Читать книгу Kristian asendusteenistuses - Juha Vuorinen - Страница 6

Otto arvates olid kõik tema hädad Kristiani süü. Poisi nägelemise pärast oli ta jõutreeningut alustanud, aga esimene katsetus uue spordialaga lõppes tuharalihase rebestuse ja diskide nihkumisega, kui raske jalamasin kogu raskusega Otto paksude, kuid jõuetute jalgade peale vajus. Arst ei olnud nõus Otto haiguspuhkust enam pikendama, vaid ajas teda tagasi tööle. See oli Kristiani kamandamisega harjunud isale lühikese aja jooksul juba kolmas kaotus võimuvõitluses. Esimest korda sai ta korralikult pasunasse siis, kui ta oma poeg teatas, et läheb kaitseväe asemel asendusteenistusse. Teist korda kõikus ta troon, kui Hertta-proua ütles, et kaalub abielulahutust, ja nüüd hakkas veel töökoha arst ka hüppama. Otto lehitses halvatujuliselt päevalehte.

„Miks kuradi pärast ei võinud need arstid mu selga uurida ja korralikult haiguspuhkust anda,” lõi Otto rusikaga vastu ajalehte.

„Mis nüüd jälle on?” võpatas Hertta.

Lehes oli suur uudis esimesest Soomes tehtud südamesiirdamisest. Ka Kristian hakkas uudist lugema.

„Nad on sind ju uurinud,” ütles Kristian.

„Äh?” ühmas Otto ja rebis lehe enda kätte tagasi.

Lehes kirjutati, kuidas grupp Soome arste oli harjutanud operatsiooniks algul sigu lõigates.

„Kas sa, kuradi karvajalg, räägid nende sigade lõikamisest?” ärritus Otto.

Hertta pidi mujale vaatama, et varjata oma lõbustatud ilmet.

„Loomulikult mitte,” vastas Kristian süütul häälel.

Otto silmaalused kotid kiigahtasid kurjakuulutavalt, kui ta ähkides Kristiani ette astus ja tollele silma vahtima hakkas.

„Ma hoiatan sind,” kähises Otto.

„Vau.”

„Ma hoiatan uuesti,” tõstis Otto hääletooni.

„Uuesti vau.”

Herttoniemi korrusmaja kolmetoalise korteri täitis raske puhisemine, kui Otto püüdis sees paisuvat raevupuhangut sõõrmete kaudu välja lasta.

„Olge nüüd,” rahustas Hertta kuumenevat õhkkonda.

„Tee siis nii, et see mopipea moka maas hoiaks,” käratas Otto.

Kristian ei kannatanud mitte mingisugust oma keemilisi lokke puudutavat kriitikat.

„Sa… Sa… Sa oled kõige jubedam Nutte-mees, keda iial nähtud!”

Otto kõige hellem koht oli jälle tema voodi alt leitud ajakiri Nutte, milles Saksa paksmaod noori naisi panid.

„Lõpetage ära!” nähvas Hertta.

Kristian ei andnud alla, vaid viskas enne toast välja tormamist veel:

„Pealegi saan mina tegelikult ka selliseid naisi panna!”

Hertta mõttemaailma ei mahtunud endiselt, et tema kullatupsuke kellegagi voodivigureid harrastab.

„Kristian, sina ei pane kedagi! Vähemalt mitte tüdrukuid! On selge?” kurjustas Hertta leegitsevi silmi.

„Ööö, jaa. Küllap.”

Hertta tormas magamistuppa ja lõi ukse enda järel kinni. Otto vahtis, silmad suured peas, kinnist magamistoa ust.

„Kuhu mina siis nüüd lähen?” küsis Otto.

„Sohvale. Seal on sinu koht, Pontu,” ütles Kristian ja sulges end oma tuppa.

Kristian kavatses teha enne Best Bistro õhtusesse vahetusse minekut lühikese lõunauinaku. Voodit päevaseks uneks korda pannes leidis ta padja alt Otto tervituse: ajakirja Roodurahvas. Kristian käkerdas ajakirja tihedaks palliks ja viskas selle isale sülle:

„Siin on sulle natuke lugemist, sõjahull!”

