Читать книгу Rannaliivalt taevani - Juhan Jaik - Страница 1

Äiksepilv, mis meid ennisti natuke kohutas ja kiirustas meid meie töös, näis kalduvat leplikkusse ja vajus vasemale, mere kaugusile, seeasemel et tulla rabama meid lahe kitsamais piires.

Nüüd ta oli varjanud enese selja taha kogu läänekaare, vajutades oma alumist külge raskelt vastu vett, ülemisega hingeldas ja vingerdas nagu saaki raiuv kotkas. Punased välgujoad sööstsid otse nagu avanenud veresooned sinisel ihul.

Polnud meie selliseid, kes oleksid kartnud vihmavalinguid või tühje tümistamisi, isegi välke endid mitte. Need kõik oleksid võinud tullagi. Meist Kivikiisk oleks pannud vastu oma igipõlise tuhandeid torme näinud meremehe tugeva turja ning mina — minulgi see polnud esimene meresõit sel suvel. Olin juba tundnud tuuli ja torme ning rõõmuga oleksin ulatanud oma päikesest põlenud selja vihmadele uhtmiseks. — Mida meie aga ei soovinud, oli see äkiline maruhoog, mis metsikuna traavib selliste pilvede eel, kündes nägemata sahkadega merevett kõrgeteks vagudeks, mille vastu meie väike sõudepaat oleks osutunud sõtkutavaks putukaks. Ning kergesti meie oleksime võinud osutuda meresõnnikuks, mis küntud kõrgete vesivagude vahele. Sellele mõtisklesime tõsiselt, kui kaugustes hakkas kõmisema kõu ja tõusev pilv ähvardas neelata mere ja maa.

Nüüd ulatusid meieni vaid pilvedega paariskleva tormi pehmemad narmad, millest meile oli pisut paljugi paadi purjega koju juhtimiseks. Olime nagu must puruke mere sinisel vaibal, mida tuul ühe huulekolgaga puhus äärde, et oleks puhtust. Meilgi tundus mõnus lasta ennast sõidutada tuule otstarbetult raisku mineva jõu arvel ning sellistel pilkudel meil ikka sobis mõnus vestlus Kivikiisaga.

„Aga küll sääl võib alles kallata“, ütles Kivikiisk, osutades paksu paadipigise pöidlajupiga sinisele pilvele, mille ülemisest äärest kuidagi ulatus üle mõni pihutäis päikesekiiri, mis langevad eemale rannale elustama Kehvalinna jässakaid, tüvekaid männirauku, mis rivistunud ja tugistunud alaliseks vastupanuks merel hooguvõtvaile marurünnakuile.

„Kallab jah. Emba-kumba, kas vanajumal on läinud kodunt ning poisid kisuvad punne, või on olnud taevas äsja suurem õllevõtmine.“

„Midagi niisugust vist jah. Ega niisugust sadu alati ei näe,“ mõõnas Kivikiisk. „Olgu aga need põhjused kunagi millised tahes, aga meile, kaluritele, ilm tähendab palju. Kui ikka pöörab sadama või lõõtsuma, siis meiesugune ei saa näha karvast kalasabagi. Enne kui siis jälle ilmad paranevad.“

Ammu olin märganud — Kivikiisa iseloomus on imelik joon. Alati ta kaldub rääkima oma muredest. Kõigi tunnuste järele ta nüüdki kavatses hakata heietama sedasama, mida ma tema suust kuulnud juba korda viis, igakord ise sõnadega. See joon on mulle juba sedavõrt tuttav, et olen leiutanud vahendigi selle vastu. Tilk nalja on ikka see, mis viib ta jälle päikesepaistelisse meeleollu. Ja siis Kivikiisk võtab hoopis teise jutulaadi, millises ta paneb kuulatama ennast. Need on tavalikult juhtumused ta oma elamusist, mis pipardatud huumori ja targutustega.

Ei, ta saab arugi kohe mu manöövrist. Leiab siis ise ka, et seda juttu nagu on mõned korrad juba räägitud nii ja teisiti. Ta hääsüdamlus on see, mis laseb tal leppida oma pööratavusega. Ning ta alustab siis jutu millestki hoopis muust.

„Minu sugu vanasti oli kõik niisugune rõõmus rahvas, või nagu meil öeldakse venelaste moodi — pujäänid. Üle kõige oli mees ikka mu vanaisa, isa kah oli niisugune rahvamees lõugade poolest. Aga mina ei saa nende vastu. Mul see elukäik on käinud niiviisi, et pole neid rõõme väga olnud ja seepärast ma nagu olen kukkunud välja oma suguvõsa sordist. Aga mu vanem poeg, ta tuli alles hiljuti kroonust, vaat sellest saab just sedaverd mees nagu oli mu vanaisa. Niisugune hakkaja ja mürakas mees, millegi ees risti ette ei heida. On nii läinud täitsa vanaisasse.”

