Читать книгу Naistepäev - Jüri Kolk - Страница 4

Olin Roomas teist korda. See on küll mõneti vaieldav, sest kui esimene kord oli selgelt esimene, siis nüüd viibisin Itaalias tööasjus paar kuud järjest ja leidsin selle aja sees juba kolmanda võimaluse üks päev Roomas veeta. Ehk siis, kui päris täpne olla, olin ma Roomas lausa neljandat korda. Ma ei hakka väitma, et armastan seda igavest linna. See lihtsalt meeldib mulle. Küll aga on seda armastatud enne mind ja armastatakse edaspidigi. Näiteks on oma armastust Rooma vastu väljendanud, ehk koguni vandunud, Jung, Freud ja Luik. Hirmu ja armu, aukartuse ja värina segu kloppis ja klopib nende ja paljude teiste hingedest koogelmoogelit. Kõrvaltvaatajana ei saa ma muidugi väga sõna võtta, mu mulje võib olla petlik, aga ma ütleks, et mina igatahes pole juhtunud olema ühegi kodaniku puhul tunnistajaks samaväärsele segule kirgastumisest ja hardusest mõne jumala ees. Ma juhin ise, täiesti vabatahtlikult, teie tähelepanu asjaolule, et valemis sisaldun ka mina. Mina ei ole märganud. Ehk on mõnel silmad siirast usuhardusest täiesti jõllis, mina lihtsalt ei näe seda, ei näe neid inimesi. Nemad on täiesti olemas ja elavad oma jõletut elu, kardavad ja armastavad oma jumalat, ja see pillub neid jõudehetkil kividega, see kõik on olemas, kahtlemata ongi, enamik asju on olemas, lihtsalt mina ei näe kõike. Ma tean küll mitme sajandi taguseid pühakuid ja hulle ja sõdalasi, kes on uskunud end olevat ja ehk olnudki otseühenduses mõnega jumala veidratest ja kuritegelikest tahtmistest, aga ma ei näe, et selles vallas värsket verd peale tuleks. Need vähesed, kes teemaga tegelevad, tunduvad olevat kaunis merkantiilselt meelestatud. Ravivad või kerjavad või röövivad mingi jumala nimel, väidavad, et neil on otsekontakt, aga kõrvalt vaadates tundub, et see on selline, noh, omamehelik, läbinisti praktiline suhe. Kurgid sulle, raha mulle. No küllap ma eksin, andke andeks. Praegu tahtsin rääkida Roomast, sellest linnast, sellest linnast vaimustujate alandlikkusest ja vapustatusest. Kui kergesti võib nende maailm puruneda, kui vaid püha ja igavene linn nad tagasi lükkab. Kuidas nad ripuvad iga selle linna tänava ja isegi karniisi küljes. Ripuvad nagu armukesed: andunult, alandunult ja heameelest õhetades. Kõik, mida see linn teeb, on hea, kõik, mida see linn teeb, on tähenduslik ja suur.

Minu suhe Roomaga ei ole ligilähedaseltki niisugune. Olen praktiline ja lihtsakoeline täisaba, mina juba ei ulu ühegi kivi ega tondi poole. Ma hindan küll paljusid asju jube kõrgelt, tunnen isegi oma kartust ja värinat, see on mul ainult natuke teises kohas. Aga arvan, et praegu pole oluline nii palju endast rääkida. No on mõned mulle lähedased inimesed, nii palju võib mainida.

On, kuidas on, mina olin nüüd siis teist korda Roomas. Esimene kord olime perega viis päeva, nüüd siis, nagu öeldud, mina üksi kaks kuud Itaalias ja selle jooksul kolmandat korda Roomas. Paraku pidin nüüd sedapuhku lõplikult tagasi lendama. Jõudsin oma maamõisast hommikul kella üheksa paiku Flaminio metroojaama, tõstsin kaheks kuuks vajalikku kraami sisaldava seljakoti turjale – ma eelistan reisida vähese kandamiga, seda nii otseses kui ka ülekantud, metafüüsilisemas tähenduses – ja hakkasin astuma. Mul polnud erilist põhjust oma liikumissuunda väga hoolega paika seada, olin selleks ajaks Roomas juba „kõike“ näinud ega huvitunud konkreetselt ühestki uuest ega vanast paigast. Kavas oli jalutada võimalikult suurte silmustega ja mõnusas tempos Terminisse, seal rongi peale istuda, lennujaama sõita ja koju lennata.

