Читать книгу Team ehk probleeme pole vaja - Jüri V. Grauberg - Страница 5

Ära ole oma töö. Ole inimene.

Nii saab tegelikult palju lihtsamini õndsaks.

Marko Pomerants,

Pikema Sõpruse Päeva patroon,

endine minister.

„Läheme alajaama ja ma tutvustan sind tulevasele paarimehele. Sergei vahetab seal elektriarvestit,” ütles Technical Maintenance Group käidujuht Prigov uuele elektrikule, Sanderile. „Vedenin on kogenud elektrik. Töötanud ka välismaal. Norras näiteks. Kaubanduskeskusega tutvud ise nii ruttu kui saad.”

Mehed läksid, kaitsemaskid ees, pika sammuga mööda Kaubanduskeskuse keldrikoridori alajaama poole. Iga kümnekonna sammu tagant oli vasakul või paremal pool hall, suletud turvauks mis viitas laoruumide olemasolule keldrikorrusel. Üks turvauks oli siiski pärani lahti ja Sander nägi silmanurgast sinna kiigates laoriiulite asemel kahte tüsedapoolset poolpaljast naist.

„Naiste riietusruumi uks on ühtelugu lahti ja nende kaunidust võib iga möödamineja nautida,” irvitas käidujuht, kolmekümnendates aastates tüsedapoolne mees. „Ega nad eriti häbene ka. Võibolla jätavad isegi meelega ukse lahti. Lõugavad mõnikord ainult kui mõni hooldusmees liiga häbematult neid vahtima jääb.”

„Vahtijaid jätkub?”

„Ei tea. Mina ei vahi aga olen alajaamas olles kuulnud kui naised sõimama hakkavad. Ju siis keegi ikka jälle jõllitas neid.”

Alajaam asus koridori lõpus ja uksest sisenedes ei näinud mehed seal hingelistki. Pakendist väljavõetud elektriarvesti vedeles ühe avatud uksega elektrikilbi juures taburetil ja ootas tõenäoliselt paigaldajat kes oli millegipärast kuhugi kadunud.

„Sergeid ei olegi...” imestas käidujuht ja torises: „Tal ongi mingi arusaamatu komme mõnikord mitmeks tunniks teadmata kohta kaduda. Kui siis ühtäkki ilmub, siis seletab pikalt ja laialt kus käis ning mida tegi. Pea alati on ta siis olnud mingil väljakutsel. Mõnes kaupluses pirne vahetanud või hoopis ventilatsiooniseadmeid hooldanud. Või... Pigem lihtsalt müüjapreilidega tiiba ripsutanud.”

„Nüüd siis ka vist...”

„Võimalik. Kui siia tuleb siis kindlasti luuletab sulle midagi. Mina teda enam ei usu,” vastas käidujuht ja pakkus: „Sa ühenda niikaua vana arvesti lahti ja võta sektsioonikapist hoopis välja ning pane sinna uus asemele. Kirjuta kindlasti mõlema arvesti näidud üles ja saada mulle.”

„Hea küll...”

„Kui siia üksi jääd, võid maski eest ära võtta,” lausus Prigov enne äraminekut. „See pagana viirus on nagu Vene rulett. Kunagi ei tea millal külge hakkab. Ja kas üldse hakkab. Oled siis maskiga või ilma. Praegu pole Kaubanduskeskuses maski kandmine kohustuslik aga oleks soovitav. Nii, et kanna endaga vähemalt kaasas. Kui turvamehed märkuse teevad, siis on sul kohe võtta. Kellelegi pole probleeme vaja. Ka turvameestele.”

Käidujuht lükkas käed teksapükste taskutesse ja sammus endamisi midagi rahulolematult porisedes mööda kummimattidega kaetud raudpõrandat halliks värvitud sektsioonkappide vahelt läbi alajaama ukse poole. Mõnel kapiuksel põlesid signaallambid, mõnel turritasid suurte automaatlülitite käepidemed. Kusagil seina taga undasid vaikselt alajaama trafod.

„Meeskonnaruumis võid olla rahulikult ilma maskita sest teid on seal vähe ja vähemalt tänase seisuga pole teie hulgas ühtegi postitiivset,” lausus käidujuht hüvastijätuks.

Sander lõpetas just töö kui nägi alajaama uksest sissemarssivat kogukat ja tugevat tööriietes meest, suur tööriistakott õlal. Pani selle ettevaatlikult põrandale ja küsis karmisõnaliselt: „Kes sa oled? Mida sa siin teed? Kes sind alajaama laskis?”

„Käidujuht käskis elektriarvesti ära vahetada,” vastas Sander ja tutvustas end: „Olen uus elektrik. Sander Bolderman on minu nimi.”

„Oo!” üllatus mees ja ulatas Sanderile terekäe: „Sergei Vedenin olen... Prigov pole mulle sinust sõnagi rääkinud. Tere siis, uus paarimees!”

