Читать книгу Keelatud ööd vikondiga - Julia Justiss - Страница 7

Kuu aega hiljem naeratas leedi Margaret Roberts rahvahulgale oma kohalt avatud kaarikus valimiskampaania tribüüni ees Chellinghami kaubalinnas. „Te tulete homme kõik valima, kas pole? Ma oleksin väga tänulik, kui te hääletaksite minu nõo, härra Armsburni poolt! Ma kinnitan, et ta annab endast parima, et teie huve parlamendis teenida.“

„Kui ta lubab teid siia tagasi saata iga kord, kui tal on häält vaja, siis kuulub see talle!“ teatas üks mees kaariku kõrvalt.

„Oojaa, minu oma ka, nii kauni naeratuse eest,“ karjus mees tema kõrval.

„Tänan teid, härra,“ vastas leedi Margaret ja puhus igaühele õhusuudluse. Rahvahulga heakskiitev möire pani teda naerma ja veel üht suudlust teele saatma.

Ah, kuidas ta seda armastas! Sagiva rahvahulga erutus, kerkiv ootusärevus valimispäeval, kui hääled olid antud, teades, et võitja saab koha parlamendis ja aitab rahva saatust kujundada. Mõte sellest, et ta võib oma väikesel moel osaleda ajaloo kujundamisel, tõi põnevuse, mis iial ei tuhmunud.

Abikaasa Robbie kaotamise kibedast valust saadik oli isa võõrustajaks ja poliitiliseks abistajaks olemine ta elu peamine rõõm, ainus püüdlus, mis viis mõtted leinalt kõrvale.

Tema elu armastus võis küll läinud olla, aga tähtis töö oli siiski vaja teha. Või vähemalt nii ta endale oma üksildases voodis kinnitas.

Ta kiskus end mõtisklustest lahti ja tõstis pilgu – ning kohtas silmapaari, mis oli nii kütkestav, et ta ahmis vaistlikult õhku. Sügavsinised silmad – nagu kuuvalguses sätendav lasuriit, mõtles leedi Margaret hämmeldunult – hoidsid teda oma lummuses ja nende tõmme nii tugev, et ta tundis, nagu oleks teda mehele füüsiliselt lähemale sikutatud.

Ja siis ta taipas, et need olidki lähemal. Selle jalustrabava silmapaari omanik rajas rahvahulgas tema kaariku poole teed. Seda taibates hakkas leedi Margareti süda kiiremini lööma ja äkiline ootusärevus särises ta närvides.

Need kütkestavad silmad, nagu ta märkas, kui mees aeglaselt lähenes, asetsesid tugeval, saledal näol, mida iseloomustasid sihikindel nina, terav lõug ja laiad kulmud, mille kohal kähardus luksuslik sinakasmust juuksepahmakas. Härrasmees oli nii pikk, et ta tumerohelise jakiga kaetud õlad jäid nähtavaks, kui ta endale rahva seas teed rajas.

Just siis, kui ta jõudis nii lähedale, et leedi Margaret ta sensuaalseid huuli märkas, naeratas mees teadvalt, paisates aistingutevärina üle naise naha.

Kuidas see mees teda küll end nii alasti pani tundma, kui ta ometi täielikult riides oli?

Ja siis seisis mees tema ees, naeratades ikka veel, kui ta oma käe välja sirutas.

„Kuidas ma saaksin mitte soovida nii kauni daami kätt suruda?“ küsis ta, sügav hääl leedi Margareti kõrvus hellitusena võbelemas. Ja kuigi leedi tavaliselt vältis füüsilist kontakti, kui nii paljud ta ümber tunglesid, leidis ta end kätt välja sirutamast.

Mehe haare oli tugev ja kindel, nagu ta arvanud oligi. Aistingulained tantsisklesid mööda ta käsivart üles, kui ta sõrmed kokku surus, ja hetke jooksul suutis vaevalt hingata. Kui ta melodramaatilisusele kaldunuks, võinuks ta minestada.