Otto viskas palli tagasi ja urahtas:

„Ja sina lähed kaitseväe orkestrisse kitarri tinistama.”

„Ega ikka ei lähe.”

Magamistoast kostis Hertta käratus:

„Lõpetage, kuni pole veel hilja!”

„Vaata nüüd, mis sa tegid,” viibutas Kristian Ottole sõrme. „Ema vihkab sind iga päevaga üha enam.”

Selles Kristian ei eksinud.

Kuna lõunauinakust ei tulnud midagi välja, läks Kristian oma suhet turgutama. Pärast vana-aastaõhtu sündmusi ei pidanud Kristian eriti meeldivaks kohtumist Piko papaga, nagu laplased isa nimetavad, ja ta helistas hoopis Eränkävijä platsi telefoniputkast oma armastatud tõmmule ja tulisele tüdrukule ning ütles, et on täiesti väljas. Piko meelest oli see väga vaimukalt öeldud.

Pikol oli seljas valge Luhta sulejope, mis oli noorte hulgas kõige kuumem talvemood. Peas oli tal tohutu tutiga kaunistatud müts. Kristiani meelest oli Piko maailma kõige seksikam kaaslane. Teismeliste mõõdupuu järgi olid Kristian ja Piko juba vana paar, sest käisid üle poole aasta, aga nad sülelesid ikkagi nagu värskelt armunud.

„Sa oled arenenud,” kiitis Piko Kristiani suudlemisoskust.

„Sina samuti,” neelas Kristian suhu kogunenud sülge.

Piko oli peikale õpetanud, et ühelegi tüdrukule ei meeldi, kui tal püütakse keelt suust välja imeda. Õpetus oli esimese korraga mõjunud, sest nüüd oleks Kristiani keelega võinud kas või linnupoega elustada, nii hellalt seikles see Piko suus.

„Sa oled nii nämma,” puges Piko veelgi sügavamale Kristiani sülle.

„No eks sina ju ka.”

Piko meelest oli Kristianil peale kõige muu täiesti meeletu huumorimeel.

Paarike läks Siilitie jaamast metroo peale.

„Mulle kuidagi jubedalt meeldib sind tööle saata,” tunnistas Piko.

„Jah, aga varsti saab see otsa, sest ma lähen asendusteenistusse.”

Nad istusid vastamisi metroo oranžidel kahekohalistel pinkidel. Kristiani ja Piko vastas istus umbes kuuekümnene kohalik veteran.

„Mis see asendusteenistus on?” küsis mees.

Kristian oli mehe uudishimutsemisest hämmelduses.

„Ööö, see on nagu nii, et ei pea kedagi laskma.”

„Kas mul on mingi uudistesaade vahele jäänud?”

„Ööö, kuidas nii?”

„Kas Soome on kellegagi sõjas?”

„Ööö, ega vist.”

„Keda sa siis laskma pidid minema?”

„No neid teisi ajateenijaid.”

Mees tõusis kiiresti püsti ja tormas vaguni teise otsa. Minnes pobises midagi vabaduses olevast kuradi hullust.

„Kuhu see vanamees kadus?” imestas Kristian.

Rong jõudis just Herttoniemi jaama.

„Läks vist maha,” osutas Piko perroonil turvameestele midagi erutatult seletavale mehele.

Rong jõnksatas jälle liikvele.

„Imelik tüüp,” turtsatas Kristian.

„Oli jah.”

Rong saabus Hakaniemi jaama. Noored astusid vagunist välja ning jalutasid teise liini väljapääsu poole, kui märkasid kahte ähvardaval ilmel lähenevat politseipatrulli.

„Siin on midagi juhtunud,” pigistas Kristian kaitsvalt Piko kätt.

„Et nagu mida?”

Samas haarasid Kristianist tagantpoolt neli paari tugevaid käsi ja eest lähenenud inspektorid tormasid, nuiad käes, tema poole.

„Laske lahti! Inimrööv! Appi!” kisas Kristian.

Piko oli kukkunud selili maha ja jälgis õudusega, kuidas kaheksa vormis politseinikku Kristianit raudu kammitsesid.

„Kuulge, mida te enda arust teete?” kisas Kristian maas.

„Rahune, siis ei ole sul üldse valus,” kamandas üks politseinik.