Veidi Sanderi tehtut takseerinud, hakkas Sergei seletama:

„Teise korruse üldala oli osaliselt pime. Käisin korruse kilbiruumis põhjust uurimas. Olen siin vaid mõne kuu töötanud ja ei tea veel kõiki asju. Peab tihtilugu tükk aega otsima enne kui üles leiad...”

Sergei, üle kolmekümnene halliseguste juustega mees, rääkis eesti keelt tugeva aktsendiga aga siiski küllaltki arusaadavalt.

„Said asja korda?”

„Muidugi!” vastas Vedenin. „Nägin, et meeskonnaruumis on ühe vaba laua peale ilmunud notebuk. Sinu oma siis?”

„Jah! Me käisime Prigoviga sealt läbi ja ma jätsin läpaka ning tööriistakoti sinna. Taskusse panin vaid sagedamini vajaminevad tööriistad.”

„Mina ei jäta oma tööriistakotti kunagi ripakile. Alati on kaasas.”

„Kogu komplekti pole ju mõtet kaasas tassida,” arvas Sander.

„Mina ei jätnud Norras töötades kunagi tööriistakotti ripakile. Alati oli kaasas ja see harjumus on mulle külge jäänud ka siin.”

„Kes siin ikka varastab?”

„Headel tööriistadel on vastik komme mõnikord jalad alla võtta ja minul on väga head tööriistad,” rääkis Sergei. „Norras oli võimalik neid osta ja ma ostsingi igalt poolt kust vähegi sain. Mul on iga töövõtte jaoks tööriist olemas ja mitte ainult tööriist vaid väga hea tööriist.”

Kui Sergei hiljem meeskonnaruumis enda tööriistu Sanderile näitas siis oli Boldermani imestus suur – Sergeil oli tööriistakotis nii mõnigi tööriist mille otstarvet Sander esmapilgul ei osanud ära arvatagi.

„Kas sina jätaksid nii hästi komplekteeritud tööriistakoti kuhugi ripakile?”

„Vist ei jätaks...” venitas Sander. Teda valdas väikene kadedustunne sest tal endal ei olnud midagi Sergei tööriistade vastu välja panna. Muidugi oli enamjaolt kõik olemas mis vaja, aga nii uhke välimuse ja kindlasti ka väga hea kvaliteediga tööriistu temal ei olnud. Boldermanil polnud ka tutvusringkonnas ühtegi elektrikku kes oleks võinud Sergeile selles suhtes konkurentsi pakkuda.

„Nu vott!” vastas Sergei rõõmsalt ja lisas: „Ära siis imesta kui ma käin kogu aeg ringi nagu mõni pärismaalane dzunglis, kogu varandus kaasas.”

Peale hetkelist vaikust ütles Sergei veel, et dzunglis võibolla ei varastatagi sest seal lüüakse varas kohe maha aga tsiviliseeritud maailmas on varastamine peaaegu iseenesestmõistetav tegevus. Justkui auasi. Mida rohkem varastad seda ausam mees oled.

„Islamimaad on siis ka nagu dzungel? Seal raiutakse varastel mõnikord käed maha.”

„Moslemid on omamoodi ooper,” naeris Sergei ja lisas: „Olen Stockholmi metroos näinud kerjavaid moslemimehi, jämedad kuldketid kaelas.”

„Kassikuld võibolla?”

„Moslem on uhke mees ja vaevalt ta endale kassikullast keti kaela paneb aga kullast kaelakett ei keela teda kerjamast. Allahi nimel võib kõike teha. Nii kerjata kui inimeste päid maha lõigata. Ka naisi võib peksta. Allah on ilmeksimatu.”

„Ja noori tüdrukuid sandiks lõigata...” ümises Vedenin veidi aja pärast ning sättis midagi enda põlvedel lösutavas tööriistakotis.

Sander ei vastanud midagi sest ta toksis hoolega arvutisse elektriarvestite näitusid ning mõne hetke pärast saatis need käidujuhile.

„Tehtud! Saatsin Prigovile näidud ära.”

„Prigov on üks igavene tähenärija,” kirus Vedenin. „Tahab kogu aeg teada mida ma teen ja kus olen. Mis see tema asi on?”

„Käidujuht ju...”

„Just!” oli Sergei nõus. „Juhtigu siis käitu aga ärgu sõitku pidevalt elektrikul seljas. Ma pean ju tehtud tööd päeva lõpus niikuinii haldusprogrammi kirja panema ja ta saab serverist alati vaadata millega olen päeva jooksul tegelenud. Vaadaku või öösel kui nii väga valusalt vaja on ja sellepärast unetus vaevab. Pole vaja jäljekoera moodi kogu aeg minu jälgi ajada. Prigov ütleb ise küll, et hoiab sõrme pulsil, aga tegelikult hoiab ta hoopis kogu aeg mul näppu tagumikus ja hakkab sinul ka hoidma. Küll sa näed.”

