Читать книгу Käkimäe kägu - Juhan Liiv - Страница 3

Ta oli Palupera küla vanakarjane, aga hoidis hea sõna ja saiapätsi eest ka sigu ja kitsi, ehk nendest küll sõnagi tema kaubas ei seisnud. Siga ja kits on aga loomad, keda iga aus vanakarjane häbiks peab nimetada, veel vähem oma karja sekka vastu võtta. Tema aga arvas teisiti. Esiteks olid habemikud kitsed nõnda naljakad, et nad poisi tihti naerma ajasid, ja sigade hoidmise eest, seda teadis ta, anti talle sügisel ühest kui teisest talust seasaba palgaks, tükk kamarat veel küljes, ja see on harilikult siguri j agu.

Peale selle oskas ta pasunaid teha, sikusarvi kaapida ja tina suupidemeks otsa valada, mille läbi sarv palju heledama hääle sai. Õitsipoisid tarvitasid mõlemaid tema vabrikust, sikusarvi ja pasunaid; tema ise aga puhus neid meistri viisil, küll kümneid lugusid mõlemate peal lüües: kuuldus, nagu oleks hõbeterakesi külitud, nii nad helisesid, või nagu oleks kõramuna veeretatud — ei saa ütelda, kuidas see kuuldus.

See kõik aga ei olnud veel mitte midagi. Kui koer karjas kirpe otsis, siga põhku kandis, harak üle karja lendas või härg sarvedega mätast lõhkus, siis teadis ta igal niisugusel korral isesugust ilma ette kuulutada: kas vihma, müristamist, palavat, või, mis veel pahem — et ta täna peksa saab. See on, kui ta musta pullikese heinamaale laseb või nii. Aga ka sellega ei ole veel kõik üteldud, mis ta oli ja oskas. Näiteks keeras ta kodus naiste vokkidele hambaid, jootis kardtikutoosisid tinaga kinni, niisama hästi kui juut, ja parandas rikki läinud lukkusid, et need kui päris uued välja nägid. Kord tegi ta koguni terve tuuleveski karjamaale üles, mille aga Peebu pere sulane saapaninaga ümber lõi. Ja veel laulda ja trallitada — noh, seda ära mitte kõnelegi!

Siiski ei olnud kõigi nende arutute kunstide oskaja kui viisteistkümmend aastat.

Kes ta siis õige oli?

Käkimäe kägu oli.

Noh, ristimisel anti ka temalegi ikka oma nimi, nagu muudele, ja tema oma oli Hans — Hans Remmelgas nimelt, nimi nagu saksapoisil kohe. Aga keegi teda selle nimega ei nimetanud, isegi külakoolis mitte. Välja arvatud seal üksi need korrad, kui reede õhtul laste päevi üles kirjutati ja tedagi nimepidi raamatust hõigati: «Hans Remmelgas!» — «Siin!» hõikas Hans nii kõvasti kui võis, rõõmus, et tema see Hans Remmelgas oli. Külas aga oli küll inimesi, kes talle muud nime ei teadnud anda, ega ka tundnud, kui ainult Käkimäe kägu.

Miks siis just Käkimäe kägu?

Muu kägu, ehk veel koguni muu mäe kägu ei oleks ta mitte kuidagi võinud olla. Ei mitte mõtetki. Ta oli valla vaesteküla laps, ja selle küla nimi oli Käkimägi. Ka nimetati teda veel Käkimäe külaks, aga et see nimi natukene raske oli ütelda, üteldi ainult Käkiküla — mine võta kinni, mispärast Käkiküla! Vahest sellest, et külakene liivaseljandiku peale oli ehitatud, mis niimoodi paistis nagu pikergune käkk — jahu- ja verekäkk, mida mihklipäeva ajal tehakse. Aga kas küla selle pärast või muu pärast seda nime kannab, seda ei tea õieti mitte keegi. On üks vana nurjatu maakoht soo sees, kus huntki ei taha elada, ja külarahvas olid vallasandid, verivaesed inimesed, ja ühele niisugusele kohale on iga nimi hea küll. Muistne mõisaopman, üks kõhn, väga pika kaelaga mees, keda vallas hernesarikaks kutsuti, oli ta sinna ehitada lasknud — nõnda kogemata. Kui ta käest kohtumees korra küsinud, miks ta hütikesed just sinna mäekese otsa ehitada lasknud ja mitte mujale, kratsinud ta kõrvatagust ja ütelnud: