Читать книгу Rannaliivalt taevani - Juhan Jaik - Страница 2

See ei olnud mingi neil randadel sageli nähtav fatamorgaana, mis vaheti tõstab mere silmapiirile mõne suuris kaugusis asuva saare, mõne neeme teiselt rannikult, mõne vormitu tombu looduse salapäraseist kolikambreist. Sedakorda silmapiiril midagi polnud rohkem tavalisest. Heledas päikeselõõsas paistsid silma nii Eesti ranniku kaugenevad astmed kuni Kundani, samuti ka Vene rannik kuni Ingeri neeme viimse tipuni. Mis aga tekitas tursunuid sõlmi silmapiiri pingutatud niiti, oli kalavenede rida kaldalt vaadatuna. Üks neist paatidest oli meie oma.

Silgupüügi ilusad ajad. Kalurid lähevad välja hommikuse koidukullaga ja tulevad tagasi paaditäie kalahõbedaga. Sest silkudele on saatuseks sigineda rohkesti, et rohkesti sattuda nootadesse. Nad lõastuvadki nootadesse nagu silmud kivvi ning uskliku ilmega silmis elavad üle nooda raske hüpliku ronimise paati.

Oli ka paadis külimitt mere umbrohtu — kivikiisku, mis aga viisidki meie jutuajamise pikale ainele.

„Kuulge, Kivikiisk, kuidas olete sattunud nimisugulusse just nende okkaliste mere pisipärdikutega?“

„Naljakas nimi jah, aga laske ma räägin, kuidas ma sain selle nime. See nimi pole vana, see on noorem kui Eesti riik. Vanasti meil siin olid muidugi puha venelased ees ja taga ja meiegi kandsime vene nimesid ega olnud neist pääsu kusagile. Minu nimi oli Kolpakov. Aga kui saime Eesti alla, siis tulid siia ühed mehed. Rääkisid soome keelt ja meie esmalt pidasime neid kaluriteks Karjala Kannaksest, olid nii rohkem seda moodi. Pärast aga selgus, et need olid saadetud Eesti riigi poolt, et kes tahavad saada lahti vene nimest, need võiksid teha seda nende meeste kaudu. See tuli kõigile ette nagu suur uudis, kõik ei usaldanud seda tehagi. Olid nagu harjunud oma nimedega. Mina aga küll astusin ette ja ütlesin, et võtan omale uue nime. Teisi tuli siis kah järele. Mõned aga jäid ja on siiamaani vene nimedega.

Aga siis mul oli pikem sõit Narva ja sattusin just siis tagasi, kui külas oli nimepanemine käsil. Kus kõik ilusamad ja kallimad kalanimed olid juba võetud ära, külas oli juba olemas Angerjas, Säunas, Haug, Vähk, Kala ja Kalamees — mulle polnud jäetud ühtegi korraliku kala nime. Ja siis ma ütlesin, et kui juba olen jäänud hiljaks, siis lepin selle halvemaga. Pange mu nimeks Kivikiisk.

Ja sellest päevast ma kannangi seda nime.“

„Või siis teie olite kohe valmis võtma uut nime?“

„Jah. Venelastest pole meile ega mulle kunagi olnud suurt sõpra, miks siis kanda nende nime. Niipalju kui omaküla venelastega oleme saanud läbi hästi, aga mida kaugemale, seda vinskemad on olnud vahekorrad. Kaugemate külade venelastega vaevalt kunagi saadi läbi ilma kisklemata. Ja küll seda tuleb veel tulevikuski.“

„On see juba nii ette teada?“

„Miks ei ole. Kas meie ei tunne venelast või ei mäleta, missugused tülid on õiendamata. Küllap meilgi seisab meeles. Vahel kuuleme piiri tagant, et venelased veel ei olevat unustanud ja tahtvat kunagi neid asju jälle liigutada.“

„Mis asju?“

„Meil omad väikesed kala-asjad, mispärast venelased on veel siiamaani vihased. See on pikk tüli. See algas juba enne maailmasõda. Siis meie kalameestel oli laiemat käimist. Siis oli olukord ju hoopis teine ja meri igale poole lahti. Nagu tõmmati hommikul loomused välja, nii kas purjed pääle või mootorile aur sisse ja läks lahti sõit Piiterisse. Neid sõite sai tehtud nii sageli, et ei olnud sääl linnas võõrast kohta ega siin rannikul võõrast küla. Kõikide kalavedajate ja püüdjatega tekkis tutvusi Piiteri suures kalasadamas või mereteel sinna või tagasi. Tuttavad olid puha nii ingerlased kui ka venelased.

