Читать книгу Sinuga põimitud - Jules Bennett - Страница 5

Igal muul ajal oleks Zach Monroe kütkestavat ja seksikat Sophie Allenit vältinud ja seda väga mõjuvatel põhjustel. Esiteks seetõttu, et naine kandis lühikesi seelikuid, mis olid ta ümarate puusade ümber pingul ja milles ta nägi liiga kuradima hea välja. Teiseks käis Sophie mingi suvalise mölakaga, kes teda ei väärinud, nii et Zachil ei olnud mingit õigust naist ihaldada.

Ja ennekõike muidugi seetõttu, et ta rikkus aastaid tagasi naise elu. Ta oli hoidnud eemale, kuigi oleks pidanud võtma vastutuse.

Hommikupoolikul oli Sophie Zachile suure üllatusena helistanud ning kutsunud mehe enda kontorisse. Ta helistas lausa Zachi töönumbrile, millelt olid kõned suunatud mehe mobiilile. Nähtavasti soovis naine, et see ekspromptkohtumine jääks ametialaseks. Mida iganes. Mida varem Zach teada saab, mida naine tahab, seda kiiremini saab ta sealt lahkuda ja oma tööpostile naasta. Ehitusel töötamine tähendas seda, et sul oli väga vähe aega inimestega suhelda ja ohtralt aega oma viha välja taguda.

Zach sikutas vana tammepuust ust, mis kuulus Georgia osariigis Havenis asuvale kinnisvarabüroole, kus Sophie töötas. Mehe saabumisest andis märku kelluke.

Nii kui ta ukseläve ületas, mähkis lillelõhn ta endasse. Sophie. Naine oli alati lõhnanud lillede, värskuse ja suve järele.

Suurepärane, nüüd on ta nagu mingisugune eit, kes kirjeldab Sophie signatuurlõhna. Naise läheduses kaotas Zach oma mõtete üle igasuguse kontrolli.

See oli tema kuriteole palju rängem karistus kui vanglas veedetud aasta.

Kahvatukollaste seintega väike kontor, mille ooteruumi ehtisid kirjudes pottides taimed, nägi just sellisel moel kutsuv välja, nagu Sophiele võis meeldida. Tänavapoolsest aknast paistis sisse päike, valgustades oma kiirtega naise väikest kohta siin ilmas.

Naine, keda ta oli kunagi pidanud oma heaks sõbraks ja võib-olla kellekski enamakski, tiirutas koridori lõpus, ühes käes paberid, teises pastakas. Ta kandis üht neist vastupandamatult liibutavatest seelikutest, seekord tumelillat, koos lihtsa halli varrukateta kampsuni ja loomamustriga madalate kingadega. Naise kuldsed juuksed laskusid tema õlgadele pehmete lokkidena, mida Zach oleks tahtnud üle kõige oma nahal tunda. Sophie ei jätnud teda kunagi külmaks. Naist nähes tabas teda iga kord justkui rusikahoop kõhtu.

Sophie nägi temas arvatavasti suvalist ehitajat, kes sõitis oma romust veoautoga, mis tegi veel jubedamat häält, kui tolle väljanägemisest eeldada võinuks.

Samal ajal kui Zach nägi naises kõike, mis temas endas puudus: väljapeetust, ilu ja puhtust. Mehe lapsepõlvedeemonitest piisas, et tõestada, kui suurel määral nad teineteisest erinesid.

Kuid niipea, kui ta märkas Sophie lonkavat kõnnakut, tundis ta oma kaelal poomistunnet ja rinnus pitsitust. Mõni päev oli naise samm kergem, kuid tema puue oli alati märgatav, surumas oma nuga iga korraga sügavamale Zachi rinda. Visuaalsed meeldetuletused tema kunagistest eksimustest mõjusid mehele laastavamalt kui miski muu.

Sophie säravate roheliste silmade pilk kohtus tema omaga.

„Zach.“ Naise õlad kangestusid ja ta haaras oma paberitest tugevamini kinni. „Ma ootan veel teisi, sa võid seni minu kabinetis istet võtta.“

Naise füüsiline ilu ja mõte kõigest sellest, mille ta oli kunagi käest lasknud, muutsid Zachi hetkeks sõnatuks. Siis aga jõudsid naise öeldu talle läbi udu kohale. „Kes teised?“

„Liam ja Braxton.“ Sophie keeras talle selja ja kadus tagasi ruumi, mis paistis olevat tema kabinet.

Mida see veel pidi tähendama?

