Читать книгу Teisipäevamaa - Jüri Kolk - Страница 2

Jüri Kolk
Teisipäevamaa

Teisipäevamaa

© Jüri Kolk, 2014

Kingitud Hobune Tartu, 2020

Algselt trükisena ilmunud teose

väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital.

Kirjastus Jumalikud Ilmutused, 2014.

Kaane kujundanud Einike Soosaar

Toimetanud Mariina Paesalu

Digiteerinud EDRK

ISBN 978-9949-7472-1-4 (epub)

ESIMENE VERI

Naine helistas maalt. Ütles, et tal on seoses tütre sünnipäevaga idee või õigupoolest isegi mitte idee. Lihtsalt laps tahab nukumaja, et mis ma arvan ja kui arvan hästi, kas ma võiksin siis Tartus ka ringi vaadata – ehk leian kuskilt midagi ägedat.

Kaalusin küll korraks, et teen ise selle nukumaja, et kui raske see ikka saab olla, aga esiteks ma ei viitsi ja teiseks ma ei oska – liiga ilus see igatahes ei tuleks – ja kolmandaks (ja see on kõige olulisem): ega ma kuskilt vajalikke materjale kokku ostes seda asja palju odavamalt tehtud saaks.

Ühesõnaga, sättisin linna. Lipsasin paarist kohast läbi ja leidsin ühe kena poekese mänguasjade osakonnast paar nukumaja. Mis seal’s ikka – telefon taskust välja ja pildistama! Nii on ju kõige lihtsam kindlaks teha, kas see, mida näen mina, vastab sellele, mida mu naine näeb vaimusilmas, ja kas see on ägedam kui kraam, mida kallis kaasa võib leida selle linna kauplustes, kuhu ta sünnipäevani jääva nädala jooksul korraks läheb.

Üldjuhul ma küll võpatan alati ebameeldivustundest, kui keegi väidab, et „üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna”. Tuhka ta ütleb, see on mingi kirjaoskamatute vandenõu! Kui me räägime (ja pange nüüd hoolega tähele – just nimelt räägime, mitte ei vaheta meelepilte!) veidigi olulistest asjadest, siis ütlevad juba paar hästi sihitud sõna rohkem kui üks pilt, see on ju selge. Iseasi, kui kirjaoskamatud ei suuda mõista, mida tähendab näiteks sõna „ahastus”, sest nad on harjunud seda seostama snobistliku vingumisega kalli kinopileti pärast, aga see pole sõna ega sõnastaja süü.

Nii palju tahan veel öelda, et Balzac kirjeldas kuuesajal leheküljel üht ust, aga teie oleks lihtsalt öelnud, et „läksin tuppa”. Kujutlege nüüd, mida Balzac oleks võinud teha asjadega, mille kohta teie ütlete „kirjeldamatud”, kui ta poleks takerdunud pisiasjadesse. Oh sa püha püssimees! Aga olgu, aitab sellest kõrvalepõikest – nukumaja kirjeldamiseks on tõepoolest üks pilt parem kui kümme sõna, mis ma ikka jampsin. Vähemalt on endal lihtsam, ei taha lõpuks Balzaci surmalõksu kukkuda.

Niisiis, telefon välja ja pildistama! Paraku saabus kohe turvamees, kes küsis, et ega ma ometi ei pildista. Mina vastu, et aga mis siis. Tema jälle, et ei tohi. Mina tundsin huvi, et mis siis nüüd saab. Turvamees ütles, et eks ma pean need pildid ära kustutama. Mina ütlesin, et olgu pealegi. Kuram, olen ristimisvee maha pesnud ja pioneerikaelaräti põlglikult nurka visanud, võin ka turvale tühje lubadusi jagada, ei tema minu südamesse näe. Oh, paraku nägi küll!

„Palun andke see telefon siia, ma kustutan need pildid ise ära!”

„Kuulge, see on nüüd küll täiesti absurdne nõudmine.” Mõtlesin viivuks, mida järgmiseks öelda, ja leidsin enda arvates mõistliku jätku: „Ma ei kavatsegi oma tundlikest isikuandmetest pungil telefoni võõrastesse kätesse usaldada, tulge mõistusele.”

