Читать книгу Punane vänt - Juha Vuorinen - Страница 2

ESMASPÄEV

Ootasin juba nädala alguses kannatamatult esimest adventi. Sitaks käis pinda, et ei saanud juba hommikust võtma hakata, sest olin lubanud sõbra pubis köögis abiks olla. Tuli kõigepealt käia arsti juures, sest mul oli ilmselgelt stress.

Lonkisin polikliinikusse arsti juurde. Ma ei taibanud, miks kuradi pärast ta vaatas mulle kurku ja kõrvadesse, kui mul oli hoopis tööstress. Katkestasin arsti takseerimise, öeldes, et mul on töötegemisest stress.

“Kui kaua te järjest töötanud olete?”

Sain sitaks vihaseks.

“Mitte päevagi, sellest see stress just tulebki! Ma peaksin minema õhtul sõbrale pubi kööki appi ja mul on sellest tekkinud stressiseisund.”

Arst viskas mu kabinetist välja. Kükloobimunn.

Käisin enne tööleminekut kättemaksuretkel. Ostsin kahekilose latika ja naelu ning võtsin kaasa haamri. Toppisin kättemaksuriistad kotti ning läksin polikliinikusse. Minu õnneks oli tolle arsti kabinet tühi. Ronisin laua alla ja naelutasin latika lauaplaadi alla. Küll on patsientidel tohtri värske lõhna üle imestamist. Küllap see munn leiab latika alles siis, kui põlved on tööpäeva lõpuks alati mädasid soomuseid täis. Mulle näkku ei nikuta.

Läksin rõõmsal meelel tööle. Pubis oli sagimine täies hoos. Võitjad rebisid kahe käega õlut näkku ja mörisesid, nagu parajasti suutsid. Kohutav vaatepilt – kaine peaga. Läksin otsejoones kööki tööd ootama. Sõber kooris vihaselt kartuleid. Selgitas, et need totakad ei soostu sööma friikartuleid, vaid tellivad kogu aeg terveid kartuleid kastmega.

“Kas sul ei olegi sellist värki, mis kartulid mehaaniliselt ära koorib?”

“Oli. Eelmine köögiabiline pillas sinna joomase peaga kastruli. Pärast seda võib sellega koorida elava sea või lehma seljast nahka. Masin koorib nii paksult, et kartulist jääb järgi ainult marmorkuulisuurune nupp. Ei ole kuigi rentaabel aparaat.”

Noogutasin mõistvalt. Masin oligi just sellist nägu, nagu oleks varrega kastruli nahka pistnud.

Sain esimese tellimuse, kui miski joomane tola tahtis ilmtingimata šampinjonisuppi saada. Tal olid kindlasti hambad kurku löödud, sest kõlbas ainult vedel toit. Raisk, seda suppi polnud isegi mitte menüüs! Mõtlesin nii et pea suitses, kuidas saada jagu tellimusest, mille valmistamine oli mulle täielik kreeka keel. Õnneks leidsin külmkapist pahaksläinud šampinjonikastet, mis oleks lõhna ja värvi poolest pidanud juba ammu olema sigala ämbris. Nutika mehena segasin selle sodi sisse vett ja maitse peitmiseks peotäie meresoola. Sai päris supi moodi asi. Õnneks oli klient nii täis, et ei tundnud mingit maitset, sest ettekandja tõi mulle veel kümneka jootrahagi. Olevat olnud nii sitaks hea supp. Mul keerles terve õhtu okseklimp kurgus.

Õnneks tellisid mörisejad veel vaid viinereid, neid oskasin ma keeta. Tõsi küll, enamik neist plahvatas keeduvette, aga sain ka viineripudru vahukulbiga kätte. Portsud ei saanud küll kõige esteetilisemad, aga sellegipoolest viineritest tehtud. Õhtul tõmbasin end kodus täiesti umbe. Raske töö vajab rasket lõbu.

TEISIPÄEV

Pea, kogu mu kolu valutas ärgates halastamatult. Tavaliselt mul pohmakaga peavalu ei tule. Amatööridel on peanupp hell ja ajab iiveldama, proff aga higistab ja vabiseb nagu haavaleht kürva peal. See kuradi peavalu tuli kindlasti töötegemisest. Need tüübid ostsid õhtu jooksul oma 50 kilo viinereid. Ei tea, kas nad toppisid neid endale perse; milleks muuks on siis vaja tellida viinereid, kui saadaval on ka inimeste toitu? Tuleks tirida kogu see seltskond vorstitehasesse vaatama, kuidas viinereid tehakse. Siis tuleks nende imemisele lühike lõpp.

