Читать книгу Pombi ja Üdismärdi nõiad - Juhan Jaik - Страница 1

I
SIIDIRÄTSEPA ESIMENE ELUAASTA

„Pombi, vaata, kui musta toitu meie nüüd peame sööma. Nii musta, et mustemat enam olla ei saa. Aga pole viga, viruta kinni kõik, mis isa annab. Pole meil paremat nüüdsel kehval ajal võtta kusagilt, hea kui saab niisugustki. Kui sina, Pombikene, ükskord kasvad suureks ja saad suureks siidirätsepaks, küll siis sööme sularasva ja mett ja magame kahe kasuka vahel… kas jah või?”

Nii rääkis Kapsaraua sauna kingsepp Saamuel Mudakurvits kell 2 lõuna ajal oma aastasele pojale Pombile, pakkudes sellele lusikaga mustikasuppi. See oli kingsepa perekonnas kui seadus, et hommikul ja õhtul ja mõnel ettenägemata korral hoolitses Pombi kõhu eest tema ema Kai, kuid lõunaajal täitis Pombi kõhu isa Mudakurvits ise. Ja niisugust juttu ta rääkis pojale alati juurde, ainult selle vahega vahest, et teinekord toiduks oli kas mõni kört või supileem ning et igakord ta ennustas Pombile ka isesugust ametit. Poja tulevane tööala näis isa Saamuelile olevat eriliseks mureks, sest tal oli väikse mehe jaoks vaadatud valmis elukutseid õige mitu. Isa Saamuel vaatles hoolega seda maailma elu arenemist ja kuulas hoolega järele, missugune ametimees teenib kõige suuremat raha. Hästi suure rahaga ametit soovis ta ka oma pojale ja seepärast ta kutsus oma väikest tulevaseks korstna­pühkijaks, hambakaksajaks, siidirätsepaks, vorsti­meistriks, kanakasvatajaks ja kunstaednikuks. Isegi saksakokaks kutsus ta vahel teda ja vahel talle näis koguni, et oleks hea, kui ta pojast tuleks eeskujulik köie­keerutaja. Neid ameteid ta ennustas kõige sagedamini, kuid seda ei tea keegi, missuguseid ameteid ta haudus veelgi, kui ta istus vaikselt ja õmbles nahku kokku saabasteks ja saapapaikadeks.

Olid just niisugused ajad, mil külarätsepate ja kingseppade käsi üle kogu maa hakkas käima pahasti. Inimesed nagu ühekorraga läksid uhkeks ja hakkasid põlgama nende külameistrite tööd. Vanade rätsepale juurde ei läinud enam keegi oma riiderulliga, seletades, et need ei oskavat õmmelda kehakatet uue moe järgi, kingseppadelt ei tellitud enam saapaid, sest neid tegid vabrikud odavamini ja ilusamini. Mõni kui telliski veel vana usu peale, siis pärast kahetses ja laimas kogu külas, et saapad olevat vanamoelised ja et kallis nahk nagu maha visatud. Saapad olevat nagu Peipsi venelase lodjad, mitte üht raasugi ei olevat neil juures moodi, kuna linnast ostetud saapal olevat moodi juures otse hunnikus. Seepärast kõik saapatellijad kadusid nagu kokku­räägitult ning Mudakurvitsa liistud, missuguseid tal oli lae all tervelt kolm riiulit, kasvasid ikka suurema ja suurema tolmukorra ja ämblikuvõrgu alla. Neil aegadel, kui linnamoed alles hakkasid tungima maale, Mudakurvits esmalt katsus võidelda selle vastu linna kauba laitmisega ja oma kiitmisega, kuid varsti ta nägi, et kui inimesele on uhkus tükkinud sisse, siis ta ei hooli enam omast kasust ega teise hädast, vaid ajab taga moodi, nagu leiaks sellest õnne. Siis ta sai aru, et vastu­võitlemisega ta ei suuda luua tagasi endisi aegu, ning hakkas siis isegi püüdma kohaneda uuema aja nõuetega.

„Oodake, oodake, varsti jõuavad mulle pealinnast pärale uued liistud, uued mõõdud ja uued moelehed, siis ma teen saapad, mis on nagu valatud jalga. Kõik saab, kõik saab, raasike aega oodata.”