Kogu ilm oli minu poolel. Ma tundsin ennast just parasjagu tugevana, et selle kaheksakilose koorma all mitte vankuda, ilm oli just parasjagu nii jahe, et sain õhukese särgi peal kanda ka kuube (muidu oleks see koti raskemaks muutnud), raha jätkus, lennupilet oli ostetud, meel muretu. Aeg-ajalt koukisin taskust kaardi, et veenduda, kas liigun ikka piisavalt õiges suunas, nii laias laastus. Liikusin küll. Noh, väga laias laastus. Paaril korral seadsin oma samme just pigem selle järgi, mida nägin, ja keerasin meelega sihtpunktist eemale, aega oli küllaga, otsisin tänavate lõpus kerkivaid monumente, kirikuid ja paleesid, aga otsisin neid tõesti pigem tänavate üldise meeleolu järgi, ei viitsinud keskenduda kaardile ja seal soovitatud paikadele. Eks igapidi võib, aga teistpidi ma olin juba käinud ja praegu räägin sellest ainult, et selgitada oma mõningast ekslemist. Mõnus oli ekselda. Peatusin ühes kohvikus, jõin pudeli vett ja cappuccino. Maksin veidi rasvasema jootraha kui asi väärt, lõpuks on nad siin ju kiskjad, nende eesmärk on leida võimalikult kiiresti võimalikult palju saaki, hea saak on see, kes sööb ja joob palju. Mõtlesin, et olen siis vähemalt teenindajale hea saak, vaadaku ta tööandja ise, kuidas saab. Tähendab, igati kena päev oli. Sattusin mingitesse kohtadesse tagasi ja teate, see oli mõnus. Mul on eriline suhe selle va Trevi purskkaevuga. Selle juurde sattusin ma mitu korda oma esimesel Roomas-käigul ja nüüd läks nõnda, et sattusin selle juurde kaks korda oma teisel Rooma-päeval ka, noh, selle nüüdse Itaalias-oleku raamesse jääval Rooma-päeval, ja praegu siis jälle. Küllap ma valisin alateadlikult samu radasid ja kuna ma ei teinud katsetki kõike kogu aeg suurde plaani panna ja mõelda oma asukohale, vedasid mingid detailid, mingid sümpaatiad mu sinnakanti tagasi – ikka ja jälle. Mõnes mõttes annab see tunnistust mu arast loomusest. Mulle ei meeldi uus ja huvitav, ma tahan kõigega tutvust teha, et ei oleks enam uus, saate aru, eks. Igatahes sattusin jälle Trevi purskkaevu juurde. Seekord märkasin juba aegsasti, et see nii läheb, satun jälle sinna, aga otsustasin, et kui juba, siis juba, satun pealegi. Oleksin võinud kõrvale pöörata, aga kuna ma olin siia juba nii palju sattunud, leidsin, et olgu siis, satun veel korra, lähen lõpuni. Trügisin läbi rahvasumma, turistid olid juba ärganud ja täitnud kitsad tänavad oma kehadega, trügisin ja muhelesin. See kõik tegi mulle kuidagi rõõmu, ma ei tea, miks. Rooma tegi rõõmu, purskkaev tegi rõõmu, isegi turistid tegid rõõmu ja mu poolplaneeritud eksimine tegi rõõmu – eks ole ju öeldud, et kui sa ei tea, kuhu sa lähed, siis ei saa sa kunagi eksida. Mina teadsin, et ma tahan olla Roomas, ja Roomas ma ka olin, kuidas siis mitte rõõmustada. Lasin läbi pea massiliselt väikeseid veidraid ja minu enda jaoks toredaid mõtteid – noh, näiteks kujutlesin skulptuurigruppi kõikvõimalike tseesaritega. Ei pea piirduma Rooma omadega, võib üle maailma kokku koguda – Peeter Suur, Laidoner ja Napoleon ja kes nad kõik on, aga kujutama peaks neid nii, et nad seisaks nagu nurgas. Ehk peakski igaühel oma nurk olema, mille poole oma kõrk moll häbenemiseks keerata. Rahvas siis kõnniks neist mööda ja mõtleks, et ehkki nad kõik on ju üht-teist ka saavutanud, et ehkki mõnigi nende saavutustest kestab üle aja, et ehkki mõnega nende saavutustest käis küll kaasas meeletult palju verevalamist, isegi kui ilma selle nende poolt valatud vereta oleks verd – kes neid oletuslikke ajalugusid nii täpselt hinnata oskab – ehk rohkemgi ladisenud, on vaatamata sellele kõigele neil kuraditel küllalt, mida häbeneda. Kui neist tseesaritest eluajal jagu ei saadudki – reeglina lõpuks küll saadi –, siis võiks nad vähemalt pärast surma hobuse seljast maha kiskuda ja tõmmata pehmete väärtuste liistule. Las seisavad ja häbenevad, raisad. On mida häbeneda, selles pole küsimustki. Jah, kuni elad, pead langetama kohati raskeid otsuseid ja nii edasi, aga pärast surma võib neid häbeneda, sest suur kiire on möödas ja sinust jäänud jälg võib kuskil seal suures plaanis teatud nurga alt vaadates päris ebameeldiv olla. Sellise skulptuurigrupi mõtlesin välja ja seegi tegi mulle rõõmu.