KOLMAPÄEV

Sain pisut kummalise kirja:

Kallis jõuluootaja!

Tere tulemast valima oma jõulusinki Närväse sigalasse Kuortanesse. Meil on siitkandi parimad tagakintsud. Tule ise oma sinki nuumama, see meeldib ka sigadele. Tapame ootetööna. Kõigi klientide vahel loositakse välja seapea, mille võitja saab ise valida. Võimalus saada pea ka topisena seinakaunistuseks.

Suurepärane jõulukink!

Närväse sigala

Ma ei saanud muidu okset lahti, kui pidin keskmise sõrme peaaegu lõpuni kurku torkama. Nimetissõrm jäi seekord lühikeseks. Hakkasin mõtlema, et mida nad selle pea sisse topivad. Süda läks halvaks tegelikult Kristianist, kes ostis kunagi mingi vanarahva kokaraamatu ja tahtis tingimata teha seapeasülti. Selle valmistamise ja söömise pealtvaatamine oli kirjeldamatu kogemus. Pidin pärast ostma apteegist Ramaviti, enne kui söögiisu tagasi sain. Jeekim, ma ei söönud nädal aega mitte midagi! Võtsin Kristiani seapeasüldi pärast neli kilo alla, sama palju, kui tema juurde võttis. Kas maailmas on mingi kindel kogus rasva? Äkki on kusagil jumalate omavahelises lepingus kirjas, et maakeral peab igal hetkel olema täpselt sama hulk rasva? Kui keegi paks otsad annab, hakkab kusagil maailmas mõni perse suuremaks venima, olgu ta millisel dieedil tahes. Enam ma paksudele näkku ei niku. Need vaesekesed on asjaolude ohvrid.

NELJAPÄEV

Jipii! Täna lähen advendipeole. Võib-olla olen siiski natuke nartsissist, sest mõtlesin peaaegu viis minutit sellele, mida selga panna. Jäin pidama sitaks pingul teksade ja kampsuni juurde. Peab ütlema, et riided ikka teevad mehe. Ma olin meeletult ilus. Ja muidugi, ma võtsin kaasa ka paljunäinud päkapikumütsi.

Silmad läksid märjaks, kui hellitasin oma kulunud päkapikumütsi. Mõelda, et olin kunagi taksos sellesse ropsinud, kord kasutanud seda ühe perverdist eidega kummi asemel, kui too tahtis, et ta tussis kõliseks, ja palju kordi on see müts olnud mulle ka unemütsiks. Kui see on peas, on uni nii kõva, et magamaminekust ei mäleta pärast midagi.

Jõudsin peopaika pisut liiga vara, nagu alati pidudele, kus saab tasuta viina. Nagu kokku lepitud, olin ostnud ka väikese kingituse. Kuna pakile nime ei kirjutatud, otsustasin ka sel aastal teha praktilise kingituse. Tikutopsi. Tõsi küll, see ei maksnud nõutavat 30 marka, aga ma väidan, et see on mainitud summast palju väärtuslikum hetkel, kui tikud on otsas ja poed kinni. Niipalju maisest väärtusest.

Seisin tühja boolinõu kõrval nagu maffia ihukaitsja. Lubasin olla degusteerijaks. Türamaivõi, Kristian lajatas põhjaks pool liitrit piiritust ja nõu maht oli kõige rohkem kolm liitrit. See advent läheb vist lühikese programmi järgi. Kristian on ikka paras võlur. Ma ei tea, mis nipiga ta piirituse maitse ära peitis. Lootsin ainult endamisi vaikselt, et keegi oma suitsu booli ei pillaks. Siis põleks kogu kuradi maja maha. See jook oli nii terav küll.

Hakkasin tasapisi taipama, miks Kristian boolist sellise võlujoogi tegi. Naiskasid lausa voolas uksest sisse. Suurem osa vägagi pruugitava välimusega – vähemalt õhtu alguses. Vaatasin kõrvalt, kuidas tibid käisid võlujoogipajast ammutamas. Mõtlesin, et mis unesnussijate pidu sellest küll tulla võib.

Heitsin silma jumekale brünetile kaunitarile. Mõtlesin kontrollida, kas tal pole ehk vänt püksis, sest ei kippunud ta kuidagi meie võlujoogist korralikku konditsiooni jääma. Äkki on transvestiit? Oli kes ta oli, rinnaoperatsioon oli igatahes väga hästi õnnestunud. Hiljem veendusin, et tegemist oli siiski naisega, kellel oli lihtsalt kõva viinakandmisega pea ja kenad suured rinnad. Kas rindade suurus on otseses seoses viina kandmisega? Kas mõni šamaan näeb viinapea aurat? See on kindlasti selline veinipunane valguskera pea ümber. See tuleb kohe järele uurida. Kõigepealt peaks leidma usaldusväärse šamaani, kes tillist ei tõmbaks.