Leedi Margaret hingas sügavalt sisse ja raputas pead, püüdes meelerahu taastada. „Ma loodan, et olete sama sõbralik küsimuses, mis puudutab härra Armsburnile hääle andmist?“ küsis ta ja oli rõõmus, et ta hääl kõlas rahulikuna, kui ta tunded sellest ometi nii kaugel olid.

Mehe naeratus hääbus. „Ma ei tahaks sugugi daami suhtes vastutulematu olla, aga ma kardan, et olen siin härra Reynoldsi toetuseks.“

„Radikaalne härra Reynolds? Oh taevas!“ hüüatas leedi Margaret, pettumus suurem kui see oleks pidanud olema. „Ma kardan, et meie poliitika läheb sel juhul vastuollu, härra…“

Enne kui härrasmees vastata jõudis, valgus trahterist tänavale hulk mehi. „Tasuta õlu, vabad mehed, vaba hääl!“ laulsid nad end väljakule surudes. Nurgast sööstis ettepoole grupp mehi, kes kandsid leedi Margareti nõo toetajate rohelisi käesidemeid. „Toorid toovad õigluse!“ karjusid nad ja surusid end vaba hääle toetajate vastu. Mitu rabelevat meest kukkus leedi Margareti hobuse vastu, mistõttu ruun tagajalgadele tõusis ja rakmetega võitlema hakkas. Leedi Margaret hakkas ärevalt ratsmeid sikutama, aga paanikas loom võitles vastu.

Härrasmees hüppas ettepoole, et päitsetest haarata, ja aitas närvilise hobuse tagasi jalgele rahustada. „Te peaksite siit lahkuma juhuks, kui olukord inetuks muutub,“ soovitas ta. Ta vabastas kepiga vehkides tee ning juhtis hobuse ja kaariku läbi rüseleva rahva kõrvaltänavale.

„Farmer’s Lane’il on vaikne võõrastemaja,“ ütles ta, kui nad ümber nurga keerasid. „Ma juhatan teid turvaliselt sinna ja otsin siis teie nõo üles.“

Leedi Margaret avas huuled ja tahtis talle kinnitada, et saab üksi hakkama, kuid tegelikult olid rahva äkiline vimm, karjumine ja rüselemine, mis ikka veel väljakult kostis, teda rohkem häirinud, kui ta tunnistada oleks soovinud. „Ma hindaksin seda väga,“ ütles ta selle asemel.

Nad jõudsid mõne hetke pärast võõrastemajja, härrasmees saatis hobuse ja kaariku tallimehega minema ja pakkus leedile hoonesse sisenemiseks oma kätt. „Privaatne tuba leedi Margaretile ning veidi juustu ja õlut,“ ütles ta kõrtsipidajale, kes neid tervitama ruttas.

„Kohe, härra, mu leedi!“ ütles peremees ja juhatas nad saginat täis kõrtsitoast kaugemale jäävasse privaatsesse tuppa.

Kui leedi Margaret sinna uudishimulike pilkude eest varjule jõudis, kummardus härrasmees. „Te olete leedi Margaret, kas pole?“

„Jah. Aga ma ei usu, et me oleksime varem kohtunud? Ma olen kindel, et mäletaksin teid.“ Ükski alla üheksakümneaastane naine, kel silmad peas ja kes oskab meessugu hinnata, poleks saanud selle mehega kohtuda ja ta seejärel unustada.

