Читать книгу Aegu ammuseid - Jüri V. Grauberg - Страница 2

"On ikka üks opakas plika!" mõtles Ragnar Aidalepp, kui tema nooruke korterinaaber juba mitmendat-setmendat korda ühte ja sama "Kukerpillide" plaati kruttis. "Leierdab need laulud ära ja siis kurdab kindlasti jälle, et tal pole ühtegi heade lugudega plaati, mida kuulata."

Ragnar tõusis ärritunult diivanilt, kuhu ta end mõnusalt lebotama oli seadnud ja keeras telekale häält juurde, sest läbi õhukese paneelseina kostuvad "Kukerpillid" tahtsid "Aktuaalse Kaamera" diktori vägisi valjuhäälselt üle laulda. Tal ei olnud midagi "Kukerpillide" kui ansambli vastu, kuid alalõpmata ühte ja sama plaati ta ka kuulata ei tahtnud. Üldse oli noormehe arvates suur viga, et ta siia Lepassaare sovhoosi tööle ja elama tulles oli vastu võtnud selle väikese toa. Majas, kus ta nüüd elas, olid küll kõigi mugavustega korterid, kuid nii mõneski korteris elas koos kaks, või isegi kolm peret. Ja nii pidi see kestma niikaua, kuni kaks sealsamas kõrval ehitatavat paneelmaja valmis saavad. Nii juhtuski, et Ragnargi oli sunnitud kahetoalist kõigi mugavustega korterit jagama sovhoosis raamatupidajana töötava, kahekümne kahe aastase sportliku ja igatpidi traksis Virve Ellamiga. Kas Virve spordiga tegeles, seda Ragnar ei teadnud, kuid naabrinaise krapsakas olek andis tunnistust tema spordilembusest ja lausa pakatavast elujõust. Traksis ja hakkaja oli ta aga igasuguse kahtluseta, sest juba samal päeval, kui Ragnar Aidalepp oma tuppa sisse oli kolinud ja vähese mööbli paika jõudnud panna, oli Virve tema toa uksele ilmunud, end tutvustanud ning Ragnari viivitamatult oma hästisisustatud tuppa kohvi jooma kutsunud. Ragnar tundis end isegi veidi meelitatuna ja oli kutse muidugi rõõmsalt vastu võtnud ning veetnud naabri toas mõnusa õhtupooliku. Kuivõrd Ragnar armastas napsuklaasi taga istudes mõnikord lõõpida ja isegi lorijuttu rääkida, siis jutupuudust sel õhtul loomulikult polnud.

Mõni päev hiljem kutsus Ragnar viisaka inimesena naabri Virve vastukülaskäigule ja oli ülimalt rahul, kui kutse rõõmsalt naeratades vastu võeti. Ta ei teadnud, et kohe kui ta oli selja pööranud, muigas Virve endamisi ja tõmbas keelega üle äkitsi kuivaks tõmbunud huulte. Kala oli konksu napsanud ja nüüd tuli hoolitseda, et ta sealt ei pääseks! Et ta kalakesele konksu viskab oli Virve otsustanud kohe, kui töölt tulles Ragnarit sisse kolimas nägi. Noormehest kiirgas rahu ja turvalisust ning kuigi oli teada, et enamus tudengeid alkoholi ei põlga, polnud märgata mingit märki sellest, et noormehe tähtsate asjade lehel viinakese tarbimine esimesel kohal seisaks. Tema esialgne arvamus sai kinnitust, kui töökaaslased, kellel mehed põllul ja töökojas töötasid, jutustasid muude meestelt kuuldud uudiste seas, et uus agronoom muudkui rabab tööd teha aga kutsetest pärast tööd meestega aega veeta põikleb kõrvale. Virve muigas uuesti, korterinaaber tundus üks huvitav eksemplar olema. Miks mitte, mõtles ta, mis muud kui tuld!

"Väikese musi ja mürtsumuusika vastu pole mul kunagi mitte midagi olnud," naljatas Virve, kui ta oma uuele naabrile külla tuli ja šampusepudeli suursuguse źestiga lauale pani.

Mis puutus muusikasse, siis vastupidi Virvele ei armastanud Ragnar kuulata valju muusikat. Ta ei kannatanud, kui mingisugune meloodia agressiivselt ja valju mürtsuga end talle vägisi peale surus. Noormees eelistas kuulata vaikset ja enamasti ka rahulikumat muusikat, sealhulgas Valgre laule ja Straussi valsse. Mõnikord kuulas ta hea meelega vahelduseks ka Ladina-Ameerika rütme. Noormehel endal oli mitu magnetofonilindi kassetti, kuhu ta oli peale lindistanud ainult need lood, mida ta parimateks pidas. Kui ta sel õhtul, kui Virve tema külaline oli, pani magnetofoni peale lindi Valgre lauludega, ei jõudnud teine ära imestada:

"Miks sa niisugust nohikute jora kuulad? Kas sul mürtsumuusikat polegi?"

Ragnar päästis oma reputatsiooni sel õhtul küll Ladina-Ameerika temperamentsete lugudega, kuid Virve nokkis teda veel kaua "nohikute jora" kuulamise pärast. Isegi siis, kui Ragnar juba Virvet vältima hakkas, leidis too ikka põhjuse teda nende "nohikute viiside" pärast norida. Ja vältima hakkas Ragnar Virvet mitte lihtlabase "nohikute jora" pärast, vaid selle põhjus oli tüki proosalisem – nimelt märkas Ragnar, et naabrinaine hakkas oma lemmikütelust "musi ja mürtsumuusikat" aja möödudes õige tõsiselt võtma. Eriti aga selle üteluse esimest poolt. Noormees oli vaatamata seltskondlikule loomusele sisimas väga ettevaatlik ja nõudlik intiimsuhete loomisel. Talle ei meeldinud pilla-palla tüdrukud, kes elus kõike liiga kergelt ja pealiskaudselt võtsid. Virve oli aga Ragnari arusaamiste järgi just selline impulsiivne ja pilla-palla neidis. Ragnar tahtis midagi tõsisemat, ta ei tahtnud olla võetav, ta tahtis olla ühte õiget daami jahtiv rüütel.

Ühel õhtul, kui Ragnar ajaviiteks Virvet kohvi ja küpsistega kostitas, tegid nad sealsamas toas magnetofonimuusika saatel ka mõned tantsud. Ragnari arvates surus Virve end tantsu ajal liiga tugevasti tema vastu ja püüdis talle igapidi oma poolehoidu näidata ning välja pakkuda naiselikke võlusid. Noormehel ei olnud muidugi midagi väikese flirdi vastu, kuid ainult niikaua, kuni see vaid flirdiks jäigi. Siiski lõppes nende tookordne kohviõhtu sõbralike naljatuste saatel ja süütust flirdist ning mõnest naljaga pooleks võetud musist asi nimetamisväärselt kaugemale ei läinud. Pikapeale muutus Virve naljatlev flirt aga üha enam tõsimeelseks külgelöömiseks ja see ei meeldinud Ragnarile kohe mitte sugugi. Tema tahtis siiski ise valida ja püüda ning sellepärast ei seedinud ta üldse, et keegi, olgugi, et igapidi kena ja armas, talle ennast poolvägisi kaela määris.

