Читать книгу Enesest ja teistest. Juhan Liivi kogutud teoksed - Juhan Liiv - Страница 4

Praegu aust, seisusest ja inimeste otsuse järele ka mõistusest ilma, tähendan mõned märkused enda tagakiusamisest üles. Nad on vist ainsad ja võivad ehk ka viimsed olla, olgu kohtutele ehk erainimestele.

Juba novembris 1892 panin ma võõrastavaid nähtusi tähele. Tartus Hetzeli uulitsas proua Escholtzi majas elades oli öösetel katuksel paugatusi kuulda. Majarahvas ei teadnud seletust, mina ka mitte. Hiljem mõistsin, et sinna vist uulitsalt kiva visati, vist et maja rahvast minu pärast hirmutada, mind kahtlustada. Sellel ajal oli mul kirjatööks „Vari” (ilmunud a. 1894). Õhtutel oli pimedal ajal liialt koerte haukumisi selle uulitsa ümbruses kuulda, mõni kord välja minnes nähti inimesi, minu arust kahtlasel mõttel seisvaid inimesi ligikonnas olevat, nagu kedagi ootavat. Ma ütlen kahtlased sellepärast, et nii välja näitas, et need inimesed, meesterahvas, siin mitte kodused ega nende kodu ligidal ei võinud olla. Sellesama aasta jõuludel olin Virumaal Väike-Maarjas venna juures. Siit jäi mulle kaks nähtust meelde. Uniküla rentniku sugulane, üks 15. aastane tütarlaps ehmatas mu venna juures teelaual nii ära, et teetassi ümber ja lusika maha pillas. Ta istus vastu akent. Ta ehmatus nähti kaunis raske, ta ei ütelnud selle põhjust, aga ma arvan nüüd, et keegi teda akna tagant ehmatas. Teine asi oli üks toores temp: venna elamise ruumide (ta on koolmeister) eeskoda oli, ühel õhtul inimese roojaga ära reotatud. Jaanuari kuu viibisin jälle Tartus „Postimehe” abilise Prantsu juures Kivi uulitsal Nr. 15. Ma olin kahevahel, kas veel ajalehe töösse hakata või erakirjanikuna elada, „Vari” kohta oli trükkija otsus ka tulemata. „Kümme lugu” masina alt välja pääsemine venis ka pikale. Sagedad varguste tagaotsimised ja riiud väljas hoovi pääl tüütasid sel ajal minu ja teiste üüriliste rahu, olgu küll, et meie (ma olin „Postimehe” abliste korteris) korteris tagaotsimisi ei olnud. Veebruari algul käis Alatskivi vend Joosep oma surnud naise riideid müümas, kutsus mind isa kodu ja teatas, et ta mind riideturul ootab. Siingi juhtus uus pahandus enne kui linnast ära tulime: mõni minut enne seda, kui ma riideturule jõudsin, oli venna saanist riidekott ära varastatud. Maal, isa kodu, lootsin ma tüütavatest nähtustest rahu, aga juba nädal või kaks pärast koju jõudmist tulid salaküttide (Wilddiebe) vahid meie naabrusse J. Kooki talusse, öösetel muidugi. Et nüüd siin Rupsi külas niisuguseid linnuvargaid ei ole, siis ei olnud seegi asi mulle mitte vähem võõrastav.

