Читать книгу Teraspoiss - Jüri Parijõgi - Страница 3

Kirikuõpetaja seisis lahtise haua äärel ja luges kullatud servadega raamatust matusesõnu, kusjuures aeg-ajalt tõstis pilgu raamatult ja vaatas oma käekella, mida ta aegamööda nihutas mantli laia varruka alt nähtavale.

„Tal on vist kuhugi rutt,” mõtles Jaan, kes seisis kirikuõpetaja vastas teisel hauakaldal ja pani tähele mantlivarruka nihutamist ning kellale suunatud pilku. „Asjata ta seda raamatut enda ees lahti hoiabki — silmad ei jälgi ridu, loeb kõik peast,” arutas Jaan edasi ja imestas siis, kuidas ta saab mõelda ema haua juures selliseid võõraid ning kõrvalisi mõtteid.

Ta oli oma nutud nutnud juba kodus, põlvitades ema kirstu kõrval või tõstes ühest kohast teise emast järelejäänud asju. Nüüd olid pisarad otsa lõppenud ja süda oli tühi. Käed kramplikult rinna peal ristis, huuled kõvasti kokku pigistatud, seisis ta haua kaldal ja püüdis kuulata õpetaja sõnu. Kuidas ta end ka pingutas ja tähelepanelik püüdis olla, ometi ei mõistnud ta õpetaja kõnest midagi, päris harilikul sõnal ei olnud tema meelest mingit tähendust, näis, nagu oleks ta kõikide sõnade tähendused unustanud.

„See ei ole päriselt nii, et ema on surnud ja lamab seal hauas valges kirstus,” arutas ta endamisi ja vaatas alla hauda. „Küllap on unenägu, mis varsti lõpeb, ja siis on hea, kui ärkad.”

Selliseid unenägusid on olnud tal ennemaltki, kus ta on olnud ise surnud või väga kitsikus olukorras, aga iga kord ärgates on selgunud, et oli vaid paha uni. Võib-olla on see kõik jutus nii — ema hauas ja matuselised haua äärel?

Jaan muljus kramplikult sõrmi, tammus ühelt jalalt teisele ja pingutas end viimseni, et jõuda olukorra kohta selgusele. Siis kadusid aga peast igasugused mõtted, ta ei kuulnud ega näinud midagi. Kui ta mõne aja pärast jälle teadvusele tuli, imestles taas — milleks see lahtine haud siin, valge kirst hauas ja inimesed ümber haua? Kus jutus ta niisugust asja on lugenud?

Vana kojamees seisis ta kõrval — selle tundis ära. Vanamehel veeresid pisarad üle põskede, tuul liigutas ta hõredaid juukseid lagipeal… Milleks on ta üldse siin ja miks on tal nii võõras nägu? Nüüd nuuksus kojanaine kuuldavalt ja pühkis rätikunurgaga silmi.

Jaani pilk rändas ühelt esemelt teisele, mõttelõng katkes vahetpidamata, nagu lõigataks sealt tükke vahelt välja. Ta püüdis kirikuõpetaja kõnest kinni üksiku sõna, selgesti helises see ta kõrvus, kuid ta ei saanud kätte selle tähendust. Kuidas see nüüd oligi? Lihtne asi, ta on seda tuhat korda kuulnud — näh, keele peal just… mitte ei tule meelde. Nüüd pööras kirikuõpetaja raamatulehte… teab kui kaua ta peaks veel lugema? Aga iga kord kui ta jalgu liigutab, variseb hauakaldalt krabinal liiva kirstukaanele. Kojanaisel on uued riided seljas, need teevad ta kohmakaks ja võõraks. Kodus, vanades riietes, on ta palju kenam. Poeproua on ka matusele tulnud, tal on palav, higistab ja pühib vahetpidamata nägu, tammudes ühelt jalalt teisele. Kuski tuututab auto, võõrad, ebamäärased hääled kostavad kalmistu tagant siia, siis on kõik jälle tühi ja võõras.

Jaan sulges silmad ja ootas mõne aja. Ta oli kindel, et kui veidi aja pärast silmad avab, siis on kõik praegune möödas, on jälle nagu enne — päike paistab aknast sisse, ema lamab voodis ja küsib: „Kas oled juba söönud? Mine välja jooksma!” Ja siis ta tahab ise veel veidi puhata, kuni nõrkushoog mööda läheb, pärast võtab õmblustöö kätte ja jätkab tööd.