Nagu ööliblikas tuleleegile, järgnes Zach naisele. See kohtumine oli tema jaoks intrigeeriv, kuid eesootav kohtumine vendadega mõjus ärritavalt.

Sophie kabinet oli sama hubane kui ooteruum. Rõõmsavärvilised kollased kardinad, laual väikeses vaasis värske lillekimp ja hõbedases raamis foto. Mehe pilk liikus kohe fotole, millel Sophie seisis Zachi kadunud õe Chelsea kõrval.

Chelsea, kes lahkus nende seast liiga vara. Ta oli olnud elav, energiast ja elujõust pakatav ning alati uuteks väljakutseteks valmis. Tõsiasi, et ta suri mingi absurdse suusaõnnetuse käigus, tõi Zachile mõningast lohutust. Vähemalt ei olnud Chelsea kannatanud ja suri, tehes midagi, mida ta armastas. Kuid siiski…

„Tundub võimatu, eks ole?“ küsis Sophie, kes seisis oma laua taga, pilk pildil. „Ma ei tea, kui mitu korda ma olen hakanud talle sõnumit saatma või leidnud ennast tema tänavalt. Ma igatsen jutuajamisi temaga, tema naeru.“

Zach neelatas tugevalt. Jah, temagi oli teinud sama. Mehele tundus, et ta ei harju kunagi mõttega, et elust pakatavat õde ei olnud enam tema kõrval. Chelsea oli neist neljast adopteeritud õest-vennast ainus, kes oli teda mõistnud.

Zach seisatas Sophie laua ees oleva kahe tooli kõrval ja otsustas toetuda hoopis seina najale. Polnud mingit mõtet ennast mugavalt sisse seada, kui ta oli samal ajal paanika äärel, sest pidi viibima nii väikses ruumis Sophiele sedavõrd lähedal.

Zach nägi Sophiet viimati neli kuud tagasi matustel, kui naine ta käte vahel nuttis, klammerdudes hauaplatsi ääres mehe särgi külge. Zach ei arvanud, et naine oli lohutuseks spetsiaalselt just tema välja valinud. Ta lihtsalt sattus olema Sophie selja taga, kui too murdus. Alguses ei tihanud ta naist emmata, kuid kohe, kui oli seda teinud, laskus ta sügavamale põletavasse põrgusse, kuna sai tunda, kui täiuslikult naine tema embusse sobis. Zach mõistis, kui palju ta oli käest lasknud.

Kui Sophie aga toibunud oli, lasi ta mehest lahti, nagu oleks kõrvetada saanud, keeras selja ja läks oma auto juurde. Zach ei olnud teda sestsaadik näinud.

Mees oli ise nii sügavas leinas, et tal ei tulnud pähegi mõelda, kuidas Sophie tema õe surmaga toime tuli. Ta kujutas ette, kuidas see läikivate mansetinööpidega ennast täis poiss-sõber Sophiet lihtsalt õlale patsutas. Vaevalt oleks see tüüp lasknud oma ülikonda rikkuda, samal ajal kui Zachi frakisärk ripsmetušiga kokku sai.

Kui ta hauaplatsilt lahkuvat Sophiet pilguga saatis, tõstis miski temas pead. Miski, millele ta ei osanud nime anda ja mida oli targem eirata.

Välisukse kelluke helises jälle. Zach tõmbas käega üle näo, nii et habemetüükad ta peopesa torkisid. Kes vendadest järgmisena uksest sisse astub? Kas too, kellega Zach veel rääkis, või hoopis teine, keda Zach iga hinna eest vältis?

„Me oleme siin,“ hõikas Sophie läbi kabineti minnes, et uut külalist tervitada.

Zach hoidis pilgu põrandal, käed rinnal risti. Palju parem oli vaadata oma kulunud töösaapaid laitmatult valgel vaipkattel kui näha, kuidas Sophie ruumist lahkudes lonkab.

„Ohhoo, see peab küll olema midagi väga tähtsat, kui sina ennast kohale oled vedanud.“

Zach vaatas ukse poole, kus seisis tema noorem vend Braxton. „Mul pole aimugi, miks meid siia kutsuti.“

Braxton võttis istet Sophie laua ees oleval toolil. „Miks sa ei istu?“

„Mul on siingi hea.“

Püsti seistes oli Zach väljapääsule sammu võrra lähemal – just nii, nagu ta eelistas.

Ta silmitses Sophie kabinetti lähemalt, saades aimu tolle elust, tema isiksusest ja sellest, kas tahta naise kohta rohkemat teada või mitte. Kollane oli ilmselgelt Sophie lemmikvärv. Ta oli ka kunstihuviline, kui juhuslikult sätitud joonistused olid selles osas mingiks näitajaks. Joonistused maastikest ja vanadest hoonetest olid väga detailsed.