Ragnar ei olnud mingi iludus, kuid tema tugevast ja jässakast kehast õhkus mehelikkust ning kindlust. Tema küllaltki robustsete joontega ja heledate kulmudega nägu kaunistasid heledad vurrud ning esmapilgul karmina tunduvat näoilmet pehmendasid vaevumärgatavad lõbusad kurrud silmanurkades ning vahetevahel ka suunurkades mänglev irooniline naeratus. Ragnar kandis pikemaid juukseid kui üldiselt kombeks oli ja tema kõrvu ning tugevat kaela katsid heledad ja tihedad juuksed, mis otstest vallatult lokki kiskusid. Alkoholist peale õlle ta suurt lugu ei pidanud ja ka suitsetamisest oli pidanud juba paar aastat tagasi olude sunnil loobuma. Ragnar oli nimelt just enne N-armeessse minekut hakanud piipu tõmbama aga seda lõbu jätkus tal seal vaid mõneks kuuks, sest ühel ööl varastati tema püksitaskus olnud punasest puust piip koos ema õmmeldud tubakakotiga ja sellega ka tema suitsetajaelu lõppes. Piibu asemele suitsupakki osta polnud enam mõtet, sest igaühele, kes taskust paki välja võttis, tekkis kõrvale kohe terve rodu pommijaid ja Ragnar ei pidanud võimalikuks kasina sõduripalga eest tookordseid relvavendi suitsuga varustada. Õlut jõi aga Ragnar heameelega. Eriti meeldis talle õlut juua õhtuti peale tööd, kui ta oli vannis käinud ja kõhu täis söönud. Mõnikord aga, nagu nüüdki, oli ta peale vanniskäiku teinud endale ka mõned vorstivõileivad ja vaatas oma toas õlut juues ning võileibu peale haugates televiisorit.

Ragnar oli kogu päeva IZ-Planetaga sovhoosi osakonna heinamaadel töötavate heinapresside vahet kihutanud, vahepeal töökojast tervelt kaks korda ühele heinapressile vajalikke juppe toomas käinud ja niimoodi unustanud isegi sovhoosi sööklasse lõunatama minna. Nüüd ta siis istus mõnusalt diivaninurgas ja sõi isukalt omatehtud võileibu, rüüpas õlut peale ja vaatas "Aktuaalset Kaamerat". Diktor andis muude uudiste kõrval teavet ka vabariigi sovhoosides ja kolhoosides kulgevatest heinatöödest ja neid kuulas Ragnar suure huviga. Võrreldes neid andmeid oma osakonna ja kogu sovhoosi andmetega, nentis ta rahuloluga, et heina oldi jõutud teha juba tugevalt üle vabariigi keskmise ning kui ilm vähegi lubab, võiksid niidumasinad töö lähemail päevil juba lõpetada.

Korraga katkestas kõrvaltoast kostev trummisoolo tema uudiste vaatamise. "Tahab ta mind ärritada või nõuab tähelepanu? Ootab, et ma läheksin tema ukse taha?" Noormees otsustas pealetükkivast Virvest mitte väljagi teha. Annad sõrme, võtab terve käe! Ta kruvis teleril hääle üles. Tema alla ei anna!

"Jah, saab heinateoga valmis, tuleb kohe viljalõikus peale," mõtles Ragnar võileibu järades mitte tülikast naabrinaisest vaid hoopis ees ootavastest töödest. "Ja pealegi, kes teab, mis moodi see remont möödunud talvel kombainidele tehti? Hakka veel neilegi töö ajal juppe otsima nagu praegu heinapresside jaoks neid otsimas tuli käia."

Ragnari eelkäija, juba aastates ja haiglane mees oli agronoomitöö viimased kuud haiglas veetnud ja kui Ragnar aprillis Lepassaare sovhoosi tööle tuli, siis sai ta osakonna juhatajalt ning sovhoosi peaagronoomilt vaid üldist teavet masinapargi olukorra kohta. Ega see polnudki tegelikult tema rida, selle tarvis olid sovhoosis teised mehed olemas, kuid Ragnar tahtis iga asjaga võimalikult hästi kursis olla, sest siis sai ta töid pikemaks ajaks ette planeerida. Üldiselt oli tal kõigi sovhoosi ametimeestega küllaltki hea läbisaamine ja kõik igapäevases töös tekkivad probleemid said enamjaolt ilma eriliste takistusteta lahendatud.

Ragnar sõi viimase võileiva, võttis siis taldriku ja tühjaks joodud õllepudeli näppu ning viis kööki. Laskis kraani all taldrikust korra veega üle ning pani selle siis koos pudeliga väikesesse kahe ukse ja kahe riiuliga seina ääres seisvasse kappi, mille ta oli hiljaaegu ostnud. Selle kapi peal oli ka tema viimane ost – väikene külmkapp "Morozka", kuhu mahtus kuidagimoodi vaid paari päeva toidutagavara. Rohkem polnudki talle aga vaja, sest Ragnar eelistas lõunat süüa sovhoosi sööklas ja vaid haruharva tegi ta kodus gaasipliidi peal konservisuppi. See oli ka tema kokakunsti tipp ja sedagi oskust kasutas ta, nagu juba öeldud, nii harva kui vähegi võimalik. Ja nii seisidki tema paar uut ja läikivat potti ning sama uus malmpann puutumatult köögikapis.

Köögist väljudes sattus ta ootamatult vastamisi Virvega, kes just sel hetkel köögi kõrval asuvast vannitoast välja astus.

"Oih!" kiljatas korterinaabrist neidis naeratades ja tõmbas kähku kokku lühikese hommikumantli hõlmad, mis aga tema naiselikke võlusid eriti varjata ei suutnud. "Sa käid alati just siis köögis, kui mina poolpaljalt vannitoast tulen!"

"Vabanda, ma ei teadnud, et sa vannitoas oled," kohmas Raganar ja tögas, "kukkus sul nüüd mõni väärtuslik tükk äkki minu pärast küljest ära?"

"Küll sa teadsid, ega sa muidu kööki läinud," vastas Virve ja läks ümarat tagumikku demonstratiivselt hööritades oma toa poole. Enne ukse avamist vaatas ta tagasi ja näitas Raganarile keelt, "möö! Kukkus jah, küljest ära!"

"Kuradi narr," mõtles Ragnar oma toas uuesti televiisori ette istudes. Ta oli juba ammu tähele pannud, et Virve tavatses just siis vannituppa minna, kui temal kööki asja oli. Tavaliselt tuli Virve siis ikka vannitoast välja poolpaljana ja kuivade juustega. Ragnar oli veendunud, et Virve ei käinud vannitoas mitte pesemas, vaid hoopis teda passimas.

"Loll plika," mõtles Ragnar nördinult. "Kas ta ei tea siis poissmeeste raudset rusikareeglit: ära kepi seal, kus sa elad ja ära ela seal, kus sa kepid."

Sel õhtul Virve endast rohkem elumärku ei andnud, kui mitte arvestada "Kukerpillide" tramburaid teisel pool seina. Sellele vaatamata oli Ragnari tuju selleks korraks jälle rikutud. Kindlasti oleks see paranenud, kui ta oleks teadnud, et teisel pool seina mossitas ka naabrinaine. Sest õigupoolest oli Virve päris tige. No, mis sellel mehel viga on? Ta oli ju omalt poolt teinud kõik, et mehes huvi äratada. Pigistas tema kätt, kui nad olid tantsinud, oli piisavalt entusiastlik, kui nad suudlesid, kutsus teda endaga tihtipeale kaasa kas kinno või tantsima, rääkimata juba (ja see oli tõesti piinlik) vannitoas passimisest, et õigel ajal ja "kogemata" ahvatlev välja nähes mehega koridoris kokku põrgata. Kõik oli olnud asjata!