Jaan avas silmad ja nägi enda kõrval üliõpilast hoovimajast. Ime, kuidas ta teda ennemalt polnud silmanud! Siis tema ka on matusele tulnud, seisab siinsamas ja hoiab oma valget mütsi kokkusurutuna pihus. Ime küll, et ta teda ennemalt tähele ei pannud. Ja see endine, mida ta tagasi ootas, ei ole ikkagi tagasi tulnud!

Kirikuõpetaja pani raamatu kinni ja lõpetas lugemise. Tähendab siis, et endine ei tulegi tagasi, see ei olegi uni ega lugu juturaamatust? Ema jääbki siia hauda, ta on päris tõesti surnud ja see inimestesalk siin on matuselised —?

Nüüd alustas kirikuõpetaja laulu ja kogu väike matuseliste salk hakkas kaasa laulma. Jaan kuulatas seda ja eraldas iga hääle üksikult: see on kojanaise hääl, see poeproua, kuna madal katkendiline laul on kojamehe oma. Üliõpilase laul oli erinev kõigist teistest, nii laulab ainult tema, mitte keegi muu. Jaan katsus ka ise kaasa laulda, kuid kurk oli nii kuiv ja kipitas nii valusasti, et ühtki häält ei tulnud kuuldavale.

Ta toetus seljaga puu najale ja vaatas tuimalt pealt, kuidas laulu lõppedes kõik kummardusid hauakaldale, võtsid pihuga liiva ja viskasid krabinal kirstu peale. Kolm korda kummardusid ja viskasid

„Eks pane sina ka oma kolm pihutäit mulda ema kirstule, siis tal kergem puhata!” ütles kojanaine Jaanile, võttes ta käest kinni ja viies haua kaldale.

Vana kojamees arvas omalt poolt: „Nüüd on tema rahus, pole enam muresid ega vaeva. Sina, poju, pead oma mured nüüd ise kandma, oma eluteed ise käima, ilma isata ja emata.”

Jaani kurgus hakkas jälle kipitama ja meelekohtades tuikama, kuid ta surus huuled tugevasti kokku, kummardus haua äärele ja viskas kolm pihutäit mulda hauda. Jaan nägi, kuidas muld langes krabinal kirstukaanele ja pudenes sealt laiali. Siis astus ta jälle tagasi ja jäi tuimas tardumuses vaatama, kuidas mehed haarasid labidad ja hakkasid hauda täitma. Esimesed labidatäied langesid krabinal kirstukaanele, varsti aga kostsid sealt ainult tumedad potsud.

„Nüüd on siis kirst üleni mulla all,” käis Jaani peast mõte läbi, „enam ei krabise, nüüd nagu täidetakse ükskõik missugust liivahauda.” Ta tahtis veel kord minna hauaäärele vaatama, kuid jalad ei liikunud paigast, kuidas ta ka pingutas ja neid liikuma sundis.

Eemal seisid salgas naised ja rääkisid kadunule kõike head järele, nagu komme nõuab. Jah, oli hea inimene, aga ära võeti. Kas ta ei oleks võinud veel elada ja oma last kasvatada, aga näe, ei antud. Kas tal oli kunagi majarahvaga ütlemisi või pahandusi — ei seda olnud! Lahke ja sõbralik oli igaühe vastu. Ja kuidas ta oma last kasvatas — alati puhas ja pestud, kõht täis ja riie seljas. Mis see poiss võis olla, kui isa suri? Kas oli aastanegi! Aga näe, üles kasvatas lapse, rinnalapsest peale. Ja kust ta selle tiisikuse pidi saama — noor inimene? Õrnake ja kahvatuke oli ta küll kogu aja. Või see haigus küsib, kas võib tulla ja millal tulla. Neid häid haigused ja surm tahavadki. Küllap see oli temale sedaviisi ülevaltpoolt määratud, ei selle vastu saa. Poisist on kahju kuidas ta vaeseke, kasvab üles ilma isa ja emata. Aga eks ole ennegi vaeslapsi üles kasvatatud ja veel missugusteks meesteks saanud. Kui jumal ema ära võttis, küllap tal siis poisiga oma nõu on.