Pea tuli ka minu raamatu „Vari” trükkijalt „Oleviku” kontori kaudu kiri, aga lahti võetult. Veebruari kuu lõpul sõitsin vennaga jälle Tartusse. Sel korral oli mul väike käsikiri „Käkimäe kägu” ühes, mille „Postimehe” toimetusele andsin. Juba arvasin ma lubamata viisil politsei shandarmite enese pääle vaatamist aimavat, nimelt mäletan ma seda Henningi platsi pääl seisvast shandarmist. Schmidti raamatupoodi minnes kuulsin ma kedagi nagu nimelt enese järel kõndivat. Vaevalt olin ma sisse astunud, kui kaks politsisti, teisel lambiõli pudel kaenlas, järsku ukse lahti tõmbasid ja sisse vaatasid. Ärritatult otsisin ma politseimaja üles (seni oli mul selle seisupaik tundmata), ei leidnud aga politseimeistrit säält. See üteldi haige olevat. Ma läksin shandarmite ülema Nikolini juurde, see juhatas mind kreisiülema juurde, kui kuulis, et maalt olen. Aeg kippus õhtu poole. Ka kreispolitsei asukoht oli tundmata. Viimati leitud, oli rääkimisetund lõpul, ja kui mult uksehoidja kaunis järsult (kombe poolest ütelda: jämedalt) asja põhjust oli küsinud, mida ma ütelda ei võinud, pöörsin ma ümber. Nõupidamise toast kuulsin üteldavat: see on seesama noormees, kes täna enne lõunat politseis käis. Hääl oli pilkav, niisune, nagu ühest rumalast inimesest ehk lollist teost keegi teisele kõneldavat kuuldes kõneleb. Häält ma tundsin, see oli lauanõunik J. Jakobson. Siit läksin ma politseimeistri elukorterisse parun Knorringi majasse, ometi pöörsin ma, kui üks naisterahvas helistamise pääle ukse avas ja ütles, kas ma politseimeistri haiguse pärast mitte homme ei võiks tulla, ka siit tagasi.

Tartusse tagasi ei saanud ma enne kui umbes kesk märtsi kuul, või lõpul. Nüüd oli ka käsikiri „Nõia tütar” ühes, mida ma juba kaunis selgesti aimatud kahtluse all olemise pärast enam postiga ei tahtnud saata, nõnda ligi kuu aega kodu pidasin. Sellel käigul sain ma kahtlaselt väljanägevatest inimestest kui ka kahtlastest pilkudest rohkem tüütatud kui iial enne. Kahelt poolt teed kuuldus alalõpmata koerte haukumiste rodu. Kilgi kõrtsi ukse eest mööda minnes tuli kahehobuse vankri täis üliõpilasi vastu, vist Curonia korpusest. Ma jäin silla pääle seisatama. Siin astus minust üks pikk, tugev, tahmase jakiga ja mustahalli triibuliste pükstega, musta verd lühikeseks lõigatud habemega mees mööda ja vaatas mulle loomaliku toorusega silmi. Tal olid ahelad kotiga seljas, mida ta natukene eemale jõudes raputas. Natukene maad eemal tõttas ta ühest umbes 18. aastasest poisist kiirelt mööda, ikka rohkem linna lähedamale jõudes rohkem rutates. Ka mina kiirustasin sammusid ja kui ka mina ju kotimehest maha jäänud poisi ligidale jõudsin, hüüdis see oma märja jalgade pääle vahtides: „Kas see on mõni õigus!” Kotimeest ei näinud ma enam. Paar versta eespool linna tuli üks kardavoi hobuse ja vankriga vastu. Esimeste majade kohal istusid, õigem, toimetasid kaks poisikest või poissi, üks 16. teine vast 12. aastane, jalgtee pingi juures, kõlbmata kombel mulle vastu vahtides ja vanem ütles nooremale nagu minu tarbeks: „Ära mine!” Veterinäri maja (loomakliiniku) ja