"Täielik mäger…" otsustas Virve. "Igavene mühakas! Isegi mingi tahumatu joodikust traktorist ei läinud temast niisama mööda, ikka lasti vilet, rääkimata silmapilgutustest. Aga… võibolla on tal midagi viga? Või keegi salajane… Hm, tuleb kõrvad lahti hoida, küll külarahvas varsti kuuleb, näeb ja siis… siis räägitakse."

Samal ajal hakkas Ragnar end magama sättima. "Peab vist endale õhtuteks kusagil väljas mingisuguse tegevuse otsima," mõtles ta magama minnes. "Sai lollist peast Virvega mõned korrad kinos ja tantsimas käidud, nüüd ei anna naisinimene enam üldse rahu ja muudkui aga moositab."

Selle "mingisuguse tegevuse" leidis Ragnar üle ootuste üsna pea ja õige ootamatul viisil.

* * *

Paari päeva pärast lõuna ajal sovhoosi sööklast tulles kohtas Ragnar oma mootorratta juures vanemat naisterahvast kes, nagu kohe selgus, just teda oligi oodanud.

"Tere Ragnar!" astus Helga ligi, kui noormees oma mootorratta juurde tuli. "Ma nägin su tsiklit siin seismas ja mõtlesin sinuga veidi rääkida."

"Jah?" imestas Ragnar, kuid jätkas väga viisakalt, "muidugi, tädi Helga, rääkida võib ju alati. Saan ma sind millegagi aidata?"

Ragnar teadis ja tundis tädi Helgat küll, sest see kräbe pensionärist mutikene, kes oma kõhnuse pärast pikk ja vibalik paistis olema, aga tegelikult hoopis väikesekasvuline naine oli, elas Ragnariga ühes majas, kuigi teises trepikojas ning oli küla peal tuntud, kui igati abivalmis inimene. Tema halli pead ja kiitsakat kogu nähti ikka seal, kus midagi juhtus, või keegi abi vajas. Endise lasteaiakasvatajana toodi talle nüüdki tihtipeale väikeseid lapsi hoida. Mõnikord oli tädi Helga kitsukeses toas kolm-neli mudilast korraga müramas.

"Tead, ma vaatan, et sa oled õhtuti enamasti kodus…" alustas tädi Helga justkui ebaledes ja vajalikke sõnu otsides.

"Eks ma käin ikka õhtuti mõnikord väljas ka, kui tööst aega üle jääb," ütles Ragnar vahele, teadmata kuhu tädi Helga oma jutuga sihib. "Kinos ja pidudel ja… Ega ma igal õhtul nüüd mõne nohiku moodi kodus küll ei konuta. Aga…" ta jäi korraks vait. On see viisakas vasturünnakule minna? Aga mis mutil temaga asja peaks olema? Küsis siis ikkagi:

"Miks see sind huvitab?"

"Ühel noorel naisel oleks meesterahva abi vaja…"

"Kas siin siis abipakkujaid mehi vähe on," imestas Ragnar, kuid, ta ei teadnud isegi miks, otsustas siis ikkagi veidi huvi üles näidata, "ja mismoodi siis just mina seda naist aidata saan? Mis tal viga on?"

"Pole tal viga midagi," vastas tädi Helga julgust kogudes ja seletas siis, "Selma ei saa üksi oma lehma heina kuidagi tehtud, ehk sa aitaksid teda?"

"Missugune Selma?"

"Varrak Selma, meie zootehnik, noh," seletas tädi Helga. "Sa tead teda ju küll!"

Muidugi teadis Ragnar Selma Varrakut, sest selle noore naisega oli Ragnaril ühtelugu tööasjus tegemist olnud. Ta teadis isegi seda, et just Selma oli üks neist naistest, kes oma pisikese poja tädi Helga juurde hoida tõi.

"Lasku mõnel traktoristil oma lehma hein maha niita ja ongi kogu lugu," andis Ragnar asjatundlikku nõu. "Traktoristidele pole ju niisugust haltuurat keegi otseselt keelanud."

"See hein, mis traktoriga sai niita, on tal juba ammu maha niidetud ja uluall ka, kuid Selmal on suurem osa heinast metsaheinamaal ja seal pole traktoriga midagi peale hakata ning see hein tuleb kõik käsitsi maha niita ja just seal tal ongi meesterahva abi vaja," seletas tädi Helga õhinal, justkui kartes, et Ragnar ei hakka teda lõpuni kuulama. "Sa ole õige meheks ja mine aita mõnel õhtul kas või veidikenegi seal niita!"

"Kas tal siis meest majas polegi, et tahab kohe võõra mehega metsa minna?" imestas Ragnar, kes siiani oli arvanud, et Selma ikka abieluinimene on. Zootehnik oli vähese jutuga ja tõsise olemisega naine ning polnud kunagi vedu võtnud, kui Ragnar jutu sisse mõnikord niisama nalja pärast kahemõttelisi ütelusi pistis. Ta oli küll pelglikult muianud, kuid seejärel vaikse häälega, kuid kindlalt, jutu ikka ja jälle tööasjadele tagasi viinud.

"Pole tal meest ega midagi," ütles tädi Helga. "Ega siis lapsega naist ka nii lihtsalt keegi ei taha!"

"Sa siis tahad, et mina läheksin talle appi heina tegema," küsis Ragnar asja igaks juhuks uuesti üle.

"Jah! Mõnel õhtul sa võiksid teda veidi aidata, ega see sul tükki küljest ära ei võta ju."

"N-no-jah…" arvas Ragnar ja uuris igaks juhuks, "kas Selma ütles sulle et sa mind appi paluksid? Ta ise pole mulle sellest küll poolt sõnagi rääkinud."

"Ei," raputas tädi Helga kiiresti pead. "Mitte tema! Mina palun! Ega ta ei käigi kellelegi midagi kurtmas, on oma eluga ikka ise püüdnud hakkama saada ja on saanud ka," seletas tädi Helga. "Nüüd on ta aga heinaga küll veidikene hädas… Aitad sa siis teda, mis?"

"Ma võin ju küsida, kui teda näen, tahab ta heinategemisel abi või ei…"

"Ei-ei! Siin pole midagi küsida," vaidles tädi Helga tarmukalt vastu. "Tule täna peale tööd minu juurest läbi ja käime siis kahekesi sinu tsikliga tema juures ära, eks?"

"Võib ju kah!" arvas Ragnar õlgu kehitades, tõmbas siis mootorratturi kiivri endale pähe, andis vänta ja püüdis mootorratta mürast üle rääkida. "Ma otsin su siis peale tööd üles?"

"Pole siin midagi otsida, sa ju tead küll, kus ma elan," karjus tädi Helga nii, et ilmselt terve küla kuulis ja sellest ehmununa kummardus noormehele ligemale, "ma jään siis sinu peale lootma?"

"Uuh…" ohkas ta kuuldavalt, kui Ragnar ära oli sõitnud. See asi läks nüüd küll lihtsamini, kui ta kartnud oli. Peaasi, et Selma protesteerima ei hakka, kui nad õhtul tema ukse taha ilmuvad.