„Mis see vanaisa siis nii rabeles?“

„Ah mis ta rabeles või? Ta ikka mässas ka, praegugi veel vanemad inimesed külas mäletavad teda. Tal oli just seda hulljulgust, kees mõnikord kõvasti üle. Tema see oligi, kes ostis selle talu, mis praegu on minu oma.

Aga see on rääkimisväärt, kuidas see juhtus. Vanaisa oli pisike popsike ja minagi oleksin praegu olnud pops, poleks meil olnud maad ega majakatust. Oli kuidagi vanasti jäänud ilma ja oldigi ilma. Oleme küll kõik olnud kõvad kalavaenlased, aga ega merest ikka talu noodaga välja ei kisu, see on selge. Seni keegi pole tõmmanud sellist loomust. Aga vanaisa püüdis kalu ka kuivalt maalt ja sääl juba võib talu hakata noota.

Temal see elamine oli kui kaardimäng. Tuli tuju — viskas kõik kaardile ja ei teinud pärast suurt väljagi, kui läks halvasti. Palju siis popsil ongi kaotada? Algas uuesti otsast pääle. Aga kui ükskord õnnestus, siis oli ka õnnestunud kõvasti.

Kord torm oli möllanud meie rannikul juba pikka aega. Meie meeste noodad kuivasid vaiade otsas nagu ämblikuvõrgud, nad ei mäletanudki enam seda, et neid võidakse tarvitada mõnikord ka vettelaskmiseks. Mehed igapäev käisid piki randa, vahtisid merd ja kratsisid kukalt, vahtisid taevasse üles ja nuusutasid õhku — ei saanud targemaks midagi. Hakka või ausa kaluri ameti asemele õppima mõnda muud mustemat tööd.

Aga nagu meil see komme on veel praegugi, et kui asi on halb, siis minnakse kõrtsi. See on see kalurite parlament, kus siis räägitakse asjast nii palju, et saab küllalt. Ja mõnikord ollakse kõrtsis seni, kuni ilm juba näitab paranemist. Siis muudkui noodad platsi, aerud pihku.

Vanaisa käis ka sääl, kuhu tema siis pidi jääma! Ta oli sääl ikka esimene, sest polnud temal maad ega karja, millega viita aega niisugusel vaheajal. Kuidas seekord sääl tuli, aga keegi oli lausunud, et ega maksa ilma paranemist oodatagi enne paari nädalat, asjata vaev ja pääpiinamine.

„Aga mina ütlen, et homme on tormil lõpp,“ lausunud vanaisa.

„Eks sa siis vii homme omad võrgud ka merre,“ ütelnud see Krivaluokka, kes teadis ütelda, et torm kestab veel kaks nädalat.

„Arvad, et ei vii või? Kas sina arvad, et ma ei vii või?“

„No ega ei vii küll.“

„Siis veame kihla. Kaks pange viina ostad?“

„Aga su võrgud maksavad ju rohkem kui kaks pange viina.“

„See on minu asi, palju maksavad mu võrgud. Aga ära sa puikle, veame kihla!“

„No veame siis, aga ainult nii, et ma ostan need viinad ainult siis, kui sa tood järgmisel hommikul võrgud ka merest tagasi.“

„Ega ma neid merelt metsa viinud pole ka kunagi. Ikka tagasi, ikka tagasi, seesugune on kalamehe kord.“

Viimaks vedanud siis kihla. Vanaisa tulnud siis kohe koju seadma valmis oma võrke merreviimiseks.

Teel kodu poole ta hing hakanud küll kangesti valutama ja süda närima. Kes ikka käskis uisapäisa visata sellise sõna. Kui see aga kord juba oli juhtunud, siis muidugi pidi seda ka kaitsma, kuigi oleks tulnud panna kaalule rohkemgi. Aga see esimene sõna ikka! Ja teine kohe ka hakkab kinni. Oh seda suukest küll, mis tuleks parem paigata kinni!

Järgmisel päeval siiski meeleolu paranes. Torm oli jäänud hulga tasemaks. Kuid nii suur möll oli ikka veel, et ükski tervearuga inimene ei oleks viinud oma nooti merre. Vanaisale see õhtu oli kui surmaminek.

