Читать книгу Mate Hari - Jüri V.Grauberg - Страница 5

Restorani „Komeet“ katuseterrassilt avanes linnale lummav vaade, kuid vaate nautijaid oli avaral, kuni sadakond külastajat mahutaval terrassil vaid paarkümmend. Õhk oli veel varakevadiselt karge, kuid postidel asuvad soojapuhurid tegid olemise üsnagi mõnusaks. Terrassi kaugemas servas istus ühe eraldiseisva laua taga kaks noorepoolset meest. Millegipärast meeldis neile eraldatus ja nad ei äratanud ka millegagi tähelepanu. Mehed vestlesid vaikselt, sõbralikult, ning vahetevahel nautisid „Martinit”. Mingil hetkel tõusis neist üks, Põhja-Korea liidri soengut matkiv mees, ja läks kiirel sammul üle terrassi, väikesest trepist alla, liftide fuajeesse kus oli ka kaks ust tualettidesse. Üks daamidele, teine härradele.

„Tead sa...” ohkis Peeter Aed tualetist tulles ja istus jälle laua äärde. „Pelleris pole puhast kohta kus korralikult oksendadagi saaks!”

„Millest sul süda läigib? Siin on ju küll väga värske õhk. Ja mis siis pelleris nii hullusti on?” küsis Lauri Lambakahar, kolmekümnendates aastates, hästi toitunud ja raseeritud peaga mees.

„See pagana „Martini”!” siunas Peeter. „Ma ei ole harjunud kokteile jooma. Ja üldse pole „Martini” seda raha väärt mis tema eest küsitakse... Tegelikult tahtsin praegu muust rääkida.”

Lauri ei vastanud, vaid näperdas enda ees laual seisvat pokaali kus oli veel üle poole sees samasugust kokteili mida sõber ei suutnud seedida.

„Firma tegemise mõte oli mul juba siia tulles, aga kui ma seal öökisin, siis tuli mulle pähe mõte teha endile puhastusfirma tegema.” rääkis Aed õhinal justkui ta polekski veidi aja eest, vesised silmad punnis, siinsamas restoranis söödud-joodud head ja paremat kraanikausile kinkinud. „Mul tulevad head ideed alati just ekstreemsetes oludes.”

„Sellepärast sa mind siia kutsusidki? Sain sinust niimoodi aru, et tahad luua mingi firma, mis garanteeriks legaalse sissetuleku?” küsis Lauri ja jätkas: „Firma tegemine, ning talle hinge sisse puhumine on suur ja närvesööv töö, ning keegi ei anna sulle paraku garantiid, et sa omadega põhja ei kõrbe.”

„Tööturule sissemurdmine on loomulikult üsna raske sest konkurents on igal alal väga tugev. Aga proovima peab!” vastas Peeter, ja lisas peale väikest vaikust: „Tegelikult ma juba veidi uurisin seda asja Internetist. Hinnapakkumise võib ju teha siinsamas restoranis „Komeet“. Jumal, milline rõve peller siin praegu on! Mine ja vaata kui ei usu. Peller lausa haiseb.”

„Halb ventilatsioon siis...”

„Just, just!” vastas Aed elavnedes ja lisas: „Pakume odavat, aga head puhastusteenust ööpäev läbi ja seitse ööpäeva nädalas. Lisaks ka veel ventilatsiooniseadmete hooldust.”

„Kust sa need inimesed võtad kes võimaldavad odavat teenust pakkuda? Ja veel seitse ööpäeva nädalas? Otsi lolle!” küsis Lambakahar. „Paned pagulased sibitööd tegema? Ei nemad hakka. Pagulased on kõrgesti haritud inimesed. Teavad koraani peast, ning ka pommide tegemine käib neil lausa kinnisilmi...”

„Jäta need pagulased! Ma tean, et need käivad sulle närvidele, aga praegu on jutt muust.” ütles Peeter. „Puhastusteenus pole sibitöö. Seda esiteks. Ja teiseks, siia restorani võiks hinnapakkumise teha, ning ma usun, et saame selle objekti ka kohe endale. Esimeseks objektiks.”

„Miks sa niimoodi arvad?”