Tädi Helgale meeldis Selma. Zootehnik oli naine, kes kahe jalaga kindlalt maa peal seisis ja oma eluga ise hakkama sai. Aga vot Toomasest, Selma väikesest pojast, oli Helgal päris kahju. Laps unistas nii oma issist, ootas teda ja muudkui rääkis, kuidas too tuleb ja mida ta talle siis toob. Kus ta isa oli, seda Helga küll ei teadnud, kuid kuna ka laps oma isast midagi ei teadnud, siis oli ilmselge, et too juba pikemat aega kadunud asjade hulgas oli. Oleks nii vahva, kui Selma omale toreda mehe ja Toomas hea isa leiaks. Mida aga teha, kust leida see õige mees? Siis kolis aga nende majja Ragnar ning kui Helga märkas, et nende uus noor agronoom polnud üldse huvitatud külameestega aja surnuks löömisel osalema, siis hakkas naisel mõttes plaanike idanema. Jah, hea eesmärgi nimel tasus vaeva näha.

"Hm… võib ju huvi pärast Selma juures ära käia," arvas Ragnar mööda teed osakonna ühe kaugema lehmalauda poole sõites, kuhu sel päeval mitme autoga põllu pealt heinapakke veeti. "Saab kas või mõnegi õhtu Virvest rahu."

Jõudnud lehmalauda juurde, läks Ragnar kohe lauda kõrval asuva betoonpaneelidest ehitatud heinahoidla juurde, mille seina ääres kaks pruunides töötunkedes meest ühe heinapakke tuulutava ventilaatori mootorit vahetasid.

"Jõudu mehed!" ütles Ragnar juurde astudes ja küsis:

"Kuidas on, kas saate ventilaatori varsti käima?"

"Kuule, jah!" vastas välimuselt mustlast meenutav keskealine farmimehhaanik, kes aitas elektrikul elektrimootori kinnituspolte mutrivõtmega kinni keerata. "Martin paneb kohe otsad külge ja siis peaks asi jonksus olema."

Martiniks nimetatu, umbes neljakümneaastane, väikese õllekõhuga mees, koukis parajasti midagi mootori toitekaabli otste kallal ega teinud agronoomi tulekust suurt väljagi.

"Martin, mis sa selle kohta ütled," uuris Ragnar. "Heinapakid on veidi niiskevõitu, ventilaatorit on neile kohe hädasti vaja!"

"Kolm tükki ju töötavad, mis see neljas seal enam midagi paremaks teeb," kostis Martin pahura häälega vastu ja pööras oma paistes põse ning paaripäevase habemetüükaga näo küsija poole.

"Üks heinahoidla serv jääb just selle katkise ventilaatori pärast ventileerimata," seletas Ragnar ja sõrmega Martini paistes põsele osutades küsis osavõtlikult, "hammas või?"

"Hammas jah, kurinahk," torises Martin ja hakkas tujutult kaabli otsi elektrimootori külge ühendama. "Teist päeva juba valutab raibe… Kohe niimoodi kurinahk, et ei saa habetki korralikult ajada. Analgiini raisk ka ei aita midagi!"

"Pane ventilaator käima ja mine arsti juurde, mis sa end piinad," soovitas Ragnar ja veendunud, et ventilaator Martini hambavalule vaatamata peagi tööle hakkab, seadis sammud heinahoidlasse, kus parajasti kaks meest veoautolt heinapakke virna loopisid.

"Mitmes koorem see sul juba on?" küsis Ragnar autojuhilt, kes mõlemad käed püksitaskus, sealsamas auto juures koorma maha laadimist jälgis.

"Kaheksas,"vastas too ja pööras pea veidi kõrvale.

Ragnar tundis sellele vaatamata õhus kerget viinalõhna ja kargas mehele kohe ninna:

"Mis kuradi pärast sul jälle lõhnad juures on?"

"Pole mul mingeid lõhnu…" vaidles sohver vastu ja kohendas ebalevalt oma määrdunud teksapükse. "Õlut jõin ühe pudeli, muud midagi!"

"Tead mees, mind ei huvita sugugi mida ja kui palju sa oled joonud." Ragnar tundis, kuidas hinges lõi viha keema. "Mitu korda järjest ma pean sind kuradit auto pealt maha võtma?"

"Mis sa lärmad? Ega siin metsa vahel inspektorid ringi ei luusi…" vaidles autojuht vastu. "Ja mis see väikene pisar mehele ikka teeb?"

"Teeb küll!" ütles Ragnar otsustavalt. "See teeb seda, et praegu kõnnid siit jälle jalgsi minema ja tänane päev sulle kirja ei lähe! Mitmes kord see sul juba on?"

"Mis te nüüd, seltsimees Aidalepp," hakkas autojuht Ragnarit ootamatult teietama. "Kes siin metsas näeb, missugune ma siin rooli taga olen…"

"Mina näen," vastas Ragnar ja lisas vastuvaidlemist mitte sallival toonil, "ajad kurat siin mõne veel alla või juhtub sinu endaga midagi. Tõmba aga kähku uttu! Mina sind rooli taha täna ei luba, seda ära loodagi."

"Aga …" proovis autojuht veel midagi päästa.

"Kõik!" katkestas teda agronoom. "Ütlesin sulle juba, et tõmba uttu! Ei saanud aru või? Anna auto võtmed siia!"

"Ma ajan auto eest ära…"

"Võtmed!" nõudis Ragnar ja sirutas käe välja. "Niikaua ise, kuni mõni on sandiks sõidetud või surnud ja mõni hoopis vangimajas! Õienda ja selgita siis…"

Auto kastist visati peagi heinavirna viimane heinapakk ja Ragnar sõitis heinahoidlast välja ning keeras auto heinapõllu poole viivale teele. Tal oli niikuinii vaja ka heinapõllule minna ja sellepärast otsustas ta teha seda autoga ning tagasi tulles ühtlasi ka koorem heinapakke lauda juurde tuua.

Põllul viskas autodele heinapakke kaks kolmemehelist brigaadi. Kui Ragnar autoga põlluservale jõudis, oli üks neist brigaadidest töö just lõpetanud ja nende juurest sõitis suure heinakoormaga veoauto pikkamööda maantee poole. Ragnar tüüris autoga suitsupausi plaanivate meeste poole ja kohale jõudes küsis:

"Kuidas on? Kas autode vahel on ka pikad vahed?"

"Mõnikord jõuab ikka suitsu ära teha, aga enamasti tulevad kuradid kogu aeg üksteise järel ja siis lase nii, et aga aur taga," vastas umbes Ragnari vanune mees, kes kandis rohelisi spordidresse.

"Kuidas maatöö on?" küsis Ragnar, kes teadis selle siitkandist pärit mehe linnas inseneriametit pidavat. "Käib kõvasti kondi peale?"

"Mis ta ikka on, eks maatööd ole ennegi tehtud!" muigas küsitu ja raputas suitsu otsast näpuga tuhka maha. "Kui terve aasta läbi istumise töö peal olla siis niisugune väikene füüsiline koormus kulub mõnikord marjaks ära."

"Istumise töö peal?" ei saanud Ragnar kohe asjale pihta.

"Minu ema arvates on kõik linnamehed vaid istumise töö peal ja füüsilist tööd tehakse ainult maal,"seletas linnamees muiates.

"Või seal linnaski ainult tagumikuga tööd tehakse," arvas Ragnar ja ronis auto kabiini. "Kas laseme käia?"

