Читать книгу Kristiani teismeaastad - Juha Vuorinen - Страница 4

„Lõpeta see uksele kolkimine!” läks Kristian närvi.

Ta oli end vetsu lukustanud, et õhtuseks kohtinguks valmistuda.

„Ma ei kolkinud, vaid lõin rusikaga, ja tee nüüd, raisk, kähku!” kärkis Otto.

„Lase poisil vähemalt rahus vetsus olla,” nähvas Hertta.

„Ta on seal juba pool tundi. Kavatseb ühistu kanalisatsiooni umbe sittuda või? Või kasvas su perseauk kinni, kui selle punapeaga käima hakkasid?”

Kristian värises raevust alati, kui isa tema kallist tüdrukut punapeaks nimetas. Kristiani arvates kõlas Punapea justkui seksinuku nimi.

„Kurat, nüüd uks lahti! Mul on kohe sitt püksis. Ja sina teed mulle edaspidi inimeste toitu, mitte mingit kuradi kõhulahtistit,” pöördus Otto Hertta poole.

„Käi õige huvi pärast kaalu peal ka,” märkis Hertta.

Kristiani ema tahtis end suveks vormi saada ja oli hankinud Kaalujälgijate toitumisraamatu. Täna oli Pesostel menüüs küüslauguga maitsestatud läätsehautis. Hertta hetkeideest kantud dieedimuutus ei paistnud aastaid praevorsti ja lihavormi vohminud Otto seedimisele kuidagi sobivat.

„Mul on täiesti ükskõik, luristage poisiga kas või riisiõlist tehtud kiislit, aga mina vajan korralikku toitu. Ja nüüd, raisk, uks kohe lahti!”

„Oota nüüd natuke. Kohe tulen,” pahandas Kristian.

Otto oleks võinud veel hetke oodata, aga tema kõht enam mitte. See mulises juba nagu meskiämber.

„Hertta! Too mu tööriistakast. Ma peksan selle ukse nüüd pilbasteks ja kisun tolle tüübi sealt välja,” ähvardas Otto.

Hertta tundis oma mehe keevalist iseloomu ja soovitas Kristianile sõbralikult:

„Kullake, äkki lased isa vähemalt korraks vetsu?”

„No okei!” nähvas Kristian ja avas ukse. „Ja osta endale siis väike pott, kui kinni hoida ei suuda!”

Otto pidi kitsast ukseavast sisse tormates Kristiani peaaegu jalust maha jooksma.

Higine isa jõudis viimasel hetkel püksid alla lasta, et Hertta tervisetoit potti tulistada. Otto oli just vetsu ukse lukku pannud, kui lõi selle aga uuesti lahti:

„Kas sa oled hakanud mingit narkotsi võtma või?” küsis Otto, ise kõõksudes.

„Mina või?”

„Sina jah! Tule nuusuta, kuidas siin haiseb!”

„Ega ikka ei tule küll!”

„See peldik haiseb nagu vedeldajaladu,” luksus Otto.

Hertta läks ettevaatlikult uksele nuusutama. Vets lehkas tõepoolest nagu katselabor. Poiss lasi pea häbelikult longu ja tunnistas, et kasutas ema juukselakki.

„Sa nuusutad minu juukselakki?” kohkus Hertta.

„Ei, ma lasin seda endale pähe.”

Hertta sasis Kristiani juukseid. Kräsupea oli kõva nagu kipsvorm.

„Mina maksin su vägeva juuksevärvi eest ja nüüd lased endale veel ka mu kalli juukselaki pähe?” haavus Hertta. „Oli lokkidest ja triipudest veel vähe või? Kas sa selle plika pärast tupeerid ennast nagu mingi miss?”

„Aga see vajub muidu nii kergesti ära ja siis kõik naeravad mu üle...” neelatas Kristian.

Kui Kristiani esimene tüdruksõber oleks olnud kas või nunnakooli musterõpilane, oleks Hertta selle ikkagi hukka mõistnud. Nüüd aga oli kaaslaseks mingi lehtsaba, keda paistis huvitavat ainult seks. Selles punktis pani Hertta küll puusse. Kristianit huvitas punapäise teismelise tüdruku põrutamine rohkem kui kooli diskolt leitud Memmu Honkajuurit.

„Mida sa veel endale sinna pähe oled ajanud?” jätkas ema tulistamist.

Kristian lõi pilgu põrandale ja ütles vaevukuuldaval häälel:

„Isa odekolonni.”

„Juustesse?”

„Ei, lõuale, kaelale ja rinnale.”

Otto pidi kenasti potil istuma, ehkki WC haises nagu keemiapood. Hinganud küllalt juukselaki, Menneni odekolonni ja Hertta dieettoidust tulnud väljaheite gaasisegu, hakkas Otto raevukalt aevastama. Ka silmad hakkasid vett jooksma nagu sibulat hakkides.

„Said gripi või?” imestas Kristian.

„Kristian, ära ütle enam mitte midagi,” hoiatas Hertta.

Sisikonnas rulluv küüslaugune läätsemögin ei olnud enam ainus vaevus, sest Ottot ajas oksele. Üks ettevaatamatu aevastus ja terve õõtsuva kõhu sisu oleks korraga süles.