Ükskord viisime Piiteri poole korraga mitu paaditäit kala. Kolganpää taga tulid vastu vene kalurite paadid. Nad olid viinadega ning andsid juba kaugelt märku, et meie peatuksime. Meie tegimegi seda, arvates, et venelastel on ütelda midagi tähtsamat. Aga see oli peaaegu kõik, et nad küsisid, kuidas on kalaõnn meie küla kohal.

„Pole suurem asi, üsna kehvad ajad,“ vastasime.

„Oi, mis te siis vahite veel, tulge meie randadele. Siin alles tuleb kala nii, et üks päev püüa ja terve nädal joo. Kala on siin niisugune, et kõlbab keisrile endale lauale. Niisugune on siin kalasaak.“

Viimaks tulid vaatama meie kalu.

„Palju aega teie seda rämpsu püüdsite?“

„Siin on kolmekümne nooda päevapüük.“

„Vähe… Väga vähe, laususid venelased. Asjata raiskasite tühjal veel oma aega. Tulge meile püüdma, meie pole kadedad. Üks jumala kalamees puha ja üks jumala kala hulgub vees. Tulge, saage teie kah!“

Egas meiegi mehed pole jumalad. Meil mehed ka kohe ähmi ja ahnust täis ning juba järgmisel päeval meie küla kalalaevastik viskas oma noodad selle venelaste küla kohal vette. Teadsime nende püügikohti ja asusime asja kallale ilma nõu küsimata. Muudkui ruttasime, sest kas inimese ahnus saab kunagi täis!…

Aga sellest püüdmisest sai küll varsti isu täis. Saak oli nii sant, et ära räägigi. Ei osanud veel arvata midagi, kuid kui tuli üks ingerlaste paat Piiterist, siis sellelt räägiti, et siinpool pole kala olnud kogu suvi. Venelased ise kaebavat seda. Ja needsamad tulid ka kohe sellele mõttele, et siin on sündinud midagi kahtlast. Venelased on jällegi tahtnud tšuhnasid narritada. Siitranna venelased olevat niisugused, et nendelt võib oodata kõike.

Kange sülitamisega kiskusime noodad veest välja ja algasime purjetamist kodu poole. Siis aga poolel teel tulid vastu samad venelased. Juba kaugelt võis näha, et meeste meel oli hää. Naersid oma paatides, et meri kumises vastu. Ise nad siis tunnistasid, et olid petnud meid. Käinud püüdmas üsna meie külade all ja saanud kala nii, et kõigil meel hää. See tegi hinge täis.

Siis aga algas. Esmalt tõusis kõva sõimlemine, missugust ära anna kuulata kellegi kõrvale. Kui üks venelane oli naerust otsekui nõrkemas, lendas talle üks meie paadist visatud toores lestakala otse hammaste vahele. Venelane vihastus ja viskas tühja pudeliga vastu. Sellest algas see lööming, mida olen mäletanud kogu eluaja.

Meil oli paatides tõrvakseid tuletegemiseks. Need olid parajaiks kaikaiks venelaste turjale. Üks neist sai kohe alul niisuguse hoobi, et kukkus üle paadiääre vette. Tagasironimine oli päris raske, sest seejuures ta oli meile tüki aega seisvaks märklauaks. Seevastu, kui ta juba oli paadis, ta haaras noa ja hakkas lõikuma lahti noodakive. Sellega kaklus juba muutus tõsiseks, sest noodakiviga võib juba lüüa hingekese välja. Õnneks venelased olid hää kalaõnne puhul joonud tublisti viina ja seetõttu viskasid viltu.