„Restorani peremees on ühe minu tuttava sõber. Igal juhul peaksime proovima. Tutvused mängu kõigepealt!” teatas Peeter ja lisas veendunult:. „Tuleb kohe kindlasti proovida! Legaalset sissetulekut on ju vaja, tead isegi.”

„Ära lõuga nii valjusti!” keelas Lambakahar tähelepanelikult, kuid võimalikult ükskõikse näoga ringi piiludes. „Mugavam oleks olla mingis firmas palgaline ja ajada selle kõrvalt vaikselt ka tulusamat äri, kui ise firmat juhtida ja palgata inimesi tööle. Kogu seda värki organiseerida ja üldse... See pole niisugune asi millega me harjunud oleme.”

„Tulusama äri tulemusel on üks vend juba turvalises kohas. Mina ei taha sinna sattuda. Meile on vaja legaalset ja kõigile nähtavat rahateenimise võimalust.“ ütles Peeter vaikselt ja lisas: „Mul on küll firma, aga see kahjuks ei tööta.”

„Milles asi?” küsis Lauri.

„Makseraskused, kui lühidalt öelda. Maksuameti käpp varsti peal…“

„Ja nüüd tahad uue supi sisse sattuda?“

„Kahekesi on lihtsam kui üksi…“

„Hakkad õiendama põhitegevuse valimisega, ärinime väljamõtlemise ja registreerimisega. Ja see peab olema niisugune, et ei sarnaneks liialt mõne teise ärinimega...”

„Põhitegevus on juba teada – puhastusteenus ja ventilatsioonisüsteemide hooldamine.” seletas Aed. „Hiljem võib näiteks juurde võtta ka turvateenuse osutamise. Restoranidel on turvamehi ka vaja.”

„Ärinimi?” küsis Lauri. „See on sul ka juba teada? Nii ruttu?”

„Ärinime veel ei ole, aga seda ma tean, et see peaks olema ingliskeelne.”

„Miks just ingliskeelne?”

„Ega me siis ainult siinses restoranis hakka teenust pakkuma.” seletas Peeter. „Me laieneme ja kui firmal on ingliskeelne nimi, siis saame teenust pakkuda ka näiteks Lätis ja Soomes.”

„Lõuna-Ameerikas ka?” irvitas Lauri. „Seal saab teadupärast ka muud äri teha...”

„Kui vaja, siis pakume oma firma teenust ka seal.” vastas Aed surmtõsiselt ja lisas: „Restorane on igas riigis. Ja pakkuda saame loomulikult siis, kui on nõudlust ja kui meie pakkumine on parim.”

„Kust sa ikkagi inimesed võtad?”

Peeter ei vastanud midagi. Kargas äkki püsti ja laskis laudade vahel laveerides kibekiiresti tualettide poole.

„Vaata mis „Martini” mehega teeb!” imestas Lambakahar ja maitses enda klaasist sedasama jooki. „Mõnus kokteil ju! Ja ometi paneb mõne mehe nii kenasti jooksma...”

„Maintenance man LTD!” ähkis Peeter kui ta oli tualetist tagasi tulnud. “See on eesti keeles Hooldusmees OÜ.”

“Kas see ärinimi tuli sulle pähe praegu, jälle ekstreemoludes olles?” küsis Lauri irvitades.

“Jah!” tunnistas Peeter ja lisas: “Ärinimi võib olla ka lühem, näiteks Maintenance LTD. Eesti keeles siis Hooldus OÜ.”

“Tee endale lisaks ka firma, mis aitab klientidele välja mõelda ärinimesid.” soovitas Lauri ikka veel irvitades. “Tinistad õhtuti restoranis „Martinit” ja hommikuks on terve rida ärinimesid olemas. Kõik paberi peal ilusti kirjas ja tähestikulises järjekorras. Saad hoobilt müüa kõigile kes uut ja pilkupüüdvat ärinime vajavad.”

“Mine oma jutuga, tead, kuhu!” Peeter Aed solvus. “Mina räägin tõsiselt. Ma pole tükk aega nii tõsist ja vajalikku juttu rääkinud kui praegu.”

“Sa tahad tõesti hakata õiendama tulevaste klientidega, ning jälle oma alluvatega puid ja maid jagama?” imestas Lambakahar ja küsis: “Milleks seda kõike sulle vaja on?”

