Читать книгу Ahvatlev šantaaž - Joyce Jemison - Страница 4

“Vaadake sinna! Näed, see... Kes ta selline on?”

Diego Sajes osutas teda huvitavale objektile erakordselt kallist veini täis pokaaliga, seejärel tõstis pokaali laisa liigutusega suu juurde. Kuigi ta kandis õhtuülikonda, oli kehahoiak lõtv – üks käsi lebas laual, jalad olid vabalt laua all risti. Loomupärane tõmmu nahk moodustas pikantse kontrasti valge laudlinaga, tumedad silmad ja tahtejõuline nägu andsid tunnistust iseloomust.

Kõrval istuv mees vaatas täis saali teise otsa. Tänase lõuna andsid pangategelased ja seetõttu oli siin enamik linna mõjukatest kodanikest. Brändit ja portveini juues lubasid nad endale sigari – kuninganna eest oli juba toost lausutud ning enne ühe autoriteetsema poliitiku kõnet ja pärast lõunasööki said inimesed pisut lõõgastuda.

“Kes nimelt?” küsis Diego Sajesi naaber.

“Blondiin helesinises,” vastas Diego lühidalt.

Kaaslase kitsale näole näole tekkis ebameeldiv irve.

“Isegi teie, senjoor Sajes, ei tule toime Portia Lanchesteriga. Isegi kui teil õnnestuks ta seeliku alla pugeda, kohtuksite seal raudse voorusevööga.”

Diego rüüpas veel sõõmu Burgundia veini, nautides maitsebuketti, ning jättis lauakaaslase märkuse tähelepanuta. Ta oli harjunud, et Britannia kõrgseltskonna esindajad sõnu ei vali. See käis ka Pierce Haddenheimi kohta. Pärinegu ta pealegi rikkast perekonnast, hing on ikkagi prügikastist pärit. Diegol puudusid igasugused illusioonid lõunal viibivate privilegeeritud külaliste suhtes.

Tumedad silmad ahenesid jälle Portia Lanchesteri uurides. Ta nägi küll ainult naise profiili, kuid sellest piisas, et tekiks tahtmine muugi üle vaadata. Ta oli klassikaline kaunitar, inglise roos – heledad juuksed, puhas nahk ning kõrged põsesarnad, mis vaieldamatult üllast soost pärinevust tõendasid.

“Lanchester...” pomises ta.

“Lohring Lanchester,” tuletas Haddenheim meelde.

“Ah-jah!” noogutas Diego.

Victoria-aegne kaupmeeste ja kolonisaatorite dünastia. Praegu on see mõttetu anakronism. Nad oleksid ammu pidanud olema alla neelatud mõnest rahvusvahelisest pangaimpeeriumist, aga vaevalt et ellujäämine neid üldse enam huvitab.

Habemenoana terava mõistusega Diego sai kiiresti ülevaate kogu City asutuste finantsvõrgustikust, mis on põimitud rahvusvaheliselt, haarates kogu Ühendatud Kuningriigid, Euroopa, Ameerika ja Vaikse ookeani regiooni. Üheks kõige teravama mõistusega ämblikuks selles võrgus, kes asjatundlikult iga nähtamatu niidi võnget ära kasutas, oli Diego Sajes.

Sealjuures tundus, et ta oskas suurepäraselt üldist tähelepanu vältida. Kõik, mida võite nentida Diegoga kohtudes, on, et teie ees seisab hispaania juurtega ladinaameeriklane. Päritolust annab tunnistust energiliste joontega tahtejõuline nägu, kes on kõik elus saavutanud ise. Ei ole mingeid Sajeside dünastiaid, mis teda toetaksid ning talle pankade ja muude mõjukate asutuste uksed avaksid.

