Читать книгу Jaksuküla poisid - Jüri Parijõgi - Страница 4

Kalle Kusti, Vilu Jaan ja Lembiku Arno kükitasid koolitoas ahju ees ja ajasid hagu alla.

See oli sedaviisi seatud, et poisid pidid kordamööda ahju kütma ja joogivee tooma, tüdrukute mure oli põrandaid pühkida, muudkui ahjukütjad poisid pidid aitama pühkimise ajal pinke eest ära lükata ja pärast jälle tagasi panna. Sedaviisi oli kohe terveks nädalaks seatud ja igaühel oli oma päev teada.

Siis tuldi juba vara hommikul koolimajja, mõnikord kella viieks või kuueks, taoti saapakannaga ukse pihta, kuni unine koolmeister ukse avas, poisid sisse laskis ja iga kord läbi sõimas, et mis asja nad nii vara peaksid tikkuma siia koolimajja.

Hea oli siis istuda küdeva ahju ees, hagu ahju ajada ja vaadata, kuidas tuleleek esiti haoraagude ümber limpsas, siis aga kinni haaras ja vihisedes ning turtsudes ära neelas. Siis oli koolimaja hoopis teistsugune kui päeval. Kella tiksumine oli selgesti kuulda, kantsli all krabistasid hiired ja vana orel nagises ning kääksus iseenesest. Oli nii pime, et keisripilti ei olnud ahju ette sugugi näha. Ja kui tuleleek heledamini loitis, pugesid kapi tagant varjud välja, hiilisid seinale, tantsisid seal ja kadusid üksteise järel ikka sinna nurga poole.

Siis alustas Kalle Kusti muinasjuttu:

„Eks ükskord olnud ka väike poiss, ikka hea poiss, aga keegi pole teda sallinud. Koolmeister jätnud iga kord kinni, kui vene keele tükki pole osanud, mõnikord kiusanud kohe muidu ja tagunud joonlauaga vastu sõrmi. Ja kui suvel mõisa rohuaias käinud peenraid kitkumas, siis kärner andnud temale ikka kõige rohkem rohtunud peenrad, aga nõudnud ikkagi, et söögivahes olgu peenar kitkutud. Eks ühel päeval poiss kitkunud jälle kangesti vindunud ja rohtunud peenart; päike olnud juba lõunas, et vaata, varsti hakkab perekell hüüdma, aga temal pole veel olnud pooltki peenart kitkutud. Nõgeseid olnud palju, käed kirvendanud ja olnud küünarnukkideni kublulised.”

„No kuidas ta siis viimati saanud? Kas saanud ikka lõunaks peenra kitkutud?”

„Kuulake, kuidas saanud. Puhunud ikka sõrmedele, vahel kitkunud mõne rohulible, jälle puhunud. Nutt olnud varaks. Siis mõelnud: „Peaks ometi hall vanamees mulle appi tulema!” Saanud nõndaviisi mõelnud, kohe olnudki hall vanamees seal.”

„No kust ta siis tulnud?”

„Kust tulnud? Sirelipõõsa tagant astunud välja, ja olnudki seal. Poiss näidanud käsi ja kurtnud oma häda. Et varsti hakkab lööma perekell, temal peenar peaaegu kitkumata, jääb söögivahest ilma. Hall vanamees käskinud piimohakaist ja raudnõgestest mahla pigistada ja sellega käsi määrida, öelnud ja kadunud. Poiss pigistanud piimohakaist ja raudnõgestest mahla, määrinud käsi, kohe terved. Ja nüüd läinud töö nagu iseenesest. Enne veel, kui perekell hüüdma hakanud, olnud poisil peenar kitkutud.”

„No see on ju päris tore. Mina suvel katsun määrida,” ütles Lembiku Arno, „eks siis saa näha.”

„Nojaa. Teisel päeval poiss jälle rohuaias, ammu enne kella peenar kitkutud. Jäänud siis mõttesse, et peaks hall vanamees täna jälle tulema. Saanud aga sedaviisi mõelnud, hall vanamees olnudki seal. Nüüd viinud hall vanamees poisi kõrvale ja hakanud rääkima: „Vaata, sa oled hea poiss, ma tahan sind aidata. Korja neid nõgeseid ja piimohakaid palju ja mine kuningalinna. Seal on kuningatütar haige, keegi ei oska teda terveks arstida. Sa määri selle mahlaga kuningatütre käsi, siis saab ta terveks. Vana kuningas on lubanud sellele oma tütre naiseks, kes ta terveks teeb.””

„Oi sa tuhat, no kas poiss läinud?”

„Läinud küll, oodake ikka. Nojaa. Poiss jätnud kohe töö pooleli, korjanud põue piimohakaid ja raudnõgeseid täis ja hakanud minema. Pole kodustelegi midagi öelnud. Ikka kaua läinud, mööda teid ja metsi ja soid. Viimaks jõudnud kuningalinna. Kus kuninga maja olnud kohe tore mõis. Moonamehed tulnud parajasti väljalt, toredad täkud ees, et ole mees ja hoia kinni. Kupjal olnud käes kuldkepp, aga pole kedagi sõimanud ega löönud. Parajasti löönud perekell lõunale, kus on olnud nii ilus hääl nagu kirikukellal! Moonameeste naised läinud lüpsikorrale, kõigil toredad pitsidega kleidid seljas justkui saksaprouadel ja hõbelüpsikud käes. Poiss tahtnud kohe kuninga juurde minna, aga pole lastud, et kuhu sa oma paljaste päkkadega ja takuste pükstega lähed. Poiss mõelnud: „Oleks nüüd hall vanamees siin ja nõiuks mulle toredad riided.” Kohe olnudki hall vanamees seal ja poisil toredad riided seljas, muudkui rohukimp on ikkagi põues olnud. Nüüd lastud poiss kohe kuninga ette. Poiss rääkinud loo ära, et tahab kuningatütre terveks arstida. Viidudki poiss kuningatütre juurde. Kus on olnud ilus tüdruk, palju ilusam kui mõisapreilid, muudkui haige ja kahvatu. Toodud kohe kuldkauss ja sinna sisse pigistanud poiss mahla ja määrinud kuningatütre käsi. Kohe löönud põsed punetama ja teisel päeval olnudki terve.”

„Kas saanud siis kuningatütre endale?”

„Saanud küll, kui meheks kasvanud. Ja peetud nii toredad pulmad, missuguseid veel enne polnud nähtud. Kui vana kuningas ära surnud, saanud ise kuningaks. Toonud oma isa pärast ka sinna, andnud talle kuldkepi ja pannud kupjaks. Moonameeste ja kõige rahva vastu on olnud hea. Ja kui jõulupuu on teinud, siis on moonapoistele kõigile andnud suured kompvekikotid. Kätt on moonapoisid pidanud küll patsima, aga et käele suud anda, seda pole vaja olnud.”