Читать книгу Mähkmelööve - Juha Vuorinen - Страница 6

Istusin Volvosse märksa värskemana kui mõni tund tagasi. Lülitasin kliimaseadme sisse ja hakkasin mööda suvise pealinna tänavaid kodu poole veerema. Vaatasin kõrvalistet. See oli endiselt lamamisasendis ja eelmise reisi dramaatilisusest rääkis valge kummeeritud froteelina.

Äkki tulvas mu pähe mälestus metsikust noorusest, kui rebisin kõrtsust ühe tibi, teadmata, et ta on juba hõivatud. Väljas oli külma oma 25 kraadi, nii et nikkumine härmas puutüve najal tundus asjatult jäise kogemusena. Lühikesele, kuid lopsakale punapeale meenusid ta käekotis olevad autovõtmed ja ta kiigutas neid mu silme ees nagu tuulekella. Püüdsin puigelda, sest ma ei olnud sõiduvormis, aga selgus, et juhtida tuli ainult seda tibi.

Kui ta auto käivitas, mäletan end arutavat, kas siis saab purjus juhtimises süüdistada, kui kaks juuatäis inimest töötavas autos istuvad. Minu arutelu lõppes siis, kui mu püksid lahti nööbiti. Naine tõmbas relvast välja ainult toru ja soojendas seda suus. Salved võisid veel alukasoojas oodata, sest autos oli sitaks külm. Õnneks oli auto küllalt uus ja soojenes kiiresti.

Peagi uitasid mu käed seeliku all. Kas kõik naised kannavad advendiajal sukatrippe? Need tundusid käsikaudu kobades keerulise vigurina. Lasin istme alla ja tõstsin punapea seeliku üles. Pöörasin tahavaatepeegli sellisesse asendisse, et võisin oma töötamist jälgida.

Läksime mõlemad autos nikkumisest nii pöördesse, et nussisime läbi kõik võimalikud asendid. Kui autol oleks olnud katuseluuk, oleksin pannud teda ka seistes. Pärast jubedat mässamist haises auto nagu litsimaja. Aknad olid niisama higised kui meiegi. Olemine oli nagu Türgi saunas. Lebasin puruväsinuna pikali. Tibi punased juuksed meenutasid mingit põõsast, mille oksad turritasid igasse suunda.

Tibi oli nii täis, et vaarus ja ohkas sügavalt viimane kord mu pealt tõustes. Ta üritas end niipalju korda teha kui võimalik ja oma aluspükse leida. Imestasin, mis neist ühtedest pükstest siis nii väga on. Alles siis kuulsin, et auto on ta mehe oma. Kui see auto oleks ka lõhnakuusepoe aknast sisse sõitnud, poleks selles hõljuv sperma- ja vitulehk kuhugi kadunud. Lahe lüke tibilt. Soovisin talle head õhtu jätku ja läksin pärlendades taksot otsima. Kahemeetrine sepp, kellest tõusis tumedat auru, võis olla hirmuäratav vaatepilt.

Kohtasin seda tibi aastaid hiljem, ja ta rääkis, et mees oli järgmisel hommikul imestanud, miks tuli aknaid kraapida nii seest kui väljast. Akende siseküljel oli olnud poolesendine vitu- ja higilõhnaline jääkoorik. Alles pärast seda olevat nad hakanud rääkima teineteise vajadustest, ning olid vähemalt tookord veel õnnelikult abielus. Ehk siis taas kord oli mu noku olnud päästeingel.

Olin eneselegi märkamatult jõudnud koduõuele ja mul ei seisnud mitte sugugi. Käik Ämmaemandakooli oli mind tõsiselt pehmendanud.

Mul oli täiesti meeletu nälg. Mõtlesin palavikuliselt, mis oleks sobiv issitoit. Mida isad söövad? Samas tegi süda kurgus äkilise U-pöörde. Sirpa oli ju hullult vaeva näinud. Kui põrgulik nälg võis veel temal olla? Helistasin otsekohe Ämmaemandakooli.

Rauge, kuid õnnelik hääl vastas telefonis:

„Tere, kallis.”