“Ega ma siis üksi!” vastas Peeter. “Sinu võtan ka punti.”

“Milleks seda kõike sulle vaja on?”

“Ma ei tahan legaalset sissetulekut, nagu sinagi. Tahan ise firma omanik olla.” teatas Peeter. “Peremees on parem olla, kui vaid tööõigusega ori. Või ärimees, kes kardab kogu aeg vahele jääda.”

“Peremehel on suur vastutus, ning firma on tal ööpäev läbi kaelas, nagu rasked ja tülikad rangid. Ori ei vastuta millegi eest. Teeb oma tunnid arvuti taga ära ja kõnnib, käed taskus koju.”

“Just! Kõnnib koju, käed tühjades taskutes!” kinnitas Peeter. “Aga mina tahan sõita kalli autoga, ja mitte koju, vaid kusagile mujale. Lõbutsema... Puhkama...”

“Restorani sa ei saa minna puhkama ega lõbutsema, sest oled roolis ja pealegi ei kannata sa kokteile.” sõbra idee ei pakkunud Laurile jätkuvalt huvi.

“Ükskõik kuhu. Näiteks mõnda heasse spaasse...”

“Või litsimajja!” ironiseeris Lambakahar. Ta teadis, et sõber pole sellest patust prii.

“Kas või litsimajja!” torises Aed ja küsis: “Hakkad punti? Jah?”

“Peab vist hakkama, aga enne vaatan, mida sa valmis teed ja siis otsustan.”

“Mida siin enam mõelda?” imestas Peeter. “On vaja asjal sarvist kinni võtta ja hakata kibekähku tegutsema.”

“Sina haara sarvist ja tegutse kui tahad.” lubas Lauri. “Mina jään igaks juhuks tahaplaanile. Pealegi on mul veel paar väikest ja süütut asja ajada... ”

“Ära siis nende süütute asjade pärast trellide taha mine.” soovitas Aed ja lisas: „Peame looma oma firma ja kui asi hakkab toimima, siis kõik muu, kas või ajutiselt jätma, ning firmale elu sisse puhuma. Nii ruttu kui vähegi saab ja hakkama legaalselt äri ajama.”

“Ka siin on risk ikkagi olemas...”

“Kogu elu on üks suur risk. Ütle, kus ei ole riski? Kust sa leiad uue Ingmari kui see õige tegemine peaks jälle nihu minema? Ma ei taha enam. Mul on maksuamet niikuinii vanade asjade pärast varsti turjas kinni ja kui elad nagu normaalne inimene aga legaalset sissetulekut pole, siis on ka mendid varsti ukse taga šmooni tegemas.“

„Ingmar oli õige valik, sest tema ei teadnud midagi ja mendid ei saanud teda lõhki lüüa."

"Niisuguseid jobusid tulebki kraami transportimisel kasutada aga täna on jutt ju muust..."

"Risk on ikka…“

“Kõnnid näiteks tänaval uus ülikond seljas ja äkki laseb kajakas sulle ülevalt sihukese laraka õlale, et...” irvitas Peeter. „Teeb su hoobilt kindraliks.“

“See pole risk, see on vääramatu jõud. Force majeure.”

“Kajaka larakas pole mingi forss mazöör vaid loll juhus, ei muud.” ütles Aed. “Ma räägin riskist. Jah, risk on muidugi olemas aga asi on seda väärt, et riskida. See risk ei lõhna trellide järele.”

“Kas sa mõtled teenust vaid restoranidele pakkuda?” Lauri ignoreeris sõbra vangimajahirmu.

“Ei! Me peame firmat kiiresti laiendama.” vastas Peeter. “Praegu kerkib, nagu seeni, igasuguseid büroohooneid ja kaubanduskeskuseid. Need kõik tahavad ju erinevaid hooldusteenuseid. Vesi, kanalisatsioon, küte, elekter...”

Kuna Lauri ei vastanud selle peale midagi teatas Peeter Aed:

„Ma vahetan enda perekonnanime ka ära.”

„Milleks?” üllatus Lauri. „Miks sul seda vaja peaks olema?”