Nii arutasid naised, pühkisid silmi ja ohkisid kadunule järele. Selle aja sees täitsid mehed haua, kohendasid kalmukünka ja panid valge risti peatsisse. Naised seadsid kalmule kuuseoksi, kohendasid veel üht-teist, siis alustasid heleda häälega laulu, kuna Jaan seisis endises tardumuses puu najal.

Pärast laulu pühiti veel kord silmanurki, siis öeldi üksteisele:

„Juba ta nüüd peab siia jääma, hakkame meie vaid minema. Näe, õhtu ongi käes, päike paistab juba üle puulatvade. Kodus kartulid tulele panna.”

Kojanaine tuli taas Jaani juurde, viis ta kättpidi kalmukünkale ja õpetas:

„Loe nüüd emale viimne Issameie, siis hakkame minema. Ema jääb siia puhkama. Või see enam aitab…”

Kõik panid käed kokku ja hakkasid palvet sosistama. Ka Jaan pani käed risti, laskis pea rinnale nagu teisedki, kuid ühtegi palvesõna ei tulnud tal meelde. Kui teised lahkusid, läks ta nendega sammu viiskümmend kaasa, jäi siis peatuma ühe risti juurde, teise juurde… iga risti all puhkab inimene, mõni laps, isa või ema. Teised läksid juba kaugel põiktänavail, ajades omavahel juttu ja ohates taga kadunut, Jaan aga peatus ikka ristide juures. Siis pöördus äkki ümber ja jooksis hauale tagasi. Heitis kummuli kalmukünkale, puuris sõrmed liiva sisse ja hakkas valjusti nuuksudes nutma. Tal oli jälle pisaraid, ta sai nutta.

Nii viskles nutukrampides, puurides sõrmedega mullasse, kuni pisarad taas lõppesid ja ta väike keha hakkas tuksudes värisema. Ta ei kuulnud ega näinud midagi, oli kogu oma väikese kehaga, kogu olemusega muutunud suureks kaebeks ning leinaks.

Kui ta viimaks veidi rahunes, tundis, et keegi puudutab teda õlast. Ta vaatas üles — see oli üliõpilane, üliõpilane Pärn hoovimajast. Nüüd märkas Jaan, et matuselised on kõik ära läinud, ainult nemad kahekesi on siin. Ja õhtu on käes, päikest ei ole puude tagant enam näha, jahedust tundub õhus — õlad hakkavad värisema.

Üliõpilane tunnistas tükk aega Jaani sõna lausumata, ütles siis rahulikult ja soojalt:

„Hakkame nüüd koju minema, õhtu läheb juba jahedaks.”

Ta sirutas Jaanile käe ja tõstis ta üles. Rahulikult astus Jaan üliõpilasele ja hakkas koos temaga kodu poole sammuma. Tee peal ei kõneldud sõnagi, ainult käänukohtadel, kui Jaan ristide rägastikus õiget teed ei leidnud, puudutas üliõpilane teda sõbralikult õlast ja lausus:

„Lähme nüüd siit!”

Jaan ei sallinud kunagi, et keegi peale ema oleks tohtinud teda hellitades puudutada ja kui mõni vanem inimene seda tegigi, siis protestis ta selle vastu kogu olemusega. Kuid üliõpilase puudutamises tundis ta midagi sõbralikku ning sooja ja jõuduandvat.

Üldse oli see üliõpilane hoovimajast teistsugune kui muud suured inimesed. Ta kõneles Jaaniga mõnikord nagu endasugusega, ei pidanud teda väikeseks ega abituks. Nii hea oli temaga kohtuda ja kuulata, kuidas ta küsis:

„Noh, Jaan-poiss, kuidas käsi käib? Kas tuled täna minu poole?”

Ta pani Jaani harilikult diivanile istuma, näitas pildiraamatuid, kõneles võõraist maist ja rääkis ka muud juttu nagu suure inimesega. Ja see oli nii hea. Jaan teab isegi, et ta alles poiss on, kuid see ei anna suurtele veel õigust temaga ainult lorijuttu ajada või hellitada nagu titat. Üliõpilane seda ei tee, ometi on ta pikk ja temast palju targem.