Taustalt kostis liigutavat puhinat.

„Tšau, kallike, kas meie pisikesel on nina kinni?”

„Miks nii?”

„Sealt kostab puhinat.”

„Su tütar juhtub olema alles mõni tund vana. See on tema viis vestelda. Küll sa veel igatsed tagasi lihtsalt puhkimist, kui see printsess pärib natukenegi oma ema temperamenti, isast rääkimata.”

„Okei, ma lepin selle puhinaga. Pealegi on seda kena kuulata. Aga ma ei helistanud sellepärast. Kas sa söönud oled?”

Torust kostis neelatus. Siis mitte midagi.

„Vabandust, olen veel pisut härdas tujus. See sinu hoolitsemine on nii liigutav. Olen söönud. Sain väga head suppi.”

„Ega selles maksa ei olnud?” küsisin ettevaatlikult.

„Kas ma söön liha?”

„Ei, ma mõtlesin maksa.”

„Maks on minu jaoks liha”

„Tähendab, ei olnud?”

„Ei. See oli juurviljasupp. Need toredad õed siin teavad, et ma ei söö punast liha.”

Mul oli ilge tahtmine täpsustada, kas platsenta on tema meelest punane liha, aga ma taltsutasin end. Mulle jäi ainult arusaamatuks, miks see õde nii kiirustas palatist minema kärutama seda platsentat nagu mingit sõjasaaki. Olin uudistest kuulnud, et tervishoiusasutustes tõmmatakse kulusid koomale. Nii idioot ma ikka ei ole, et ei mõistaks, millise portsu toitu mitmekorruselise maja täis naisi päevas näkku tõmbab. Ja selline lahmakas ei ole mitte väike kokkuhoiukoht.

Praegu oli mul veel kõigest tugev kahtlus, aga kui ma näen ühegi mamma taldrikul maksahautist, kutsun otsekohe sanitaarteenistuse eriüksuse Ämmaemandakooli kokka kannibalismile õhutamise eest kinni nabima. Panin käed risti ja lugesin väikese palve, milles tänasin Jumalat selle eest, et Sirpa sõi ainult kana ja kala. Abaluudes oli tunda väikest pistet. Loodetavasti ei tikkunud sealt välja tillukesed tiivad.

„Aga helista kohe, kui midagi vaja on. Ja kui see väike hakkab ükskõik mida tahtma. PlayStation kahte, hiigelkaisukaru, mänguraudteed, mida iganes. Mul on niipalju sääste küll, et suudan talle osta mida tahes. Mõistlikkuse piires muidugi.”

Torust kostis kõkutamist.

„Me soovime homseks siia sellist kahemeetrist kiilakat elavat kaisukaru. Terveks päevaks.”

„Kust kurat... jah, muidugi. Selle saate päris kindlasti. Ta on pisut kulunud ja mitte kuigi ilus, aga loodetavasti see kõlbab.”

„Just sellist kulunut me tahamegi. Sellist, millesse mahub jubedalt armastust.”

Ei olnud minugi härdus täiesti kadunud. Lubasin neelatades veel head-ööd-kõne teha.

Uurisin külmkappi. Seal oli mida iganes, aga mitte mingisugust kiirtoitu. Mõtlesin rämpstoidu hankimise peale, aga otsustasin lõpuks ikkagi valmistada Sirpa õpetatud jogurtijoogi. Seekord panin sinna varssellerit, kohupiima, sojaletsitiini, neid hiiresitataolisi pisikesi kollendavaid terasid, mis pidid ravima mu tinapanemisest rikutud maksa. Armastasin Sirpat nii väga, et olin selle retsepti pähe õppinud.

Panin mikseri tööle ja jäin tuumajoogi valmimist ootama. Trummeldasin närviliselt lauale, sest mulle tundus, et miski oli ununenud. Ingver! Katkestasin jahvatamise ja otsisin külmkapist võluvarba, millest koorisin väikese jupi segusse, ning panin mikseri uuesti undama. Sirpa uskumist mööda ennetab ingver põletikke ja tugevdab mind. Lisaks sellele pidada mu sperma pärast paremini maitsma. Võiksin juua kas või diislit, kui see mu jobi maitsele mõjub. See tähendab, parandavalt. Jook oli valmis. Valasin parajasti tervislikult lõhnavat helerohelist jooki klaasi, kui telefon nõudlikult helises. See oli Kristian.

