Rannaliivalt taevani

Оглавление

Juhan Jaik. Rannaliivalt taevani

Mere viinaninaehkvanaisa kalurite parlamendis

Suur merelahing Kroonlinna alljaLahna Jaakko poja maalahing Piiteris

Koidutähtehkmaadlemine Maarja südame ümber

Palava südamega külmale maaleehkPärnu merirebased saagijahil

Jäämere kaagalinnuke lngerisehkkuningas Karanuki saadab Kivikiisa keiser Kolla jutule

Üks palav juulikuuehkvaene kalur suvitab

Üks lugu teisest ilmast millest Kivikiisk ei võta üldse osa

Punane täht Marsehksaatus teeb imet

Ilmad lähevad külmemaksjameeled muutuvd pahuraks

Sügisesse eksinud suvepäevehkrändlinnud valmistuvad äralennule

Kivikiisk taevasehkloo esimene lõpp

Väike lepitajaehkloo teine lõpp

Отрывок из книги

See ei olnud mingi neil randadel sageli nähtav fatamorgaana, mis vaheti tõstab mere silmapiirile mõne suuris kaugusis asuva saare, mõne neeme teiselt rannikult, mõne vormitu tombu looduse salapäraseist kolikambreist. Sedakorda silmapiiril midagi polnud rohkem tavalisest. Heledas päikeselõõsas paistsid silma nii Eesti ranniku kaugenevad astmed kuni Kundani, samuti ka Vene rannik kuni Ingeri neeme viimse tipuni. Mis aga tekitas tursunuid sõlmi silmapiiri pingutatud niiti, oli kalavenede rida kaldalt vaadatuna. Üks neist paatidest oli meie oma.

Silgupüügi ilusad ajad. Kalurid lähevad välja hommikuse koidukullaga ja tulevad tagasi paaditäie kalahõbedaga. Sest silkudele on saatuseks sigineda rohkesti, et rohkesti sattuda nootadesse. Nad lõastuvadki nootadesse nagu silmud kivvi ning uskliku ilmega silmis elavad üle nooda raske hüpliku ronimise paati.

.....

„Vähe… Väga vähe, laususid venelased. Asjata raiskasite tühjal veel oma aega. Tulge meile püüdma, meie pole kadedad. Üks jumala kalamees puha ja üks jumala kala hulgub vees. Tulge, saage teie kah!“

Egas meiegi mehed pole jumalad. Meil mehed ka kohe ähmi ja ahnust täis ning juba järgmisel päeval meie küla kalalaevastik viskas oma noodad selle venelaste küla kohal vette. Teadsime nende püügikohti ja asusime asja kallale ilma nõu küsimata. Muudkui ruttasime, sest kas inimese ahnus saab kunagi täis!…

.....