Siiski, tasus tal vaid näidata vähematki huvi mõne ettevõtte või investeeringu vastu, kui kõik võimalused New Yorgis ja Sidneys, Tokios ja Milaanos, Frankfurdis ja Londonis nagu nõiaväel ta käeulatusse ilmusid. Teda edestas kõige terasema mõistusega finantsoperaatori kuulsus. Sajes oskas teha raha, väga palju raha. See sundis suurte kompaniide tippjuhte, pankureid, investoreid ja tööstureid ühinema ta projektidega, kuigi Diego kunagi kellelegi oma kavatsusi ei avaldanud.

Pierce Haddeheim, kelle kompanii oli Diegole lühiajalise Londoni-visiidi ajaks nii-öelda giidiks määranud, püüdis Sajesi plaanidest midagi välja urgitseda. Kahjuks piirdus Diego vaid vihjetega, mis selge pildi andmise asemel selle veel segasemaks ajasid. Irooniatuluke helkis ta tumedates silmades, kui Pierce püüdis vestlust juhtida asjadele, mis Sajesi Londonis tõepoolest huvitada võisid.

Kas tõesti Portia Lanchester?

Pierce vaatas uuesti naise poole, seekord väga tähelepanelikult. Võib-olla mõtleb Sajes ainult, kuidas täna õhtul lõbutseda, aga samas võib see olla üks vihjetest.

Lohring Lanchester. On see üks kaartidest, mida Sajes Londoni-visiidi ajal võita tahab? Peab midagi välja õngitsema!

“Pangal pole just paremad päevad,” märkis Pierce aeglaselt. “Vana Lohring kaotas suure osa aktivast paar aastat tagasi, kuid jäi edasi presidendiks. Aga Tom Lanchester, ta vennapoeg, on veelgi andetum. Räägitakse, et ta olevat hiljuti paar ettevaatamatut otsust teinud.”

Haddenheim heitis kiire pilgu lauakaaslase poole, kuid Diego ei näidanud asja vastu mingit huvi, vaid igavles lausa avalikult.

“Selge,” poetas Diego. “Miks nii palju irooniat miss Lanchesteri aluspesule mõeldes?”

Pierce lasi end lõdvaks. Tähendab, esimene tähelepanek osutus õigeks – Sajesi huvitab vaid seks. Olgu. Tal endal polnud kunagi õnnestunud Tom Lanchesteri õde, seda külma litat ära rääkida ning rohkem edu ei saavutanud ka Simon Musters, kes täna neiu kavaleriks oli. Pierce ei teadnud kedagi, kes oleks Portiat taltsutada suutnud. Kunagi oli ta vist isegi kihlatud olnud. Kas tõesti õnnestus kellelgi jääkamakalt purikad maha raputada? Kes see noormees ka poleks, praegu oli ta vaateväljast kadunud. Sellest alates ei seostatud Portia nime enam ühegi mehega.

“Isegi Diego Sajesi võimuses ei ole teda lõkkele puhuda,” muigas Pearce endamisi.

Diegol oli palju naisi, kuid sellist jäätükki kohtas ta esimest korda. Ta armastas tuliseid kaunitare. Ladina-ameerika kabareelauljad, itaalia ooperidiivad, prantsuse krahvinnad... maroko modell ja ungari tennisist... mõlemad sel aastal. Pierce’i pilku sugenes mehelik kadedus, aga midagi pole teha. Naised riputasid end ise Sajesile kaela.

Solvumine kadus kohe ja Pierce muigas. Portia ei ole selline. Diego embusesse ei lasku ta mingil juhul.

Kaasvestleja poole kummardunud, teatas Pierce usalduslikult: “Ta on frigiidne, sellepärast!”

Ta pistis käe smokingi taskusse ja võttis sealt visiitkaardi, mille siis Diego poole sirutas.

“Ärge raisake aega, parem helistage ja hotellitoas ootab teid keegi. Ärge kahelge, seal on kõik puhas, kasutasin ise sama teenust! Muide, maksta saab ka krediitkaardiga.”