„Võibolla teeb endale koroonatesti?” Bolderman mängis lolli.

„Mis pagana testi?”

„Noh, et nuusutab vahepeal enda näppu. Kui lõhna tunneb siis ta on jätkuvalt koroonanegatiivne...” seletas Sander.

Boldermanil oli esimene vaktsiinidoos käes ja tundis end Kaubanduskeskuses päris julgelt. Ta kandis maski tavaliselt lõual aga rahva sekka minnes tõmbas selle kohe endale näo ette. Sanderil oli koduvkasutusega maske mitu tükki ja enamasti kandiski ta enda maske sest meeskonnaruumi toodavate maskide eluiga oligi vaid mõni tund. Korduvkasutusega mask pidas kauem vastu ja seda võis igal õhtul pesta.

„Mine tead, kuhu!” torises Sergei ja lisas vene keeles täpsemalt kuhu lolli juttu rääkiv paarimees võiks oma jutuga minna. „Mina pole end veel vaktsineerinud ja ei tea kas vaktsineeringi. Mõtlen veel. Pole ju ka teada kumb vaktsiin on parem kas Comirnaty või Sputnik näiteks.”

„Miks sa siis peidad end Prigovi eest?” uuris Sander. „Prigov kurtis, et sa kaod pidevalt ära.”

„Kaon ära, kaon ära...” osatas Sergei ja hakkas vihaselt rääkima: „Töötasin mitu aastat järjest Norras ja sel ajal kui mina seal higistasin, raha teenisin ning naisele saatsin, leidis tema siin endale teise mehe. Minu raha eest! Nüüd, kui kolm kuud tagasi koju tulin siis mind korterisse enam ei lastud. Seal istus minu asetäitja ees. Õnnelik ja minu raha eest end paksuks söönud. Suuka!”

„Täitsa pekkis...” venitas Sander imestunult.

„Pekkis? No-jah. Eesti keeles on see vist nii aga vene keeles öeldakse niisuguse asja kohta tüki selgemalt,” ja Sergei ütles kuidas vene keeles iseloomustatakse tema naise tegevust.

„Kus sa nüüd siis elad kui koju enam ei lastud?”

„Elan üürikorteris aga see on kallis elamine,” vastas Sergei ja kurtis: „Prigov ei maksa mulle seda palka mida alguses heldelt lubas. Oleksin teadnud, et ta valetab, poleks siia tulnudki. Oleksin mujalt tööd otsinud. Ats rääkis, et enne mind olevat siit kaks elektrikku üksteise järel ära läinud. Üks sellepärast, et Prigov ei maksnud seda raha mis lubas, aga teine käinud isegi käidujuhi peale kaebamas.”

„Mispärast?”

„Sellepärast, et ei maksa alati niipalju kui ette nähtud, ei pane kõiki töötunde kirja ja Prigov pole lubanud teda ka täienduskoolitusele,” seletas Sergei ja lisas: „Nagu sa vist tead, ei meeldi pealekaebajad kellelegi.”

„Mismoodi plaanid edasi...”

„Mis edasi?” katkestas Sergei Sandrit. „Kui ma endale siit Kaubanduskeskusest või mujalt korteriga ja asjalikku naist ei leia, siis tuleb hoopis tagasi minna. Norrasse. Või Rootsi. Igatahes välismaale. Eestis pole normaalseid palkasid ja mina Prigoviga sõdima ei hakka. Tühi töö, sest nagu olen aru saanud, on temal alati õigus. Vot-takk!”

„Oota, oota...” Sander hakkas midagi taipama. „Prigov ütles, et sa käivat müüjannadega lobisemas. Otsidki nende hulgast endale elukaaslast või siis õigemini – naist koos korteriga?”

„Mis mul üle jääb kui naine läks litsiks kätte ja Prigov valetas?” küsis Sergei vihaselt. „Üks võttis endale minu raha eest joobari ja teine ei maksa mulle seda raha mida suuresõnaliselt lubas kui mind siia tööle meelitas. Ega ma saa eluaeg üürikorteris elada ja korteriomanikku nuumata, parem toidan ennast ning oma abikaasat. Ja naist on niikuinii vaja. Hädapärast kasvõi norralannat. Varjaagi.”

„Mis sinu lastest saab? Jätad naise kantseldada?”

„Mul polegi lapsi,” turtsus Sergei. „Nii lolli naisega ei tee ükski tark mees endale lapsi.”

„Kui lapsi pole, siis on vist kergem lahku minna,” arvas Sander sest oli ju temagi mitu aastat tagasi elukaaslasest lahku läinud ja lapsi polnud ta ka lühikese kooselu jooksul jõudnud soetada. Ja hea oligi, arvas ta hiljem. Siis kui elukaaslane oli oma swingerist sõbranna juurde kolinud sest pidas hooraelu normaalsemaks kui heteroabielu.