„Kas?”

„Mis kas?” imestasin.

„Kus beebi?”

„Lõunamere kruiisil.”

„Jama ajad. Praegu on ju suvi.”

„Kust sa teadsid, et ta on sündinud?”

„K-k-kas mu ristilaps on...”

Torust kostis kiljumist, mis meenutas põhikoolibimbot, kellele torgatakse kõige palavamal suveajal perse kilekotitäis jääkuubikuid. Õnne, õuduse, ehmatuse ja joovastuse põhjustatud üldine lärm. Kõige hullemast šokist toibunud, kogus Kristian end ja küsis imestades:

„Kus see pisike kruiisil on?”

„Ei olegi. Pisike on Ämmaemandakoolis. Kas kastame varbaid?”

„Kuidas neid kastetakse?”

„Vaatame.”

„Kas Mikael tuleb ka?” innustus Kristian.

Mõtlesin hetke raevukalt.

„Küllap tuleb vist kutsuda.”

„Tore! Helistan talle kohe samast seisust.”

Toru kolksatas hargile. Samast seisust?

Siiamaani olin näinud vaid selliseid titevarvaste kastmisi, kus issi on lõpuks samas konditsioonis nagu laps. Kakerdab, sitt püksis, tahab rinda imeda ja siis magama jääda. Ei pakkunud eriti pinget. Helistasin Sirpale ja küsisin käitumisnõu. Tema arvates olin ära teeninud klaasi konjakit, aga sigarit ei tohtinud suitsetada. Peale selle pidin minema ostma kana- ja juurviljapallikesi, kui ma ei jaksa neid ise teha.

„Halloo, beib! Ma ei oskagi mingeid lihapalle teha!”

„Kuule, kapp!” nähvas Sirpa. „Sina hakkadki meile edaspidi süüa tegema, sest see su tänane tuunikalapasta oli peaaegu sama hea kui seks...”

„Seks kellega?”

„Selle kena tõmmu arstiga...” õrritas Sirpa. „No sinuga loomulikult!”

„Kas seal on mingi arst?” kahtlesin.

„Ei!”

Vastus tuli sellisel toonil, et mu mured kadusid nagu platsenta sünnituspalatist. Sain veel ka dipiretsepti ja nõudmise, et teen kanapallid ise. Puiklesin kõvasti vastu.

„Kallis, tee vähemalt üks pallike, mulle...” kudrutas Sirpa.

Mida selle peale vastata? Panin toru ära ja hakkasin Sirpa kokaraamatukogu uurima. Leidsin sealt Tai köögi raamatu. Kui kokaraamatul on nii sitaks lühike nimi, ei saa seal olla ka väga keerulisi retsepte. Sirvisin sisukorda, nii et sõrmed suitsesid. Bingo! Kookospiimas keedetud kanapallid. Retsept oli lihtsamast lihtsam. Kõik komponendid mikserisse ja siis kanapalle keetma. Kirjutasin vajalikud asjad paberilehele. Helistasin Kristianile, rääkisin muutunud ajakavast ning läksin ostma toiduaineid ja konjakit. Edaspidi teen süüa ainult Tai kokaraamatu retseptide järgi. Haigelt lihtne värk.

Pidin müüjat pikalt tülitama, enne kui kõik ained kokku sain. Kanapalliretsept oli lihtne, aga koostisosad keerulised. Ajas natuke hirmu peale, sest kotti maandus üsna eksootiliselt lõhnavaid asju ja kindlasti ka midagi sellist, mida ma polnud kunagi varem näinud. Tõin veel viinapoest suure pudeli konjakit. Vanast harjumusest olin juba korvi tõstmas kolme pudelit. Igaühele oma. Õnneks lülitus sisse mu pea isarežiim ja ostsin ainult ühe. Sellest pidi tänasel peol piisama.