„Me pole ametlikult kohtunud – viga, mille ma rõõmuga parandan. Kuid Chellinghami linn on kaua markii Witlow’ käsutada olnud, seega, milline muu kena daam võiks tema kandidaadile valimispropagandat teha, kui mitte tema tütar, paljukiidetud leedi Margaret?“

„Oh, taevas! See jätab minust üsna… kurikuulsa mulje.“

Mees raputas pead. „Imetletud ja austatud – isegi vastaste seas. Ma ei usu, et väljas aset leidev tüli päris vägivallaks paisub, aga „tasuta õlle“ ja valimiste puhul ei saa iial kindel olla. Lubage mulle, et püsite siin, kuni teie nõbu teile järele saab tulla. Kuigi ma pean paratamatult mõtlema, et mees, kelle heaks töötab nii kaunis abiline, peaks tema eest paremini hoolitsema.“

„Kuidas ma saaksin teid lahkuse eest tänada – ja seda vastaskandidaadi toetaja vastu?“ küsis leedi Margaret. „Kas te lubaksite mul vähemalt teile klaasi õlut pakkuda? Ma ei tahaks seda tunnistada, aga ma tunneksin end paremini, kui mul oleks seltsiline, kuni ma… närve rahustan.“

See võis küll antud olukorras liialdamine olla – aga kordki polnud Maggiel midagi selle vastu, et kasutada ära härrasmehe ilmselget rüütellikkust, kui see tähendas, et seeläbi võiks pisut kauemaks tema seltsi jääda.

Ja avastada veelgi enam kõige kütkestavama mehe kohta, keda ta pika aja jooksul kohanud oli.

Mees naeratas – see pani ta safiirsinised silmad sätendama ja paiskas taas värinad üle Maggie naha. „Ma ei tahaks teid jätta… nii ärevana.“

Oh, see võrukael! Maggie surus naeru maha, tundes kerget ahvatlust meest noomida. Need silmad ütlesid, et mees teadis täpselt, kuidas ta Maggies „ärevust tekitas“, ja ta ei kahetsenud seda sugugi.

Oma kauni kehaehituse, veetlevate silmade ja võrgutava naeratusega oli ta ilmselt nii mõneski daamis ärevust tekitanud, kinnitas Maggie enesealalhoiu instinkt. Temast oleks mõistlik mees minema saata enne, kui ta Maggie nende sekka meelitab.

Lõppude lõpuks oli Maggie sellesse raamatusse pika peatüki lisanud ja ta ei soovinud enam iial uut kirjutada.

Kõrtsiperemees kiirustas kohale, toit kandikul, ja pakkus leedi Margaretile täiusliku ettekäände viivitamiseks. „Te ju lubate kõrtsmikul tuua endale kannu tema suurepärast koduõlut? Härra Carlson, kas pole?“ küsis ta peremehe poole pöördudes. „Minu nõbu, härra Armsburn ütles, et teil on Chellingfordi parim õlu. Ma tean, et ta on kampaania jooksul nii mõnegi pindi ära joonud.“

„Seda ta on, leedi Margaret, ja ka teistele kõrtsiruumis välja teinud,“ vastas Carlson. „Ma pakun suurima hea meelega kruusi igale tema toetajale.“ Pärast kiiret kummardust lahkus ta toast.

„Vaat see on pakkumine, millest te keelduda ei saa,“ ütles Maggie oma päästjale.

„Isegi kui ma selle pettuse teel vastu võtan?“

„Me ei pea ju härra Carlsoni pahandama talle seda öeldes. Ta on palju aastaid tooride poolt hääletanud.“

„Mõni ime, et te valijaid võlute – kui te isegi kohalike kõrtsmike nimesid teate.“

Maggie kergitas kulmu. „Muidugi ma tean neid. Keegi ei saa oma piirkonna huve kaitsta, kui ta ei tea inimesi, kes seal elavad, ja nende vajadusi. Aga teil on eelis; teie teate, kes mina olen, kuid te pole mulle veel oma nime öelnud. Ma tean vaid seda, et olete radikaalide toetamiseks piisavalt eksiteele sattunud.“

Mees naeris, nagu Maggie kavatsenud oligi, ja kummardas talle liialdatult. „Giles Hadley, teie teenistuses, proua.“

Väljakutse mehe hääles ajas naise mõneks hetkeks segadusse, kuni nimi talle päriselt kohale jõudis. „Giles Hadley!“ kordas ta ahhetades. „Hellionide liider, kurikuulus vikont Lyndlington – kuigi te seda tiitlit ei kasuta, või mis? Kas ma peaksin tule- ja väävlipurskeid ootama?“