Enne kui ta jõudis kunstiteostesse rohkem süveneda, helises kelluke kolmandat korda. Suurepärane. Viimane puuduv tükike sellest veidrast puslest oli saabunud. Alaku pidu täis viha ja röökimist.

Sophie juhatas Liami oma kabinetti. Zachi nähes viimane kangestus. „Mis siin toimub?“

Zach vaatas vastu tahtmist armi, mis Liamil mööda näokülge alla jooksis. Ruumis oli korraga nii palju valu, millest keegi ei kavatsenud juttu teha.

„Pean teiega rääkima Chelsea pärandatud kinnistust.“ Sophie läks oma laua taha ja võttis istet. Ta vaatas kõiki kolme meest, libistades sõrmedega üle kalli laua nurga.

„Palun vabandust, et teile telefonis teada ei andnud, milles asi. Ma eeldasin, et kui oleksin Liamile öelnud, et Zach tuleb, või vastupidi, siis oleksite te kõik leidnud mingi põhjenduse, et mitte tulla, kuid mul oli vaja saada teid kõiki korraga ühte kohta.“

„Mis selle majaga siis nii tähtsat on?“ küsis Liam Braxtoni kõrval istet võttes.

Nad ei olnud veel otsustanud, mida selle linna ääres asuva hiiglasliku mõisaga peale hakata. Nende õde oli ostnud maja soodsalt, kuna see vajas nii palju remonti, kuid Zachil polnud aimugi, mis plaan õel tegelikult selle kodusõjaaegse mõisaga oli.

Kõigest kuu aega tagasi said Liam ja Braxton teada, et lisaks sellele, et nad olid Chelsea testamendi järgi mõisa uued omanikud, pärisid nad ka maksud, mida Chelsea ei olnud jõudnud tasuda. Võib-olla oli see hea, et Sophie selle väikese nõupidamise kokku kutsus, kuna vennad pidid niikuinii maksude asja arutama ja otsustama, mis selle maavaldusega ette võtta.

„Linn on huvitatud selle kinnistu ostmisest,“ jätkas Sophie. „Neil on mõttes teha peahoonest ja kahest väiksemast majakesest muuseum ning turismiatraktsioon. Kuna see on Savannah’le nii lähedal ning majal on suur ajalooline väärtus, on nad veendunud, et see tõmbaks rohkesti turiste ligi.“

Zach turtsatas. Mida iganes õde ka selle majaga ei plaaninud, kohe kindlasti ei kavatsenud ta sellest muuseumi teha. Vana ja igav muuseum oli täielikus vastuolus tema lustaka ja vabameelse õe loomusega.

Peale selle ei kavatsenud Zach mingi hinna eest müüa õe pärandust kellelegi, kes on linnapeaga seotud.

Zach vaatas Braxtoni poole, üritades tabada venna suhtumist sellesse uudisesse. Iga kord kui mainiti linnapea nime, lõi Zach Braxtoni ees silmad maha. Reetmist olid selles peres pea kõik tunda saanud.

„Me ei ole veel omavahel arutanud, mis me sellega teeme,“ ütles Braxton hambaid kokku surudes.

Sophie naeratas talle omasel võluval viisil ja lausus: „Ma mõistan, et see on keeruline olukord. Ma tõesti tahan lihtsalt aidata teil sellest suurest koormast vabaneda.“

Zach ootas, et Braxton ütleks veel midagi või et Liam astuks tema kaitseks välja. Kui aga mõlemad vennad vaikisid, otsustas Zach sõna võtta: „Me peame kõigepealt maksud ära maksma.“

„Tegelikult on nii, et kui te maja maha müüksite, siis saaksid maksud tehingu käigus tasutud.“ Sophie avas kausta ja libistas sealt paberi välja. „Linn pakub mõisa eest sellist summat. See on hea hind. Maksud ja hüpoteek saaksid tasutud.“

Zach püsis oma kohal seina vastas. Neetud, ta oli ikka veel leinas. Kuidas ta peaks suutma praegu mõelda mingitele faktidele ja arvudele? Faktidele ja arvudele, mida pakkus mees, kes oli kõigest mõni aasta tagasi Braxtonile noa selga löönud?