Siis mõtlesin, et mis oleks, kui saadaks mõnele inimesele, kellega me nägupidi ei tunne, aga peame kohtuma, sõnumi, et saame kokku mingi tuntud kuju või hoone juures – miks mitte Trevi purskkaevu juures? – ja et ära tunneb ta mu sellest, et mul on käes endlikepp. Juhul kui te pole ammu suurlinna turismiobjekti juurde sattunud, siis teadke, et endlikepiga kodanikke on sellises paigas vähemalt tuhat, eks.

Igasugust sellist mudru lasin läbi pea, mõnus oli, tundsin sellest mudrustki rõõmu. Mõtlesin ka täiesti Rooma-kaugeid mõtteid, näiteks kaalusin võimalust kirjutada uuesti muinasjutt inetust pardipojast, aga leidsin, et mitte inetu ei peaks ta olema, vaid ülekaaluline. Luik on ju suvalisest sinikaelast kopsakam. Muidu sama lugu, aga lisaks tavapärasele stressile ja alaväärsuskompleksile peaks ülekaalulisel pardipojal tekkima toitumishäired. See veidi ebausutav lõpp, et lõpuks ta, sunnik, lendab ja kõik, ka ta ise, tunnistavad ja tajuvad, et ta on ikka üks vägev ja ilus lind, see kukuks siis ära. Oled kord äpardunud part, saab asi ainult hullemaks minna. See oli muidugi pigem kurb mõte, aga esiteks arvasin ma, et kui ma sellise loo kirjutaksin, siis võiks sel olla ehk teatav mõju maailmale, hea mõju, ja teiseks arvasin ma, et ma ei kirjuta, sest noh, kirjutan midagi muud, midagi, millel on veel parem mõju ja mis ei ole samal ajal nii vastikult kurb. Ei tea, päris nii ei mõelnud, ega ma siis kogu aeg maailma nügi, kirjutan lugude endi pärast, aga sel hetkel oli mu meel rõõmus ja ma otsisin endale vabandusi, et kurvad mõtted seda rõõmu minema ei uhuks.

Mõtlesin, et võiks mingis kontekstis pakkuda möödujatele herakleitoslikke õnneküpsiseid: „Ainutarkus ainuline ei salli olla üteldud, kuid sallib Zeusi nimega!“ või „Valdjas, kelle manteion on Delphois, ei ütle ega varja, vaid vihjab.“ Oleks ju ilus. Inimesed loeks ja saaks targemaks ja muutuks ehk ilusamakski.