Juba mõnigi venelane hõõrus reit või küljekonti, kui ma äkki märkasin imelikku asja. Üks meie vastu sõdijaist oli ingerlane Andrei Pusaanin. Ta õige nimi oli Püssänen, kuid ta oli juba kõvasti venestunud ja nimetas iseennast juba Pusaaniniks.

„Vaadake, kurat, Püssänen on ka nende hulgas, ingerlane kakleb ingerlase vastu. On niisugust asja enne nähtud? Andke temale, sihtige talle otse laternate vahele.“

Pusaanin samal hetkel saigi noodakiviga vastu õlga ja ta langes paadi põhja pikali. Uiatas sääl ja kirus. Teistega aga kaklus käis edasi. Paar meie meest oli ka juba saanud kõvad hoobid pihta. Venelased olid aga varsti hoopis löödud. Nende noodakivide tagavara oli juba kulutatud läbi ja millegagi polnud enam visata. Hädaga pildusid nad meid kaladega, ja nii kõik nende pettuse teel saadud saak kadus vette mädanema. Viimaks meilgi lõppesid otsa noodakivid ja muu visatav materjal. Oleks võinud nüüd minna hoopis venelaste juurde ja õiendada neid veel rusikatega. See jäi tegemata seepärast, et lähenes üks ranna vahilaev, kellega selle asja pärast oleks tulnud sekeldusi. Ja käsitsi kakluse korral oleks saanud surma nii mõnigi meist ja venelastest. Ja kohut oleks tulnud käia eluaeg.

Vähemalt olime nüüd tasunud meie petmise korralikult kätte. Iga venelane pidi vist mõnegi päeva kodu kosutama tervist, enne kui tuli taas lusti naerda meie narritamise üle.

Kodukülas sattusime oma inimeste naeru alla. Kurvem oli aga see, et sest päevast kala meie rannast oligi kadunud.

Uskusime, et need venelased ühel või teisel viisil rikkusid meie kalaõnne, kindlat aga ei teadnud midagi. Mitme kuu pärast aga saabus meie külla Piiterist kiri, mis tegi lahti meie silmaluugid.

Lahna Jaakko poeg oli siis Piiteris soldatiks. Meie poolt mehi oli alati teatavasti leiduval sääl Kalarannas, ja kui soldat tahtis saata koju teadet või näha tuttavaid, siis ta alati leidis rannast kedagi. Ükskord ta otsinud jälle Kalarannas oma inimesi, aga polnud näinud kedagi. Ja kust ta võiski näha, kui meil omalgi polnud kala piipu pistagi. Läinud siis juhuslikult ühte kõrtsi, kus meie inimesed vahel jõid teed. Kogemata ta sattunud kuulma, et sääl nimetatud meie küla nime. Olnud puha võõrad venelased, aga nad rääkinud, kuidas nad petnud meie küla kalamehi. Rääkinud, kuidas nad vedanud tšuhnad nii haledalt sisse, et tšuhnad saanud kodu naistelt kolki. Pärast saanud nad veel merel samade tšuhnadega kokku ja sääl need ižorid saanud veel ka venelaste peksu tunda. Sääljuures need teejoojad venelased hirnunud niisugust võigast naeru, et toa seinad värisenud. Mõni rookinud kange naeru käes kui elajas ning teised hoidnud teda kinni, et ta ei sureks.