venekiriku kohalt mööda tulles kõndis keegi noormees valge kübaraga, nagu minul, nagu mind trotsides mulle järele ja sel silmapilgul, mil ma sellest kohast mööda astusin, kust üle puusilla minev uulits Peterburi uulitsasse tuleb, s. o. pagari korteri nurga juures, hüüdis keegi mu seljataga voorimeeste platsil „Ahah!” ja sääl seisev kardavoi nähti nagu ühele voorimehele ütlevat: „Sõida saksale järele!” Ma viibisin jälle „Postimehe” abiliste juures Kivi uulitsal Nr. 15 ööd, „Nõia tütre” andsin enne Schnakenburgi juurde läbivaatamiseks. Juba kõigil pool ehmatasid mind mu tuttavate hirmunud näod, rohke sõit selles uulitsas ja korteri kohal. Haiglane ja liig väsinud, võisin ma sellel ööl vaevalt puhata. Teine päev rääkisin politseimeistrile politseis, et mind taga kiusatakse ja kahtlustatakse, ei teadnud aga paraku ühtegi kahtluseks asja annud põhjust leida ega kahtlustajat nimetada. Rusutult pöörsin tagasi: Politsistide olekust ja pilkudest minu kohta ära hirmunud inimesed hoidsid minust eemale, kahtlus kasvas iga silmapilguga, kuhugi ei teadnud ma enam sisse minna. Minu tulevik, minu kirjanduslik tegevus nähti purustatud ja, et mu esimest töökest ajakirjandus nii rõõmsalt teretas, oli mu valu ja kahju nüüd seda suurem. Ilma et midagi oleks võinud ette võtta, algasin ma kohe koduteed. Kivi uulitsalt läbi tulles ja välja jõudes, kuulsin ma enese seljataga paar korda kõva vile (Pfeife) häält. Minu minek, teekond sündis nüüd nagu jahimasti saatusel. Pahemat kätt ülemal pool teed umbes versta kaugusel kuuldus alaline, minuga ühekiiruselt edasi minev koerte haukumine talu talult mulle kõrvu. Hiljem silmasin ühte vankert enese taga, mis minust ühesuguses kauguses mõni sada sammu eemal hoidis. Vara kõrtsis einet võttes jõudis sõitja minu väljatulekul kõrtsi ukse ette. Nagu mäletan, oli see üks kreispolitsei teener, kübaral oli vist täht (Stern) otsa ees. Ma usun, et ta nüüd Alatskivile mulle järele tuli, sest veel Sookalduse mägedes võisin ma enese taga ühe kaugusel vankri raginat kuulda. Koerte kärin jäi ka alles minu kodu jõudmisel Kitselinna kohta peatama. Kitselinn on üks vaeste küla, minu vanemate kodust umbes kolmveerand versta eemal lõunaõhtu poole. Nüüd tuli kaunis tihti ümberkaudseid, aga ka tundmata inimesi, nagu kaupmehi jne., mu vanemate majasse, kõige rohkem vabadikmehi, -naisi ja sulaseid. Nende näod ja pilgud, milles ikka nagu iseäralist näha võis, olid ära kannatamata. Päris hädaks kasvas santide kari; õige rohkesti käis venelasi, naru- ja nahakaupmehi jne. Öösine kolin, koerte kärin kasvas ühtelugu. Sagedasti kartsin ma elu pärast. Õhk vanas madalas toas, pori hais ja liigsoojus olid ära kannatamata. Jüripäeval 1893. sõitsin vennaga uuesti Tartusse. Seda käiku võiksin ma juba täieliseks nõiasokusõiduks või Bloksbergi mäe öö imeks lugeda, kui ta mitte nii südamesse torkav poleks olnud. Kodunt minnes oli juba esimesi kaja hääli vankri ratastes ja heintes tunda. Teel kadus see. Tee viimasel poolel sigines keegi tundmata mees meie lähedale, kes üle tee kraavi kaldal sõnalausumata meie kaasas