Kuid neid uusi liistusid ei tulnud kusagilt. Mudakurvits katsus küll vahel teha järele linnameeste tööd, kuid linnamehed olid just nagu kiuste teinud oma saapad nii sakilised ja auklikud nagu naiste heegeldatud pitsid, ning vana Mudakurvits ei saanud nende vastu. Pidi siis leppima vanade saabaste parandus­töödega ja talla­panemisega. Sedagi tööd jäi väheseks, sest lähedale tekkis uus kingsepp, noorem ja targem, ning inimesed viisid töö enamasti sellele, kuna temal oli oma korteri ukse ees silt, millele oli maalitud peen härra säravate lakk-kingadega, kuna Mudakurvitsa ärisildiks oli paar õige suuri säärikuid, üks püsti, teine lotakil, mõlematel aga keskel vägevad kortsud nagu lõõtspillid. Seepärast oligi kehvus kingsepa majas ning vana Mudakurvits enam ei oodanud asjasse teist paranemist kui seda, et kui Pombi kasvab kord suureks, hakkab peeneks siidirätsepaks ja teenib siis kõik teised ametimehed üle. Siis alles hakkavad jälle head ajad, siis nagu päike tuleb pilve tagant välja.

Pombi aga, väike nagu ta oli, sai isa jutust arvatavasti aru ainult niipalju, et vaja on süüa. Ning ta näis olevat ka arvamisel, et kui toit on hea sissevõtmiseks, siis kõlbab ta ka peale­määrimiseks, ning tõmbas näo mustikasupiga üle. Või arvas ta seda tehes, et kui leib muutub paremaks, kui on või tõmmatud peale, ju siis ka inimene muutub paremaks, kui peale magusa südame ta on magus ka väljastpoolt. Ja kui isa siis suure lapiga asus pühkima poisi näolt mustikaputru, ei meeldinud see väiksele mehele sugugi. Ta keeras näo kõrvale, kuid viimaks jäi rahule, sest aimas, et palja pühkimisega nägu päris puhtaks ei saanud siiski ja midagi ta tööst-vaevast jäi alles ta näole. Aga isa soovitatud ametite kohta ta ei lausunud sõnagi, sest ta näis teadvat isegi, mis ta tulevikus teeb.

See oli küll kindel, et Pombist ei saa kingseppa. Isa ei soovinud ka seda, sest ta ise teadis väga hästi, kui raske on koguda raha kinga­kopsimisega. Pombi ise ka ei hoolinud sellest ametist, sest otsekohe, kui isa pärast söömist pani jälle ette oma pigise põlle ja torkas naaskli silmini mingisse nahajuppi, tuli sinna juurde pisike Pombi, haaras isa käest kinni ja vedas ta kuhugi ära, sagedamini tagatuppa, kus olid seinal ajalehtedest väljalõigatud kuulsate maadlejate Luuriku, Hakimiti ja Jaagu pildid. Mudakurvits pidas suurt lugu jõumeestest ja mõnikord talle tuli pähe mõte, et kui Pombist äkki saaks maailma kuulus teiste meeste mahapanija. See mõte aga ei pesitsenud ta peas püsivalt, sest suureks maadlejaks võivad saada need, kes on sündinud suure­jõulisteks, ausa ja raharikka ameti aga võib õppida ära igaüks. — Kui Pombi talutas isa töö juurest ära, siis isa järgnes talle hea meelega, sest kui juba poiss näitab kalduvusi teotsemiseks, kas siis maksab pidada kalliks seda saapaklopsimise aega, millega niikuinii midagi ei teeni! „Ega mina oma tööga enam rikkaks saa, on hea, kui saan just nii palju, et on pojale paras jagu pista midagi hamba alla ja et ise ei ole just näljas, suuremat ei maksa loota. Aga et poiss saaks kasvatatud kangesti, vaat’ see on peaasi,” mõtles isa Saamuel siis.

Poiss vedas isa selle seina juurde, kus seisid Luuriku ja teiste pildid, ning näitas käega üles.

„Ah küsid kes need onud on või? See on onu Lüürik, suur rammumees. Lüürik on ta nimi.”

„Uuri,” kordas väike poiss.

„Mis ma tast uurin, ega ma pole uurija. Olen siiski uurinud teda küllalt ja kui hakkad saama aru, küll ma siis sullegi jutustan, mis ma tast tean.”

Sellega poiss näis leppivat, võttis isa uuesti käekõrvale ja viis teise seina. Seal tiksus seinal suur seinakell, mille ülemisele äärele oli maalitud punane lill.

„Kell,” ütles Pombi.

„Kell jah. Kelli on mitmesuguseid. On seinakell, taskukell, liivakell, aisakell, kirikukell, päevakell, karjakell… ja sina oled ka üks väike kell mul kaelas,” ütles Saamuel, ning tõstis poisi sülle.

„Kelleks saad sa, mu poiss?… Aga ükskõik, saa kelleks tahad, aga saa tubliks, kangeks meheks.”