Kristian suutis niipalju pead pöörata, et nägi enda ümber karja vormis härgasid.

„Huh, õnneks jõudsite nii kiiresti kohale.”

„On hull jah,” nentis üks politseinik, tõstis noormehe paarimehe abiga püsti ja hakkas teda väljapääsu poole talutama.

„Aga kuulge, ma saan siit ise ka ohutult minema,” arvas Kristian.

Samal ajal jäid kaks inspektorit Pikot küsitlema.

„Kas sa tunned seda isikut?” küsis politseinik.

„Muidugi, ta on mu poiss-sõber.”

Politsei märkis Piko andmed üles.

„Kas tal on ka varem märgatud vaimuhaiguse tunnuseid?”

„Mis vaimuhaiguse?” ärritus Piko. „Ta on minu peika, mitte mingi hull.”

Politseinikud vaatasid teineteisele otsa ja lasid Pikol minna.

„Ma lähen nüüd oma poisi juurde,” ütles Piko ja läks Kristianile järele.

Kristian istus politseiauto tagaosas koos kahe hiiglasliku politseinikuga.

„Sa olevat metroos mingit massimõrva kavandanud,” alustas inspektor.

„Äh? Nagu mina või?”

Inspektor noogutas.

„Aga ma ei tapa üldiselt kedagi,” imestas Kristian.

Politseinikud olid hetke vait.

„Kus sa ravi oled saanud?” küsis üks neist.

„Mis ravi?”

„Ükskõik millist.”

„No näiteks satikate raviks ajasime mu armsama sauna riietusruumis algul karvad maha ja siis määrisime peale sihukest kirvendama ajavat ainet.”

Kristian ehmatas, kui auto tagumise akna taha ilmus valge laik.

„Kristian, ma võin kutsuda päris politsei, nad päästavad su ära!” karjus Piko akna taga.

„Mida? Kas te polegi õiged politseinikud?” ehmatas Kristian.

Ta ei mõelnud pikalt, vaid sööstis pea ees otse inspektorile rindu, mille tõttu too õhku ahmides kongi põrandale vajus.

Teine politseinik püüdis Kristianit puusadest haarata, ent sai nagu perutavalt varsalt jalaga paugu keset silmnägu. Politseiauto kongis oli nüüd üks meelemärkuseta politseinik, üks õhku ahmiv konstaabel ja kabuhirmus noormees, kes arvas end olevat valepolitseinike poolt kinni võetud. Kristian käskis Pikol uks väljastpoolt lahti teha. Hetkega paiskus uks lahti ja Kristian tormas, käed seljataga raudus, välja Porthaninkatule. Herttoniemi Bonnie ja Clyde jooksid peitu.

„Lähme sinna,” noogutas Kristian ühe värava poole.

Põgenikel oli õnne, sest aias oli maja, mille uks oli lahti unustatud. Nad hiilisid sisse tühja pesuruumi ja sulgesid ettevaatlikult enda järel ukse. Ruumis ei olnud aknaid, nii et sisse keegi näha ei saanud. Piko uuris kähku pesuruumi kasutamisgraafikut.

„Mis kell on?” küsis Piko.

„Seda võiksid sina vaadata.”

„Miks?”

„No mu käekell on seal tagumiku peal,” liigutas Kristian raudus käsi.

Piko kummardus kella vaatama.

„Oi, kui armas,” kiljatas Piko. „Sul on piilupart Donaldi kell! On see ehtne või?”

„Muidugi,” imestas Kristian. „Sain selle emalt sünnipäevakingiks.”

„Kas see on nii vana?”

„Kuidas nii vana?”

„No sa said selle kindlasti kunagi väikese poisina.”

„Ei, ma sain selle eelmisel suvel, 17. sünnipäevaks.”

„Ah jaa…”

„Kui palju see on?”

„Kolmveerand seitse.”

„Ma pean viieteist mindi pärast tööl olema,” ehmatas Kristian.

Piko ei hoolinud sugugi poisi kohusetundest, vaid hakkas temalt pükse ära võtma.

„Mi-mida sa nüüd plaanid? Ma pean tööle jõudma.”