kõndis. Tal olid pastlad ja talumehe riided. Tartu jõudes nägin, et hirm rahva seas minu ees veel enam oli kasvanud. Ma tahtsin politseisse minna, aga uks oli veel kinni, kell ei olnud veel 8 löönud. Kella 10. ja 11. vahel käisin shandarmite ülema Nikolini majas, teenija teatas, et otsitav kodus ei olla. Sel ajal algas raekoja ees sõjaväejaoskonna paraad. Maalt rahvast oli rohkesti linnas. Paljud sülitasid mind nähes, nagu mäletan, tööriides venelased. Paraadi ajal karjus keegi: „Võta kinni! Võta kinni!” Inimeste pilgud, olgu kaastundvad või uurivad ehk torkavad – lõikasid südamesse. Teistes kohtades kuuldi, nagu mäletan, voorimeeste seas, minu raamatukese „Kümme lugu” kohta pilkamisi, aga ikka nii, et mina seda pidin kuulma, s. o. minu tarvis üteldud. „Või Jüripäev, või Jüripäev,” ütles üks hääl. „No on see Peipsi siis isegi Peipsi,” vastas teine hääl. Jälle teistes paikades kuuldus üksikuid tähendusi minu veel ilmumata kirjatööde sisu üle. (Või tuli see mulle nii ette, kindlat otsust siin enam ei mäleta.) Rätsepa, trükkija juures kui ka Kivi uulitsas Nr. 15 käies pidin ma selle kibeda karika ära jooma, et minuga, enne hirmul, nüüd naljatades nagu nõrgameelsega ümber käidi. Üksi Schnakenburgi juures küll mitte, seda pean õiendama. Siin üteldi, et ma tunni pärast teada võin, kas „Nõia tütar” ilmub ehk ei. Ma ei mäleta, kas ma sel korral enam sinna tagasi sisse läksin. Shandarmid käisid nüüd ju avaramalt (ungebührlicher, sorgloser) mu kannul. Kaupmees Laasi poes Peterburi uulitsal sees käies astus neid paar tükki sisse, mulle järele ja teine ütles teisele labaselt (lakonisch): „käi lakka!” Keegi kolmas nendest (või oli see üks seesolejatest) läks, sületäis suuri ukse lukkusid käes, jalgteel mööda. Nüüd võisin ma veel vähem millegi kirjandusliku toimetuse ehk koha otsimise pääle mõelda. Kusagil ei võinud ma kellegagi üksi kõnelda, ikka tekkis ehk tuli keegi kolmas, neljas tundmata uulitsal ehk majas parajasti juurde. Lahked, naerul näod muutusid, kus ma tõsisemat ehk tarvilisemat asja kõnelda tahtsin. Linnas oli palju rahvast, palju sõitusid. Peterburi uulitsast läbi kodu sõites ütles keegi ohvitser (riiete järele arvata) teisele: „Majestät hat selbst geruht Parade zu empfangen.” Nad võisid ajalehtedest rääkida, võis aga ka see minu kiusamiseks (nõrgameelsuse mõttes) ehk pilkamiseks (mu musta kuue ja valge kübara pärast). Linnast väljas Allee või Pärnade jalgteel ütles üks kõndija teisele: „Er soll gerädert werden.” (Schiller, die Bürgschaft.) Kõigest selgus: Ma olin raske kahtluse all, mu mõistuse, meele tervise kohta olid kahtlased jutud liikumas. Kõige rusutumas meeleolekus sõitsin ma kodu. Kajamasin, mida ju enne Jüripäeva seinakella läbi tundus (ma ei tea talle muud nime, olgu ta traadi teel ehk teisiti kõnelema seatud), oli nüüd ju niisugusele täiusele ja laiusele jõudnud, et väljast kuke laulust jne. tundus. Halb õhk, nõrk kehalik tervis ja viimased juhtumised olid ju nõnda mu meelte pääle mõjunud, et ma meelesegaduses (ma pean seda ise täiesti selleks) Naelavere koolimaja juurde jooksin pattu