Kinnitan, et ma ei olnud oma peas triivivate mõtete vahele kinni jäänud, ma olin ikka Roomas, need olid sellised uitmõtted, juhuslik, ent mitte liiga ohtlik või ebameeldiv prügi mu tüünelt voolava meele pinnal. Uitmõte oli seegi, et teadsin Trevi purskkaevu kohta käivat legendi, et kui sa sinna mündi viskad, siis tuled Rooma tagasi. Ma päris kindlasti tahan siia tagasi tulla, mõtlesin ma ja viskasingi mündi. Ebausk on loll asi, aga väike traditsioon aitab teinekord südant kinnitada. Pealegi, eks seal ole mingid inimesed, kes need mündid välja korjavad ja sellest elavad või siis panevad raha purskkaevu remontimise fondi, ma ei tea, igatahes nad sõltuvad sellest rahast, kasutavad seda, ja kes olen mina, et teadusliku maailmavaate nimel maailmakorraldus pahupidi pöörata. Ei pea ju seda alati tegema. Olulistes asjades, jah, tasub maailmakorraldusega sõdida, aga mõned lihtsad ja totakad traditsioonid, umbes nagu piparkoogid ainult jõulude ajal (sellel kombel pole vist isegi mingit ähvardust ega lubadust küljes) võivad jääda. Piir on õhuke, ma tean, aga ma ei viitsi selle üle praegu vaielda. Leidsin, et väike altkäemaks saatusele, millesse ma ei usu, on lubatud. See oleks nagu annetus. Oleks märgiks, et ma tahan tagasi tulla. Nagu ütleks lahkumisel nägemiseni, mitte hüvasti.

Päev läks üha paremaks. Lõuna paiku jõudsin Colosseumi juurde, siis olin juba üsna näljane ja janu piinas samuti. Enne tegin mõned pildid oma mängukaruga. Tütred olid ta mulle kaasa sokutanud ja nii palju ma hoolisin oma lastest küll, et nende rõõmuks natuke karuga mängida. Tegin paar klõpsu, seadsin Oti kaamera ette (sirutasin ta vasaku käega välja) ja sättisin sellise kaadri, kus ta oleks Colosseumi ees, noh, selline tüüpiline turistikas. Minu käsi jäi täpselt kaadrist välja, fotot oleks võinud pidada selfiks. Siis panin ta ühe posti otsa istuma ja hakkasin paremat kaadrit otsima, kui nägin, et üks poiss läks karu ära võtma. Minu karu! Tegin paar kiiremat sammu ja kahmasin Oti enda kätte. Poiss sirutas oma käpad minu poole ja no ilmselgelt tahtis mu karu endale. Ütlesin eesti keeles, et ei, sõbrake, see on minu karu. Ma ei anna seda ära. Poiss ei leppinud, aga ma keerasin jõuga selja ja läksin minema. Selles mõttes jõuga, et tundsin, mingi suhtlus, mingi probleem on tekkinud. See oleks tulnud kannatlikult ja viisakalt lahendada, selle poisiga oleks pidanud rääkima. Olin natuke tige, et viimane pilt tegemata jäi, aga ma kuidagi ei tahtnud poisi nina all enam Otiga lehvitama hakata. Poiss jooksis mulle järel ja hakkas nutma, aga ma pöördusin ja põrnitsesin teda nii kurjalt, et vanemad – tal olid isa ja ema kaasas – kutsusid ta tagasi. See oli veel halvem kui selja keeramine. Nõme lugu.

Igatahes sain poisist lahti. Miski oli muutunud valeks, aga ma ei tahtnud sellest välja teha. Arvasin, et oleks hirmus hea natuke süüa, ja möödusin parasjagu preilist, kes küsiski minult, et „härra, süüa?“, ja mina vastasin automaatselt, et tahan küll, muidugi tahan. See oli üpris kallis koht, Colosseumi lähedus mõjub, aga ma ei hakanud põgenema ka, automaatselt antud vastus oskuslikule pöördumisele sidus mind. Igatahes imelik, kuidas ma oma rahast alati lõpuks ikkagi lahti saan, aga no see selleks. Ma pean silmas, et võin otsida-oodata lennupileti, mis on tavalisest 30-80 eurot odavam, kuid siis raiskan kokku hoitud raha ära ühe nädala valikutega. Võiks natuke rohkem valida ja mõelda ja see summa ei pudeneks sõrmede vahelt. Aga on, nagu on, ehk ongi parem kulutada impulssostude maailmas, anda raha inimestele, kelle silmavaade pole suisa vastik, valida selle järgi toidukauplus ja restoran, süljata võimete piires hindadele. Lennukompaniidest ei saa ma mingit silmavaadet, stjuardessid ja stjuuardid on muidugi toredad, aga selle järgi ikka piletit ei vali, kontakt tekib liiga hilja.

