Читать книгу Pombi ja Üdismärdi nõiad - Juhan Jaik - Страница 3

Tali aga tuli hoopis teisiti kui Pombi lootis. Kõik oleks muidugi läinud nii nagu pidi, kuid vallavalitsus segas ennast asjasse. Ükskord toodi Kapsaraua sauna kiri, millel oli pitsat peal.

See oli esimene kord vana Mudakurvitsa elus, kus talle tuli kiri. Seepärast oli täiesti arusaadav ta kohkumine. Kui tuleb kiri, siis on kindlasti juhtunud kuskil midagi paha või alles tahetakse teha midagi paha. Ilmaasjata kirja ei kirjutata, pole enne kirjutatud, ei kirjutata ka pärast. Seepärast kiri seisis hulk aega lauanurgal ja vana Mudakurvits ei julgenud võtta teda oma sõrmede vahele.

„Mis siin nüüd peaks olema, seda ma küll ei tea. Ei tea kellelegi võlgu olevat, kurja ka pole teinud, misjaoks mulle siis kirjutatakse, mispärast kiusatakse vaga inimest? Ja ei tea, kes see niisugune on, kes ei anna mulle rahu? Inimestel sõrmed sügelevad, pole muud teha kui kirjutab teisele kirja. Mis tal minuga asja on?”

„Keda sa kirud seal nii hoolega?” küsis eit Kai.

„Ikka seda kirjakirjutajat, kes selle on saatnud. Mis tal minuga asja on?”

„Eks sa lase vaadata, võib-olla kirjas on headki.”

„On keegi kuulnud, et kirjas oleks head? Puha kohtukirjad ja võlakirjad käivad. Vahel käivad ka sõimukirjad. Mulle pole neid vaja. Ja kes mulle siis kirjutaks head, kus on säärane hea inimene?”

„Tuleta meelde, kes sul on kuskil kaugel. Mine tea, egas lähedalt ei saadeta kirju, neid saadetakse ikka kaugelt.”

„Pea, pea… Ega ometi jah… hm… Nojah, eit, sa mäletad seda Kuperuse Peetrit, kes elas vanasti seal Silmakiskja silla juures ja pidas kingsepa-ametit? See oli ju mu tädipoeg ja ühes meie õppisime tööd vana Tõlla Kusta juures. Seda Tõlla Kustat sa küll enam ei mäleta, aga see Kuperuse Peeter ju rändas Tallinnasse, seda sa tead? Ta olevat seal hakanud masinatega saapaid tegema, vist tal siis käed on jäänud vigaseks. Mis sa arvad, kas kiri ei ole tema käest? Või on ta vahest ära surnud?”

„Nojah, siis kutsutakse matma nii kauge maa takka. Ei sinna saa minna küll nüüdsel ajal.”

„Ei, kus nüüd minna saab sinna praegusel ajal, mõteldagi… Aga vahest on pärandanud mullegi tädipoja poolest palju raha. Vaat’ siis tuleb küll sõita järele.”

„Sina kohe nende sõitmiste peale. Alles käisid linnas, nüüd kohe jälle sõitma. Pole sulle enne pärandanud keegi, ei tea kust need head inimesed nüüd äkki pea välja pistavad. Mis sa aeled ringi, hakka ometi püsima ka paigal, vana inimene. Või kui tahad võhlata, siis mine parem tõistre rahva juurde ja lase kiri ette lugeda, siis kuuled, mis selle Kuperuse Peetriga seal on… Kus oli ka pea inimesel sõita nii kaugele, Tallinnasse. Ega see tervisele hea ole. Mina, kui käin kolm kilomeetrit poe juures ära, olen ka haige, mis siis veel…”

Isa Mudakurvits ei rutanud tõistre rahva poole minekuga, vaid ajas oma juttu edasi vanast Tõlla Kustast ja Kuperuse Peetrist, kes on nüüd surnud. Tuletas meelde, kuidas vana Tõlla Kusta juures nad sulatasid pigi selle Peetriga koos. Et pigi oli kõva, siis nad pistnud pigi ninna sulama, aga olnud tegemist, kuni saanud nina puhtaks. Tulnud siis paista nina tule juures ja tulise oraga kolada ninas ringi. Oli üks poisikeste temp. Kuperuse Peeter, kadunuke, jälle karjapoisi põlves õpetanud oina kurjaks. Viinud ta tuppa ja õrritanud siis väljast läbi akna. Vaat’ kui siis oinas võtnud toas hoogu ja hüpanud välja kõigi klaaside ja raamidega, tirinat ja lirinat kõik maailm täis. Oli üks hea sõber, see Peeter, kahju, et surnud…

Selle jutu ajal tuli tuppa Parmunina peremees, kelle perenaisel lüpsik saanud lehmalt jalaga niisuguse löögi, et augud tekkinud uurdesse. Need augud oli tarvis kinni tinutada. Vanale Mudakurvitsale toodi jälle tööd, mida ta hakkaski tegema.

„Kas sina, Parmunina peremees, mäletad ka seda vana Kuperuse Peetrit, kellega ma omal ajal koos õppisin vana Tõlla Kusta juures? Mäletad? No vaat’. Aga see kallis mees on läinud, surnud. Ei meie silmad teda enam näe.”

„Või Kuperuse Peeter surnud? Sellep mul täna nina sügeles nii väga ja ma ise ka mõtlesin, et nüüd ehk kuuleb kustki surmasõnumit. Või Kuperuse Peeter surnud! Kes see rääkis?”

„Kiri tuli. Näe seal ta ongi laua peal.”

Parmunina peremees võttis laualt kirja.

„Aga see ju alles lahti võtmata.”

„Pole veel saanud mahti.”

„Kust sa siis tead, mis seal sees?”

„Mis seal siis muud võib olla. Meie eidega arutasime seda asja ja tulime otsusele, et ta on surnud.”