Читать книгу Jõulud, jõulud! - Jüri Parijõgi - Страница 5

Vana jõululegend.

Seda jõuluõhtut mäletan selgesti veel tänagi. Jõulutoimetustega saadi valmis juba lõuna paigu. Toad olid puhtaks küüritud, ukse ette asetatud kuuseoksad, valge lina oli laual ja lõhnav kuusk keset tuba. Muidu nii külm ja sünge rehetuba õhkus kodust soojust, aga sahvrist ja võõrusest hajusid jõululõhnad, sest sääl seisid laotsil reas pruunid sepikud ja suures vannis vorstirõngad.

Hämariku tulles oli jõulurahu laskund üle kogu küla. Kõik oli jäänd vaikseks ja viibis pühalikus ootuses. Suur kask kambri otsas oli üleni härmas ja vaikis kogu aja pühalikult. Hoopis isemoodi sätendas väljadel ja nõmmedel lumi ning tõusis üles suits naabrimajade korstnatest. Taevas oli laskund madalale kauge metsaviiru kohale.

Siis rakendas isa vana ruuna saani ette ja sõitis emaga õuest välja, kirikusse… aisakella helinal. Istusin akna all ja vaatasin, kuidas ta aegamööda kaugenes ja siis nagu kokku sulas kauge metsamüüriga. Ta oli vist ammu jõudnud sinna metsaviiru taha, kuid kellahelin kõlas veel kaua õhus, küla kohal, lumiste põldude ja nõmmede kohal.

Oli nii hää istuda akna all ja tunda, kuidas imeline rahu ja õnn voolas hinge. Südamel oli kitsas rõõmu pärast, oleks tahtnud ühte sulada kogu selle pühaliku vaikusega, kellahelinaga õhus, lume sädelemisega ja kauge metsaviiruga.

Siis süütas vanaema laual jõuluküünla, mille oli ise kastnud külmal näärikuu päeval, pani ette vaskraamidega prillid ja hakkas lugema kõlava häälega jõuluevangeeliumi. Istusin ta kõrvale soemüüri ääre. Ei ma kuulnud ta lugemist, ega mõistnudki, küll aga tundsin. Lugemise lõpetand vaatas ta mulle otsa särasilmil. Toetasin oma pää vanaema õla najale ja tundsin äkki, et vanaema on hää. Paitasin ta krobelist kätt ja ütlesin:

„Kui hää sa ikka oled, isa ja ema on ka hääd… Ja vaata, kuidas küünal särab, kuidas tuba on rõõmu täis, nagu küünal saadaks välja seda rõõmu…”

Vanaema vaatas mulle otsa, rõõm silmis, ja vastas:

„Ega see rõõm tule mujalt, kui meie eneste südametest. Jõuluküünla sära kutsub ta ainult välja. Sa oled vist hää laps olnud ega ole saatnud tagasi jõululast, seepärast on nüüd tuba rõõmu täis.”

„Kuidas saab jõululast vastu võtta või tagasi saata?”

Vanaema pani siis käe mulle pää pääle ja hakkas jutustama pikka ja venivalt:

„Sellest on nüüd kaua aega tagasi, kui elas suure tee ääres jõukas talus üksik mees, kes saatis tagasi jõululapse. Seepärast kaotas rõõmu ja tema laual ei särand jõuluküünal. Kui ta oli veel poisike ja hää, oli ema talle kinkind ühel jõuluõhtul imeküünla, mis jõuluõhtul iseenesest lõi põlema heleda leegiga. Kuid ta pidi põlema ainult siis, kui poja südames oli häädust ja ta tagasi polnud saatnud jõululast. Niipea kui poeg kaotab südamehääduse ja tagasi juhtub saatma jõululapse, ei hakka küünal enam põlema ja kaob jõulurõõm.