Diego tõmbas käe tagasi, võideldes sooviga rusikas Haddenheimi pahelisse näkku lüüa. Selle asemel jõi ta pokaali tilgatumaks ja sirutas käe pudeli järele.

Endale tubli portsu veini valanud, märkis Diego: “Nüüd peame vist õhtusöögi eest tasuma!”

Tõepoolest, peolaua tagant tõusis helepunases rüüs tseremooniameister, olles valmis kohalolijatelt vaikust paluma ja kõnede algusest teatama.

Kui rahvale esitletud poliitik Suurbritannia majandussituatsioonist rääkima hakkas, pööras Sajes pilgu uuesti Portia Lanchesterile, kes istus väga sirgelt, lõug ette lükatud.

Diegot huvitas, kuidas neiu ilma riieteta välja näeb. Selle kavatses ta välja selgitada.

Portia istus liikumatult, käed põlvedel, ja jälgis hoolega, et ta näoilme surmavat igavust ei peegeldaks. Igavus algas koos esimese kõnega. Tegelikult oli terve õhtu igav olnud. Ainult jumal teadis, miks ta Simoni valelikule meelitamisele järele andis ja talle seltsiks nõustus olema. Portia tegi seda ahastusest ja kaastundest. Simoni koeralik jumaldamine üheaegselt ärritas ja liigutas teda.

Loomulikult ei tee ta sellist lollust, et annab mehele mingitki lootust suhet arendada. Sellepärast tundus ka tänane Citys istumine alguses täiesti süütuna.

Portia ei osanud aga ettegi kujutada, kui õudsaks see tegelikult kujuneb. Kõigis jutuajamistes domineerisid raha ja poliitika. Portiat ei huvitanud ei üks ega teine. Pealegi oli ta oma lauas ainus naine. Tegelikult oligi saalis ainult paarkümmend naisterahvast. Kuna veini voolas ojadena, tundis Portia endal sadade meeste ülesköetud pilke. Need kutsusid alati esile vastikust.

Portia kasutas oma harilikku relva – manas näole külma, võõrdunud maski. Vaid nii suutis ta teeselda, et ühegi mehe pilku ei märka. Simoni kõrvalolek teistele ilmselt takistuseks ei olnud.

“Simonil on ilmselt ükskõik, millist huvi ta kaaslanna teistes tekitab,” mõtles Portia ärritunult.

Simon palus ta kaasa ainult selleks, et olukorda ja kadedate pilke nautida.

Haigutust alla surudes sirutas Portia käe mineraalveepokaali järele, jõi lonksukese vett ja võttis siis laisa liigutusega taldrikult küpsise.

Poliitik jätkas ilukõnet, kirjeldades protsendimäärasid, finantsskeeme ja maksustamist.

Vaene Tom! Nende perekonna kehvas olukorras finantsid vajasid teda ja ta pidi saatusega leppima. Kuigi täna oli vennal vedanud – ootamatu gripp surus ta voodisse ja vabastas üritusest.

Portia lubas mõtetel huvitavatele radadele pöörduda – Benjamin Telleri, riigi asevalitseja aegse portreemaalija tööde täieliku kataloogi väljaandmise juurde. Oli vaja leida veel mõni puuduv maal – “Mister Ord jahikoeraga” aastast 1816 oli vist ekslikult talle omistatud. Veel tuli kindlaks teha, kes on kujutatud 1809. aastal maalitud pildil “Noor naine harfiga”. Portia oli peaaegu kindel, et see on miss Maria Colding Hartweizist Yorkshiris. Kuid tõendid olid ebausutavad. Ilmselt tuleb Hartweizi külastada, sest oli põhjust arvata, et teisedki perekonnaportreed seal ripuvad. Hiljem saaks krahvi arhiivis sorida, lootuses leida mõni terveks jäänud arve või kiri.

Lõpuks suundus kõnemees kohalolijate viisaka aplausi saatel oma kohale.