Jaanil oli nüüdki hea sammuda selle suure mehe kõrval, kes leinaga kaasa ei halise, vaid aitab muret vaikides kanda nagu mees kunagi. Las ta puudutab pealegi õlast ja ütleb: „Nüüd siit!”, see ei tee midagi.

Kui nad koju jõudsid, oli kojanaine hooviväravas vastas ja hädaldas:

„Kus sa ometi olid, vaene laps? Me olime sinu pärast juba mures, et kuhu lähed ja mis teed suure kurvastusega.”

Enne kui Jaan vastata jõudis, ütles üliõpilane:

„Kus ta siis pidi olema — ta viibis veel veidi aega ema haual.”

Jaanile meeldis see, et üliõpilane ütles „viibis ema haual” ega lausunud tema nutuhoost midagi. See oli tema oma asi ja sellega ei tohtinud teistel olla midagi tegemist. Ja et üliõpilane sellest teistele ei kõnelnud, see tõstis tema väärtust Jaani silmis veelgi.

Nüüd kutsus kojanaine Jaani enda poole ööseks, et kuidas ta üksi magab seal tühjas ja kõledas toas. Jaanil ei olnud selle vastu midagi, ükskõik, kus magab, kas saabki täna öösi magada. Kuid ta kartis, et kojanaine hakkab taas nutma ja teda haletsema, ja seda ta ei tahtnud. Tal on isegi raske, miks peaksid teised seda veel meelde tuletama. Oleksid nad nii nagu üliõpilane, et vaikiksid ainult ja oleksid muidu osavõtlikult sõbralikud, kuid seda nad ei ole.

„Eks ma tule,” ütles ta kojanaisele, kuid taganes sealjuures paar sammu ja surus enese üliõpilase vastu — tema vastu võib ennast suruda, see annab jõudu ja kergendust.

„Jäägu täna nii, et Jaan tuleb minu juurde,” ütles nüüd üliõpilane, kes olukorra läbi nägi. „Ta võib seal magada diivanil, eks siis homme näe, mis saab.”

Nii jäigi, Jaan läks hoovimajja üliõpilase tuppa, kus see talle kohe diivanile magamisaseme valmistas ja puhkama käskis heita.

„Nüüd pikuta seni kui ma priimusega teevett keedan. Kuum tee ajab külmavärinad välja,” ütles ta õlgu väristades ja käsi hõõrudes. „Ime, et tänane õhtu nii jahe on.”

„See üliõpilane on tõepoolest tore mees,” arutas Jaan endamisi. „Ta ei ütlegi, et minu pärast teed keedab, ütleb vaid, et tal endal on külmavärinad.”

Pärast teejoomist tundis Jaan soojust kogu kehas. Ja üliõpilase vastu tundis ta sellist hellust, et oleks veel kord ta juurde läinud ja ennast tema vastu surunud.

„Kuid olgu peale,” otsustas ta mõttes, „jäägu pealegi minemata. Nii on kenam ja parem.”

Siis tundis ta, kuidas mõnus roidumus ja väsimus hakkas levima kogu kehas, silmalaugudes, kätes, jalgades ja seljaski. Ta naeratas veel kord üle laua suurele mehele, kes seisis ahju ääres ja vaatas teda vaikides, siis pani pea padjale ja uinus kohe.

Kui ta järgmisel hommikul ärkas, paistis päike juba üle tänavamajade katuse. Tuba oli tühi, nähtavasti oli üliõpilane juba lauavabrikusse läinud, kus ta suvevaheajal tööl käis.

Täiesti väljapuhanult tõusis Jaan üles, läks akna juurde ja vaatas hoovile. Seal seisis kaevu ääres kojanaine ja lõi vett. Täna olid tal jälle vanad riided seljas, ta oli neis kärme ja hakkaja, mitte nii, nagu eile surnuaial. Nüüd meenusid Jaanile jälle eilsed matused, ema surm ja kõik muu. Ja näis, nagu oleks kohe selle meelde tulles päike läinud pilve taha, õhk muutunud taas jahedaks, nii et külmavärinad hakkasid õlgu vapustama.