Istusin seal, Al Gladiatore oli koha nimi. Toitu oodates hakkasin lugema. Seegi on üks minu ülbustest – linn on tore küll, aga kõige toredam on ennast seal hästi tunda ja lugemine on selleks üsna kindel viis. Ma ei pidanud ju tingimata katsetama ega otsima, võisin vabalt lugeda midagi, mis mulle kindlasti meeldib. Mul on praegu mitu raamatut pooleli, mõni meeldis mulle juba keskkooli ajal, paar tükki olid vahepealsete aastatega palju paremaks läinud, üks neist pentaloogia. Nii et head lugemist mul jätkus igale meeleolule. Uut raamatut otsida, sellega kontakti luua on tänavakohvikus raske, aga kui suhe juba loodud, siis muudkui loe. Muusikud tulid vaheseina taha pilli tõmbama, see mind ei rõõmustanud. Ma ei tea, see ei tundu olevat aus ärimudel – kõigepealt pakuvad sulle teenuse, andmata võimalust valida, kas sa seda ka vajad, ja siis küsivad selle eest raha. Ei meeldi. Igatahes surusin nendepoolsele kõrvale käe. Ebaviisakas muidugi, aga ikka parem kui pärast seletama hakata, et ei, ma ei nautinud, olin mõnusa näoga sellepärast, et mulle meeldib see raamat, mida ma loen. Ei, ei midagi niisugust. Võisin rahumeeli raamatut nautida ja olla rahuloleva moega, kanda seda nautivat ilmet, aga ma ei pidanud leppima muusikaga, ei pidanud. Eks nad muidugi küsisid mu käest pärast, aga ma ei maksnud, ei tundnud häbi ega midagi. Istusin ja lugesin seal umbes pool tundi, ettekandjad-sisseviskajad isegi osutasid möödujatele, et näete: loeb. Nagu neil oleks selles mingi teene. Igatahes läksid mööduvad naised täiesti arust ära, päris mitmed tahtsid minu, lugeva mehega, pilti teha. Ma ei olnud teadlik, et see asi nii pööraseks on läinud, ausalt. Aga näe, oli. Tähendab, te saate nüüd muidugi aru, et see oli üks neist mudrumõtetest, mis mulle pähe turkas, eks. Mul pole mingit huvi teid tüssata. Korraks ajasin lorajuttu, palun vabandust. Keegi ei tee lugevast inimesest välja, pole ta veel nii haruldane, või kui ongi, pole ta nii tore.

Kõik oli jätkuvalt rahulik ja ilus. Päev läks samas rütmis edasi. Aga siis hakkasin sihtima samme Termini suunas. Olin juba natuke väsinud ja mõtlesin, et olgu selle lennujaamas istumisega, kuidas on, ikka parem kui kõik need kujuteldavad naised, kes minust kui lugevast mehest ülearu suurde vaimustusse satuvad. Lennujaamas võid teha, mida tahad, keegi ei imesta. See tähendab, kuni oma kotti järelevalveta ei jäta, seni on kõik ok. Sattusin Colosseumi juurest kõigepealt Via Claudiale. See oli ilmselgelt vale suund, aga tühja temaga, esialgu veel olid kõik suunad õiged. Mõtlesin, et keeran mõnele väiksemale tänavale, kõmbin metrooni (mul oli päevapilet, oleks olnud kahju seda liiga vähe kasutada, üksikpiletid oleks olnud tublisti odavamad) ja sõidan sellega Terminisse. Selles suunas jääb jaam Re di Roma, miks mitte seesama. Pealegi oli suund minu jaoks uus, ma polnud sinna kunagi varem sattunud. Miks mitte avastada mingeid kõrvaltänavaid, tänavaid, mis on kõrvaltänavad mõistagi ainult Rooma kontekstis. Aega oli veel üle kolme tunni, ma ei viitsinud väga kaarti vaadata, suund tundus olevat üsna lihtne. Korraga leidsin ennast tuttavlikust paigast. Võõras linnas, oma käekirjaga linnas võivad tähelepanematule reisijale paljud paigad tuttavlikena tunduda, aga see oli midagi hullemat. Olin selles paigas täna juba kaks korda olnud – Aracoeli ja Via delle Botteghe Oscure (obscura!, mõtlesin ma