„Hertta, kas sa tooksid ämbri...” palus Otto ja turtsatas ettevaatliku aevastuse.

„Vaata nüüd, mida sa oma isale teinud oled,” tuiutas Hertta leegitsevi silmi Kristianit.

„Aga see oli ju kogemata,” piiksus Kristian. „Ma tahtsin olla ilus, sest kohtun õhtul Memmuga...”

Otto pitsitas kõhtu ja lajatas kolm aevastust järjepanu.

„Tooge nüüd juba see kuradi ämber ja lõpetage oma laterdamine...”

Ottole oksendamisämbrit viies otsustas Hertta astuda verisesse võitlusse tema ainsat poega seksileluna pruukiva lipaka vastu. Nüüd peab see laste seksimine ära lõppema.

„Kristian, sina tuled kohtingult kell pool üheksa koju. On selge?” teatas Hertta.

Kristiani alahuul värises esmalt raevust ja siis tagasihoitud liigutusest.

„Et, et, et mis see siis nüüd on? Kool on ju ka juba läbi.”

Ninas jätkuvale kihelusele vaatamata jälgis Otto huviga ema ja poja vaidlust. Ta oli lõpuks üleelamistest vetsus toibunud, ehkki nina jooksis veel nagu katkine kraan. Isa turgutas nüüd oma tühjemast tühja kõhtu sohval lesides ja õlut rüübates.

„Hertta, las poiss läheb selle linnukese juurde, siis saame ka meie rahus natuke nipitseda,” irvitas Otto sohvalt ja torkis vihjeks sõrmega õllepudeli suud.

See vaatepilt tekitas Herttas vähemalt sama suurt õudust kui Kristianis.

„Tuled pool üheksa koju,” kordas Hertta.

Kristian lõi välisukse vihaselt seljataga kinni. Ema seatud ajakava järgi sai noor arm lõõmata kõige rohkem kaks ja pool tundi. Sellega ei kavatsenud Kristian mitte mingil juhul nõustuda, sest Memmu vanemad olid suvilas ja sellist võimalust ei jätaks kasutamata ka kõige korralikum oivik: nahistada rahus maailma kõige seksikama tüdrukuga.

Memmu säras Ilvestie eramaja verandal. Valge .ila tenniseseelik ja pikeesärk noolisid noori kumerusi. Ainult tiivad puudusidki sellel patusel kaunil inglil.

„Tšau, kalli,” nurrus Memmu ja limpsas Kristiani suud.

Nüüd teadis Kristian juba kindlalt, et jätab ema käsu täitmata, süüdaku too kas või ta lakitatud juuksepilv põlema.

„Piko orgunnis meile mõne Light Beeri,” kiigutas Memmu käes kahte õllepudelit.

Kristian mõtles ehmatusega, et äkki ilmub mõni Memmu sõbranna nende intiimsele peole ja rikub noorpaari privaatsena planeeritud õhtu. Kristianile ei meeldinud eriti õlle maitse, aga ta võttis Memmu heameeleks teise pudeli endale.

„Ah jaa, ma ostsin laheda plaadi,” meenus Memmule ja ta kiirustas klaasuksega muusikakeskusekapi juurde.

Kui Memmu kummardus plaati otsima, nägi Kristian vilksamisi valgeid aluspükse, mille serv ujus sügaval ümarate tuharate vahel. Memmu pani plaadi mängima ja ulatas ümbrise Kristianile. Queen, „I Want to Break .ree”. See oli selge märk: nüüd oli aeg lõhkuda lapsepõlve ja täisiga lahutav müür ja hakata elama oma elu, mida ema nöökimine enam ei ohja.

„Tule mu sülle,” palus Kristian.

Memmu laskus täpselt nagu transpordikopter Kristiani sülle ja õõtsutas puusi püksis ettevaatlikult punnitava kumeruse peal. Kristian oigas. Memmu oskas õrritamise kunsti.

„Mul on veel õlut,” sosistas Memmu.

Kristian kallas mehiselt õlle lõpu endale kurku. Korralikule lonksule järgnes üllatavalt mõru röhatus, mis kipitas ninani välja. Memmu kiirustas röhitsusmaterjali juurde tooma.

Kristian oli juba pikemat aega juurelnud, kuidas oma elu suurim armulugu kinnitada. Pärast mitut unetut ööd oli ta välja nuputanud žesti, mis oli piisavalt liigutav ja õhutas ehedat rikkumata armastust. Koolisõrmus. Kristian kavatses koolisõrmuse Memmule kaelaketi külge panna.

Kristian keerutas sõrmust värisevate sõrmede vahel. Selle siseküljele oli graveeritud tekst: „Hesperia 1.6.2000”. Kristian naeratas. Aastal 2000 läheb ta klassi kokkutulekule koos Memmu ja nende arvukate lastega.

„Mida sa seal uurid?” küsis Memmu.

Kristian võpatas.

„Ei midagi, või siis seda et... Äkki sa tahad mu ette põlvitada,” küsis Kristian,

„Enne peaks vist kardinad alla tõmbama,” naeratas Memmu. „Naabrite juurest näeb siia sisse.”

„Ei, ma mõtlesin ühte teist asja.”

Kristian pani Memmu enda ette põlvili ja hakkas lahti tegema tema peent kuldketti, mille küljes rippus tillukese teemandiga kaunistatud kullast rist. Memmut lõbustas mõte, et Kristian püüab tema leerikingitust sisse vehkida.