„Siia ei tule enam kedagi,” kähistas Piko seksikalt ja osutas graafikule. „Ja ma olen alati tahtnud kutti, kellel on käed raudus…”

Pesuruumis kostis vaikne volksatus, kui kivikõva noku alukate kammitsaist vabanes ja vastu paljast kõhtu vopsas.

„Nüüd saan ma sinuga teha, mida iganes tahan,” keerles Piko Kristiani ümber nagu kägistaja boamadu.

„Jaah, saad jah, natuke nagu vägisi,” piiksus Kristian.

Piko lasi ka enda püksid alla, astus Kristiani ette, haaras tal kõrist ja käratas ähvardavalt:

„Nüüd teed kõike, mida ma käsin.”

„Jaah, täitsa kõike…”

„Nussi mind tagantpoolt.”

„Jaah, seda ma teen, just nii, nagu sa käsid…”

Piko seisis Kristiani ette ja juhtis tolle raevukalt tuksleva riista enda sisse.

„Ja nüüd anna minna, paavian,” käsutas Piko.

„Jaa, seda ma teen,” tihkus Kristian õnnest nutta ning hakkas, käed seljataha aheldatud, puusi jõnksutama.

„Kiiremini…” ähkis Piko.

„Seda et, ma ei püsi siis vist püsti, kui ei saa kinni hoida,” kurtis Kristian.

Piko oli just Kristianit persega vastu seina lükkamas, kui pesuruumi uks lahti lendas ja kari eriväemaskidega mehi, automaadid käes, sisse tormas. Reeglite järgi oleks politseinikud pidanud paarikese maha käsutama, aga ükski mees ei saanud sõna suust, vaid kõik vahtisid kohkunud Kristianit ja tummaks jäänud Pikot, kellel oli endiselt kivikõva tapp sees. Viimaks suutis rühma juht küsida:

„Mis siin toimub?”

„Ööö, mind nagu vägistatakse,” tunnistas Kristian.

„Sind?”

„Nojaa, see on nagu selline orjaseks,” raputas Kristian käeraudu.

Piko tiris tigedalt pükse üles.

„Mida te sellest Kristianist jahite?” pahvatas Piko.

„Miks te politsei eest põgenete?” küsis käerauad avanud politseinik.

„Ega me õigete eest ei põgenenud, vaid nende valepolitseinike,” teatas Kristian.

Politseinik pobises midagi raadiosaatjasse. Hetke pärast ilmusid ruumi kaks korravalvurit, kes said käsu viia Kristian Hesperia haiglasse. Taas haarasid Kristianist tugevad käed ja noormees viidi politsei Saab 900 tagaistmele.

Politsei küsitles Pikot juba teist korda.

„See Pesonen mainis, et teda vägistati,” alustas politseinik.

„Noo kuulge, halloo, kuidas meest vägistada saab?” turtsatas Piko tüdinult. „Vähemalt naise poolt.”

„Nii et tegu oli siis mingisuguse seksimänguga?”

„Minu poolest nimeta seda milleks ise tahad, aga mingi vägistamine see nüüd küll ei olnud.”

Piko pidi hiljem saama kutse täpsemale küsitlusele, sest igatahes oli ta süüdi Kristian Pesose põgenemisele kaasa aitamises.

„Jaa-jaa, sitaks suur aitäh,” ütles Piko ja läks Hakaniemi metroojaama.

*

Politsei Saab oli samal ajal teel Hesperia poole.

„Kuhu me nüüd läheme?” imestas Kristian.

„Saad ravile.”

„Ööö, mis ravile?”

„Ole mureta, küll nad su veel korda teevad,” lubas inspektor.

„Aga ma olen ju täiesti korras ja pean pealegi tööle jõudma, sest muidu ei keeruta Best Bistros keegi plaati.”

„Tead, ära vaeva tööasjadega oma pead, mis on sul niigi üsna segi,” hoiatas vanem inspektor.

Noorem kolleeg sosistas talle kõrva:

„Ära hullule nii ütle, muidu läheb lõplikult segi.”

„Ma kuulsin seda!” kraaksatas Kristian tagaistmelt.

„Mis ma ütlesin,” nentis noorem pollar.

„Ole nüüd, kuradi hull, vait, muidu pean kinni ja annan tappa!” käratas vanem inspektor Kristianile.