Salalaekas hoidis poeg küünalt, tegi aasta otsa tööd, ei saatnud tagasi ühtki teekäijat ega abipalujat, sest ei võind teada, kes neist on jõululaps. Igal jõuluõhtul ta tõi välja küünla ja kui see heledasti põles, oli tuba rõõmu täis. Seda jätkus kogu aastaks, sest ta teadis, et ta südames on häädust ja ta polnud saatnud tagasi jõululast. Nii möödusid aastad, talu varandus kasvis, pere tegi rõõmuga tööd, aga igal jõuluõhtul säras laual imeküünal, mis toa täitis rõõmuga kogu aastaks.

Pikkamööda mees harjus õnnega ega teadnud arvata, et kõik võib olla ka teisiti. Ei ta püüdnudki enam olla hää, sageli unustas koguni imeküünla. Ühel jõulueelsel nädalal kõndis ta tusaselt metsas, sest jänesed olid koorind palju noori puid ja teind talle kahju. Torm oli murdnud puilt palju oksi, kehv lesknaine korjas tuulemurtud raagu kotti, et viia koju lastele jõulusoojaks. Pahaselt kiskus mees talt koti käest, puistas raod maha ja ajas naise koju. Vaevalt oli ta selle teind, kui tundis, et ilm oli läind palju külmemaks, paksud mustad pilved hakkasid kihutama taeva all ja tuul hakkas kaeblikult uluma; metsa all ja eemal talu kohalgi oli läind palju pimedamaks, ehk küll päev ei olnud palju üle lõuna.

Jõuluõhtul tõi ta välja imeküünla ja nägi kohkudes, et see ei põle enam. Ta oli kaotand hääduse ja tagasi saatnud jõululapse. Tuba jäi jõuluks rõõmust tühjaks ja kogu aasta valitses talus, põldudel ja niitudel raske vaikus. Pere ei teind enam lauldes tööd, hakati koguni peremeest kartma ja lahkuti talust. Hirmuga märkas mees, et kõik muutuvad tema vastu kurjaks ja umbusklikuks. Lesknaine ei tulnud enam tema tee ääre lehma söötma ega käind tema metsast raagu korjamas, ehk ta seda nüüd küll oleks luband. Isegi lapsed ei tulnud tema niitudele lilli noppima, põgenesid kohe, kui teda juba kaugelt nägid. Ta püüdis nüüdki anda oma küllusest teistele, kuid keski ei tulnud temalt midagi saama. Isegi teekäija läks juua paluma naabritalust.

Kui tulid uued jõulud, oli mees täis hirmu ja vihane. Kõik jõulutalitused ja valmistused äpardusid ta käes, ka perel ei olnud tahtmist midagi teha. Talu toad seisid pimedad ja õudsed, suurtele akendele olid nagu imevarjud ette tulnud, mis ei lasknud läbi valgust ega rõõmu. Kuigi mees püüdis olla lahke, ei usaldand keski ta naeratust ega vastand sellele.

Jõululaupäeval oli mees toond poest palju küünlaid ja tahtis need kõik süüdata, et ometi saada valgust tubadesse. Oli lasknud panna ahjud puid täis ja tahtis kütta kõik toad soojaks. Siis võttis kirve ja läks metsast ise tooma jõulukuuske. Aga kui ta metsaservalt tagasi vaatas, siis nägi, kuidas naabritalu aknaid kuldas loojenev päike, tema talu kohal aga lasus tume vari.

Kadus tema hommikune lahkus ja rõõmsam meel, tuli asemele kadedus ja viha. Kui ta siis oma metsas nägi võõrast poisikest, kes tahtis raiuda väikest kuusekest, kiskus ta poisil kirve käest ja kihutas minema. Endale aga võttis suure kuuse ja pani selle aegsasti peretuppa. Hakkas ise küünlaid säädma kuuse külge ja andis teenijale käsu ahjus puud süüdata, et saaks soojust ja valgust majja. Varssi tuli aga teenija ja teatas, et puud ei võtvat tuld. Ja nüüd sündis ime – ükski küünal kuuse küljes ei võtnud ka tuld. Imeküünalt ei usaldand mees välja tuuagi.