„Mis sind naerma ajab?” küsis Kristian.

„Ei midagi.”

Kristiani kohale kogunes tumedaid pilvi. See ei olnud mingi naerukoht, vaid harras hetk, püha pitser kahe noore inimese liidule. Lõpuks oli kett lahti ja Kristian libistas koolisõrmuse kuldristi kõrvale. Ta pani keti kinni ja pööras Memmu ümber. Kuidas Kristian ka ei püüdnud tundeid taltsutada, tulvasid pisarad ikkagi noore Romeo silmadesse.

„See... See on nüüd sinu,” suutis ta lõpuks öelda.

Memmu katsus käega oma kaela ja püüdis varjata ehmatust, kui tundis keti küljes mingit plönni. Memmu tõusis ja tõttas peegli juurde. Ehe nägi kohutav välja. Odav hõbemutikas nägi hapra kuldristi kõrval välja nagu oleks betoonist kaevurake ja hularõngas siidinööriga kokku seotud. Sõrmus oli nii raske, et peenike kett soonis õrna kaela. Memmu ei tahtnud siiski Kristianit haavata, vaid jooksis ülemisele korrusele Hispaaniast toodud nahkkee järele, et sõrmus selle külge panna. Nüüd meenutas see mingi primitiivse hõimu kurjade vaimude vastast kaelaehet. See pidi kõlbama.

„Ma panin selle siia külge,” kiigutas Memmu nahariba. „See sobib palju paremini.”

Memmu uuris sõrmust. Kristianil olid oma vanuse kohta jämedad sõrmed, nii et ka sõrmus oli suur. See oli tüüpiline poiste koolisõrmus, millel oli mingi skautide pitsatit meenutav sümbol ja sees tekst: „Hesperia 1.6.2000”. Memmu purskas naerma.

„Kas see on su koolisõrmus?”

„On. Kas sellel on midagi viga?” turtsatas Kristian.

Memmu põimis end ümber Kristiani kaela.

„Kallis, ma ei mõelnud seda halvasti. See Hesperia ajas lihtsalt naerma. Kas poleks tasunud lisada, et see on hotell, mitte haigla?”

Kristian ei näinud seal midagi naljakat. Memmu teadis, kuidas isegi matuserongkäigus tihkuvad mehed naeratama saada. Käsi püksivärvlist sisse ja igatsev pigistus vändale. Kristian pani õllepudeli antiiksele diivanilauale ja tõusis püsti.

Memmu toas ootas üllatus. Voodi kõrvale oli teibiga üles kleebitud tohutu suur plakat, millel ilutsesid viis tupeeritud juustega pässi. Eriti ärritas Kristianit pildi keskel passiv mustavalgekirjude juustega meigitud tüüp. Memmu märkas poiss-sõbra sünget ilmet.

„See on Dingo plakat. See seal on Neumann,” tutvustas Memmu pilti.

„Eks ma neid ikka tean!”

„Oled armukade?”

„Nende peale või? Ega ikka ei ole küll!”

Memmu tõmbas Kristiani enda kõrvale ja hakkas keelega ta huuli õrritama. Meeleolu hakkas tõusma. Kristianil oli probleem: kui ta tule ära kustutaks, ei saaks Memmu isegi salaja Dingo plakatit piiluda, aga siis ei näeks ka tema tüdruku veatuid kurve. Võitlus lõppes teismelise perse ülekaaluka võiduga.

Kristian rebis kuidagi Memmult riided seljast. Ta ei olnud enam õrn kepiveski, kellel läks lahti juba paljalt tussi nägemisest. Temast oli kasvanud ta enda arvates karm seksimasin, mis tulistas orgasme nagu konveierilt. Memmu ei olnud kuigi vaimustatud põrutavast kepistiilist, mis vasardas ta pisikest pilu nagu nahkse männaga. Akti lõpuosas oli see päris tore, aga mitte kohe esimesest tõukest alates. Memmu ei olnud asja veel jutuks võtnud, nii et Kristian säras teismelise seksikunnina omaenda loodud unistusteriigis.

Magamistoast hakkas kostma ühetasane läts, kraaps, läts, kraaps, läts, kraaps, kui Kristiani higine kõht vastu Memmu treenitud kõhukest lätsatas ja känkraks lakitud juuksed vastu põske kraapisid. Äkki hakkas Memmu aevastama.

„Mis mulle küll ninna läks?” imestas Memmu.

„Kas see on sinnamaani tunda?” ähkis Kristian.

Kristian tahtis olla tõeliselt mehine mees ning tulistas pornolehtedest loetud ja isa-ema magamistoast kuuldud seksitõdesid.

„Ah sa mu hoorapurikas,” ägises Kristian, „kuradi lits.”

.ila tenniseseelikuid kandvale tärkavale snoobitarile ei kõlanud see kuigi erutavalt.

„Kristian? Atsihh!”

„Noh?”

„Ole vähe aega tasa. Atsihh!”

„Okei, lits.”

Seda öelnud, alustas Kristian finaali ennustavat kanonaadi. Memmu pea lõi hullumeelse panemise taktis vastu voodipeatsit. Kops, läts, atsihh, kops, läts, atsihh, kops, läts, atsihh...