Mees naeris taas. „Kuuldused meie julgustükkidest on kaugelt liialdatud! Ma kahtlen, et meil oli kalduvust sagedamini trahtereid külastada ja, khm, seal töötavate kenade daamidega lävida, kui enamikul üliõpilastel. Me lihtsalt külastasime alandlikumaid kohti ja pigem konsulteerisime patroonidega, kui patroniseerisime.“

„Mis jutud need põrguga seotuse kohta siis olid?“

Giles kehitas õlgu. „Üks õppejõududest, kes oli vaimulik, kuulis, et kui me kunagi võimule tuleme, siis elimineeriksime lordide kojast kirikuisade kohad. Pühaduseteotus, milleks oli soov häirida määratud korda, lisaks meie „kombelõtvadele“ tegemistele, viis ta nii kaugele, et nimetas meid kõiki saatana käsilasteks. Mis puudutab minu vikondi tiitlit, siis on see vaid viisakusavaldus krahvi poja suhtes. Ma eelistan, et mind tuntakse selle järgi, mida ma ise saavutanud olen.“

„Mida on üsnagi palju, ma mõistan! Ma olen teist nii palju kuulnud!“

„Kui te kuulsite seda minu poolvennalt George’ilt, siis pole ime, et olete mind kujutlenud tiibade ja harulise sabaga,“ ütles mees kuivalt.

Maggie raputas pead. „Enamik minu teadmistest pärineb isalt ja tema tuttavatelt – kes näevad teid tõusva tähena viigide seas. Minu isa, kes just kergekäeliselt kiitusi ei jaga, on mitmeid kordi kurtnud, et lord Newville’il õnnestus teid reformi heaks enda poole napsata, enne kui ta ise jõudis teid tooridega ühinema veenda. Mul on au tutvuda mehega, kellest minu isa nii palju lugu peab!“

Ja tal oligi – ta tundis nii suurt aukartust, kohtudes mehega, kellest isegi tema vastased rääkisid, kui võimalikust peaministrist kunagi tulevikus, et unustas hetkeks isegi mehe füüsilise võlu.

Aga ainult hetkeks. Järgmise hingetõmbega asendus mehe isiku avastamise šokk taas võimsa külgetõmbejõuga, mida too evis.

Milline kombinatsioon! mõtles Maggie unistavalt. See tugev maskuliinne veetlus mehes, kes püüdleb karjääri poole, mida Maggie kõige enam imetles. Ja vaatamata mehe sõnadele oli tema juures midagi ägedat.

Selle asemel, et olla uhke Maggie ilmselge imetluse üle, nagu enamik mehi oleks, paistis vikont Hadley kerget ebamugavust tundvat – ootamatu tagasihoidlikkus, mis vaid täiustas ta veetlevust.

Maggie suutis vaevu ohke alla suruda, halvatuna silmadest, mis paistsid sügavale ta hinge vaatavat.

„Tänan teid komplimendi eest, kuigi ma olen kindel, et pole seda ära teeninud,“ ütles Giles hetke pärast, nagu oleks ta alles nüüd taibanud, et nad olid teineteist mitu viimast minutit silmitsenud. „Ja andestage, et ma George’ist lugupidamatult rääkisin. Selle artikli põhjal, mida ma hiljuti Morning Postist lugesin, tundub, et peaksin teile õnne soovima?“

„Õnne soovima?“ kordas Maggie. Kui nende sõnade tähendus talle kohale jõudis, ärritus ta ägedalt. „Kindlasti mitte! Kuna härra Hadley on minu isa poliitiline toetaja, näen ma teda üsna sageli, aga meie vahel pole mitte mingisugust teineteise mõistmist. Ajalehed!“ Ta raputas kannatamatult pead. „Kuulujutud on mind paari pannud sellest ajast, kui leinaaeg lõppes.“