Kristian hakkas tigedalt tagauksi lahti rebima, aga need ei avanenud kuidagi. Uste siseküljel polnud nimelt üldsegi linke.

„Kuradi vandaalid ja inimröövlid!” röökis Kristian tagaistmel.

Vanem inspektor pani vilkurid peale ja lasi Saabil Hesperia haigla psühhiaatriaosakonda lennata. Politseinike hämmastuseks rahunes Kristian kohe, kui kuulis politseiauto sireeni ulgumist.

„Abi on tulemas, abi on tulemas, helistan Juhale ja tema ajab asja korda, abi on tulemas…”

Valvetoa ees ootasid kaks sanitari, kes talutasid pisut rahunenud ja koostööalti Kristiani vastuvõttu. Seal oli sümpaatse olemisega noor meesarst, kes ta vastu võttis.

„Kas saate hakkama?” küsis vanem politseinik veel ukselt.

„Suurepäraselt,” naeratas arst.

Kristian tundis, et on ohutus kohas.

„Need on valepolitseinikud ja on mind terve õhtupooliku kinni pidanud. Imelikud tüübid.”

Arst tegi märkmeid ja vestles Kristianiga leebelt ühest ja teisest, nii et poiss tundis end juba täiesti rahulikult ja normaalselt.

„Minu nimi on Kari Koskela ja ma olen valvearst,” ulatas mees Kristianile käe.

„Kristian Pesonen ja tavaline inimene.”

Arst naeratas Kristianile.

„Kas sa tead, miks sa siin oled?”

„Jaa!” elavnes Kristian. „Need kaks meest tõid mu siia.”

„Kas sa oskad öelda, miks nad su psühhiaatriaosakonda tõid?”

„Seda tahaksin ka mina teada.”

Kristian hakkas sõnaohtralt rääkima Hakaniemi metroojaamas alanud kummalisest sündmustejadast.

„Kas sul on varem diagnoositud vaimuhaigusi?” küsis arst lõpuks.

„Ööö, minul või?”

„Jah.”

„No muidugi mitte!”

„Aga kas kellelgi su suguvõsast on avastatud vaimuhaigusi?”

Kristian ohkas kergendunult:

„Huh, ma juba imestasin, miks minult selliseid asju küsitakse. On, mu endine isa on püstihull. Kas sul paberit on?”

Arst lükkas kirjaploki Kristiani ette.

„Aga pliiatsit?”

Kristian hakkas nüri hariliku pliiatsiga paberile oma kodu aadressi sirgeldama.

„Seal.”

„Mis see on?” küsis arst.

„Aadress, kust võite selle pärishullu ravile tuua. Ta nimi on Otto Pesonen, selline paks mütakas.”

Arst voltis paberi kokku ja hakkas Kristianilt küsima ravimiallergiate ja haiguste kohta.

„Kas sa võtad mingeid ravimeid?”

„Ema annab peavalu vastu aspiriini.”

„Aga narkootikume?”

„Pole mu emal mingeid narkootikume,” ehmatas Kristian. „Ja kui olekski, siis mulle ta neid ei annaks, sest ta ei luba mul isegi alkoholi juua.”

„Ma mõtlesin, et kas sina tarvitad narkootikume?”

„No muidugi mitte!

„Aga alkoholi?”

Kristian punastas sügavalt.

„Natuke…”

Kristian näitas sõrmedega paarisendist vahet ja ütles häbelikult:

„Vahetevahel natuke, aga sedagi kogemata.”

Arst tegi jälle märkmeid.

„Kas sa käid tööl või koolis?”

„Tööl, kuhu olen tõsiselt hiljaks jäänud.”

Kristian ütles, et töötab restoranis. Arst uuris imestades Kristiani andmeid.

„Aga sa oled ju alaealine.”

Kristian ehmatas, sest ta töötas Best Bistros alaealisena oma ülemuse loal.

„Klõnks,” neelatas Kristian. „Seda et, ma olen nagu selline köögimees, kes võib alaealine olla.”

„Nagu nõudepesija?”‘

„Jah, just see ma olen.”

„Palun räägi natuke oma perest,” palus arst.