Vaatasin üle hulga aja kella. Kaheksa läbi! Küll pereisa aeg ikka lendab. Koju sõites võtsin veel Sirpale lubatud head-ööd-kõne.

„Õhtust, kallis,” vastas väsinud hääl.

Mõtlesin hetke, kust ta teadis, et mina helistan. Otsustasin naist pisut testida ja muutsin häält:

„Tere õhtust. Kas ma räägin Sirpa Kovalaga?”

Teiselt poolt kostis kahinat ja hämmeldunud häält:

„R-räägite küll.”

„Kas teie mees on Juha Berg?”

„On. Kas on juhtunud midagi hirmsat?”

„Otse vastupidi. Ma helistan lotost. Ta võitis viis miljonit eurot ja me tahtsime kontrollida, kas me võime tõesti kanda selle raha Brasiilia laevakompaniile, kes toob teile rekkatäie 18-aastaseid sambakooli õpilasi lapsehoidjateks?”

Suveõhtu täitis tühjus. Hääletu tühjus.

„Juha! Sa igavene siga! Sa ehmatasid mu peaaegu surnuks!” karjatas Sirpa.

Ma ei andnud veel järele ja jätkasin sama häälega:

„Vabandust, kas see on ikka proua Sirpa Kovala?”

Naer katkes nagu hambaniit. Naksatusega.

„O-on. Mis nali see on?”

Toru löödi hargile. Jäin imestades tummaks muutunud telefoni vahtima. Võpatasin, kui see mul käes helises. Ekraanile ilmus täiesti võõras number. Vastasin ettevaatlikult:

„Halloo?”

Sirpa hääl lõikas nagu klaasilõikaja.

„Kas oled juba sadamas?”

„Äh?”

„Ma mõtlesin, et see on mingi nali! Oletasin, et viskasid nende alaealiste kikkis rindadega piimakohvikarva lapsehoidjate teemal nalja.”

Olin Sirpa lapseootuse ajal mänginud mõttega, et hangin meile lapse rõõmuks mõne latiinost prinkperse koju sambat tantsima. Nüüd tuli oma nahk päästa. Muutsin hääle jälle lotoametniku omaks:

„Kas see on ikka Sirpa Kovala?”

„On.”

„Ka teie olete saanud lotovõidu.”

„Kes see seal õieti räägib?”

„Olete saanud peavõidu.”

„Tõesti?”

Sirpa paistis olevat täielikus segaduses. Läksin tagasi oma häälele.

„Armas, sa saad minu! Mina olen su peavõit!”

Õnneks jõudis mu geniaalne huumor pärale ka Ämmaemandakooli kuuendale korrusele, sest torust kostis kergendatud kõkutamist ja suur armastusavaldus:

„Sa oled tõbras, jube pikk tõbras...”

„Anna andeks, et ma su haneks tõmbasin. Ei ole need tibid mingis kaubakonteineris kinni. Nad istuvad lennuki äriklassis teel Soome poole. Varsti on meil terved päevad läbi tore väike mähkmekarneval. Kas ostan natuke serpentiini ka?”

„Mine osta parem broilerihakkliha ja hakka mulle süüa tegema.”

„Ostsin juba.”

Sirpa oli nii õhinas, et lausa leemendas rõõmust. Mind tabas õudus. Mis siis, kui see kanapalliretsept on täiesti rõve? Pöörasin auto meie maja parkimiskohale.

„Kuule, emme, ma pean nüüd minema süüa tegema, enne kui Kristian ja Mikael tulevad.”

„Mikael tuleb ka?” üllatus Sirpa.

„Jaa. Ta tuli ju ikka kutsuda. Tegelikult kutsus tema Kristian.”

„Ah, no siis küll.”

Jäin lolli näoga mõtlema, miks Kristian võis teha selliseid asju, mis teistele olid keelatud.

„Kuule, nahkkott, pean nüüd tuppa minema.”

„Mis pagana nahkkott?”