„Oh vittu küll, nüüd tuleb!” karjatas Kristian,

Viimanegi piisk välja pressitud, vajus Kristian Memmu peale ja hakkas nutma.

„Sul on nii tohutu vitt...”

Memmu mõistis, et see on kompliment, kuid ei taibanud vastata muud, kui:

„Sinul ka, atsihh...”

„Äkki sa peaksid mingit rohtu võtma?” hakkas Kristian Memmu turtsumise pärast muret tundma.

„Mu ninas on mingi ilge dufti hais. Ehk läheb kohe üle.”

Memmu võttis julgustuseks uue õlle, sest tal oli varuks üllatav jutt. Magamistuba oli suurepärane koht oma sõnum hellalt teatavaks teha. Memmu keerutas Kristiani munnikarvu ümber sõrme.

„Millal see alla vajub?”

„Kohe, kui pissihäda tuleb. Piss ei tule, kui see seisab.”

Memmu kihistas Kristiani seletuse peale.

„Kas sinu arvates tugevdab igatsus suhet?” küsis Memmu.

„Muidugi. Ma hakkan sind kohe igatsema, kui ukse enda järel kinni panen.”

Seda oligi Memmu tahtnud kuulda, sest pommuudis oli veel plahvatamata.

„Aga kui teineteist ei nähta aasta otsa?”

Kristiani vemb hakkas vajuma.

„Äh? Millest sa räägid?”

„Ma lähen aastaks usasse. Atsihh!”

Kristiani silmad tumenesid esmalt vihast, siis hirmust ja lõpuks meeleliigutusest. Ta võitles nutuga.

„Et nagu vahetusõpilaseks või?”

Memmu noogutas.

„Nagu aastaks?”

„Jah, või üheteistkümneks kuuks.”

„Ja Soome sa vahepeal ei tule?”

Pearaputus oli kurb vaatepilt.

„Kas sulle saab vähemalt helistada?” neelatas Kristian. „Sa ei saa ju minna, kui sul see gripp on.”

Memmu haaras lausnutu veerel kõikuva poiss-sõbra sülle.

„Ei ole mul mingit grippi. Mingi imelik hais on mulle ninna läinud. Ära muretse. Atsihh!”

Sellest Kristianile piisas. Kork ei pidanud enam vastu ja magamistoas ulgus õhurünnaku hoiatussignaal. Kui Memmu oleks ka kõik Dingo plakatid ja plaadid põlema pistnud, poleks seegi sügavaimasse põrgu põhja tambitud mehehakatist sugugi rõõmustanud. Üks nipp oli veel proovimata. Memmu punased huuled sukeldusid mööda vapustusest püsti tõusnud teismelise munni vart alla.

„Okei, no see lohutab natuke,” nuuksus Kristian.

Memmu oli tormilist aevastust tagasi hoidnud, aga suus nügiv riist ja nina kõdistavad munnikarvad vallandasid sellise aevastuse, et Memmu oleks äärepealt vända üldse otsast hammustanud.

„Sorri. Oot, ma toon paberit,” ütles Memmu.

„Pole vaja. Mind see ei häiri.”

„Jah, aga mind häirib.”

Memmu tõusis ja läks majapidamispaberit tooma, et poisi täis pritsitud alakõht ära kuivatada.

Tüdruk oli üha rohkem veendunud, et ta on muutunud Kristiani vastu allergiliseks. Õnneks pääseb ta varsti oma vaevust sooja Kalifornia päikese kätte ravima. Külmetuse pärast seal igatahes aevastama ei pidanud.

Kristian otsustas aasta jao ette armatseda.

Memmu ei saanud sõnagi suust, kui Kristian tüdrukut kõige fantastilisematesse asenditesse käänas. Kõik võimalikud ja võimatud Saksa Nutte!-pornoajakirjast üles korjatud variandid käidi läbi. Vahel oli Memmu pea surutud madratsi ja voodipeatsi vahele nagu sipelgakarul. Ainult jalad põtkisid õhus, kui Kristian vihaselt punaseks nussitud kürvaga lobinal ta teismelist pragu puuris.

„Kas ma võin natuke ropendada?” puhkis Kristian.

Memmu poolest oleks Kristian võinud kas või valjusti pornolehte lugeda, kui aga tussirutjumine lõppeks.

„Jah, lase käia,” mõmises Memmu madratsi vahelt.

„Türa, kui ilusad litsi rinnad sul on... Ime munni, lehm... Kohe panen sind perse...”

Sealt jooksis Memmu jaoks püha piir.

„Ega ikka ei pane küll, pede!”

Kristiani näole tuli hetkeks ehmunud viirpapagoi ilme.

„Mis juhtus?”

„Minu perset sa ei puutu!”

„See... see... see oli ainult mäng, nagu seksimäng või,” kokutas Kristian.

„Minu meelest on asi mängust kaugel, kui keegi mulle munni perse topib,” nähvas Memmu.

„Ega ma siis tõsiselt,” puhkes Kristian taas nutma.

See mõjus jälle. Memmu kahmas nuuksuva Kristiani sülle ja asus teda lohutama, kuidas oskas.

„Kui ma enam midagi ei räägi ja su tagumenti ei puutu, kas siis saab veel natuke?” halises Kristian.