Turvamees oli kõigutamatu: „Midagi pole parata, kui tegite pilti, peate oma telefoni mulle andma, see on meie kaupluse reeglites kirjas.”

Kemplesime selle üle tükk aega. Selgus, et reeglid on uste juures väljas ja et reeglitega nõustun ma juba kauplusse astudes. Tõsiasi, et mina neid näinud ei ole, ei muuda midagi. See on kõikjal nii – seaduse mittetundmine ei vabasta karistusest. Jah, eemalt näevad need reeglid välja nagu tavaline hall sein, aga kui minna lähedale ja kasutada luupi, siis saab lugeda küll. Ühesõnaga, juba kauplusse sisenemisega olen ma nõustunud teatud reeglistikuga, sõlminud lepingu.

Tunnistan, korralik inimene minus, pereisa Jüri, hakkas taanduma ja tema asemele astus üha kindlamalt Anton. Antonil on puhmaskulmud ja rahutud, vilavad silmad nende all. Antonil on nupuga nuga. Antoni jaoks on täiesti loomulik kellelegi taburetiga virutada. Anton ei ole küll tugev ega kiire ega tark ega ilus, aga siiski on ta ebameeldiv vastane. Antoniga ei maksa jännata.

Niisiis, Anton ütles, et nüüd on niisugune lugu, et ta tahab teada, mis on selle deliirse nõudmise põhjenduseks. Turvamees kostis, et tal pole volitusi sellele küsimusele vastata, et tema asi on hoolitseda, et ei pildistataks. Nüüd võttis Jüri veel kord vestluse üle ja ütles turvamehele, et kuulaku ometi – kõige olulisem on ju põhjus! Et tema, Jüri puhul tähendab foto kustutamine lihtsalt seda, et ta ei osta sellest kauplusest, muud midagi. Ta tahab naisega nõu pidada ja kui ta seda teha ei saa, siis ei osta ja asi lahendatud. Turvamees ütles, et eks see ole kahetsusväärne küll, aga reeglid on reeglid.

Jüri hakkas uuesti midagi seletama, aga ma ei kannatanud seda enam välja, ütlesin, et mida kuradit, kas te arvate, et ma panen teie närusest kauplusest mobiiliga tehtud pilte kuhugi blogisse või? Ja kui panengi, et mis siis juhtub? Turvamehed palusid mul tulla tagaruumi, et minu küsimustele vastab nende äraneetud kaupluse juhataja või marketingijuht, igatahes mingi võll.

Läksimegi mingisugusest kitsast koridorist läbi, istusime kitsasse tuppa, kuhu saabus üsna kohe ka keegi tädike, ilmselt lubatud võll. Küsisin, et kas te, neetud koerad, aru ei saa, et põhjus, miks ma ei tohi pildistada, on siin kõige olulisem. Küsisin, et kas ma vaadata ja kirja panna tohin. Tädike ütles, et kirja panna pigem ikka ei tohi, et lugegu ma reegleid, kaupluse välisukse juures on kõik kirjas. Jüri hakkas naerma, aga Antonil minus viskas tõsiselt ära. Küsisin, et kas meelde jätta tohib, et kas ma kirjeldada tohin seda kaneelivaest sitta, mida te siin häbematult kallilt müüte. Tädike vastas resoluutselt, et pigem ikka mitte, et tasuks meelde jätta, et nende kaupluse eesmärgiks ei ole mitte sisenemine võrdlustabelitesse, vaid lihtsalt emotsionaalset rahuldust pakkuvate ostude võimaldamine. Turvamees lisas, et andku ma nüüd telefon heaga ära, lõpetame selle pulli.

Jüri togis mind vaikselt ja kõhklevalt, ilmselt plaanis alla anda, aga Anton minus oli parasjagu üles keeratud. Nõudsin, et kohale ilmuks politsei, et mina igatahes nendele oma telefoni ei anna. Tädike pakkus, et nad vaatavad üle minu õla, kui ma pilte kustutan, nimetas seda kompromissiks, kõiki rahuldavaks kompromissiks. Vihjas, et rikub sellega reegleid, aga on valmis vastu tulema. Ütlesin, et nad võivad üle õla vaadata, kuidas ma **** ****** ****** ja üleüldse, pangu ennast põlema või minu olukorda, see, kuidas nad kliendiga käituvad, on kirjeldamatult nõme.