rõõmsalt) nurgal. Vaatasin, uurisin ja otsustasin Via del Plebiscito ja Via dei Santi Apostoli kaudu suunduda ülespoole (kaardil ülespoole) ja minna Trevi purskkaevude juurde. Seal lähedal on ka metroojaam. Kui ma muud üles ei leia, siis selle ikka leian. See on isegi naljakas, jälle see Trevi purskkaevude värk ja lisaks veel minu poolt sinna visatud münt – ohver ja kinnitus, et ma tahan sellesse paika, Rooma linna, tagasi tulla. Igavene linn, mõtlesin ma uuesti. Kuradi hea slogan. Hoopis teine tera kui „Welcome to Estonia“ või mingi selline odav sitt. Vanasti ikka osati marketingi teha. Üks kuradi märksõna ja kestab ja töötab. Igavene linn. Ega ta väga igavene ei paistnud olevat, alt lagunes järjest ära, samas, teisest otsast tehti juurde ja taastati seda vana, eks see olegi hea lahendus. Kui oleks lihtsalt fikseeritud punkt aegruumis, oleks halvem, las muutub, las areneb. Nuputasin, et kuidas Rooma välja näeks, kui ühel päeval ei oleks seal ainsatki turisti. Ehk koguni nädal aega järjest. Mitte ühtegi! Põhjust nende mitteilmumiseks ei ole, nad lihtsalt puuduvad. Roomlased veavad hommikuti oma suveniiriletid õigetesse kohtadesse, teevad kohvikud lahti, aga kliente ei ole, isegi itaallastest turiste ei ole, ainult roomlased. Muidugi, ega neidki ole vähe, aga linn oleks imelik, oleks äratundmatuseni teine, olemuslikult teine. Niimoodi kestaks see asi nädal aega, ei: kolm päeva. Esimese päeva õhtul oleks teema uudistes, teisel päeval oleks juba mõned turistid Barist ja Napolist ja Milanost, kolmandal voolaks kokku kogu maailmast – mis värk see on, kuidas on võimalik, et pole turiste? Uudistekanalid ja dokumentalistid väntaks surematuid ja ainukordseid kaadreid tühjast Roomast, paljud laseks ka juhtumi mööda kui tähendusetu, kui reklaamtriki, aga tegelikult oleks see hämmastav ja tõeline. Selliseid asju lihtsalt ei saa juhtuda, tõenäosus ei luba. See polegi enam tõenäosus, see on füüsika. Kui sul on üks ruum, mõnisada kuupmeetrit õhku seal sees, siis ei saa kogemata nii sattuda, et selles ruumis ei ole ühtki hapnikumolekuli. Igal pool mujal on, aknad on lahti, ühendused olemas, mingit trikki pole tehtud, aga hapnikku ei ole. Samamoodi ei ole võimalik, et Roomas ei ole turiste. See ei ole võimalik, anumad on ühendatud. Isegi kui tubade puhul on hapniku puudumine füüsikareeglite kohaselt võimalik ja selle tegeliku juhtumise välistab ainult tõenäosuslikkus, siis Rooma puhul ei piisa tõenäosusteooriast, vaja on ka füüsikat. Mõtlesin nii ja jälgisin oma rada pisut hoolikamalt, mitte küll mõttelõnga. Taipasin, et tegelikult on võimatu olla seal, kus ma olen. Ma ei saanud märkamatult mööda hiilida nii Colosseumist kui sellest kuradi Võidupaleest või mis see on, see valge ja treppidega. Ei ole reaalne. Vaatasin uuesti kaarti – tõesti ei ole reaalne. Vaatasin kella ja sain oma arvamusele kinnitust. Kui ikka niisugune ring teha (ja seal oleks pidanud olema ka veel mingi rohelus), siis oleks pidanud rohkem aega mööduma. Aega oli möödunud üsna vähe. Ma ei saanud jõuda punktist A punkti B selle ajaga, märkamata neid vaatamisväärsusi, neist möödumata. Mis iganes. Vähemalt olin nüüd õigel kursil. Trevi purskkaevud, nendega ma juba mööda ei pane, lähen sealtkaudu. Viskan uue mündi, et altkäemaks raisku ei läheks. Jõudsin nii mõelda ja olin tagasi del Plebiscitol. Hm. Keerasin kaarti silme ees nii- ja teistpidi. Ilmselt olin seda