„Okei, aga ainult tagantpoolt. See ei tee haiget. Mu peale.”

Kristian võttis sihturi koha ja alustas raevukat pumpamist.

Kell hakkas kümnele lähenema. Memmu oli telefoni seinast välja tõmmanud ja Hertta ei saanud telefoni teel eelviimast võidmist läbi viia.

Eramajale Herttoniemis lähenes iseäranis vihaselt puhkiv must pilv. Aeda astunud, kuulis Hertta ülemise korruse avatud aknast oma poja möirgamist:

„Türa, kui ilusad litsi rinnad sul on... Ime munni, lehm... Kohe panen sind perse...”

„Küll ma sulle veel näitan perset, poiss,” sisistas Hertta ja hakkas hääletult akna juurde viivast tuletõrjeredelist üles ronima.

Kuidas Memmu ka ei püüdnud suud kinni hoida, pani juba teist tundi kestev kusevärgi muserdamine tulevase vahetusõpilase iga tõuke juures oigama:

Ai, läts, ai, läts, ai, läts, ai, läts...

Hertta ronis akna taha ja piilus sisse. Esmalt nägi ta punapäise tüdruku juukseid, mis olid teki peal sassis. Nägu oli surutud padja ja voodipeatsi vahele. Punapea püstiaetud pepu taga vasardas Kristian, kes oli keskendunud enda ees õõtsuva persevahe vahtimisele.

Memmu püüdis käsi risti panna ja palvetada, et Kristianil lõpuks lahti läheks. Samas lipsas Kristiani kivikõva vänt hetkeks välja, ent lapsenäoline Casanova suunas oma verilihal juurika armuvakku tagasi. Kristian oli noku just paraadasendisse sättinud, kui vaatas juhuslikult akna poole.

„Ema?!” karjatas Kristian.

Memmu hammustas huulde, kuid ei suutnud vait olla.

„Kuule, tead, sõima parem litsiraisaks või kuradi lehmaks, aga emaks ära nimeta.”

Kristian läks ema nägemisest nii segi, et hakkas Memmut endisest raevukamalt naelutama.

„Ei, tead, ma näen ema... Ema, ema näen, näen ema...” korrutas Kristian.

„Raisk, nüüd lõpeta küll ära!” pahandas Memmu. „Ma ei hakka siin su Oidipuse kompleksi ravima. Pritsi see jobi mulle sisse ära, siis saan duši alla.”

Hertta tõukas akna korralikult lahti ja röögatas:

„Kristian! Munn kohe välja. Mitte piiskagi ei lase selle lipaka sisse!”

Memmu ehmatas oma pea kõrvalt kostnud naisehääle peale nii jubedalt, et sattus hetkeks mingisugusesse psühhoosi ja kargas nii äkki püsti, et oleks Kristiani kivikõva riista peaaegu enda sisse ära murdnud.

„Ah sa raisk! Lehm tuleb aknast sisse!”

Hertta nägu muutus raevust tulipunaseks. Kristian oli põlvili, munn püsti, ema rippus poolenisti aknast sisse ja Memmu püüdis karvase roosa pantrinukuga oma tussi katta. See kooslus ajas Kristiani nii täielikult segi, et tal läks pauk lahti nagu granaadiheitjast ja otse emale näkku. Memmu hakkas hüsteeriliselt naerma ning asus mänguasjaga oma jalgevahet hõõruma. Kõik kolm olid nüüd omadega rohkem või vähem segi. Hertta püüdis kõigest väest enda peale robisevate jobipiiskade eest kõrvale põigelda, aga hiidklimbi vältimine osutus saatuslikuks. Jalg libises tuletõrjeredelil ja proua Pesonen kukkus põrguliku karjatuse saatel otse lilleklumpi.

„Ema kukkus alla,” lausus Kristian lapse häälega.

Memmu pöörles koos oma karvase nukuga põrandal ning ulgus hullumeelse naeru ja nutu käes. Kristian kiikas aknast välja. Ema hoidis jalga kinni ja vandus:

„Kuradi jõmpsikas! Pärast seda ei saa sa enam iial kodust välja. Põlegu või maja su ümbert maha! Kutsu kiirabi ja isa kohale!”

„Ah Otto või?” piiksatas Kristian.

„Kõigepealt kiirabi ja siis Otto, ja las võtab laia rihma kaasa.”

„Milleks?”

„Et teid läbi peksta!”

„Memmut te ei puutu!” vihastas Kristian. „Sa igavene lendav lehm!”

Kristian lõi akna nii kõvasti kinni, et see lendas puruks ja Hertta sai kätte kukkunud killust ränga haava.

Memmul tuli esimesena mõistus tagasi ja ta kutsus kiirabi. Pärast seda kiirustas ta märja rätikuga oma võimalikku tulevast ämma abistama.

Hertta valud olid juba sellised, et ta ei jõudnud enam teda lehmaks nimetanud neiut lillepeenarde vahele sõtkuda. Memmu pühkis kõigepealt Hertta näolt spermapritsmed ja alles siis verist kätt. Memmu arvas, et ka proua Pesonen oleks puhastustööd selles järjekorras teinud.

Kristian oli riided selga saanud ja näris verandal närviliselt küüsi. Hertta nägi oma tuhmuvate silmadega poja varju:

„Kristian! Kas sa isa kutsusid?”

