring kirjutab spontaanselt, n. – ö. jumalikust sädemest süttinuna, vastukajasid kalkuleerimata. Tema puhul on selline meetod tõepoolest õigustatud … Selline viljakas ambitsioonideta ambitsioonikus on meie kirjandusmaastikul lausa ärritavaks probleemiks, ajal, mil professionaalsusest patrab kogu ühiskond.“ Enesesalgamisele viitab ka Uring`u kunagi omavahelises vestluses naljatamisi tehtud ettepanek Mait Raun`ile, et too kirjutaks tema proosapaladest ülevaate, kui juba surnud mehe loomingust. Viimastel aastatel on Uring huvitunud budismist ning ta on avalikust kirjanduselust praktiliselt eemaldunud. Pärast pikka vaikuseperioodi avaldas ta siiski kultuuriajakirja „Looming“ 2012. aasta mainumbris proosapõimiku pealkirjaga „Mis iganes tuleb“.
.....
Kui ta kantsi poole tagasi läks, kordas ta omaette mõttes kogu aeg: „Lillevardes lõikasite kahe aasta eest sügisel mõõkadega liivlaste külvatud vilja, nüüd lõikasime meie vastu; Lillevardes lõikasite teie mõõkadega vilja, nüüd lõikasime meie teie oma mõõkadega teid endid; asi on ühel pool …“
Ja linnuse väravavahest läbi sammudes tabas teda äkiline veendumus, et ta lahkub Koknesest igaveseks. Elada oli tal jäänud veel täpselt kuusteist aastat, aga ise ei teadnud ta sellest midagi. Meie muidugi teame, et tema isiklik martüürium algas rukkimaarja päeval aastal 1224 Tartu kaitsmise ajal …
.....