"Oota nõks, las Helmuth ronib enne auto kasti koormat tegema," hüüdis linnamees ja visanud koni minema tõmbas harusid pidi maasse löödud hargi maast välja ning pani endale kaenla alla. "Lase nüüd pikkamööda edasi!"

Ragnar teadis, et see pikakasvuline inseneriharidusega noormees töötas igal aastal poole oma puhkusest sovhoosipõllul lihttöölisena. Seda selleks, et "rasv selga ei tuleks ja higi lõhn meelest ei läheks" nagu ta ise oli mõni päev tagasi Ragnari küsimuse peale lõõpides vastnud.

Agronoom laskis tasase käiguga mööda põldu edasi ja jälgis auto tagasivaate peeglitest mõlemat meest, kes teine teisel pool autot harkidega heinapakke autokasti viskasid.

Linnamees suskas hargi heinapakki ja lennutas selle suure kaarega autokasti, kus Helmuth selle kohe õigesse kohta asetas. Läks seejärel pika sammuga järgmise heinapaki juurde ja saatis sellegi eelmisele järele. Niisamuti tegutses ka linnamehe paarimees auto teisel küljel, keda Ragnar teadis osakonna töökojas luksepana töötavat. Heinatöödeks oli iga mees, kes heinapakki tõsta jaksas, põllu peal hinnas ja nii oligi nii mõnigi mees pidanud põhitöö ajutiselt heinatöö vastu vahetama. Ragnar nägi, et mehed viskavad heinapakke nagu mängeldes autokasti ja otsustas veidi kiirust lisada.

"Kuhu sa kurat kihutad!" kuulis ta aga kohe autokastist keelavat hüüet ja pidi gaasipedaali veidi järele andma. Mehed ei tahtnud kiiremat tempot.

Peagi sai autole koorem peale ja Helmuth, pensioniealine, kõhnapoolne kuivetanud mees ronis käbedalt heinakoorma otsast alla.

"Kus sa kurat põletad," kohmas ta Ragnarile mütsiga laubalt higi pühkides. "Sa Aidalepp, lase autoga ikka tasa ja targu, ma ei jõua ju muidu sulle korralikku koormat teha."

"Jalg vajus kogemata gaasipedaalile…" muigas Ragnar ja lisas lohutavalt, "nüüd saate veidi puhata, uut autot pole veel näha tulemas."

"Seda küll, kuid sa noormees ära teinekord niimoodi koorma peale panemise ajal kihuta," rääkis Helmuth õpetlikul toonil. "Sa saad siit küll koorma rutem peale, kuid halvasti tehtud koorem võib tee peal laiali pudeneda ja siis läheb sul uue koorma tegemise peale veel rohkem aega."

"Hea küll, vana," patsutas Ragnar naerdes koormategija kondisele õlale. "Ma panen su sõnad kõrva taha."

"Ära sa siis heinaveo lõpuni oma kõrvu pese," soovitas Helmuth suitsu ette pannes. "Need pestud kõrvadega vurled ei tea vanema inimese õpetustest midagi."

"Ha-ha-ha…" naeris linnamees ja uuris, "kas siis lapsed sellepärast ei tahagi kõrvu pesta, et kardavad niimoodi ema ja isa õpetustest ilma jääda?"

"Sina jah, oma haritud mehe jutuga," põlastas Helmuth. "Ma räägin piltlikult niimoodi."

"Olgu, ma lasen nüüd minema," vaatas Ragnar maantee poole. "Uut masinat pole veel näha, saate veidi suitsu teha ja puhata."

Pikkamööda ja ettevaatlikult sõitis agronoom mööda lainelist põldu maantee poole, olles hirmul, et äkki mõni heinapakk kukubki koormalt maha ja mis veel hullem – veab endaga ka teisi kaasa. Seda õnneks siiski ei juhtunud. Helmuth oli oma tööd hästi teinud ja Ragnar jõudis autokoormaga heinahoidla juurde ilma, et tal ükski heinapakk tee peal kaduma oleks läinud.

Sel ajal, kui tema autot tühjaks laaditi, käis Ragnar parandatud ventilaatorit vaatamas. Mehed olid sõna pidanud ja ventilaatori uus mootor undas heinahoidla seina ääres täpselt samuti, nagu teisedki temasugused.

"Martin saab nüüd ehk ka oma hambavalust lahti," mõtles Ragnar ja katsus käega remonditud ventilaatori mootorit. Kuumeneb või mitte?

"Normaalne!" arvas ta, kui käe mootorilt ära võttis. Vaadanud ka teised ventilaatorid üle, istus noormees uuesti autokabiini ja sõitis põllule järgmise heinakoorma järele. Joomase mehe asemele polnud uut autojuhti nii äkki kusagilt võtta ja põllu peal olevad kuivad heinapakid ei lubanud ka autol ilmaaegu seista, seniks kui ilm oli ilus, tahtis hein vedamist…

* * *

Õhtul töölt koju tulles leidis Ragnar tädi Helga suurema vaevata üles – too istus juba maja ees lilleklumbi äärsel pingil ja ootas teda.

"On sul aga pikk tööpäev," lausus tädi Helga rahulolematult, kui Ragnar tema juurde jõudes pidurdas.

"Kui jumal ilma annab, siis tuleb teha ikka nii kaua kui vähegi saab," vastas Ragnar ja tõmbas mootorratta sadulast maha tulemata külgkorvi katte alt välja tagavara kiivri. "Heinaajal on ju ikka nii… Tule, palun, istu külgkorvi!"

Kui tädi Helga oli kiivri pähe pannud, vaatas Ragnar tema poole, "kuhu poole me siis nüüd põrutame?"

"Sõida siit keskusest välja suure tee peale ja sealt keera kohe vasakule. Küll ma siis ütlen jälle, kui keerata on vaja."

"On see kaugel?"

"Mis asi? Selma või?" küsis tädi Helga ja seletas oma küsimusele vastust ootamata, "oma kolm-neli kilomeetrit tuleb ikka vist ära."

Ragnar lükkas käigu tasase raksuga sisse ja mõtles paigalt võttes:

"Ega tegelikult pole küll suurt tahtmist täna enam vikatiga vehkida, kuid Virve külgekleepivat naeratust ka näha enam ei taha. Olgu, vaatame mis seal on, saab võib-olla mõneks õhtuks veidigi vaheldust…"

Kui nad olid suurel maanteel veidi aega sõitnud, hüüdis tädi Helga:

"Ragnar! Näed sa seda suurt kuuske seal teekäänu peal? Jah? Kohe peale seda kuuske tuleb paremat kätt sirelihekk. Sealt keeragi alla Selma tee peale!"

"Hea küll!" vastas Ragnar, võttis peagi kiiruse maha ning keeras siis pikkamööda ja ettevaatlikult liivasele põlluvaheteele, kus linttraktor oli kohati vankri rattaroopad lausa siledaks vajutanud. Põlluteest vasakul laius suur peedipõld, paremal pool aga lösutas pikk sammaldunud kiviaed, millest nii üle, kui ka läbi kasvasid sirelitega segamini suured kibuvitsapõõsad. Veidi aega lookles tee mööda põlluserva ja siis suundus väikesesse metsatukka, madal kiviaed ikka truult kõrval. Metsatukk lõppes aga peagi ja Ragnar nägi vasakul pool teed üksikute põõsastega kaetud väikest heinamaad, mis kaugemal suureks metsaks üle läks. Paremal pool teed paistis kiviaia kohal kõrguva sireliheki tagant talumaja hall pilpakatus. Veidi kaugemal kollendas suur sovhoosi viljaväli.