„Vaata ometi oma kõhtu. See on nüüd ju tühi.”

„Aga see ei jää selliseks.”

„Ei tea midagi, nad võtsid selle platsenta sealt ka ära ja...”

„Sa oled täielik koletis. Tore koletis...”

Sirpa tahtis laksatada mitu liitrit traadita telesuudlusi, ehkki teadis, et mul oli kiire süüa tegema. Õnneks ärkas tita õhtutissitamisele ja laskis mu valmistama pidulikku õhtusööki enda auks.

Koorisin kaks sibulat, neli küünt küüslauku ja paar senti ingverit. Võtsin kätte ühe terve tšillikauna. See oli nagu kõhn kääbuspaprika. Üsna ohutu väljanägemisega asjandus. Retseptis soovitati seemned välja kratsida, aga kuna ma ei jätnud ka õunaseemneid söömata, võisid needki jääda. Lõikasin kaunalt ainult kanna ära. Viskasin mikserisse ka kaks 250grammist pakki broilerihakkliha, viis supilusikatäit seesamiõli ja väikese näpuotsatäie maisijahu. Kontrollisin retseptist, kas kõik oli valmis. Värske koriandrioks ja sorts vapustavalt vastiku haisuga kalakastet olid ununenud. Kui kell ei oleks olnud nii palju, oleksin helistanud trükikotta ja karjunud perse põhjast, et nad on mu väljavalitu kokaraamatusse vea teinud. Kanaroa sisse ei saa ju kalakastet panna! Aga järgisin siiski kenasti retsepti. Samas, kui koostisosad muutusid mikseris rohekaks plögaks, tühjendasin potti kaks purki kookospiima ja kaks kalapuljongikuubikut.

Minu meelest pidi koos lihapallidega sööma ka kartuliputru, aga retseptis soovitati tarvitada salatit. Tegin kompromissi ja keetsin basmati riisi. Kui kookospiim oli keema tõusnud, hakkasin voolima. Retseptis kästi käed külma veega niisutada ja taignast pallikesi voolida. Mul hakkas kannatus pärast kolmandat otsa saama. Kõik olid erineva suurusega. Üks nagu pesapallipall, teine ovaalne ja kolmas nagu täring. Tegin kiirkõne Sirpale.

„Ma ei saa neid kuradi pallikesi ühesuuruseks! Ega ümmarguseks!”

„Rahune, kallis, võta supilusikaga alati ühepalju tainast ja niisuta alati käed külma veega. Sa oled nii armas...”

Nüüd tulid pallid ühesuurused, aga mitte just sirkli järgi ümmargused. Uksekell helises. Sööstsin taignaste kätega uksele. Seal olid Kristian, Mikael ja keegi võhivõõras töll lillepahmakaga.

„Kes see on?” küsisin.

„Olen lillekuller. Siin on saadetis Sirpa Kovalale ja Juha Bergile.”

Võtsin pahmaka vastu. Kullerid töötasid ikka imelikel aegadel. Mikael vaatas huvitatult mu käsi. Kuradi pervert.

„Mul on söögitegemine vähe pooleli. Võite näiteks minna üles teineteist panema.”

Märkasin Kristiani paanikat. Mikael naeris käriseva häälega.

Asetasin kanapallid ettevaatlikult kookospiima nagu ujuvad beebid. Potti mahtusid korraga pooled. Ootasin kuulide küpsemist pingsalt nagu Asterixi teadmamees oma võlujoogipaja ääres. Tubli viis minutit pidi retsepti järgi piisama, aga seda tuli kontrollida. Lõikasin ühe palli pooleks. See oli küps. Tõstsin pallid vahukulbiga hautamispotti ja ladusin ülejäänud pallid ujuma. Basmati riis valmis parasjagu ühel ajal teise kanapalliportsuga. Elutoast kostis Kristiani lummatud hääl:

„Hea hais!”

„Lõhn,” parandasin. „Kui sa mõtled köögist tulevat gurmeelehka. Või on Mikael peeretanud?”

„Öäkk!”

Mikael naeris heakskiitvalt. Kummaline tüüp.