„Aga see pole veel kõik, jätkanud jutustaja. Kui siis tšuhnad tulid röövima meie tühja merd kaladest paljaks ja said kahekümne paadi pääle kaks enneaegusündinud kiisapoega, mille pääle pidid omavahel kiskuma teineteist habemest, siis meie, nagu härrased juba teavad, püüdsime nende tšuhnade rannal. Ja mõtlesime, et kala siin on, tšuhna aga kardab kala, temale anna aga enneaegusündinud kiisapoegi, siis arvasime, et mis see kala siin vedeleb ja liguneb. Viimaks ehmatavad mõne kalli tšuhna hinge enneaegu põrgusse; taevasse, nagu härrased teavad, tšuhna-sugust mustlast ei lasta, Peetrus kaitseb kahe käega vastu. Nojaa, siis mõtlesime, et viime kala sinna, kus on õiget usku rahvas, kes oskab pidada lugu kalast. Võtsime siis igast kalasordist ühe, isegi tšuhna armsa kala, kiisapojukese, võtsime ja sidusime nööri sappa — praštšai Tšuhländija! Kus kalad, nendel, nagu härrased teavad, on aru pääs ainult samavõrt, kuipalju on kõige targemal tšuhnal, ja seda on vähem kui nende kuulsat kalasaaki meie küla juures, hakkasid siplema paadipäras nööride otsas ja veavad tagasi. Aga tulid järele, ei aidanud midagi pagana kala siplemine õigeuskliku jõu vastu. Ja, nagu härrased juba teavad, niisuguse vedamise järele lahkuvad neist vetest kõik kalad ja ujuvad veetavade järele. Meie vees nüüd kalad istuvad hunnikus, aga tšuhnad joovat näljaga soolast merevett ja hammustavat kaldalt liiva pääle…“

Kole naer seganud alatasa mehe jutustamist ja sääl üldse olnud niipalju meie mõnitamist, et Lahna Jaakko poeg enam ei kannatanud välja ja karanud jutustajale kallale. Ühe ropsuga pigistanud tal nina pääst nagu mäda kartuli ja löönud päka silma. Siis polnud enam saanud teha muud, sest venelased haaranud ta igalt poolt kinni.

„See vist on ka üks neist, kes peksis meie mehi sääl merel, tasume talle kätte kõikide eest,“ karjunud see jutustaja, suur verejuga rinna ees nagu punane lips. „Andke talle hästi! Ega nad meie mehigi paitanud.“

Siis olevat see Jaakko poeg pekstud meelemärkuseta olekusse. Ühed venelased arvanud, et lüüa niisugune üsna surnuks, teised arvanud, et pole vaja seda teha. Kui inimesed seganud vahele, siis venelased rääkinud, et nad viivat Jaakko poja haigemajja, ja tassinud ta välja. Aga kuhugi nad ei julgenud teda viia mujale kui ühe oma tuttava poole. Sääl siis asunud teda arstima, aga minema ei lasknud. Kartsid kohut, mis tuleb keisrimehe peksmise eest. Kui siis Jaakko poeg pääses tagasi oma roodu, siis ta oli juba arvatud väejooksikuks ja anti kohtu alla. Kohtus selgitati asi kõik ära ja kõik need peksjad istusid kinni. Jaakko poeg kahjuks muidugi kah. Kuid ilusti oli ta rookinud lagedaks selle veneka — üksainus silm ja mitte ühtki nina…

Sellest kõigest kirjutas meile Jaakko poeg, ja siis oli teada, kuhu jäid kalad rannast. Kurja teo tegid need venelased.

Ükskord läksime siis jälle kogu oma kalalaevastikuga ja tõime kalad samal viisil tagasi, nagu nad siit viidigi. Venelased küll märkasid seda ja tulid kallale suure maruga, kuid meil olid siis kaasas tulilukud ja nad ei julgenud meile lähenedagi. Löövisid kaugel ja hädaldasid nagu sügisene hanekari.

Aga see vaen kestis veel kaua. See jäi soiku alles siis, kui algas maailmasõda ja mehed viidi kroonusse. Kodujääjaile kroonu loopis raha, et polnud tarviski minna merele. Meri ka mineeriti ja keelati sõitmine kaugele rannast. Pärast sakslased seadsid sisse kõva piiri ja eestlased valvavad ka kõvasti, et venelased ei saaks tulla tegema oma kurje tempe. Kuulukse siiski, et nad veelgi harutavat, kuidas meelitada ära kala meie rannast. Aga piir on tuline, ära topi näppu külge…