„Nii et te ei kavatsegi oma kätt minu poolvennale kinkida?“ Maggie eitavat pearaputust nähes naeratas Giles taas – seda säravat naeratust, mis pani Maggie sisemuse rõõmust hüppama ja varbad poolsaabastes krõnksu tõmbuma. „Ma pean tunnistama, et mul on hea meel seda kuulda.“

Ükski naine, kellele Giles nii naeratas, ei vaataks iial ta poolvenna poole. Uimasena ütles Maggie mõtlematult, „George Hadley ei otsi mitte abikaasat, vaid kedagi, kes peegeldaks tema hiilgust, ja minust saaks väga kehv peegel.“

Alles siis, kui need avameelsed sõnad olid ta huulilt pääsenud, taipas ta, kuidas Giles Hadley oli teda rööpast välja viinud. Maggie suust võis tuttavate juuresolekul harva ebasoodsaid hinnanguid kuulda, ent mitte iial võõraste juures.

Ta punastas hirmunult ja ütles: „Palun, vabandage mind! See oli väga inetu ja ma poleks pidanud midagi sellist ütlema.“

„Isegi kui te teate, et see on tõsi`“

„Kas see tõele vastab või mitte, pole oluline,“ vastas Maggie kiiresti ja pabistades. „Ma pole tavaliselt nii kriitiline. Või vähemalt ei too ma sellist kriitikat enamasti kõva häälega kuuldavale,“ parandas ta end, et tõele lähemal olla.

„Siis tunnen ma veelgi suuremat au, et olete minuga siiras olnud. Ja kergendust, ma pean ütlema. Tavaliselt leiavad naised George’i kütkestava olevat.“

„Tõesti?“ Maggie kortsutas kulmu ja meenutas endamisi tüüpilist sõnavahetust selle mehega. „Seda ehk daamidega, keda ta soovib kütkestada. Kui meie vestleme, siis tundub ta alati mu isa poole vaatavat, nagu oleks ta palju enam huvitatud papa heakskiidust kui minu omast.“ Ta tõmbas näo krimpsu. „Tekitab minus tunde, nagu ma oleksin auhinnakana, mida ta vahetuskaubana oma kanalasse panna soovib. Ja ma poleks pidanud ka seda ütlema.“

Hadley naeris. „Kui see tõele vastab, siis on ta veelgi rumalam, kui ma arvasin – ja mina poleks pidanud seda ütlema! Aga meie vahel on vimm, nagu te ilmselt teate.“

„Nii ma olen aru saanud. Minu arvates on see kurb, kui peres on erimeelsusi.“

Pisut rohkem kui erimeelsus – seal oli olnud üsna suur skandaal, nagu Maggie teadis, kuigi ta polnud üksikasju kuulnud. Teda ei üllatanud eriti, et Hadley teda valgustada ei püüdnud.

Enne kui Maggie jõudis mõne turvalisema teemaga algust teha, kiirustas tuppa tema nõo abi, John Proctor. „Leedi Margaret, kas teiega on kõik korras?“ hüüdis ta. „Me oleme Armsburniga teid kõikjalt otsinud! Kui ma kuulsin kähmlusest väljakul ega suutnud teid leida…“ Ta hingas värisedes välja. „Ma tean, Michael võtaks mu pea selle eest maha, et ma teid üksi jätsin, kui oleksite viga saanud või kas või kartnud! Palun, andestage mulle!“

„Pole midagi andestada,“ vastas Maggie. Peale tema saabumise, mis kahtlemata tähendas lõppu meelelahutusele selle haarava härrasmehega. „Härra Hadley hoolitses minu eest hästi.“

Kaks meest kummardasid teineteisele. „Hadley, me jääme teile suuresti võlgu leedi Margareti valvamise eest,“ ütles Proctor.

„Rõõm oli minu poolel,“ vastas Hadley. „Ma soovitan teil siiski tulevikus oma kauni abilise eest paremini hoolitseda. Kui ma ta taas üksi ringi uitamast leian, võin ta ehk endale jätta.“

Hadley sõnad ja võluv naeratus, mille mees neid sõnu lausudes talle suunas, paiskasid väikese naudingukõdi Maggie kehasse. Tühi rüütellikkus, kinnitas Maggie endale, püüdes selle mõjuga võidelda.