Tädike ütles, et ega nad mind suuremaks asjaks kliendiks pea, et nad on mu isiku juba näotuvastuse abil kindlaks teinud ja et minu kliendikaart, mitte et ma seda vääriks, on nii ja naasuguse numbriga ja minu viimase viie aasta ostud nende kauplusest jäävad alla 40 euro.

Kordasin oma nõudmist, et kohale saadetaks politsei. Tädike lahkus ja turvamehed väitsid, et esiteks ei viitsi politsei sellise jama peale kohale tulla ja teiseks on neil kõigi seaduste järgi õigus ja et nad on niisuguse vaidluse ühe tüübiga kunagi juba läbi teinud ja võitnud. Korraga hüppasid nad mulle kolmekesi kallale. Kaks rippusid mul käte küljes, kuni kolmas taskust telefoni välja kiskus ja selle mälukaardi tühjendas. Püüdsin kõigest jõust kakelda, mitte lootes võita, pigem meelsuse väljendamiseks. Olin higine ja tige. Korraks suutsin vasaku käe küljes kõikuval tüübil peaaegu munadest haarata, aga ta korrigeeris kohe haaret ja virutas mulle lahtise käega otse vastu nina. See oli kuratlikult valus, mul tulid kohe pisarad silma. Tundsin, kuidas kerge nireke mu ülahuulele valgus, ilmselt veri.

Paks lõuahabemega turva ulatas mulle telefoni tagasi ja ütles, et ma võin nüüd minna, kaunist päeva. Mina alles hakkasin vihaseks saama. Teatasin, et ei lähe kuhugi, ning pidasin lühikese kirgliku kõne, mille üldine mõte oli selles, et ega need 20% inimesi ei teeni oma 80% saadaolevast hüvest välja suurema nutikuse, töökuse ega kirglikkusega. Et see on lihtsalt seadustest ja ebaõiglusest ehitatud tuhandete barjääridega ringkaitsesüsteem, mis on sajandite jooksul vaid õige napilt muutuva olukorraga kohanenud. Et see, et me niisugust maailma õiglaseks ja õigeks peame, on tühipaljas harjumus ja allaandmine, et selles mõttes muidugi oleme me seda maailma väärt.

Mul oli veel palju öelda, need mõtted olid minu jaoks uued ja sütitavad. Ma polnud kunagi varem mõelnud, et äri või maa omamine ei saa ju kuidagi olla midagi sellist, mis annaks eelise inimeste ees, kes teevad tööd – ja ma ei pea siin silmas mingit alama taseme tööd, kuigi, miks mitte ka seda. Et kuidas üldse saab omada maad? See on ju selgelt absurdne. Aga kui nuputama hakata, siis ega äri omamine, vähemalt ainuisikuliselt ja teiste panustajate kiuste, pole kuigivõrd loogilisem.

Sel hetkel astus tädike uuesti tuppa, ta ütles, et mul on aeg minna, aga mitte selle mõttega peas. Pani tumedad prillid ette ja palus mul ning turvameestel vaadata üht pastakalaadset eset tema käes. Ma tean, et see on absurdne, aga mulle meenus otsemaid film „Mehed mustas“ ja ma käitusin ainumõeldaval viisil (turvamehed ei hoidnud mind kinni): ma hüppasin edasi, haarasin tädil käest ja lõin talle hambad täiest jõust randmesse. Seda mõtet te minu peast kätte ei saa, see on minu jaoks liiga uus, isegi kui see pole õige, seda mõtet te kätte ei saa! Tädi röögatas ja pillas pastaka – nimetagem ta riistapuud nii –, mina virutasin ta ühele ligi astuvale turvale sülle ja lõin teist jalaga.

Ma arvan, et seda pole ehk vaja pikalt kirjeldada, minu tee kaupluse tagaruumidest tänavale oli üsna pikk ja verine. Päris maha ma kedagi ei löönud, olen selle üle uhke, ja selle mõtte – ilmselt ainult harimatus lubab seda mõtteks nimetada – tõin ära. Kuradile need fotod, sinna poodi ma kindlasti enam ei lähe, ehk ainult mõne uue idee järele.