"Ragnar, pea nüüd kinni! Me oleme kohal," hüüdis tädi Helga üle mootorratta mürina ja hakkas saamatult kiivrit peast ära kiskuma.

Ragnar tuli mootorrattalt maha, aitas ka tädi Helgal külgkorvist välja ronida ja vaatas uudistavalt ringi. Kiviaia lähemal vaatlusel selgus, et selle peal on veel madal sammaldunud lipikutest aed, millest sirelioksad omatahtsi läbi kasvasid. Veidi maad edasi andis kiviaed ruumi väikesele aiaväravale, et siis jälle samamoodi sireliheki sees edasi minna.

"Läheme nüüd sisse ja otsime Selma üles!" ütles tädi Helga ja avas vaikse käginaga aiavärava.

Aeda läinud, nägi Ragnar tavalist väikeste akende ja pika rehealusega talumaja, mille palkseinad olid luitunult hallid. Maja kõrval oli veel teinegi hoone, kuid tüki väiksem ja mida esialgsel vaatlusel võis saunaks pidada. Maja ees kasvas suur kask ja teine samasugune seisis veidi kaugemal teravaotsalistest lipikutest tehtud aia taga põllukividest seintega väikese loomalauda kõrval. Nad läksid mööda hooletult laotud laiadest paelahmakatest kõnniteed, mida kahelt poolt palistasid sõstrapõõsad, maja ukse poole.

"Selmal on koer ka," hoiatas tädi Helga. "Murjan võib võõrale püksisäärde karata, kui ta ketist lahti on."

Justkui tädi Helga jutu kinnituseks hakkaski kusagilt maja nurga tagant kostma ketikõlinat ja tigedat koera haukumist. Ketikõlin lubas oletada, et koer ikka päris lahti ei olnud. Hetk hiljem jooksiski marjapöösaste vahelt välja süsimust hundikoer ja jooksnud veel mõne sammu külaliste poole hakkas pinguletõmmatud keti otsas sissetungijate peale vihaselt haukuma. Peagi ilmus koera kõrvale heledapäine, umbes nelja-viie aastane poiss ja jäi tulijaid uudishimulikult silmitsema.

"Toomas, kus ema on?" uuris tädi Helga ja pigistas pöidlad kõvasti pihku. Et nüüd kõik hästi läheks!

"Emme lüpsab lauda juures," vastas poiss julgelt ja hoidis kahe käega kinni vihaselt haukuva koera kaelarihmast. "Murjan, ole vait!"

"Läheme siit," juhatas tädi Helga, keeras paekividest laotud kõnniteelt ära ja läks mööda kitsast teerada aia kõrval seisva kaevu juurde, mida Ragnar aeda tulles polnud märganudki. Kaevu kõrval oli aias väikene värav ja selle kaudu said külalised minna karjahoovi, kust oli kuulda lüpstava piima sorinat. Ringi vaadates nägid nad lauda seina ääres seismas punast lehma, kes nosis midagi nina ees olevast ämbrist ja samas oli ka lehma all väikesel lüpsipingil istuv pikkade juustega linalakk, kes usinasti lehma udara kallal toimetas.

"Jõudu külanaisele!" tervitas tädi Helga lüpsja juurde astudes. "Näe, ma tõin sulle abilise heina niitma!"

"Tere Selma!" tervitas ka Ragnar.

"O-oh? Tere!" vastas Selma selga sirutades ja vaatas siis, silmad suured peas, üllatunult nii Ragnarit kui ka tädi Helgat. "Mis abilisest sa räägid?"

"Ragnar aitab sul selle heina ära teha, mis sinna metsa on veel jäänud," seletas tädi Helga. "Üksipäini ei jõua sa seda lume isegi tulekuks maha niita."

"Ei tea…Tegelikult… Ma pole abi palunud…" oli Selma üsna tõrjuv ja lisas siis otsekoheselt, "ja pealegi ei saa ma seltsimees Aidalepale töö eest makstagi!"

"Kui sa lehmale talveheina valmis ei saa, siis pead ta sügisel maha müüma ja jääd nii piimarahast, kui ka õigest lehmapiimast päris ilma! Ja mis see sinine ja lahja poepiim lapsele on," seletas tädi Helga entusiastlikult. "Lehm peab ikka majas olema ja ega siis Ragnar nii kallist tasu ka ei võta, et sa maksta ei jõua. On ju?" pöördus tädi Helga Ragnari poole.

Ragnar sai aru, et kogu see abi organiseerimine Selmale käis tõepoolest ilma viimase teadmata. Nii-nii, asi hakkas huvitavaks muutuma. Ta vastas kiiresti:

"Mis me sest tasust praegu räägime… Enne ikka vaatame kas Selma üldse tahabki mind siia endale appi."

"Tahab küll!" oli tädi Helga otsustavalt resoluutne. "Ega nii ilusat heina saa ometi lume alla jätta ja head lehma lollist peast lihakombinaati saata." Ta vaatas Selmale tungivalt otsa. "Sa võta nüüd abi vastu, mõtle lapse peale."

"Ei tea…" kordas naine ebalevalt ja lõpetas lüpsi. "Oodake siin veidi, ma panen loomad öömajale, siis räägime…"

"Toomas!" hüüdis Selma ja läks kaevu juurde piima kurnama, "tule poja, aja lambad lauta!"

"Ja-aa!" kostus marjaaiast ja mõne hetke pärast välkus poisi hele pea juba kaevu ääres kasvavate põõsaste vahel.

"Võta vits ka kätte, siis nad kuulavad paremini sõna," õpetas Selma.

Toomas haaras aia najalt vist juba ammu selle jaoks valmis pandud vitsa ja jooksis karjahoovi keskel rohtu näksivate lammaste poole:

"Lauta! Utud, minge lauta!"

Lambad jooksid vitsaga poissi nähes minema, kuid mitte lauda poole, vaid karjaaia värava poole, mis aga õnneks kinni oli. Toomas ajas nad ka sealt ära, kuid lauta minemise mõtet ei paistnud küll ühelgi lambal olema.

Ragnar, kes siiani oli seisnud tegevusetult aia ääres ja käed risti rinnal poisi tulutuid ponnistusi pealt vaadanud, otsustas väikesele lambakarjusele appi minna. Nähes Toomasele abiväge saabuvat, leidsid lambad kohe laudaukse üles ja vupsasid sealt koos talledega ükshaaval üle uksepaku sisse.

"Lambad tuleb aeda kinni ka panna," teatas Toomas, kui nägi, et Ragnar lauda ukse peale kohmitsema jäi. Poiss läks lauta ja püüdis kõigest jõust lambaaia väravat kinni panna, mis tal aga kuidagi moodi ei tahtnud korda minna.

"Oota veidi!" peatas Ragnar poisi ja läks jalaga sõnnikuse lauda põranda peal kuivemaid kohti otsides poisile appi. Võttis siis lauda seina äärest sõnnikuhargi ja lükkas sellega lambaaia värava eest mõned suuremad sõnnikutükid kõrvale.

"Sitane oli, vaat mille pärast ei läinud kinni," taipas Toomas, kui oli lambaaia värava kinni pannud.

"Jah, sõnnik oli vahel ja sellepärast sa ei saanudki teda kinni panna," kinnitas Ragnar, kellele millegipärast ei meeldinud poisi ütelus, "sitane oli…"

"Ema on sealt ennegi sitta eest ära visanud, aga utud tassivad jalgadega jälle kõik tagasi," seletas poiss justkui suurt saladust usaldades ja lippas siis Ragnari ees laudast välja.

