Читать книгу Esimesed kirjaniku tundmused - Juhan Liiv - Страница 3

Trrrr! … Viimse poogna viimse lehekülje viimse rea alla lendas rägisedes paks tindijoon. Valmis! ütles sulg. See oli hõiskamine, väljakannatatud hädade lõpu-hümn — oli, nagu oleks kindral oma väega praegu vaenlase linnavärava lahti murdnud, tuhandekordne hurraa läbi õhu helisenud, keegi luupainaja alt lahti saades äganud, mõrsja aasta ootamise järel peiu rinnale langenud, nagu oleks tuhat suurtükki lahti lastud — kõik need hääled olid segamini koos ja siiski ei olnud see muud midagi kui kirjutussule rägisev trrrr! Valmis! hüüdis sulg nagu sõjapasun vapruse, viha ja hõiskega segamini — valmis!

Mis teie arvate? Aastad mõtte juures pead murtud, kuud kibedasti kirjutatud, nädalad uneta oldud, päevad söömata ja tunnid paberossita mööda saadetud ja nüüd kuulutab sulg selle suure sõnumi: Valmis!

Aasta pead murtud ja kuidas murtud, paraku?

Kas olete näinud, kuidas hobustega harjumata noor inimene peru hobuse selga istub? Tõmbab üht, tõmbab teist oheliku haru, aga kes tõmbab, on hobune, keda tõmmatakse, — noorhärra ise! Mitte ratsutaja, vaid ratsu tahtmine sünnib. Sõit läheb sinna, kuhu jumal aitab. Kui hobune tahab, võib noorhärra eluga koju saada, minupärast tervete kontidegagi. Siiski aga on kardetav ikka küllalt peru hobusega välja sõita, pealegi siis, kui seda pühapäeva-ratsanik teeb. Harilikult on aga perud hobused just need kõige ilusamad ja neid leitakse — kogemata. Suurem häda muudkui sellele, keda mõte sõidutama hakkab. Ilus mõte on peru hobune — õige tõsi! Tuleb kogemata ja lugu läheb kirjuks, kui sõiduhimu suur ja sõitja süda südi, aga loogika-valjastega veel hästi ei oska ümber käia. Tunnete seda lugu, kus Pegasus noore luuletaja seljast maha viskab ja hirnudes edasi kihutab? Küllalt. Noh, arvake ise, mis niisugune sõit aasta läbi peaajule maksma tuleb ja teie saate selle endise aja doktoriga ühes hüüdma, et mõtlemine kanade päralt raske olla.