Portia lauas hakati jälle vestlema. Simon kummardus neiu poole, asetas tema käele oma käe ja lausus: “Oli alles kõne! Sul on vist väga igav?”

“Kas keegi kuulab ka selliseid ettekandeid?” küsis neiu kerge naeratusega huulil.

“Issand, loomulikult mitte! Võib-olla ainult õnnetud pressiesindajad... Nad peavad välja õngitsema midagi, millest pealkirju kokku klopsida.”

Portia neelas jälle lonksukese vett.

“Tahad likööri?” küsis tähelepanelik kavaler.

Portia raputas pead. Ainult mitte alkoholi! Õhtusöögi ajal jõi ta niigi šampust ja veini.

“On veel kohvi järel?”

Simon sirutas käe keset lauda oleva lillekaunistuse taha hõbedase kohvikannu järele. Portia keeras pead ettevaatlikult vasakule ja seejärel paremale, et tuima kaela veidi sirutada... ning tardus.

Üks mees vaatas üksisilmi tema poole. Mehe pilk mõõtis teda hindavalt ja laisalt.

Portia sees pinguldus tuline keel. Ta tundis ärevust, kuid mehelt silmi pöörata ei suutnud.

Et mees pikk on, paistis isegi hooletus poosis toolileenile nõjatudes. Eurooplase jaoks on ta natuke liiga tõmmu, see ei ole päevitus. Vahemere äärest? Itaallase või kreeklase jaoks on ta vist liiga kogukas. Kõrged põsesarnad, energiline ninajoon... sügavad kortsud suunurkades... tumedad, väga tumedad silmad.

Need jälgisid naist tähelepanelikult.

Portia oli mõne kohutavalt pika viivu liikumatu, kuid pärast üliinimlikke pingutusi suutis pilgu siiski lahti rebida.

“Koort?”

Neiu vaatas koorekannu, mida Simon neiu kohvitassi poole tõstis.

“Ei, aitäh!”

On see imeliku kõlaga hääl tema oma? See tundub värisevat?

Kohv värskendas ja Portia enesekindlus tuli tagasi. Harilikult vältis ta meeste pilke, eriti siis, kui teda niimoodi vaadati. Seekord tabas võõra pilk ootamatult ja ta polnud selleks valmis. Oligi kõik.

Portia nägu omandas uuesti ükskõikse ilme. See oli mask, millega ta end meessoo eest kaitses. Erandi tegi ta ainult neile, keda tõepoolest usaldas.

Õnnetuseks ei jätnud kohmetus Portiat maha. Ta teadis, miks. Ta kukal lausa põles mustasilmse tundmatu pilgust. Vastu tahtmist tõusis kujutlusse mehe kuju – energilised näojooned, küüniline ja samas tundlik pilk...

Stopp! See asi tuleb lõpetada!

Portia püüdis keskenduda Simonile, kellega oli lihtne kanda ükskõiksuse maski. Simon oli ohutu. Sama ei saanud öelda mehe kohta, kes teda nii üksisilmi seirab...

Ametlik osa lõppes ja nüüd ei olnud enam mingit takistust, et jalga lasta. Portia joob kohvi lõpuni ja palub Simonil takso tellida. Simon on kindlasti ahastuse äärel, kuid tema ei anna alla. Loomulikult Simon meeldib talle, solvata teda ei tahaks, kuid üksinduse igatsus on nii ületamatu.

Huvitav, kas Tom juba magab?

Murest läks neiu kulm kortsu.

Viimasel ajal nägi Tom väga halb välja, kuigi Portia oli temaga harva kohtunud. Eelmise kuu veetis naine Ameerikas, kuhu ta ühe sinna müüdud Telleri pildi järgi tormas.

Tom oleks pidanud Londonist lahkuma, veidi Soltonis elama ja Felicityga lähedasemaks saama. Nad peavad seda võtma kui tegelikkust. Tom ja Felicity sobivad teineteisega ideaalselt. Portia teadis, et Felicityst saab Soltonile ideaalne perenaine. Ta tunnetab seda paika intuitiivselt.