Ehkki Kristian oli otsustanud just sel suveõhtul täiskasvanuks saada ja vanemate tahtele vastu astuda, läks ta tagasi sõnakuuleliku pisipoisi rolli ja kiirustas sisse koju helistama.

„Halloo,” urahtas Otto.

Kristian tundis kohe ära isa joomase hääletooni.

„Tšau, Kristian siin,” alustas Kristian ettevaatlikult.

„Mis kuradi Kristian?”

„Mina, su poeg. See Kristian, kellel on juustes lokid ja triibud. Kas sa ei mäleta?”

„Oh kurat!” kraaksatas Otto. „Ära tuleta mulle ennast meelde!”

„Ema kukkus katuselt alla.”

Kristian kuulas. Joomane korin meenutas tühikäigul töötavat Nõukogude hingamisaparaati.

„Ema? Kelle ema?” küsis Otto lõpuks.

„Meie.”

„Memm või?”

„Ei, minu ema. See sinu naine.”

Üllatuslikult ei olnudki Otto ehmunud, vaid vihane.

„Mida kuradit ta seal katusel tegi?”

„Vaatas, kuidas ma Memmut panin.”

Samas taipas Kristian, mille oli suust välja lasknud.

„Või seda, et ei, või jah, või ma lihtsalt masseerisin Memmut...”

„Masseerisid? Millega? Munniga ta prinki tiinekaperset? Räägi natuke ta persest...” hakkas Otto lõõtsutama nagu koer.

Kristianit tabas vihahoog.

„Sa, kuradi lits, ei räägi mu elu armastusest nii!”

Jälle jäi vaikseks. Kristian taipas, kelleks ta oli just isa nimetanud.

„Kas sa, kuradi naga, nimetasid mind litsiks?”

„Öööö, jah. Kogemata.”

Otto hakkas raevunult naerma.

„Kas meie memmekas on nii armunud?”

Kristian pigistas põskede õhetades rusikaid ja huuli kokku, et mitte rohkem karjuma hakata. Samas hakkas väljast kostma kiirabi hääl.

„Ma pean minema, ema tuldi ära viima.”

„Kuhu viima?” muutus Otto valvsaks.

„Haiglasse.”

„Mida ta seal haiglas teeb?”

„Ma ju alles rääkisin, et ta kukkus katuselt alla.”

„Päriselt või?”

„Jaa, jaa! Ma pean minema.”

Otto sai alles nüüd aru, mis oli juhtunud.

„Tule kohe koju mind lohutama!” ulgus Otto. „Mu eit on raskelt vigastatud!”

Kristian pani toru ära ja läks õue. Kiirabimehed uurisid maas lamavat Herttat.

„Kust teil valus on?” küsis pikem arst, samas kui teine puhastas käel olevat haava.

Hertta heitis Memmule vihase pilgu.

„Peas!” sisistas Hertta. „Peas on valus, sest see eblakas võrgutas mu väikese lapse endale seksiorjaks.”

Kristian vahtis suuri silmi maas vahutavat ema. Kiirabiarstid vaatasid vaheldumisi Herttat, Memmut ja Kristianit.

„Aga kust teil füüsiliselt valus on?”

„Jalas.”

„Kus täpsemalt?”

Hertta näitas terve käega vasakule hüppeliigesele. Arst liigutas ettevaatlikult valusat kohta. Hertta ahmis õhku, jõllitas põletavalt Memmut ja ütles:

„Kuradi lits, võiksid parem oma isa panna ja lapsed rahule jätta.”

Isegi palju näinud kiirabimehed panid maas lamava pereema mahlakat keelepruuki imeks. Kristian surus õudusega käed kõrvadele. Ta ei olnud kunagi varem kuulnud oma ema nõnda ropendamas. Memmu suu kopsatas lahti.

“Kas sa lasedki sellel lehmal minust nii rääkida?” küsis Memmu Kristianilt.

Kristian oli põrgulikus plindris. Tuli valida, kas olla edasi ema lemmiklaps või asuda kaitsma oma elu tuliseimat armastust. Memmu lühikest seelikut ja prinke reisi vaadates tegi Kristian diplomaatilise valiku. Ta läks arstide juurde ja küsis ettevaatlikult:

“Kas selle inimese suu ümber võiks ehk mähkida mingit sidet või teipi?”

“Kelle?”

Kristian osutas oma maas silmi pööritavale emale.

“Side suule?” küsis arst uuesti.

Kristian noogutas. Ema tabas raevuhoog ja ta püüdis nagu elektrilöögist üles hüpata, kuid pidi karjudes maha tagasi vajuma. Hertta vihane sõrm surkis Kristiani poole nagu sõduripüssi tääk.

“Kristian, raiu endale pähe, et selle lipakaga sa enam ei sehkenda!”

Kristian surus käed kõrvadele ja hakkas karjuma:

“Blaablaablaablaablaablaablaablaa... ma ei kuule midagi blaablaablaablaablaablaablaablaa... ma ei kuule mitte midagi.”

Kiirabimehed tõstsid vihase proua Pesose kanderaamile ja hakkasid oma sisisevat koormat auto poole kandma, enne kui abivajajaid juurde võiks tekkida.