„Mulle sobib,“ ütles Liam, kui oli paberilehte uurinud. Ta vajus tagasi oma tooli ja sättis ühe jala üle teise. „Ma olen valmis müüma, kui Braxton nõus on.“

Braxton süvenes vaikides ikka veel numbritesse. Mida iganes too ka emotsionaalselt läbi elama pidi, jäi ta alati ennekõike ärimeheks. Ilmselgelt surus Braxton teda tabanud valusähvatuse alla ning tegi peas tehteid. Zachil aga ei olnud tarvis paberit vaadatagi.

„Mina ei ole nõus.“ Sõnad tulid Zachi suust veel enne, kui ta jõudis mõista, et võiks need ütlemata jätta. Keegi pidi Braxtoni ja Chelsea soovide kaitseks välja astuma. „Me ei saa praegu siin müügi kasuks otsustada. Meil on vaja väga palju järele mõelda ning peaksime maha istuma ja neid asju omavahel arutama.“

Liam turtsatas pead pööramata: „Millal varem sa oled võtnud aega millegi otsustamiseks? Sa tormad alati pea ees vette.“

Nool tabas märki, kuid Zach ei kavatsenud praegu siin nende minevikku üles kaevata. Kui vähegi võimalik, siis ei kavatsenud ta seda kunagi teha.

„Martin veenis linnapead väga heldet summat pakkuma.“ Sophie vaatas üle toa Zachi poole. Arvatavasti mõeldes, et mees on peast segi. „Selle asjaga ei ole tark viivitada.“

Zachil oli täiesti ükskõik, mida Sophie poiss-sõber Martin oli teinud või kui helde oli linnapea pakkumine. Mõlemad olid Zachi silmis sitapead.

Kuigi Zach töötas parasjagu ühe linna tellitud ehitise kallal, oli see lõppjärgus projekt puhtalt äriline. Sophie pakutav tehing tungis aga erasfääri.

Lisaks sellele, et Braxton vihkas linnapea Stevensit, oli Chelsea seda maavaldust armastanud ning unistanud, et see saaks tulevikus tema omaks. Kuidas nad võiksid selle lihtsalt maha müüa?

See kodusõjaaegne järvevaatega mõis oli kunagi majutanud põgenenud orje maa-alustes tunnelites, mis viisid peahoonest väiksemate majadeni. Ükski igav muuseum ei süveneks sellesse teemasse. Ta leiab viisi, kuidas… Kurat küll, tal polnud õrna aimugi, mida teha, kuid ta teadis, et ei müü seda kinnistut nendele ülikondades sitapeadele.

„Kuidagi pead sa maksud ära maksma,“ vaidles Sophie. „See on parim viis vabaneda võlgadest ja murest selle suure tühja valduse pärast.“

Braxton istus endiselt tooli serval, paber käes, ja vaatas üle õla Zachi. Zach vastas vaevu ta pilgule, oodates, et vend midagi ütleks. Braxtoni silmis peegeldus valu, kuid see oli vihaga looritatud.

Braxton keeras uuesti ümber ja pöördus Sophie poole: „Me peame seda asja arutama. Me ei saa siin otsustada.“

„Ja me saame need kuramuse maksud makstud,“ pomises Zach, kui Sophie oli just suud avamas. „Las me ise muretseme Chelsea varanduse pärast, sina ütle oma peikale ja linnapeale, et me ei ole nende pakkumisest huvitatud.“

Sophie õlad tõmbusid nähtavalt pingesse ja ta vaatas vidukil silmil Zachi suunas. „Ma üritan teid lihtsalt aidata. Sa ei pea käituma nagu mingi jobu.“

Kui ta tundis ennast jobuna, kuidas teisiti pidi ta siis käituma?

„Mis sa selle mõisaga siis teha plaanid?“ küsis Liam, keerates ennast täpselt nii palju, et Zachi näha.

„Maksta maksud ära ja siis edasi vaadata.“

„Mul ei ole aega sellesse kohta panustada,“ lausus Liam vastu. „Ma mõistan Braxtoni kõhklusi, kuid sina peaksid mõtlema sellele, kui suure varalise vastutusega tegu on. Mina ei kavatsegi panna raha kohta, mis mulle midagi tagasi ei too.“

Zach lasi kätel alla langeda ja ajas selja sirgu. „No mina igatahes ei ole valmis sellest maast nii kergelt loobuma. Chelsea armastas seda vana maja ja tal oli sellega oma plaan. Ta kulutas kõik säästud ja oma osa ema-isa pärandusest, et see mõis osta, ja teie olete selle valmis mingile muuseumile loovutama? Või kui sellest üksi ei piisa, siis võib-olla te olete unustanud, et…“

„Aitab!“ Braxton saatis pilgu ühelt vennalt teisele. „Arutame seda asja, kui kõik on saanud järele mõelda. Anna teema tõstatamine ei lahenda meie probleemi.“

Anna. Naine, kellega Braxton oli olnud kihlatud, kuni too näitas oma tõelist palet ja jättis Braxtoni mõni päev enne laulatust maha. Ta oli jooksnud otsemaid Rand Stevensi avali käte vahele. Mõlemad olid pealiskaudsed inimesed ja Zach lootis, et nad veedavad koos pikki õnnetuid aastaid.