Toit oli valmis. Midagi oli ununenud. Türamaivõi, kaste! Vaatasin potti, milles olin keetnud kanapalle. Leem ei olnud enam vedel, vaid meenutas kastet. Kandsin poti lihtsalt lauale ja otsustasin väita, et see ongi kaste. Mõni joob ju ka kartulikeeduvett. Lõhn oli taevalik. Kristian aitas mind laua katmise juures. Kaugel olid need ajad, mil koguneti õllepudelite ja perepitsa ümber kõnelema vittudest ja Saksa sadomasoklubidest. Nüüd olid kohe kahvlid, noad, salvrätid, taldrikud ja klaasides vesi. Otsustasin tõestuseks teha sellest erilisest olukorrast ka pilti.

„Olge kõrvuti,” kamandasin.

„Kui kõrvuti?” nurrus Mikael.

Kristian võpatas. Ta oli hakanud uskumatult kergesti ehmuma. Varem ta selline ei olnud. Klõpsisin digikaameraga mõned pildid, et saaksin neid ka Sirpale haiglas näidata.

Istusime lauda. Vanad ladusid endale taldrikuile korraliku hunniku riisi, kanapalle ja kastet. Salati unustasin täiesti.

„No nii, härrased, kas tõstame pallid Juha tütre auks?” pani Mikael ette.

Haige värk, lõime kanapalle kokku. Seejärel torkasid kõik oma pallikese sügavale näljasesse suhu. Mõne nautiva mälumise järel laksatasid kuus silma pärani. Püha taevas, mihuke saund! Terve nägu oli justkui leegiheitja proovilaskmismärklaud. Huuled paistetasid vorstideks ja neelus tundus tuksuvat vulkaanipurset meenutav mulin. Kristian suutis esimesena pobiseda midagi lausesarnast:

„...riliselt maitsestatud...”

Mikael püüdis leida midagi, mida suhu kallata. Õnneks jõudsin veekannu enne enda kätte haarata. Vee abil levis põletus ühtlaselt kõhuni. Ulatasin kannu Mikaelile. Kristian aga ahmis riisi näkku ja leidis:

„See on ju hea.”

Vahtisime Mikaeliga teineteisele otsa. Kas Kristian oli oma maitsmismeele ära kõrvetanud? Igatahes ampsas ta isukalt palle suhu ja kühveldas kastet ja riisi järele.

„Pärast esimest maitse leebub,” lubas Kristian toitu täis suuga.

Midagi selles retseptis läks perse. Kraamisin selle Tai kokaraamatu välja ja kontrollisin, mille olin unustanud. Need kuradi tšilliseemned! Need oleks tulnud välja võtta. Kuidas oli nii pisikestesse teradesse saadud nii põrgulik vägi?

Kristiani suhteliselt normaalne käitumine ja kõhtu pitsitav nälg said siiski võitu. Kuhjasin taldrikule riisi, kastet ja kaunistuseks paar palli. Riis oli kanapallikeeduveega taevalik. Kas ma olin ehk kogemata leiutanud suurepärase kastme? Pistsin ettevaatlikult sekka ka väikese tüki kanapalli. Pärast esimest kuulikest oleksin olnud valmis kihla vedama, et iga viimane kui kanapall läheb hävitamisele koos tuumajäätmetega, aga esmamulje oli täiesti vale. Sõime kõik ära. Kõik viimaseni.

Kristian tahtis kindlasti hautamispoti puhtaks lakkuda. Telefon helises.

„Tšau, musirull.”

„Öh. Kas kanapalle tegid?” küsis Sirpa.

„Tegin, aga sina peaksid juba magama.”

„Und ei tule. Ainult väsimus on peal.”

Pidin jälle kukalt kratsima. Kuidas need teineteisest erinevad?

„Kas mulle ka kanapalle jäi?”

„Kallis, loodan, et sa ei pahanda, aga need tulid nii meeletult head, et tüübid sõid kõik ära.”

„Usun,” ohkas Sirpa.

„Üks pisike äpardus juhtus ka.”