Kristian jäi eemalduvale kiirabiautole järele lehvitama. Memmu vangutas uskumatult pead.

“Mida ma mampsile ja papsile ütlen, kui nende võõrasemad sellised välja näevad?” pahandas Memmu segisõtkutud lillepeenart korrastada püüdes.

Kristian vaatas maasse tambitud lilli. Nelja meetri kõrguselt kukkunud seitsmekümnekilone mütakas oli õied üsna sügavale mulda surunud.

“Ütle näiteks, et mina kukkusin aknast alla,” pakkus Kristian.

“Sina? Ma arvan, et su ema laulab ise kogu õhtu sündmused ette,” turtsatas Memmu. “Õnneks pääsen ma selle hulluse eest usasse pakku...”

Kristianil hakkas kurgus pitsitama.

“S-sa tahad siis minust ja mu perest lahti saada?”

Memmu ehmatas Kristiani reaktsiooni peale.

“Sorri, ma ei mõelnud sind. Aga su ema kasutas üsna raju sõnavara.”

“Ema sai ilmselt peapõrutuse. Ära võta tema juttu tõsiselt. Ta ei mõelnud seda üldse nii.”

Memmu kiiresti arenev naiselik vaist ütles midagi hoopis muud: Hertta rääkis vägagi ausalt.

Memmu talutas Kristiani sisse.

“Sa peaksid vist koju minema. Su isa võib üsna närvis olla.”

“Küll ta hakkama saab. Ma jõuan nendega olla küll, kui sina Ameerikas oled.”

Memmu silme ette kerkis kujutluspilt Kristianist, käed ristis, istumas ja koos oma ema ja isaga teda ootamas. Pilt oli kohutav.

“Ega ma sinna kohe täna ei lähe, aga sina pead nüüd koju minema. Päris tõsiselt, Kristian.”

Kristian vahtis spanjelisilmadega Memmut ega mõistnud sõnagi sellest, mida too rääkis.

“Kristian,” palus Memmu.

“Noh?”

“Ma võin sind saatma tulla.”

Teel koju vaheldus Kristiani meeleolu iga silmapilgu järel. Ühel hetkel oli ta Memmu puudutusest armastusse lämbumas ja järgmisel lõi meele mustaks tume viha ema mõtlematu öise ringikondamise pärast. Kristian kavatses hakata isa ja ema voodipeatsis ukulelet tinistama, kui magamistoast väikegi oie või voodi naksatus peaks kostma.

Noored olid jõudnud Kristiani trepikoja ette. Memmu võttis Kristianil mõlemast käest kinni ja tõmbas ta enda ligi.

“Ära hooli, jänkuke,” sosistas Memmu.

“Millest?”

“Ei millestki,” vastas Memmu mõistatuslikult.

“Kas sinust ka mitte?” ehmatas Kristian.

Memmu taipas, et oli jälle valed sõnad valinud. Memmu ohkas raskelt. Ta teadis, kuidas see lõppeb, kui ta nüüd karm ei ole.

“Kristian, sina lähed nüüd oma papsi rahustama ja mina lähen magama. Homme helistame.”

Kristian haaras Memmu oma embusse ja hakkas ta keelt imema nagu lutti. Herttoniemi kortermaja õuelt kostis valju lödinat, kuna Memmu püüdis valulikust lutsutamisest lahti rabeleda. Kristian pidas Memmu väänlemist erutuseks ja imes ta keelt aina sügavamale oma suhu. Plumps! Memmu sai end lõpuks lahti kistud ja katsus käega, kas suust tuleb verd. Memmu peas tiirlesid kõik võimalikud kvaliteetsõnad kuradi hullust faking segaseni, aga ta taltsutas end ja soovis pudistades head ööd.

“Miks sa nii räägid?” imestas Kristian.

Memmu hoidis endiselt suu kinni ja püüdis võimalikult võluvalt naeratada.

Kristian jäi trepikoja klaasukse taha lehvitama ja õhusuudlusi saatma. Nägemisulatusest välja jõudnud, sosistas Memmu vaikselt:

“Nädal veel siin ja siis ära selle hullu juurest...”

Kristian püüdis koduust hääletult avada, et see tõenäoliselt magavat isa ei ärataks. Ta oli just lukku lahti saamas, kui postipilu lahti prahvatas ja sealt mingi lihajupp välja torgati. Kristianil tõusid munnikarvadki ehmatusest püsti. Samas hakkas liha korrapäratult õõtsuma ja pilust kostis Otto räme naer, kui ta pikka õllevorsti postipilust välja surkis. Kristian rebis ukse lahti ja talle irvitas vastu vaid võidunud alukate väel punnis kõhuga Otto. See oli Otto huumor. Isa ja poeg mõõtsid teineteist pilkudega. Sõnagi lausumata haaras Otto Kristiani paremast käest kinni ja hakkas vägivaldselt ta sõrmi nuusutama.

“Ah sa kurat, poiss on tiinekavittu saanud. Sa peaksid selle haisu pudelisse panema,” mörises Otto ja jätkas nuhutamist.

Alles nüüd taipas Kristian, mida isa nuusutas. Ta rebis käe ära ja hakkas karjuma:

“Sina ei pane Memmu tussi lõhna pudelisse! Haige siga! Siga!”