„Ma võtan arvesse Braxtoni olukorda, kuid see ei tohiks takistada meil loogiliselt mõtlemast.“ Liam tõusis püsti, käed puusas ja sinised silmad lõõskamas. „Ma vabastan meid sellest peavalust. Selle kuu eest on laenusumma makstud, kuid maksud on veel tasumata. Minule aitab.“

„Hea küll, kui sulle aitab. Ma katan sinu osa.“ Väga hea, et Zachil oli kogunenud sääste, kuid needki saavad otsa, kui ta mingi hea plaaniga lagedale ei tule. „Sina oled siis välja arvatud.“

Braxton tõusis püsti ja tõstis käed üles. „See on rekord. Te kaks suutsite tervelt viis minutit teineteist läbi sõimamata olla. Anname Sophiele lõpliku vastuse nädala jooksul. Äkki õige peatuks hetkeks ja mõtleks, mida Chelsea oleks tahtnud, et me teeksime. Ja jätame minu mineviku mängust välja.“

„Chelsea ei oleks tahtnud, et te tülitseksite,“ pomises Sophie.

Zach vaatas Sophiele otsa. Naise nägu oli muutunud kahvatuks, tõstes esile tumedad varjud ta silme all. Kurat küll. Miks pidi Sophie vaikne haavatavus panema teda alati tundma end täieliku tõprana?

„Nädal sobib,“ nõustus Zach Braxtoniga, „aga ma ei muuda oma meelt. Praegu müümine on halb mõte.“

Zach pöördus juba minekule, kui Sophie tema nime hüüdis. Kui ta üle õla vaatas, jälgisid teda kaks silmapaari. Liam oli endiselt tema poole seljaga.

Zach kergitas kulmu, oodates, et Sophie ütleks midagi. Kas naise silmad olid märjad? Sophie pilgutas kaks korda silmi, justkui pisaraid tagasi surudes. Ta tõusis oma laua tagant ja ajas selja sirgu.

„Ära ole põikpäine,“ ütles naine, hääl rahulik ja kontrollitud. „Ma tean, et Chelsea tahtis seda maja, ja ma tean, et Braxtonil on linnapeaga omad teemad. Minevikku aga ei saa muuta ja Chelsea mõistaks, et teil pole selle kinnistuga midagi peale hakata.“

Zach pöördus sõnagi lausumata minekule. Ta oli vaevu uksest välja jõudnud, kui kuulis Braxtonit ütlemas: „See läks küll hästi.“

Majast väljudes Zach tegelikult nõustus vennaga. Nad ei läinudki Liamiga kaklema, nagu neil oli kombeks harvadel puhkudel, kui kohtusid. Ja tal oli õnnestunud vältida seda hiiglaslikku elevanti keset tuba.

Zach istus oma tööautosse ja käivitas mootori. Rooli haarates jäi mehe pilk pidama oma kätel. Sõrmenukke katvad armid meenutasid talle, kuidas ta oli võidelnud, et päästa neid, kes olid talle kallid, ja kuidas ta oli seejärel lõiganud läbi kõik sidemed, mis neid ühendasid.

Jah, see kohtumine oli kulgenud hästi, arvestades, et nad kõik olid murtud inimesed, kes olid kõiges eri arvamusel.

Zach ei soovinud rohkem oma vendadega kohtuda, et sel teemal vestelda, ja veel vähem tahtis ta uuesti näha Sophiet. Ta ei tulnud toime Sophie lähedusega, kuna hoolimata nende minevikust ihaldas ta naist endiselt.

Sophie avas oma maja ukse, tassides tuppa nelja kotti, kõik täidetud rämpstoiduga, mis sisaldas meeletus koguses kaloreid. Päev lausa karjus muinasjutulise koguse jäätise järele, pärast mida oli hea süüa soolaseid krõpse, et toitumine oleks ikka tasakaalustatud.