„Noh, lapsed ja lapselapsed ja kes te siin olete, teeme läbi see tükk nalja, saagu pärast mis saab. Ja kui ei saa muud, siis õppige sellest, kuidas tuleb pidada sõna ja kuidas vahel tuleb pidada ka suu kinni.“

Külarahvas vaatas rannal, kas ikka tõega viime oma võrgud merre. Mõned manitsesid, et ärge tehke hullu tempu. Isegi vana Krivaluokka oli sääl ja ütles:

„Jäta tühi töö, see oli ju niisamahästi kui nali. On siis mul sellest kasu, kui sa kaotad oma noodad!“

Mille pääle vanaisa vastas:

„Pole enam sinu asi. Mine osta viinad valmis!“

Kuid rannal kõik teadsid, et see meie tegu on selge võrkude merre matmine, muud ei midagi.

Kalur ilma võrguta on veeäärne sant. Mis oleksime teinud võrkudeta? Kui kuidagi võrgud olid viidud vette ja mitme noodaankruga kinnitatud põhja, ja jõudsime õnnelikult tagasi, siis ka veel meie ei raatsinud lahkuda rannalt. Alles pimedas vanaisa ajas meid koju, lubades ise jääda randa valvama merd.

Kodugi meil ei tulnud und, kuulasime hoolega mere tumedat hundamist. Seda sel ööl kuulsime selgesti, kuigi juba lapsest saadik olime harjunud seda mitte kuulma.

Hommiku eel vanaisa röögatas läbi akna tuppa:

„Tuul jäi vaiksemaks ja pöördus rohkem meie randa.“

Tuul oligi pöördunud ja jäänud hommikuks üsna vaikseks. Vesi oli kiskunud meie võrke tüki maad rannale lähemale. Aga nad olid täis kala ja nooda päramises sopis rabeles veel üks suuremat sorti loom — vana kümnepuudane delfiin. Säärast elukat meie rannas keegi polnud näinud, ainult Lavansaarel olevat kord püütud ka üks niisugune.

Rõõm polnud üksi meil, vaid kogu külal. Torm oli möödas ning kõik said viia oma püünised vette. Oli ka teadmine, et kestev torm on ajanud meie randa palju kalu. Kõik võisid näha ette suurt saaki. Õhtul kogu küla kogunes jooma Krivaluokka käest võidetud viinu.

Juhtus siis olema rannas ka üks kalakaupmees Piiterist, kes kohe asus ostma meie kalu. Et müümisel oli ka see delfiin, siis kogu küla oli kauplemise juures. Hulga juuresolekul vanamees läks ikka nagu edevaks, seekord veel seda rohkem, et ta oli saanud juba rüübata võidetud viina.

Kaupmees, nagu kaupmees ikka, pakkus hinda odavat, müüja aga tahab saada suurt. Nii need kaks on seisnud ja jäävadki seisma teineteise vastu kuni maailma lõpuni. Kaupmees ütles, et homme tuuakse merest koju suured saagid ja siis pakkumisi on palju ja hinnad tulevad odavad. See ütlus pani meie vanamehe keema. Keegi ei saavat nii palju kala kui tema, teisiti see ei võivat minnagi.

„Ma olen kõige targem kalamees siin rannal ja katsugu keegi saada saagi poolest mu vastu. Ma saan kala kätte iga ilmaga ja kuipalju tahes ükskõik millise püünisega.“

„No ära nüüd kiitle. Vaata, kui torm oleks viinud ära su püünised, mis ainult ime tõttu pääsesidki, siis sa oleksid jäänud nälga kõige perega,“ noomis kaupmees.

„Ah mina või? Mina jään nälga? Ühe korraga võin väikse õngega püüda nii palju kala, et jätkub meile süüa pooleks aastaks.“

„Kuule, kullamees, kas hakkad täna viimaks rääkima ka mõistlikke jutte?“

„Pole mina pääle mõistlikkude muid jutte ilmaski suhu võtnudki.“

„Kui nii, siis pole teha muud, kui veame jälle ka kihla,“ muigas kaupmees, vaadates vanamehele üsna silma.

Vanamees aga kohe nõus. Tegid seekord nii, et kui vanaisa ühe õngitsemisega ei saa poole aasta kalu, siis annab kogu tänase loomuse ühes delfiiniga kaupmehele. Kui aga saab oma perekonna jaoks pooleaasta kalad, siis saab ta kaupmehelt tuhat ruublit.

Nüüd oli selge, et äsjane suur mereõnn oli nagu maha visatud. Vanaisa isegi taipas seda ning ta ei vaadanud enam sinna poolegi, kus olid ta kalad ja ta kallis delfiin, tühjendas aga hoolega Krivaluokkalt võidetud viimast pudelit.

Järgmisel päeval algas see suur õngitsemine. Jällegi nõustati vanameest, et ärgu hakaku jahtimagi, nalja on olnud küllalt. Aga ei see lasknud ennast segada. Kes annab siis alla rammu katsumata. Vanaisa arvas, et ta õngitseb paadist välja tulemata ühtejärge kuni talve tulekuni, siis ikka peaks olema õngitsetud välja tuhat ruublit kaupmehe taskust.