„Nii?”

„Ma jahvatasin ka tšilliseemned sinna taignasse.”

„Tšilli? Kas sa panid kanapallidesse värsket tšillit?”

„Jep.”

„Ja koos seemnetega?”

„Täpselt.”

„Ja te sõite need kõik ära?”

„Sa peaksid lotot mängima, õigeid vastuseid sajab nagu varrukast.”

„Kust sulle see pähe tuli, et sinna tšillit panna?”

„Sealt sinu Tai kokaraamatust. See on uskumatult lihtsasti mõistetav lugu, aga retseptid tuleb hoolega läbi lugeda. Ma nimelt ei taibanud seda seemnejuttu enne, kui higi hakkas laudlinale voolama.”

„Püha jumal, kuidas Kristian end tunneb?”

„Kuule, me kõik sõime neid! Miks sa ei küsi, kuidas mina end tunnen?”

„Kristian on nii õrn.”

„On, on, ikka sitaks õrn kohe. Tüüp ladus neid suhu nagu komme ja nüüd lakub köögis kanapallipotti puhtaks. Sinu väike õrn Kristian...”

Sirpa käskis meil juua jogurtit, et maod päris auklikuks ei kõrbeks. Oli alles rahustav uudis.

Kutid käisid kordamööda telefonil Sirpat õnnitlemas. Kristiani kord kestis, nagu arvata võis, pikalt, sest nad töinasid koos. Koristasin just kööki, kui nutune Kristian mulle toru ulatas.

„Halloo?” hüüdsin.

„Sirpa pani juba ära.”

„Miks sa seda toru siis mulle topid?”

„See on ju sinu telefon. Su laps ka nuttis. Sellepärast tuligi lõpetada.”

„Mõistan.”

Kristian viskus mulle kaela ja vappus nuuksudes. Äkki hakkas ta huultega mu suud otsima! Lükkasin Kristiani oma rüpest ära ja küsisin vapustatult:

„Kas sa oled sellest tšillist või beebist täiesti segi läinud?”

Kristian vaatas mulle otsa nagu naha peale saanud spanjel.

„Beebist.”

„Sellest saan ma aru, aga raisk, ära kipu mind suudlema. Mida Mikael veel arvaks, kui seda näeks...”

Samas kostis meie seljatagant tuttav köhatus.

„Minu arvates on meestevaheline suudlus üsnagi mõistetav, kui sellest sünnib mõlemale poolele piiritut heameelt. Ja ma ei mõtle siin ainult seksuaalset.”

Vaatasin vihaselt Kristiani poole.

„Umbes seda ma silmas pidasingi...”

Ajasin mehed elutuppa. Avasin konjakipudeli ja nuusutasin pikalt. Samas lendas okselehter, õnneks kraanikaussi. Miskipärast põhjustas napsulõhn minus oodatule vastupidise efekti. Mehed tormasid kööki.

„Mis on?” karjatas Kristian.

„Ei midagi, kärbes lendas kurku. Võtke klaasid ja kallake endale jooki. Ma tulen kohe.”

„Aita nüüd, Mikael! Juhal on kärbes kurgus!”

„Mnjaa,” nentis Mikael. „Kärbse osas kahtlen, aga halb on tal igal juhul.”

Loputasin suud ja vaatasin Mikaelile silma:

„Sa oled, muide, sitaks tark mees.”

Kristian ja Mikael istusid sohval kõrvuti nagu mingil ärganute peol. Ootusärev, harras ilme näol.

„No võtke siis ometi seda konni,” soovitasin.

„Kus peremehe jook on?” imestas Mikael.

„Siin,” ütlesin ja tõstsin veeklaasi.

„Ega siis muud kui isa terviseks!” hüüatas Mikael ja viskas terve klaasi korraga näkku.

Kristian üritas sama. Õnneks ei tulnud teist okselehtrit. Silmad vees, suutis Kristian siiski konjaki-tšilli-kookospiimakanaokse enda sees hoida. Valasin teised pitsid.