Ja nüüd tulid Jaanile imelikud päevad, kordus seesama, mis eile kalmistul — ta uskus, et ema on surnud, kuid ei uskunud ka. Kui ta üles oma tuppa läks, oli siin kõik endine, ainult ema puudus. Kuid ta puudus ennemaltki sageli, kas käis poes, või tellijaile tööd ära viimas. Ta tuli aga iga kord jälle tagasi, miks ei või nüüdki tagasi tulla? Imelik on see surm — asjad, maja, teised inimesed jäävad järele, ainult ema ei ole enam. Ja muidu läheb elu ka endiselt, päike tõusis täna niisama nagu eilegi, tänaval sõidavad autod, kojanaine lööb vett, üliõpilane läks lauavabrikusse, ainult ema ei ole enam. Imelik on mõelda, et ta ei tulegi enam tagasi.

Jaan käis tühjas toas ringi, katsus järelejäänud asju, vaatas pilti kummutil, mis kujutas isa ja ema pulmapäeval. Seda pilti vaatas ta alati — isa oli noor tugev mees, ema tema kõrval oli väike ning õrn. Isa hoidis ema käe alt kinni, kuna ema surus teise käega suurt lillekimpu vastu rinda. Nüüd ei ole neid enam kumbagi. Kas nad taevas peaksid kohtuma? Ehk seisavadki praegu seal üleval laulatusriides nagu siin pildil? Isa Jaan ei mäleta, ta suri tüüfusse siis, kui Jaan ei olnud veel aastanegi. Nüüd on ta kaheteistkümne-aastane ja päris üksi.

Nii ta kõndis esimestel päevadel pärast matust oma tühjas toas ja mõtles kurbi mõtteid. Sageli kägardus nurka ja hakkas tasakesi nutma. Siis tuli vana kojamees üles ja kutsus alla või soovitas minna teiste poistega mängima.

„Ära nüüd niipalju nuta,” püüdis ta poissi lohutada. „On ennegi vaeslapsi üles kasvanud ja veel missugusteks meesteks saanud. Kasvad sinagi üles ilma isata ja emata — kui see sulle nii on määratud. Oma elu peab igaüks ise elama.”

Kojanaine aga pahandas mehega:

„Mis sa nüüd… las laps nutab mure välja, siis on pärast kergem.”

Ja Jaan tundiski, et pärast nuttu oli süda palju kergem. Kuid mängijat ja teotsejat tast niipea ei saanud. Juhtus sageli, ei ta jäi kaevu juurde pingile norutama, ega pannud tähelegi koerakutsikat, kes ta najale püsti hüppas ja mängu ootas. Teinekord vaatas tuimalt hooviväraval, märkamata, et naabermaja poisid mängisid paberituustiga võrkpalli või ajasid jalaga kivi mööda kõnniteed.

Ööd magas ta kord kojarahva, kord üliõpilase juures. Mõlemad olid ta vastu head, kuid üliõpilase juures oli parem. See ei kõnelnud palju, kuid mis ta ütles, see mõjus rahustavalt ja jõuduandvalt.

Ühel päeval tõi üliõpilane lauavabrikust palju lauatükke ja ja kutsus Jaani endale appi kasti tegema. Hea meelega läks ta appi, hakkas suure hoolega mõõtma kastikülgi, tõi kojamehelt sae, võttis pikimailt lauatükkidelt otsad maha ja sattus varsti tööhoogu. Juba vilistaski töö juures ümisedes laulu ja tegi endamisi märkusi. Üliõpilane tõmbas veidihaaval tööst tagasi, loovutades kogu töö Jaanile. Kui see mõne aja pärast valmis kastiga ta juurde tuli, higine ja kordaläinud tööst rõõmsas ärevuses, ütles ta:

„Nii, Jaan-poiss, nüüd unustame kurva mineviku ja vaatame, mis tulevik toob. Nüüd tuleb sul enesel igal pool mehe eest väljas olla. Ole mees, ära pead norgu lase!”

Neid sõnu öeldes astus ta Jaani lähedale, patsutas sõbralikult õlale, nagu tegi seda kalmistul, kui haua juurest ära kutsus. Jaan naeratas siiralt ning usaldavalt, siis vastas, korrates vana kojamehe sõnu:

„Eks see nii ole. Oma elu peab igaüks ise elama.”