Ta lõi välisukse enda järel kinni, suundus maja tagaosas asuvasse kööki ja pani käekoti ning toidukotid köögisaarele. Toidukottides sobrades oli ta kahevahel, kas otsustada rammusa šokolaaditükkidega või juustukoogiampsudega maasikajäätise kasuks.

„Otsused, otsused,“ pomises Sophie, samal ajal kui tema kass Flynn ennast naise jalgade vastu hõõrus.

Ta otsustas praegu šokolaadijäätise kasuks – sest šokolaad oli hädaolukordades alati põhitoit – ning jättis teise jäätise pärastiseks. Ta ei pidanud ju täna piirduma ainult poole liitriga, ega ju?

Visanud baleriinad jalast, loivas ta elutuppa ja vajus erepunasele diivanile. Kolm Monroe-venda korraga tema kabinetis oli olnud omaette kogemus. Nad olid nii erinevad, kuid kõik ühtemoodi kangekaelsed. Ta mõistis, et kõik kolm kokku kutsuda oli riskantne, arvestades Zachi ja Liami vahelist igikestvat pinget ning muidugi tema ja Zachi omavahelisi suhteid. Sophie adus ka, et kohtumine võib viia Braxtoni endast välja, kuid samas ta teadis, et Braxton on kolmest vennast kõige tasakaalukam ega heida Sophiele ette, et naine asus sõnumitooja rolli. Ta tõesti tahtis aidata, mitte õli tulle valada.

Sunset Lake’i äärse kinnistu müümine oli Sophie arvates ideaalne võimalus vabaneda neil Chelsea jäetud päranduse koorma alt.

Sophie ja Chelsea olid olnud parimad sõbrad algkoolist saadik, kui Monroed Chelsea adopteerisid. Kui Zach oli kaheteistkümneaastane, lapsendasid Monroed ka tema, viies laste arvu seeläbi neljani.

Härra ja proua Monroe olid pühakud. Nad adopteerisid kolm poissi ja ühe tüdruku, kellest keegi polnud omavahel suguluses, ning kasvatasid neid kõiki, nagu nad oleksid üks suur perekond.

Kohe algusest peale oli Zach oma kinnise ja salapärase iseloomuga võitnud Sophie tähelepanu. Nii kaua, kui Sophie teda tundis, oli Zach olnud alati sõnaaher. Nagu täna tema kabinetiski, kui mees ühe õlaga vastu seina toetus ja lihtsalt seiras naist, silmad vidukil. Zach oli vaatleja ja teised võisid ainult oletada, mis tema peas toimus.

Sophie oli väga eeskujulikult kasvatatud: pühapäevased kirikus käimised, vanemate hoolikalt valitud suhtlusringkond ning koolis algusest lõpuni kõik A-d. Samas tundus tema elu igav ja tuim. Esimest korda Zachi nähes tõmbas Sophiet paratamatult kohe poisi poole.

Sophie ja Chelsea said mänguväljakul kohtudes kohe ühele lainele. Tüdrukuid sidus nende ühine kiindumus Beau Skeensi. Poiss kandis punkarisoengut. Punkarisoenguga tüübist midagi lahedamat ei olnud ning Sophie ja Chelsea itsitasid kiikede taga, kui nad vaatasid, kuidas Beau korvpalli mängis. Sellest hetkest alates olid nad lahutamatud.

Ja kui Sophie mõni aasta hiljem ühel pärastlõunal pärast kooli Chelsea juurde koju läks ja seal Zachi kohtas, leidis see paha poisi kultus endale järje. Zach istus Monroede laua taga, kulm kortsus, kuni Chelsea lõi teda käe pihta ja käskis tal naeratada, kuna see maja oli kõige parem koht, kus ta kunagi elab. Seejärel kutsus ta Zachi Dairy Dreami jäätisekokteilile.

Jah, Sophie armus sellesse poissi, kes paistis olevat vimma täis, kuid kes lasi ennast ära rääkida oma uuel ülemeelikul õel, et ta tuleks nendega topeltšokolaadikokteili jooma.

Kui Sophiet oli kasvatatud teiste inimeste arvamusest hoolima, siis Zachil oli täiesti ükskõik, mida teised arvasid. Teismelisena oli Sophie mõelnud, mida küll tema mustervanemad ütleksid, kui tütar laseks end lõdvaks ja mõtleks vaid sellele, mis teeks õnnelikuks teda, mitte kogu ülejäänud maailma. Chelsea oli mitu korda vihjanud, et Zach oleks Sophiele hea kaaslane ja vastupidi.