Õhtu edenedes juhtus umbes nii, nagu olin aimanud. Kristian käis ükshaaval kooma ja une piirimail vaakuvaid naisi panemas. Mõne hetkega oli korter nagu lahinguväli. Poolalasti naisi vedeles igal pool, kõigil pärast Kristiani elustamiskatseid püksid ümber põlvede. Oli alles kuradima romantiline vaatepilt. Kadusin oma hiidtissiga Kristiani voodisse. Kõigepealt tuli sealt sõna otseses mõttes teineteise sisse kustunud paarike põrandale lükata. Huvitav, kas kärsal oli vänt alles vutlaris, sest tibi oiatas, kui nad põrandale prantsatasid. Kui nii, siis oli see kõige ehtsam poole-sekundi kiirkepp.

Tuleb tunnistada, et mul on eitede suhtes hea nina. Brünett rinnamägi karjus aeg-ajalt nii kõvasti, et pooled viiepromillijoobes magajatest eitedest avasid sekundiks silmad. Mida nad küll mõelda võisid, kui kuulsid äkki jubedat karjumist, nagu siga oleks tapetud. See jääb vist igavesti mõistatuseks. Tibi küsis minult pärast madistamist, et miks kuradi pärast mind Pisi-Juhaks kutsutakse. Asjavärk oli ilmselt oma töö teinud.

REEDE

Hommikul kogesid ka rindel surnud imelisi ärkamishetki. Naiskad vaatasid hämmeldunult üksteisele otsa. Kõigil olid püksid rebadel. Eided oskavad ikka üllatavalt andekalt vanduda. Naiskad piidlesid umbusklikult kõiki kutte. Kõigi nende nägudelt võis lugeda üht pingsat mõtet: kui ma kustunud olin, on keegi neist munnidest mulle taha pannud.

Kristian oli nagu elavhõbe, ei tea, kas see tuli tohutust naisbakterite hulgast või lihtsalt panemise rõõmust. Tibid nühkisid perset kindlasti peldikuharjaga, igatahes veetis igaüks neist sitamajas veerand tundi. See oli tõeline võlujoogipajast ammutatud nõidus. Läksin hiidtissiga enda juurde jätkama. Oh seda karjumist ja ludinat!

LAUPÄEV

Kas Kristiani piiritusepohmakas ründas alles nüüd? Hiidtiss oli endiselt minu pool, temagi üsna kehvas seisukorras. Jessas, värin oli nii karm, et vänt oleks raudselt püsti olnud, kui oleksin kusta püüdnud. Ma ei käinud kusel, sest kartsin üllatusorgasmi peale infarkti saada. Pärastlõunal tuli siiski nii äge kepihimu, et otsustasin oma sardiini kerratõmbunud hiidtissi uputada. Värisesime ja vabisesime nii ilgelt, et olime nagu mingi isenussiv masin. Polnud vaja muud tehagi, kui olla ja kuulata hirmsa hiidtissi röökimist. Too väitis, et oli saanud maailma suurima orgasmi. Ei kahtle hetkekski. Kartsin, et ta hammustab mul tussiga vända pooleks. Pitsitas küll nii kõvasti, et karjusin isegi valust. Päris ime kohe, et me pärast seda kõike veel ellu jäime.

Hiidtiss ütles, et oleks kena käia pesu vahetamas. Ei olevat kunagi varem kolm päeva samu alukaid kandnud. Kui hiidtiss oli minu juurest läinud, hakkasin mõtlema, et ega tal vähemalt viimased kaks päeva need alukad küll jalas ei olnud. Noh, naised on naised.

PÜHAPÄEV

Otsustasin saata Eduskuntasse tänukirja õltsi putkamüügi lubamise eest. Sellest päevast oleks ilma viieteistkümne lõõgastava õlleta saanud ärkvel nähtud õudusunenägu. Otsustasin päkapikumütsi puhtaks pesta, sest homme on jälle advendipidu. Ka sel aastal tabas mu mütsi umbes sama saatus, mis varemgi. Kui olin hiidtissiga koti peal ja just koorma torusse laadinud, küsis ta:

“On sul midagi, millega pühkida?”

Samal hetkel tuli päkapikumüts mu peast nagu kork vanniaugu eest ja peagi kuulsin hiidtissi reite vahelt tuttavat kõlinat.