"Kuhu sa lehma nüüd viid?" tahtis tädi Helga teada, kui Selma hakkas loomaga karjahoovi värava poole minema.

"Ma panen lehma ööseks siiasamasse lauda taha rohumaa peale. Ta on mul igal öösel siin olnud," seletas Selma ja sikutas siis ketist, "tule nüüd!" Lehm ei avaldanud erilist soovi karjahoovist välja minna, kuid kui Ragnar teda veidi tagant hirmutas, siis hakkasid looma jalad kiiremini käima. Ragnar läks lehma järel karjaväravast välja. Mõnekümne sammu järel jõudsid nad lauda taha niidetud heinamaale, kus harvad puud kasvasid.

"Paneme ta siia," otsustas Selma ja hakkas jalaga lehma vaia maa sisse suruma. "Vist läks kivi peale…" arvas ta ja tõmbas vaia otsa maast välja, kui vai vaatamata tema ponnistustele maasse ei tahtnud minna. "Katsume teise kohta!"

"Oota, ma proovin ise vajutada," pakkus Ragnar, hüppas vastust ootamata ühe jalaga vaia peale ning vajutas selle ühe ropsuga maa sisse.

"Sul mehe raskus, Aidalepp…" naeratas Selma. "Mis sul viga!"

"Mis raskus nüüd või… Maa oli võib-olla selle koha pealt pehmem," seletas Ragnar ja muigas, "miks sa mind alati Aidalepaks kutsud, mul on ju ikka eesnimi ka."

"Olgu pealegi, Ragnar," jäi Selma meeleldi nõusse ja päris siis äkki, "kas see sinu abipakkumine on… on tädi Helga idee?"

"Tema idee on see küll, aga…" Ragnar jäi jutuga hetkeks koperdama. "…aga mul poleks tegelikult ka endal väikese heinaniitmise vastu midagi."

"Soo… või nii kohe?" imestas Selma ja lisas pärast väikest kõhklemist, "mul oleks tõesti vaja majja mõneks ajaks mehekätt appi… Kuid Ragnar! Ma ei saa sulle selle eest kopikatki maksta, või vähemalt mitte nii palju, kui sa võib-olla tahad."

"Ma ei taha selle eest midagi…"

"Kes see ikka teisele tasuta tööd teeb?" vastas Selma ja pakkus siis äkki millegipärast naerma hakates, "ma saan sulle selle eest ehk talvekartuleid sügisel anda, kui… kui sa aitad mul kartulid ka üles võtta…"

"Jo-johh…" naeris ka Ragnar, kuid muutus korraga tõsiseks, "seda maksmise juttu ära praegu palun rohkem räägi, eks! Kui sa mu abi vastu võtad, siis oled sa sellega ka mind veidi aidanud ja… üldse…" Ragnar ei lõpetanud lauset.

"Mis moodi mina sind saan aidata ja mis… üldse?" imestas Selma.

"Tead, ma räägin sellest ehk teine kord. Olgu?"

"Olgu siis nii," soostus Selma. "Abi oleks mulle vaja küll, selles on tädi Helgal õigus. Ega ma seda heina metsaheinamaalt üksi küll kõike kätte saa… Ja maja tahab ka juba veidi kohendamist… Ah, mis sellest rääkidagi."

"Kas sul pole siis niisuguseid sugulasi või häid sõpru, kes käed külge paneksid?"

"Mis sugulasi nüüd, ma ju lastekodu laps," ohkas Selma. "Sõbrad oleksid küll olemas, kuid need tahaksid enamasti muud teha…"

"Mis-asja?" ei saanud Ragnar aru.

Selma vaatas vilksamisi Ragnarile otsa enne kui vastas:

"Ei midagi! Tead, mulle aitab esialgu ühest lapsest küll."

"Ah soo," taipas Ragnar ja muigas, "sa pole mulle kunagi midagi niisugust rääkinud, ajasid minuga alati ainult ametijuttu. Miks siis nüüd?"

"Pole jutuks tulnud ja pole ka põhjust olnud."

"Nüüd siis on?"

"Ju vist… Parem, kui kõik alguses selge oleks…" vastas Selma ja uuris hoolega Ragnari küsiva pilgu vältimiseks õues kasvava kõrge kase tippu.

Karjavärava juures ootasid neid Toomas koos tädi Helgaga. Mõlemad naeratasid neile, siis hüppas poiss püsti ja jooksis Selmale vastu:

"Emme, kus sa nii kaua olid," võttis ta ema käest kinni.

"Me tulime pikkamööda ja ajasime onuga juttu."

"Millest?"

"Onu lubas tulla meile appi heina niitma!"

"Emme, kas see onu tuleb ka ainult siis meile, kui joomane on," uuris väikemees edasi.

"Ära nüüd tühja lobise," tundis Selma end veidi ebamugavalt, paitas Toomase pead ja vaatas küsivalt Ragnarile otsa, "onu ei joo vist üldse…"

"Tema nüüd viina joob," lõi tädi Helga käega. "Ma pole seda küll kordagi näinud."

Ragnar ei hakanud viinajoomise üle targutama ja avaldas soovi näha vikateid, millega tal tuli heina kallale asuda.

Selma viis noormehe maja otsa rehe alla ja näitas ukse kõrval aampalgi küljes rippuvate vikatite poole:

"Siin nad on! Nii nagu Maria nad möödunud sügisel pani. Ma olen neist ainult ühte kasutanud…"

"Kes see Maria oli?" tahtis Ragnar teada ja võttis esimese kättejuhtunud vikati aampalgi pealt alla.

"Maria oli selle maja perenaine. Ta oli siis juba üksik ja vana inimene kui ta mind enda juurde elama võttis… Pojad olid tal sõjas surma saanud…" seletas Selma. "Sugulasi tal polnud või ei käinud ta nendega millegipärast läbi… Ma ei teagi täpselt."

"Sa oled siis siin juba kaua elanud?" tegi Ragnar juttu kuni ta vikateid uuris.

"Toomas oli kuue kuune kui ma siia Lepassaare sovhoosi tööle tulin," seletas Selma. "Maria ütles ikka, et ma olen talle nagu oma tütar."

"Sa ütlesid, et tal olid pojad, aga mees?"

"Jah, kaks poega! Üks sai surma Punaarmees, teine vist Saksa sõjaväes, mees viidi tal enne sõda juba Siberisse. Nii ta üksi jäigi."

"Vanaema suri talvel ära," segas jutu vahele Toomas, kes oli neile rehe alla järele tulnud.

"Vanaema? Kelle vanaema suri ära?" ei taibanud Ragnar.

"Toomas kutsus Mariat vanaemaks. Nad said väga hästi läbi,"seletas Selma.

"Ja issi toob mulle varsti mere pealt ilusa jalgratta! Ilusama veel kui metsavahi Mardil on!" hakkas Toomas kekutama.

"Ole nüüd, poja," rahustas Selma last. "Mine vaata parem, kas Murjanil on süüa! Me vaatame siin niikaua onuga teravaid vikateid. Sa võid endale nendega äkki haiget teha!"

Toomase nägu läks mossi ja pisarad tikkusid poisile vägisi silma:

"Issi toob ju mulle ilusa jalgratta, eks emme?"