Portia elas hulk aega hirmus, et Tom abiellub mingi jubedusega, kes vanas mõisas kõik pea peale pöörab. Kutsub kohale moodsate disainerite armee, kes muudavad Soltoni vastikuks muuseumieksponaadiks.

Felicity Patridge on täiesti teistsugune. Ta lihtsalt hoolitseb Soltoni eest, on Tomile truu ja kingib talle rea lärmakaid lapsukesi.

Portia hallid silmad kattusid looriga. Milline kurb iroonia Inglise maapärimissüsteemis – tütardel ei ole kunagi võimalik elada majas, kus nad üles on kasvanud. Ehk ainult siis, kui vanematel pole poega, kes kõik päriks. Tütarlapsed peavad kodu maha jätma ja kusagil mujal peatuspaiga otsima. Pole vaja varjata, just see tõukaski Portiat Jeffrey Chandleriga kihluma. Naist ahvatles võimalus saada perenaiseks mehe avaras mõisas Chropschieris ja tema Elisabethi-aegses suure kunstikollektsiooniga lossis.

Portial ei jätkunud jõudu end sundida Jeffreyle mehele minema. Vaene Jeffrey, kui ta ei oleks hakanud oma õigusi taga ajama juba ammu enne pulmaööd, oleks sellega veel nõustuda võinud. Kuid pärast Toscanas veedetud kuud mõistis naine, et pulmi ei tule. Isegi Uffici galerii külastus ei kompenseerinud vastikust Jeffreyga voodisse heita.

Portia vihkas kõike suhete intiimse poolega seotut.

Ükskõik milliseid jõupingutusi ta vastikuse varjamiseks ka ei teinud, tajus Jeffrey seda ikkagi ja olukord muutus väljakannatamatuks. Mitte vähem košmaarseks kujunes kihluse katkestamine – valuline ja piinlik, süvendades veelgi süütunnet.

Sellest ajast alates otsustas ta seksiga lõpu teha ja avastas, et see toob kergendust. Portia teadis, et mehed teda külmaks ja tundetuks peavad. Nende arvamus ei läinud talle korda.

Kael muutus pingutusest tuimaks. See tüüp vahib endiselt!

Portia liigutas kohvitassi. Huvitav ja seletamatu – ta tahtis pöörata kontrollimaks, kas mees tõepoolest teda vaatab. Sellegipoolest pöördus ta Simoni poole.

“Kuule, ma ei tahaks su õhtut rikkuda... aga tõusin täna hommikul väga vara. Saad mulle takso kutsuda? Mul on aeg koju minna.”

Simoni helesinistesse silmadesse ilmus pettumus.

“Tõsi? Arvasin, et lähme pärast klubisse...”

Portia puudutas meest õlast.

“Kardan, et sellest ei tule midagi välja. Vabanda, Simon!”

Naine tõusis kiirelt ja sama tegid temaga ühes lauas istunud mehed. Üks noortest külalistest palus Tomi tervitada.

“Tal on gripp,” ütles Portia.

“Jah, loomulikult on ta haige,” naeris keegi.

Teised ühinesid, vahetades mõistvaid pilke. Portia süngestus, püüdes vihjete sisule pihta saada.

Saaks juba kiiremini koju!

Simon võttis naisel käe alt kinni ja saatis ta saali kaugemas otsas asuva väljapääsu poole. Pärast kõne lõppu oli saalis jälle liikumine alanud. Inimesed sõelusid saali ja tualeti vahet, käisid baaris ja hallis või kõndisid lihtsalt niisama ühe laua juurest teise juurde ning tervitasid tuttavaid.

Enne ukse juurde jõudmist peatati Portia mitu korda seltskondlikuks keelepeksuks. Tal tuli seisma jääda ja viisakalt vastata, nii et teekond ukseni kestis üsna kaua.