Pea kümme aastat oli möödunud ajast, kui Zach ja Sophie lõpetasid teineteise tagaajamise. Nad olid liikumas millegi imelise suunas, kuni nende ellu saabus ootamatu pööre. Sellest hetkest saadik oli Zach kohelnud naist kui katkuhaiget, justkui ei kannataks mees temaga ühes ruumis viibida. Zach oli pea kõik inimesed eemale tõrjunud ja ennast peaaegu surnuks töötanud… ja seda kõike pärast vanglast vabanemist.

Sophie otsustas liikuda edasi ja hoiduda edaspidi pahadest poistest, vaikivatest võrgutajatest ja sellest vastupandamatust tõmbest salapärase poole. Mõnda aega ei julgenud ta kohtamas käia, kuna kartis näidata järgmisele mehele oma riiete all peituvaid arme. Lõpuks naine mõistis, et armid ei kao kuhugi ja ta vajab seltsielu. Ta oli Martiniga käinud kuus kuud ja kui nad leidsid oma tihedate graafikute kõrvalt aega kohtuda, siis nad klappisid üsna hästi. Omavahelisest sobivusest enam ühendas neid sarnane minevik ja tõsiasi, et Sophie vanemad jumaldasid Martinit.

Viimasel ajal oli naine aga mõelnud, kas suhtes peaks äkki olema ka midagi enamat. Kas nende vahel peaks olema sädet… või midagigi?

Flynn hüppas diivanile ja tõmbas ennast Sophie kõrvale kerra.

„Suurepärane. Ma olen kassinaine,“ pomises ta ja võttis järgmise ampsu jäätist. „Ma suren vana ja üksildasena. Ja sina elad minust arvatavasti kauem.“

Sophie võttis ohates järgmise suutäie. Ta peaks Martinile helistama ja talle ütlema, et vennad mõtlevad pakkumise üle järele.

Zachi äkiline lahkumine ja Liami müügisoovile kindlaksjäämine ei andnud Sophiele mingit selget pilti, mis otsuse vennad võivad lõpuks vastu võtta.

Naise telefon helises kööki ununenud käekotis. Tavaliselt oleks ta seda eiranud, kuid praegu oli tal mitmeid uusi objekte ning teda teati kui täpset ja professionaalset maaklerit.

Lubades mõttes jäätisekarbile, et tuleb peagi tagasi, jooksis Sophie nii kiiresti, kui tema füüsis lubas, tõmbas kotist telefoni ja naeratas, kui nägi, kelle nimi ekraanil vilkus.

„Tere, Braxton,“ lausus Sophie.

„Tere, Sophie. On sul kiire?“

Telefon oli Braxtoni madalast hääletoonist tulvil. Monroe-vendadest oli tema rahusobitaja, lohutaja ja „tarkpea“. Braxton ja Liam olid Sophiele olnud alati vendade eest. Nad kohtlesid teda kui perekonnaliiget ja nendevaheline side oli palju tugevam kui Sophiel oma vanematega.

Ja siis oli muidugi Zach. Hoolimata vihast, mida Sophie mehe vastu tundis, oli seal alati ka suur ports ligitõmbavust. Pärast kõiki neid aastaid otsustas Sophie selle kui paratamatusega leppida.

Sophie viha ei olnud tingitud õnnetusest. Tema aastatepikkune vimm tulenes sellest, et mees oli tõrjunud eemale need, kes temast hoolisid ja kellel oli vaja sellest Zachiga seotud emotsioonide sasipuntrast vabaneda. Kas Zachi üldse huvitas, kuidas naisel on läinud pärast kõike seda, mis juhtus? Kas ta tahaks kuulda, kuidas Sophie on nutnud, vandunud ja asju lõhkunud, kui teda ei ole nägemas olnud?

Telefoni pihku surudes keskendus ta Braxtonile ja lükkas mõtted tema häirivast vennast tagasi oma alateadvusse.

„Ma söön parasjagu õhtust, milleks on rammus jäätis šokolaaditükkidega.“ Sophie läks tagasi diivani juurde. „Aga ma suudan väga osavalt mitut asja korraga teha.“

„Ma ei mõista, kuidas sa saad toituda rämpsust ja mitte juurde võtta.“

„Ma enne mõtleks, kui hakkaksin naise kaalust rääkima,“ hoiatas Sophie naerdes. „Ma eeldan, et sa ei helistanud, arutamaks minu kaalunumbrit või väärastunud arusaama õhtusöögist.“

„Jah.“ Braxton ohkas sügavalt ja selgelt. „Ma tahtsin tänase pärast vabandada. Ma tean, et sa püüdsid lihtsalt aidata.“