„Mul on maksuametiga natukene jagelemist ja pealegi ei kõla Aed kuigi soliidselt.” seletas Peeter. „Saksakeelne Garten kõlab uhkemalt kui matside Aed.”

„Härra Garten, te peate siis astuma praegu linna valitsevasse erakonda. Siis läheb firma vormistamine ladusamalt.” ironiseeris Lambakahar.

„Just! See on hea mõte. Seda ma teengi kohe esimesel võimalusel.”

“Olgu!” soostus Lauri. “Anna minna! Astu parteisse, vormista ettevõte meie kahe nimele ja kui on tegevusluba olemas, siis paneme asja käima.”

“Umbes niisugust vastust ma sinult ootasingi.” vastas Peeter. “Käin korra veel ühes teatud kohas ära ja siis võtame takso ning laseme jalga.”

“Aga härra Garten, pea meeles, et see peab olema korrektne ja legaalne äri.”

“Mine pekki! Mida sa muretsed? Muidugi on!”

* * *

Autor: „Palusin sind siia kohvikusse ühe üsnagi pikantse asja pärast. Istu palun, räägime!“

Naine: „Ja mis see oleks?“

Autor: „Ma tahan kirjutada romaani umbes niisuguse firma elust ja tegemistest kus meie praegu töötame. Üldse sellest kuidas käib…“

Naine: „Hull inimene! Sa tahad hakata saagima oksa millel istud? Ja mis mina siia puutun?“

Autor: „Mis oksa saagimisest sa räägid? Ma ei kirjuta ju otseselt meie firmast, vaid sarnasest firmast, ning niisuguseid on Eestis kümneid, ning kõigil pea ühesugused probleemid ja tegemised. Sarnased suhted inimeste vahel. Nii töösuhted kui isiklikud.”

Naine: „See on tõsi, et niisuguseid firmasid on palju, ning turul konkurents päris tugev. Pidevalt käib konkurentidele ärategemine.”

Autor: „Vaata, mina olen firmas lihtsalt tööline ja pole õrna aimugi mis toimub kontoris. Kaptenisillal, või kuidas seda ütelda… Mul oleks vaja sellealast infot.“

Naine: „Sa tahad siis, et mina räägiksin sulle kontoris toimuvast? Oleksin siis nagu keelekandja…“

Autor: „Oleksid nagu kunagine kuulus spioon Mata Hari…“

Naine: „Miks sa mind välja valisid? Kontoris on teisigi, kes võiksid sulle niisugust infot anda.“

Autor: „Annavad suvalist infot mulle ja teatavad ka bossile, et see mees on millegipärast firma tegemistest väga huvitatud.“

Naine: „Miks sa mind välja valisid? Miks sa arvad, et ma tahan seda teha?“

Autor: „Ma tean, et oled juhtkonnaga veidi opositsioonis ja olen kuulnud ka seda, et just Lauri pani sinu poolvenna vangimajja… Ajas kogu narkojama Ingmari kaela ning ise pääses seetõttu puhtalt…“

Naine: „Kust sa seda tead? Kust sa seda tead?“

Autor: „Kohtasin juhuslikult kunagist koolivenda ja jõime kohvi ühes kohvikus ning meenutasime ammuseid aegu. Ja siis ühel hetkel küsis koolivend, et kuule, kas sa töötad selle kuradima Lambakahara juures? Tema pani ju enda asemel süütu mehe istuma! Vabanda, aga rohkem ei saa ma sulle midagi rääkida.“

Naine: „Miks ma peaksin tahtma seda teha? See võib ju iga hetk lõppeda töölt vallandamisega. Mul on lapsed ja…“

Autor: „Lambakahar vist ei tea, et vanglasse pistetud Ingmar sinu poolvend on, aga arvan, et sul on Lauriga selle pärast suur kana kitkuda, ilma, et tema sind milleski kahtlustada oskakski ja see oleks üks põhjus minuga koostööd teha. Teiseks – kui sellest raamat saab on pool honorari sinu. Ja kolmandaks – teeme endile eraldi e-maili aadressid ja neid kirju ei loe tööarvutis, vaid koduarvutis. Ja veel – igaks juhuks ei nimeta ühegi isiku õiget nime vaid paneme neile hüüdnimed.“