"Toob, toob…" kinnitas Selma ja lükkas poega õrnalt rehealuse värava poole. "Mine nüüd, vaata Murjanile midagi süüa, tal on kindlasti toidukauss juba ammu tühi."

"Kas ma viinerit võin talle anda?"

"Viinerit?" imestas Selma. "Olgu, aga anna talle siis ainult pool viinerit, teise poole sööd ise ära. Said aru?"

"Jaa… emme," jooksis Toomas müdinal rehealuse uksest välja.

"Siin on paar-kolm üsna asjalikku vikatit," arvas Ragnar, kui ta oli kõik Maria vikatid üle vaadanud. "Neid peaks ainult veidi teritama. On sul luisk siin kusagil käepärast? Ma käiksin nad korraks üle ja siis ehk prooviksime kusagil?"

"Sa tahad täna kohe niitma hakata?" hämmastus Selma Ragnarile sealtsamast rehealuse vundamendi pealt võetud pikka luisku ulatades.

"Miks mitte? Sutsu võiks ju proovida," vastas Ragnar ja asetas vikati mugavamini vasaku käe peale, et oleks luisuga parem teritada.

"Kahat-kahat, kahat-kahat, kahat-kahat," laulis luisk Ragnari käes ja kaks naist, Selma ja tädi Helga vaatsid vaikides pealt kuidas teritaja käsi käis kiirelt ja osavalt luisuga üle vikatitera.

"Sa oled seda nagu ennegi teinud," ütles tädi Helga tunnustavalt.

"Ja-ah…" naeris noormees. "Vikatit olen ma muidugi ennegi teritanud, kuid tüdruku juures pole sulaseks veel olnud."

"Mis sa ajad, Ragnar," tõrjus Selma. "Kus ikka ütles, tüdruku juures sulaseks… Tea, kes siin rohkem sulane on, kas sina või mina! Sina teed oma töö ära ja oled jälle vaba mees. Mina teen ühe töö ära, tuleb kohe teine töö peale ja nii edasi ja edasi. Minu sulaseamet siin majas ei lõppegi ära!"

"Mis sa siis kohe nii…" tõmbus Ragnar tagasi ja lisas muiates, "Tammsaare ütles ju, et tee tööd, näe vaeva ja siis tuleb ka armastus!"

"Armastus… Jah. Töö vastu kindlasti…" ütles Selma kuidagi ükskõikselt ja küsis juttu mujale viies, "kas siis ikka läheme ja proovime heinamaal vikateid?"

"Muidugi!"

"Tädi Helga, ole sa nii hea ja vaata niikaua Toomase järele, eks?" palus Selma, "me ei käi kuigi kaua ära.”

"Ole mureta, küll ma vaatan kui ma juba niikuinii siin olen," muheles tädi ja suundus elumaja poole. "Toomas, kus sa oled?"

"Kas läheme mootorrattaga?" pakkus Ragnar.

"Pole mõtet, jalgsi saab kiiremini," vastas Selma ja hakkas vikatit käes hoides lauda tagant otse üle lageda metsa poole minema.

Ragnar järgnes talle, võttis siis Selma käest tema vikati ja pani endale õlale, teise vikati kõrvale.

"Miks sa nii tegid, ma jõuan ju oma vikatit kanda küll?"

"Niimoodi on ehk mugavam käia või kergem… Kui käed on vabad," vastas Ragnar ja vaatas ringi, "huvitav, miks siin laudatagusel maatükil üksikud kased kasvavad, nad justkui oleks siia nimme kasvama jäetud?"

"Jah, ongi jäetud! Maria rääkis, et ennemalt olnud siin mets kohe kuni loomalaudani, kuid sealt lipsanud rebased ühtelugu karjahoovi kanu varastama. Siis Maria lasknudki naabrimehel seda metsa nii palju harvendada, et rebastel poleks enam nii lihtne tema kanu varastamas käia. Naabrimees ollagi siis jätnud siia kasvama ainult kased, kui kõige ilusamad puud. Maria hüüdis seda laudatagust maad ikka Metsanurga talu pargiks. Praegu panen ma siia puude alla lehma ööseks sööma. Kui öösel järsku vihma sadama hakkab, siis saab loom nende puude alt veidi varju otsida."

"Huvitav park – rebast enam ei varja, aga näe, suurt looma varjab küll," naeris Ragnar.

"Eks ta ole nii, kuidas seda asja võtta!"

Juteldes jõuti peagi metsarajale, mis suurte kuuskede all loogeldes metsasügavikku kadus. Rada mööda edasi minnes asendusid suured kuused pikkamööda madalama segametsaga ja seal nägi Ragnar äkki oma üllatuseks põõsaste vahel väikest lagendikku, kus küllaltki mahlakas ning kõrge rohi kasvas.

"Täna ei lähegi vist kaugemale, proovime siinsamas vikatid ära…" ütles Selma ja jäi lagendiku servale seisma. "Niisuguseid väiksemaid ja suuremaid lagendikke on siin metsas veidi edasi minnes veel oma paar tosinat…"

"Hakkame siis aga peale," oli Ragnar täis teotahet.

"Ragnar… Tead… Ma küsin sinult veel kord enne, kui niitma hakkame – oled sa ikka nõus mind tõepoolest ainult talvekartulite eest aitama?" tahtis Selma kindel olla.

"Sa räägid jälle tasust," turtsatas Ragnar. "Me ju leppisime kokku, et teeme töö enne valmis, eks siis näe…"

"Selles asi ongi, et eks siis näe," seletas Selma murelikult. "Ma olen nii mõnelgi mehel palunud siin üht-teist teha ja kõik on öelnud, et oh, pole viga midagi, mis me sellest tasust ikka räägime. Pärast aga tikuvad kõik, vaata et vägisi voodisse… Ma ei tahtnud tädi Helga kuuldes sellest rääkida, aga ma tahan, et asjas oleks selgus."

"Ah soo…" naeris Ragnar. "Tead, ühe voodisse pugeja eest ma siia sinu juurde peitu just tulingi. Nii, et selle koha pealt peaks kõik esialgu nagu olema korras – sina ei taha voodit pakkuda ja mina jälle ei taha voodipakkujat."

"Mis sa lorad," oli Selma tõrges. "Ma räägin tõsiselt."

"Mina ka," vastas Ragnar ja lõi vikati siuhti pehme metsarohu sisse.

Selma kehitas õlgu, läks mõnikümmend sammu eemale ning hakkas siis põõsaste vahel hoogsalt niitma. Mõnda aega kostus metsakohina ning linnulaulu sekka vaid niitvate vikatite sahin. Ragnar kiikas niites vahetevahel ka sinnapoole, kus põõsaste vahel välkus Selma hele pea ja prink tagumik. Ragnar polnud kunagi varemalt Selmale millegipärast erilist tähelepanu pööranud, sest ta teadis Selmal olema lapse ja kindlasti oli tal siis Ragnari arvates ka mees. Pealegi käitus Selma töö juures alati kuidagi tagasihoidlikult või tõrjuvalt ja Ragnar tavaliselt ei püüdnudki temaga rohkem rääkida, kui ametiasjus seda just parajasti vaja oli. Tädi Helga ütles küll, et Selmal polegi meest, kuid Toomase jutu järgi oli tema isa meremees ja nii polnud Ragnari arvates midagi imestada, et senikaua, kui mees on merel, peab naine ise koduste töödega kuidagi moodi hakkama saama.