Читать книгу Operatsioon Suvesaar. Detektiivibüroo nr 2 - Jørn Lier Horst Hans Jørgen Sandnes - Страница 2

Oli ilus suvepäev. Säravsinises taevas sõudis ainult mõni üksik pilvetups. Ilm oli soe, aga tänu kergele tuulekesele päike ei kõrvetanud.

Tiril ja Oliver lesisid paadisillal, mõlemal krabiõng vees. Otto pikutas nende kõrval ja hingas loiul nohinal.

Vee alt paistsid selgesti kätte pesulõksuga nööri otsa kinnitatud katkised ranna karbid. Külg ees, lähenes kiirel kapakul pirakas rannakrabi. Ta ligines Oliveri õngesöödale, aga peatus pisut eemal, siis traavis edasi ja lõi sõrad rannakarpi.

Oliver vinnas krabi veest välja. See oli sel päeval juba neljateistkümnes ja üks suuremaid, mis nad olid püüdnud. Ta raputas krabi teiste juurde pange ja vaatas, kuidas too panges ringiratast tiirutas ja siis sõrgu hargitades rahulikult paigale jäi.

Selle asemel et õng uuesti vette lasta, heitis Oliver selili ja pilgutas värelevas päikesepaistes silmi. Kõrgel nende kohal tiirutasid kajakad.

„Igav on,” ütles ta kaeblikul häälel ja tõmbas nokatsi näole. „Mitte midagi ei toimu. Me oleme neli päeva krabisid püüdnud.”

„Kas laseme nad vette tagasi?” küsis Tiril ja tõmbas õnge veest välja.

„Lase,” vastas Oliver mütsi alt. „Homme võime nad jälle kinni püüda.”

Tiril tõusis püsti, võttis krabipange ja kummutas selle üle silla ääre tühjaks. Ta jäi vaatama, kuidas krabid merepõhjas adrukuhilate alla kadusid, ja tõstis seejärel pilgu. Päike oli kõrgel ja peenike hall viirg, mis merd taevast eraldas, väreles vee kohal virvendavates kuumalainetes.

Taamal merel õõtsus paat.

Tiril ei näinud selles mitte kedagi ja ei paistnud ka, et paat kuhugi teel oleks. See lihtsalt hulpis lainetel.

„Imelik,” ütles Tiril ja pani tühja pange käest.

„Mis asi?” küsis Oliver ja lükkas nokatsi kuklasse.

„See paat seal,” näitas Tiril näpuga.

Oliver tõusis istuli. Päikesevalgus, mis fjordilt peegeldus, pimestas teda. Ta vaatas kissis silmi paadi poole.

„Tõesti imelik,” noogutas ta. „See on tühi.”

Nad jäid paadisillale seisma, paat aga triivis lähemale. Kajakas tuli lennates ja maandus selle ahtrile.

„Vist on lahti pääsenud,” arvas Tiril. „Äkki oli mõnel suuremal paadil slepis ja nöör läks katki või oli halvasti paadisilla külge seotud.”

„Võib-olla,” ütles Oliver ja hammustas kahtlevalt huulde.

Paat oli nüüd sillast vaid mõnekümne meetri kaugusel. Paadiäärel istunud kajakas tõusis lendu ja võttis kursi maale. Samal hetkel sõudis päikese ette valge rünkpilv. Värvid tuhmusid ja pisuke tuuleiil tõi Tirilil külmavärinad ihule.

„Aga mis siis, kui paadis ikkagi on keegi,” ütles Oliver. „Me lihtsalt ei näe teda, sest ta on pikali.”