Visates jalad madalale diivanilauale, sättis Sophie ennast sügavamale diivaninurka. „Ma ei tea vist kedagi peale sinu, kes niimoodi teistega arvestaks. Ma panin sind ebamugavasse olukorda ja sina helistad mulle, et vabandada?“

„Sa lihtsalt andsid meile kogu vajaliku info, et me saaks teha, mida heaks arvame,“ ütles Braxton talle. „Ma olen tegelikult tänulik, et sa ei lasknud ennast takistada sellest, mida mina võiksin tunda. Ma vabandan hoopis Zachi ja Liami käitumise pärast.“

„Ma tean teie puhul väga hästi, millesse ma ennast segan. Liam juba saatis mulle vabandava sõnumi.“

„Ja Zach?“

Sophie naeris. „Ma arvan, et sa tead ise ka vastust.“

Kuigi tal ei olnud Zachi suhtes mingeid ootusi, tegi mehe tõrjuv käitumine Sophiele ikka veel haiget. Kas Zach tõesti arvas, et tema oli ainus, kes leinas? Mitte ainult Chelsea surm, vaid kõik see aastatepikkune tunnete allasurumine pidi ühel hetkel mehe murdma.

Kuid see ei olnud Sophie mure. Tema oli juba edasi liikunud.

„Ma olen loobunud olemast neile kahele vahemeheks,“ jätkas Braxton. „Kui nad tahavad kokkuleppele jõuda, siis peavad nad seda omavahel arutama.“

Sophie lausus, kulm kortsus: „Kui sina ei ole neile vahekohtunikuks, kuidas nad sinu arvates vestlevad, ilma et ei karjuks või üks neist minema ei tormaks?“

„Nad on täiskasvanud mehed, küll nad midagi välja mõtlevad.“

„Kui ma saan anda Martinile mingigi vastuse järgmise nädala jooksul, on hästi.“

„Sa saad vastuse,“ lubas Braxton. „Ühel või teisel moel. Aga ma pean nüüd tundi minema, räägime hiljem. Tahtsin lihtsalt oma sitapeadest vendade pärast vabandada.“

„Tohin ma küsida, kuhupoole sina kaldud?“ uuris Sophie. Braxton vastas vaikimise ja ohkega. „Vahet pole. Lihtsalt mõtle selle peale. Ma ei mõista teid hukka, ükskõik kumma valiku te teete. Ma tean, et see on kõigi jaoks raske.“

„Jah, on tõesti. Kuid see ei anna siiski õigust mu vendadel ennast sinu kabinetis välja elada. Ja see ei anna ka Zachile õigust käituda nagu tõbras lihtsalt sellepärast, et ta ei tule oma tunnetega toime.“

Sophie pistis lusika jäätisekarpi ja pani selle lauale. „Ära muretse. Zachi vaenulikkus ei ole midagi uut.“

„Soph…“

„Jäta.“ Ta tõusis püsti, lastes Flynnil põrandale libiseda. „See on okei. Või tähendab, see ei ole okei, aga asjad on nii, nagu nad on. Zachil on probleemid, millega ta peab ise tegelema. Nähtavasti on ta oma kaitsva kesta sees väga rahul.“

„Küll ma tahaks, et keegi talle mõistuse pähe paneks,“ pomises Braxton. „Ma helistan sulle mõne päeva jooksul. Pean nüüd lippama.“

Telefoni diivani käetoele asetades mõtles Sophie paratamatult, mida küll peaks tegema, et panna Zachi nägema, et elu ei lõppenud tol õhtul. Jah, vigu sai tehtud, saatusi muudetud. Kuid miks mees arvas, et on õige maailma vihata ja lükata eemale neid, kes tahtsid teda ainult aidata?

Ta soovis, et Chelsea surmast sünniks vähemalt üks hea asi ning Zach avaks oma silmad ja mõistaks, et elu on habras ja teda ümbritsesid endiselt inimesed, kes temast hoolisid.

Chelsea surmast oli möödas neli kuud ja Zach oli isegi introvertsem ja kinnisem kui varem. Kaua võib üks inimene nii tugevaid tundeid alla suruda? Rääkimata tema minevikust, mis eelnes ajale, kui ta tuli Monroede juurde elama. Zach oli olnud täielikus ängis, kui ta Havenisse jõudis. Ja siis lisas elu veel omaltpoolt juurde.

Ühel neist päevadest pidid mehe tunded lahvatama. Sophie avastas ennast mõttelt, kelle käte vahel võiks Zach küll murduda.