„Ega siis muud kui ema terviseks!” lajatas Mikael. Jälle läks pits nagu kanalisatsiooni. Kristian leppis kerge huulte niisutamisega. Valasin Mikaelile kolmanda klaasi.

„Ega siis muud kui lapse terviseks!”

Sinna läks seegi. Mikael tõusis õõtsudes seisma. Vaatasin uskumatult enda ees seisvat joomarit.

„Kas võtad veel?” küsisin.

„Meeleldi,” limpsis Mikael huuli ja karjatas:

„Ega siis muud kui vanaema terviseks!”

Mikael võttis veel teise vanaema ja mõlema võõrasvanaisa terviseks. Pärast seda istus ainult oma kohal ja jõllitas mingit nähtamatut punkti elutoa seinal.

„Mul on pilte ka,” panin ettevaatlikult ette. „Sünnituselt.”

„Sobib!” naksas Mikael.

Kristian nihutas end aegamisi Mikaelist eemale. Tal oli ilmselgelt hirm.

Tõin kaamera ja hakkasin pilte sirvima. Kristian tönnis iga pildi peale. Äkki ilmus ekraanile verine platsenta. Kristian tardus paigale. Siis kargas püsti ja hakkas üles-alla keksima.

„Te saite ikkagi kaksikud! Kas Mikael võib tulla teise lapse ristiisaks?”

„Mis kuradi teise lapse? See on platsenta,” käratasin.

Seda kuuldes Mikael justkui ärkas ja tahtis kindlasti pilti paremini näha.

„Kas seal pildil on kindlasti platsenta?” uuris ta.

„No kuule, on küll.”

„Kas ma võiksin endale ka selle pildi saada?”

„Ma kahtlen pisut, kas Sirpa seda sulle annab. Ja kui Sirpa annab, siis mina ei anna.”

„Asi selge,” mörises Mikael.

Kristian haaras kaamera enda kätte ja nuuksus sohvanurgas samade piltide peale aina uuesti. Vahepeal rüüpas grimassitades pisut konjakit.

Mikael hakkas ära kustuma. Tegelikult oli see päris hea. Kristian palus mul aina uuesti iga pildi lugu rääkida. See vanem naine on meie ämmaemand ja see pisike on sinu ristitütar. Seal on jälle see platsenta. Jah, see on südamekujuline, aga see on siiski platsenta. Siin olen mina. Jah, ainult minul on riided seljas...

Mikael jäi magama. Elutuba täitis rongi peldikut meenutav korin.

„Kas sa tahad ka ööseks jääda?” küsisin Kristianilt.

„Kui saan sinu kõrval magada, sest ma kardan Mikaeli.”

Olin ise nii põrgulikult väsinud, et ei jõudnud hakata vastu puiklema. Pealegi ei osanud ma külalisvoodit valmis panna.

Panin Mikaelile sohval teki peale ja tõin kindluse mõttes ta kõrvale ämbri. Kristian järgnes mulle igale poole nagu vari.

„No nii, lähme nüüd magama,” arvasin.

„Mind ajab peeretama.”

„Ei, raisk. Mine vetsu!”

Vetsust kostis pikk plärisev soolo. Uks avanes.

„Pane ometi see kuradi uks kinni!”

„Ah jaa,” märkas Kristian. „Mind tavaliselt ei aja üldse eriti peeretama.”

„Oh, kui romantiline. Üleval on, muide, ka vets.”

„Aitäh.”

Pugesin teki alla ja kustutasin tule. Olin just magama jäämas, kui kõrvalteki alt kostis pobinat:

„Armas Jumal ja inglid. Kaitske Sirpat, pisitüdrukut, ema, isa, Mikaeli, kes magab alumisel korrusel, kõiki mu endisi ja tulevasi tüdruksõpru ja Robbie Williamsit. Ja kui jääb veel natuke kaitset üle, siis Juhat. Aga kui kõik teiste peale ära kulus, siis tema saab ka ilma hakkama. Aamen.”

„Aamen.”

Kristian kargas püsti.

„Kas sina palvetasid ka?”

„Jep. Head ööd.”

„Vau. Head ööd.”