Otto alukates pungitas tärkav erektsioon. Seda märgates tormas Kristian vetsu oksendama. See oli halva maitsega rops, sest üles tuli ka paar pudelit lahjat õlut.

Poti kohal koogutades tundis Kristian riista otsas tuikavat alu. Ta katsus vaba käega ettevaatlikult tilli. Samas kostis seljatagant Otto naer:

“Kavatsed pihku lüüa või?”

Kristian pöördus. Otto seisis otse poja taga, nii et lotakates alukates punnitav poolkõva munn riivas kergelt Kristiani nägu. See tabamus pani Kristiani purtsatama uue suutäie okset otse Otto paljastele varvastele.

“Oh raisk!” vihastas Otto. “Oksenda sinna kuradi potti!”

Otto meenutas soonilistele säärtele paiskuvaid pritsmeid vältides maani täis balletitantsijat.

“Mine ära,” kõõksus Kristian.

Otto astus vanni ja hakkas dušiga jalgu pesema.

“Kurat küll, ma pean nüüd sinu pärast koibi pesema,” vandus Otto.

Mõte isa paksudest pesemata jalgadest pani Kristiani endisest kõvemini öökima.

“Kas sa lähed juba?” palus Kristian, pea potis.

“Puhtus peab majas olema, ütles kass kasti juures,” kõkutas Otto ja lõpetas dušitamise.

Kristian loivas elutuppa, kus Otto sohval lösutas. Kristianit nähes tõstis Otto oma paksu perse sohvalt üles ja puristas pika peeru.

“See oli sihuke sita eelreklaam,” itsitas Otto.

Kristian ei öelnud midagi, vaid marssis rõduust avama.

“Pane see uks kinni!” lõdises Otto oma lotendavates alukates.

“Siin haiseb.”

“Issi pidi ju natuke värsket õhku sekka laskma, muidu mõtleb Hertta, et ma olen kõik maja eided läbi nussinud.”

“Kuidas nii?”

“Terve meie korter on ju vituhaisu täis, sest sa ei käinud käsi pesemas.”

Kristian ei suutnud enam raevu tagasi hoida, vaid karjus nagu põrguline täiest kõrist:

“Mine sa, paks pedehoorapask, ka perse! Ise lööd Nutte! ajakirja vahtides pihku! Ma tean!”

Pesoste meespere tardus paigale. Otto ehmatas oma Saksa pornoajakirjade paljastumise ja Kristian oma sõnade peale. Kumbki ei öelnud midagi, vaid ootas nagu kahevõitleja vastaspoole esimest liigutust. Otto oli saanud Nutte!-sid endiselt töökaaslaselt, kelle vend töötas Saksamaa vahet sõitval kaubalaeval tekimadrusena. Nimetatud ajakiri oli spetsialiseerunud küpsete Saksa härrasmeeste ja noorteks tütarlasteks riietunud naiste ning vahel ka loomade vahelisele mässamisele. Kristian ei taibanud, mida isa neist otsis. Või pigem, mida sai.

“Need ei ole minu omad,” ütles Otto viimaks.

“Need? Kas sul on neid palju?”

Kristian oli leidnud vanemate magamistuba koristades voodi alt ühe Nutte!, mille kaanel mingi paks mees pani, sõdurikiiver peas, nukukeseks riietatud noort naist. Otto vingerdas piinlikkust tundes poja ees.

“Ma lähen nüüd magamistuppa kurvastama,” ütles Otto ja tõusis püsti.

“Mille pärast?”

“Hertta saatuse pärast.”

Kristian jäi üksi elutuppa “Dallast” vaatama. Otto kõrval oli õel ja salakaval J.R. Ewing päris unistuste isa.

Kristian ärkas ukse kolksatuse peale. Kell oli pool viis. Märgates, et on elutoa sohval, oletas Kristian, et on pärastlõuna. Elutoa uksele ilmus kargu najal liipav Hertta. Üks käsi oli tal randmeni sidemes. Ka Otto ärkas ja ilmus perset kratsides elutoast kostva kolina põhjust uudistama. Nähes kargu najal seisvat sidemetes abikaasat, küsis Otto:

“Kust sa need said?”

Hertta ei öelnud midagi, vaatas ainult leegitsevi silmi oma poega.

“Ema kukkus katuselt alla,” piiksus Kristian isale. “Sa lihtsalt ei uskunud mind.”

“Kukkusid Merihaka pilvelõhkujast alla või?”

Sörnäiste rannatee kõrvale oli ehitatud trobikond betoonist tornmaju. Kristiani meelest nägid need välja nagu päris pilvelõhkujad.

“Need on ju ilgelt sigakõrged. Ema kukkus alla Memmu akna tagant.”

Otto läks kohe elevile.

“Poiss, mine nüüd magama,” kamandas Otto. “Hertta, nüüd räägid mulle ära kõik üksikasjad. Kas tibi oli alasti? Kas tuss oli näha?”

Hertta äigas karguga otse Otto lotendavate alukate munakotisektsiooni. Otto kukkus kerasid kinni hoides otse kõhuli. Kristian lipsas nagu orav raamaturiiuli ja seina vahelt oma tuppa, enne kui kark teist korda välkuda jõudis. Hertta oli sõnagi ütlemata rääkinud.