tunnistama, et üks nõndanimetatud sõnamäng aastal 1881 „Eesti Postimehes” minu töö on. Laste mängudest jne. aimasin ma, et see nüüd kiusajate käes sõjariistaks, üheks kohutuste abinõuks oli. Ta on minult sisse saadetud ja ma pidasin teda sel ajal, kõigest seltskonnast, kirjandusest, isegi tervise nõuete kohalistest elutarvidustest ilma, kuritööks. Surmani tagakiusatud, otsisin ma järelejätmata süü, see on kiusu põhjust, üht pidi leitama ja nõnda leidsin ma siis selle. Ma ei mäleta, vist lootsin ma selle läbi tagakiusamistele lõppu. Õpetaja oli sel korral pihtirahvast kirjutamas. Alles see samm oli mulle, aule, täieline surmahoop, sest äratulles vast aimasin ma, välisest õhust kosutatud, oma teo rumalust. Majast välja läksin ma nüüd veel vähem, et mitte seda tumma näitust, möödakäijaid kirve- ja õlipudelite- mehi tee pääl näha, ega teekäijate hõiskumisi (tooreid rahva naljasõnu jne.) kuulda. Asi näitas kõige imelikum. Kuna ma inimeste mõtetest võisin näha, et nad mulle kaitsehaigust soovisid, kuulsin ma, et mu mõlemad lellepojad Koosal, Johannes ja Kaarel Liiv haiged olla. Johannes oli kevadel 1893 Tartu kliinikus ja Kaarel hiljem nõndasama. Viimane kaebab praegu haigust. Siis: Kuna mu ilmumata kirjatöödega „Vari”, „Nõia tütar” ja „Käkimäe kägu”, metsatuul ja (kas mitte ka laste näpp?) mängis, kiskusid mu mõtted küsimuse kallal: Mis on vennapojal Kaarel Liival sellega tegemist? Mõte tuli sellest, et Kaarli naiseisa nõnda ütelda „rahva arst”, nikastuste parandaja jne. on. Ometi näib, et Kaarel tagakiusamisi on kannatanud. Nüüd: Mis puutus minu „Nõia tütar” temasse? Kes tahtis siin segases vees kalu püüda? Minu „Kümme lugu” näitas rahva silmis, sopastatud olevat, jah, isegi seda, et ma kirjatöödes oma nime ,,Juhan” kirjutasin, näitas mõnede meelest väga kahtlane asi, kuritöö, olevat. Ühe sõnaga, kõik oli liikumas, mis minu kahtlustuseks kõlbas. Kas peeti minu trükkimata seisvaid töökesi, minu ajalehelist tööd või mind ennast nii tähtsaks, et mahasurumiseks niisuguseid abinõusid vaja oli? Sel ajal kannatasin ma hirmsasti. Öösised koerte kärad ei kadunud sugugi. Hiljem hakkasin ma aias käima ja Nelipühil käisin koolimajas ja kirikus. Siit ei leidnud ma muud kui torkimisi ehk haledaid naiste pilkusid. Viimased torkasid mind surmani. Ma olin nõnda ärakahtlustatud, et ma kuhugi minna ei ole võinud. Ometi jäi sel ajal ikka mu kõige valusamaks haavaks kirjandus. Ma ei leidnud teed, kuidas siia tagasi jõuda. Kuna ma talvel palaviku sarnase kärsitusega oma „Vari” trükkimist ootasin, pidin ma nüüd sellega leppima, et ta ilusamad kohad rahva pori sees pöörlesid. Mis on sündinud, mis tahetakse sellega, mis on mu süü, kes on mu vaenlane, küsisin ma miljon kordasid eneselt. Hirmsad, jälgid olid tööta tunnid, kuna paremad kirjatöö mõtted tarvitamata pidid jääma – et mitte mõne toore, kutsumata võõra vastu, kes sisse oleks tulnud, ennast mitte unustada. Kuna mu töö, ajakirjanduse tarvituse, enam aga mu tuntud tööjõu järele arvata, vähemalt 3 rubl. päeva kohta sisse oleks toonud, pidin ma nüüd sandina vanemate armust elama.