Aga juhtusid sandid õngitsemise ajad. Kui vanamees kolmetunnise õngitsemise järele tõmbas paati ühe viidika, siis oli vaatajatel naeru palju. Aga siis kuni õhtuni ta ei saanudki enam suurt midagi.

Hommikul ta silitas ja sülitas ussi, kuid algas seegi päev õnnetult, õngitsemisel saagi puudus võtab ruttu isu ära ja kolmandal päeval vanaisa juba mõtles, et jäägu kaupmehele ta tuhat ruublit ja võtku delfiin ja kalad, järgnenud hommikud oli ju saadud kalu jällegi küllalt.

Aga tuhat ruublit oleksid ilusad rattakesed õngitseda välja kaupmehe taskust.

Veel ta katsus kõikide kunstidega, aga ikka ei midagi. Rahvas ja ülesostja juba väsisid ootamast loo lõppu.

„No, kuramus, olen ma neile kaladele pakkunud, mida olen osanud ja pidanud paremaks nende isule. See kõik aga nähtavasti ei käi neile sisse. Aga nüüd ma siis tean, mida nad tahavad. Ja seda nad peavad saama.“

Ütles ja sidus õngenööri otsa pudeli viinaga. Kohe leidsid kõik, et see vanamees oskab iga sissekukkumist pehmendada ootamata naljaga.

Ühe käega ta raputas viinapudelit merepõhjas, näoga aga oli pöördunud maale ja rääkis:

„Nüüd saate alles kala, mis väärib kala nime.“

Selle ütelnud, ta oleks peaaegu kukkunud paadist vette. Suur kala oli neelanudki juba pudeli alla. Vanaisa kohe vinnama. Raske see oli aga ikkagi tuli.

Aga kes tuli? Juba sügavalt vee alt paistnud vastu ilmatulaiad naervad lõuad, naeruirevil hambad ja muigavad silmad. Viimaks jõudiski see veepinnale ja see ei olnud keegi muu kui ilmatu suur vaalaskala, haruldaselt naljaka viinanina näoga. Keerutas vuntse. Oli juba vee all visanud napsukese kinni, muheles vanaisale otsa. Ja nagu sai õhu kätte nii lõi laulu lahti. Ja ujus rõõmsana paadi kõrval kaldale.

See alles oli tükk. Kõikide silmad vahtisid ahnelt, kui kaupmees luges välja tuhat ruublit. Vanaisa sõrmed muidugi värisesid.

Veel samal päeval vanaisa ostis selle koha. Teisel päeval kesteab juba ehk oleks olnud hilja. Maksis ka välja 780 ruublit.

Siis tuli koju ja ütles:

„Lapsed ja lapselapsed ja kes te siin olete. Ostsin täna talu teile ja iseendale. Ja siin on mul veel 220 Vene riigi ruublit. Nendest pühkige teie oma suu puhtaks. Nendega mina lähen kõrtsi ja olgu ma rumal, kui toon ainukese rubla tagasi. Ja teil ärgu olgu selle kohta midagi ütlemist. Kauaks mulle on talu rõõmust, olen juba vana. Talu jääb teile ja mulle need 220 ruublit.“

Läks kõrtsi, ja teisel päeval tuli teade, et vanaisa surnud sääl äkki. Aga alles oli veel kakssada ruublit. Viimane sõna jäi pidamata.

Nii lõppes vanaisa valitsemine ja algas isa valitsemisjärk. Kümme aastat kestis see. Ja siis suri ka tema. Oli Prusnikovi pulmas, kus vedas kihla, et sööb ära korraga terve seasingi. Saigi lihaga toime, aga siis hakati ütlema, et singil on ju luu kah. Kui terve sink, siis ikka ühes luudega. Isa vaielnud vastu hulga aega, keegi aga ei olnud ta poolt, ja ta siis tahtis näidata, et on mees ja ei kohku millegi eest. Asus neelama seakonti. Niipea kui ots ulatus kurku, lendas hing seest välja. Löönud kondiotsaga hingamise kinni ja sellest see tuligi.

Seda tegi viin. Oleks võinud jahvatada kondi ära ja süüa luuprügi nagu suhkrut. Tema kõht oleks kannatanud küll. Aga seda tegi kõik see viin. Kaine peaga minu isa oleks olnud palju nutikam. Viina tõttu aga sai niisuguse ülekohtuse surma.“

Paat juba nõksatas vastu kallast. Pilv oli silmapiirilt kadunud, päike valmistus loojuma. Tuulisel rannal oli veel uitlemas üksikuid supelvõõraid, kellel tuul püüdis rebida mütsi pääst.