Kristian seletas, et tal ei ole isa ja et ta elab koos ema ning tolle mehega Herttoniemis.

„Kes see mees on?”

„See on üks Otto Pesonen.”

„Aga tal on saama perekonnanimi, mis sinul.”

„Kahjuks küll, aga ta on mu endine isa, sest üritab mu vägisi kaitseväkke saata, aga sinna ma ei lähe. Mina lähen asendusteenistusse!”

Arst jätkas märkmete tegemist. Rääkinud veel ka Kristiani majanduslikust olukorrast, oli aeg minna tõelise probleemi juurde.

„Kas sa oled viimase ööpäeva jooksul tarvitanud mingeid aineid või alkoholi?”

„Mida sa ainete hulka loed?”

„Narkootikume, ravimeid, lahusteid ja liime.”

„Nüüd ma pean natuke mõtlema,” hakkas Kristian sõrmega lokki keerutama. „Kindlasti ei ole ma tarvitanud narkootikume, ravimeid ega lahusteid, aga liimi osas pole ma kindel.”

„Kas sa oled siis liimikaifi proovinud?”

„Mida?”

„Liimi nuusutanud.”

„No muidugi mitte! Kas sa pead mind mingiks hulluks või? Liimid haisevad ju jõle halvasti.”

„Mida sa siis liimitarvitamise all mõtlesid?”

„Et kas ma liimisin eile või täna kokku ühe kokkupandava tiiva.”

Arst vaatas uudishimulikult Kristiani otsustavat ilmet.

„Kas sul on olnud viimasel ajal mingeid kriise?”

„Ah et kas on? Kas see pole mitte kriis, kui täisealine paksmagu püüab sind sõtta sundida?”

„Sa mõtled kindlasti seda Otto Pesost?”

„Ei, iseennast. Sõtta peaksin minema mina.”

„Kas see on seotud selle asendusteenistuse-asjaga?”

Kristian noogutas.

„Mul on veel paar küsimust,” köhatas arst. „Kas sa kavatsed endale midagi teha?”

Kristian lahvatas jälle tulipunaseks.

„Kas ma peaksin nüüd ausalt vastama?”

„Soovitavalt.”

„Noh, võib-olla nühin enne magamaminekut natuke munni,” vastas Kristian vaikselt ja lõi pilgu maha.

„Ma mõtlesin pigem enesehävituslikku käitumist.”

„Et siis millist?”

„Näiteks endale viga tegemist.”

„No muidugi mitte! Ma pole ju mingi hull,” imestas Kristian.

„Aga kas oled mõelnud kellelegi teisele halba tegemisest?”

Kristian hakkas jälle usinalt oma lokke sõrmitsema.

„No see on juba raskem küsimus. Kas nende teiste hulka kuuluvad ka Otto ja mind petnud punapäine lirva Memmu?”

„Võimalik küll,” noogutas arst.

„No sellele olen küll mõelnud.”

„Kas sa räägiksid sellest pisut täpsemalt?” palus arst.

„No näiteks võiksin raksiga selle punapealibu juustesse nätsu lasta,” arvas Kristian põlevi silmi.

„Aga mitte midagi muud?”

„Kas su meelest pole siis näts juustes tõsiselt jube kättemaks?” imestas Kristian.

„On ikka.”

„Aga selle paksu munni ümber keeraksin paukpadrunimati ja laseksin ta munni mäsaks.”

„Kas „see paks” ja Otto Pesonen on sama isik?”

„On. Mu endine isa.”

„Tulen hetke pärast tagasi,” ütles arst ja läks kõrvaltoast Kristiani kinni pidanud politseinikule helistama.

„Ei see ole ohtlik.”

Politsei sai kuulda kogu tõe tema tehtud väärhinnangust.

„Meil on siin ka päris abivajajaid, nii et ehk tooksite meile edaspidi neid, mitte süütuid ja õrnatundelisi kodanikke, kelle vaimne tervis võib sellise kohtlemise tagajärjel ka päriselt kannatada saada.”

„Jaa, loomulikult. Vabandust, see oli vist mingisugune arusaamatus ja…”

„Jaa, oli vist jah,” lõpetas arst kõne.

Kari Koskela läks tagasi Kristiani juurde.