Naine: „Kõlab ahvatlevalt… Ma ütlen sulle nädala pärast, olen nõus või mitte…“

Autor: „Hea küll, Mata Hari! Nädala pärast siis siinsamas kohvikus!“

Naine: „Jepp! Ja kui, siis võiks olla hoopis Mate Hari - mate on ukraina keeles "ema" ja inglise keeles "semu".“

Autor vaatas lahkuvale naisele järele. Ilus, figuurikas ja blond noorik, ning mõtles, et oleksin ma vaid mõnikümmend aastat noorem, püüaksin diili teha…

***

Mate Hari:

Olen nõus sinuga koostööd tegema tingimusel, et see jääb rangelt meie vahele. Ma ei garanteeri edastatud info õigsust ega teata alati täpseid infoallikaid. Minu jaoks on see vaid pingete väljaelamine ja lisaks, nagu sa juba tead, on mul vaja siin kahele jobule karmilt kätte maksta minu poolvenna vangipanemise eest. Ühe nime juba tead. Teist kindlasti aimad, aga see on väiksem vend. Ma mõtlen veel mismoodi ma seda teen, aga karistada nad saavad!

Alustan mängu. Esimene ettekanne (edaspidi ettekandeid ei nummerda, seda veel vaja…).

Allolev info vaid selleks, et sa näeksid üldist pilti.

Uute objektide valimist meie poolt ei toimugi, mis saadakse, see võetakse. Tegevdirektor Kimmo küll kurdab kogu aeg, et keeruline objekt, tehniliselt kehvas olukorras, omanikud raske iseloomuga, kuid kui antakse, võtab ikka objekti. Seega me oleme nagu kerjavad koerad, kui visatakse kont siis järame... Asjaolu, et see on haige või veel hullem, „surnud hobuse“ elus hoidmine (kuidas teda ka ei peksaks, ellu ta ei ärka ja jooksma ei hakka), ei huvita kedagi, vähemalt mitte esialgu. Pärast ainult vingutakse, et raha ja aega muudkui läheb, et ei ole rentaabel objekt kuid lahti ka ei lasta. Kui vaid keegi lööb üle, näiteks mõni aeg tagasi sai üks meie konkurentidest tänu meie halduri fiaskole, osaliselt, ühel objektil ühtteist halduse osas endale. Hooldus jäi suures osas küll meile kuid konkurendid topivad nendel objektidel ikkagi oma nina hooldusesse ja teevad ära töid mis oleks tavapäraselt meie teha ja meie raha. Öelda keegi midagi ei julge. Siinkohal tuleb meelde intsident reedesest koosolekust. Ühe meie objekti omanikupoolne haldur, Helgi, ei ole tehnilistes küsimustes eriti pädev. Kuna meie oleme suhteliselt kallid ja arvatavasti on ka Helgile omaniku poolt antud korraldus, eelistada odavamat firmat meile, seega igat hinnapakkumist mis me talle esitame, ta alla ei neela. Reedel siis küsis Peeter Jako Jaagumäe käest, kas ta ikka Helgiga suhtleb aktiivselt? Jako kinnitas, et juhendab pidevalt Helgit tehnilistes küsimustes. Pahatihti jääb mulje, et meie Jako seletab mida on vaja teha ja siis Helgi laseb selle info otse meie konkurendile ja nende mehed tegelikult teevad meie info põhjal asja korda ning väidavad, et need olid nende „parendusettepanekud“. Härrad ülemused andsid loa sondeerida „koostöö valmiduse pinda“, tehes mõne lihtsama töö ilma juurdehindluseta. Ja kui töö käest ära libiseb siis hakatakse üksteist süüdistama. Aed Peetri sõnum oli Jakole: „Sa pead Helgiga tihedamini ja sõbralikumalt suhtlema, tegema seda, noh, tead küll...“ samal ajal „viktory“ ehk võidumärki teistpidi näidates. Kõik keskmisest kõrgema IQ- ga inimesed teavad, et see on maakeeli „keeleka“ märk. Ja teda ei häirinud see, et koosolekul oli ka paar naissoost tiimikaaslast. Ammugi ei häirinud see koosolekut juhatanud Kimmot.