enne valepidi vaadanud ja pööranud vasaku asemel paremale? Kuidas see võimalik on? Üldjuhul saan hakkama. Ilmselt on see siiski just nii, ma olen siin tagasi, rumalam kui kunagi varem. Vaatasin nüüd asja väga rahulikult. Võrdlesin kaarti ja tänavanimesid reaalsuses. Sain suuna kätte. Otsustasin minna Via del Corsole ja siis pöörata Via del Tritonele. Ehk oli see minu suur viga, ei tea, aga kõik laabus ja siis igatahes tundus mulle, et nüüd on asi selge, keeran siin paremale, Umiltàle, et suund on õige, tänav vaiksem ja rahulikum ja uus. Umiltà – huvitav kas see on alandlikkus? Ei ole muidugi. Samas, natuke alandlikkust kulub kahtlemata ära. Kõik oli õige, ausalt. Vaatasin igal ristmikul uuesti kaarti, kõik klappis – kuni leidsin ennast uuesti Plebiscitolt. Olin Avignonesil, arvasin kohe jõudvat delle Quattro Fontanele ja leidsin ennast uuesti Plebiscitolt. See on väikestviisi võimatu, see on võimatum kui turistivaba Rooma, andke mulle andeks. Nüüd ma olin närvis. Miski minu peas pidi katki olema. Peatasin mööduja, küsisin temalt, kas ta oskab öelda, kas mõni neist bussidest siin läheb Terminisse. Keegi kurat ei rääkinud inglist. Kes rääkis, see ei teadnud millestki midagi, oli ise ka turist. Inglise keele oskamine on mingi haigus, eemaldab sinust kõik ülejäänud teadmised. Seda olen varem ka tähele pannud. Lähevad Pariisi, mögisevad midagi oma lollakas keeles (jah, ok, see on ka minu peamine võõrkeel ja kohati päris ilus) ja kui keegi neist aru ei saa, siis kinnitavad üksteisele, et küll on ülbe ja harimata rahvas, inglise keelt ei oska. Persse. No praegu olin ma nende inglaste poolt, jagasin nende seisukohta. Uurisin kaarti, sel on bussivärk ka peal, aga ma ei saanud aru. Metroo on lihtne, kõndida on lihtne, aga bussid, ei, ma ei saa aru. Olen näinud ka selget, loetavat kaarti, aga see polnud niisugune. Igatahes nüüd oli mul hirm nahas. Ma ei saanud ju kõndides kaardi lugemisega hakkama, mis võimalused olid bussiga? Bussiga on selge – astud peale ja oled järgmisel hetkel eksinud, mingis täiesti arusaamatus kohas, kaardilt väljas, mingil kuradi Lasnamäel. Ei, kui keegi mulle otse ei näita, siis ma ei julge bussiga minna. Keerasin kaarti jälle käes nii- ja teistpidi, ei midagi. Aega veel oli, aga nüüd olin ma paanikas. Võtaks takso, maksku, mis maksab. No selle jaoks on veel vara. Pidasin ühe kodaniku kinni, karjusin, noh, seletasin intensiivselt ja vehkisin kätega. Ikka, et Fontana di Trevi ja Fontana di Trevi. Näitan ise kaardil ka, kuhu. Kodanik vaatab mind natuke põlglikult, osutab tänavasildile – jälle Plebiscito! – ja siis kaardile, et otsigu ma ise, ei ole ju keeruline. Mõned neist Itaalia meestest näevad tõesti head välja, see oli üks niisugune. Kuidagi kogu see nina ja hoiak ja juustes kerge hall ja ausalt öeldes isegi viiekümnenda eluaasta juurde sobiv kõhuke, kõik on timm. Minus pole mingit italoseksuaalsust, ammugi homoseksuaalsust, aga kummaliselt lahedad näevad nad välja mu arust. Jah, see oli üks selline. Roomlane, vana ja aus roomlane, tema oleks olemas ka sel päeval, kui kõik turistid haihtuvad, kindlasti oleks ta olemas. Lõpuks ta osutas mulle käega, et mine sinnapoole. Otsustasin, et teen seda nüüd igal tänavanurgal, küsin inimeste käest, aga kaardi peidan ära. Seljakott hakkas juba sisse soonima, ja jalgades oli ka mingi, ma ei tea, unisus? Ma ei tahtnud enam seigelda, see on kindel.