Читать книгу Tsemendivabrik - Jüri Parijõgi - Страница 4

Mul oli hiljuti suur mure. Näris südant ööd ja päevad ega saanud enam sugugi rahu. Siis viisin selle toru Sepale tagasi ja panin höövelpingi peale, kus ta ennegi oli.

Ma ei tea nüüd isegi, kuidas ma selle ära tõin. Ega ma just varastada tahtnudki, katsusin ja vahtisin niisama. Ei tea, kuidas viimati panin pluusivarrukasse ja tõin ära.

See oli ikka sedasi, et Sepal oli eeskambris höövelpingi peal niisuke plekktoru. Kui seda päikese käes liigutasid, siis helkis igalt poolt vastu, ja kui näpuga teisest otsast augu kinni panid ja teisest otsast puhusid, siis tegi ka vilet, justkui oleks vabrikuvile puhunud.

Mina ei teadnud esiti, mis nad selle toruga teevad, arvasin, et on aga niisama… ja vedeleb höövelpingi peal. Aga pärast sain teada, et sellega puhuvad kella sisse õli, kui kell seisma jääb.

Kui mina Sepalt käisin oherdit toomas, siis nägin seda toru esimest korda, aga ma siis teda veel ei katsunud. Kui teisel päeval Sepal käisin, siis katsusin küll ja puhusin vilet ka. Pärast mõtlesin kodus, et küll oleks hea, kui ka minul oleks niisuke toru. Küll see ikka helgib päikese käes! Ja kui ilusasti vilet teeb, ikka — tuut-tuut… sedasi kuminal ja tumedalt… justkui vabrikuvile, võta või jäta.

Siis hakkasin ise endale toru tegema, aga ma ei saanud kuskilt niisukest läikivat plekki. Üks tume plekitükk meil oli küll, aga sellest ei saanud mingit toru.

Kui siis jälle Sepale läksin, Sepa emale suga viima, siis seisin kaua höövelpingi juures, vahtisin ja katsusin seda toru. Sepa rahvas sõi laua taga, aga kangaspuud olid ees ja nemad ei näinud, mis ma tegin. Siis pistsin toru varrukasse, või tea — ta justkui ise läks sinna. Rääkisin veel veidi aega kõvasti juttu ja ütlesin:

„Tea, kas kangas hakkab ka hästi kerkima?”

Ja siis tulin ruttu välja, see toru varrukas.

Kui tänavale sain, pistsin jooksma, justkui oleks keegi taga ajanud. Toru oli ikka varrukas. Tee pealt vaatasin mitu korda tagasi, et kas on tagaajajaid, aga ei olnud kedagi. See oli aga muidu niisuke hirmumõte.

Kodus läksin lauda taha, võtsin toru varrukast välja ja hakkasin vahtima. Aga vilistada temaga ei julgenud, et ehk keegi kuuleb, vaatasin aga niisama. Ega seda tuppa tohtinud viia, siis saavad kohe haisu ninasse; panin lauda taha seinaprao vahele ja samblaid peale. Kui juba tükk aega mööda läheb, siis võtan välja ja vilistan.

Kui tuppa läksin, siis ema hakkas pärima, mis Sepa rahvas teeb. Ise vahtis vahel mulle otsa. Mul tuli hirm südamesse, et viimati ema teabki juba, et ma toru ära tõin. Et ehk Sepa ema nägi kangaspuude vahelt, kui toru varrukasse panin, ja käis selle aja sees emale kaebamas, kui mina lauda taga toru vahtisin.

Ma läksin välja, aga ka väljas ei olnud asu kuski. Mõtlesin jälle, et võib-olla ema ei teagi, küsis aga muidu Sepa rahva järele. Läksin uuesti tuppa. Siis ema ei pärinud Sepa rahvast midagi.