Enne, kui ta jõudis hakata kindlaks tegema, kui siiras see kompliment olla võiks, võttis Proctor ta käevangu ja peaaegu sikutas ta toolilt püsti. „Kas ma võin teid nüüd tagasi saata, leedi Margaret? Teie nõbu on väga mures.“

„Ma ei tahaks Michaelile muret valmistada, muidugi.“ Naine pöördus kahetsusega oma päästja poole. „Ma nautisin väga meie vestlust, härra Hadley. Hoolimata erinevatest vaadetest loodan ma, et saame seda kunagi tulevikus jätkata.“

„Te ei saaks seda rohkem soovida kui mina! Kena päeva, leedi Margaret,“ ütles Hadley ja kummardus ta käe kohale.

Kui mehe sõrmed Maggie omadest haarasid, hakkas naise süda pekslema ja ta tundis kuumahoogu. Tal kulus hetk, enne kui talle meenus oma käsi mehe haardest vabastada.

„Kena päeva teilegi, härra Hadley,“ ütles ta nõrgalt, tundes endal teravalt mehe pilku, kui nad välja läksid.

Ta tahaks Hadleyga veel kohtuda, mõtles ta, kui nõo abiline teda läbi kõrtsitoa juhatas. Kuigi oleks parem, kui ta seda ei teeks. Ta tõmbus kössi, kui talle meenusid ettevaatamatud sõnad, mis ta oli Hadley poolvenna kohta öelnud. Meest, kes oli piisavalt lummav, et panna teda unustama kasvatust ja suuremat osa kainest meelest, oli parem vältida.

Aga oh, kuidas see mees ta meeli ja tundeid ergutas!

„Ma loodan, et te polnud Hadleyga liiga sõbralik,“ ütles Proctor, kui oli Maggie kaarikusse aidanud.

„Mis ajast olen mina liiga „sõbralik“ meestega, keda ma vaevalt tunnen, John?“ vastas naine teravalt.

Proctor tõstis vaigistavalt käe. „Palun ärge solvuge, leedi Margaret! Ma tean, et pole minu asi teie käitumist kahtluse alla seada. Aga Michael – ja teie isa – on teid minu pilgu alla usaldanud. Ma palun teil Hadleyst kaugemale hoida. Ta on ohtlik mees.“

„Ohtlik – kuidas? Te ei usu ometi kogu seda jama Hellionide kohta! Isa ütles, et ta imetleb härra Hadleyt.“

„Tema enda poolvend keeldub end temaga seostamast ja oma isast on ta täielikult võõrdunud. Ta vaated on ekstreemsed isegi radikaali kohta: ta annaks hääleõiguse igale mehele Inglismaal, kõrgeimast lordist kuni inimrämpsuni Londoni slummides. Ma olen kuulnud, et ta on isegi kogu lordide koja kaotamise poolt!“

„Šokeeriv, seda kindlasti,“ tunnistas Maggie, tundes ärevust, kui mehe seisukohtade radikaalne loomus kinnitust leidis – kui Proctori sõnad tõele vastasid. „Aga papa on alati eelistanud avatud arvamuste vahetamist, isegi kui kaks osapoolt ei jõua täieliku üksmeeleni. Ma kahtlen, et satuksin ohtu vaid temaga rääkides.“

„Võib-olla. Aga mehel, kel on nii äärmuslikud poliitilised vaated, võivad olla ka sama äärmuslikud sotsiaalsed arusaamad – ta võib soosida vaba armastust ja abielu kaotamist, ehk. Ma ei usaldaks daami tema seltskonda, kindlasti mitte üksi privaatsesse tuppa.“

Kas Hadley uskus vabasse armastusse? Mõni ime, et ta nii nurjatu paistis! Ulakas mõte paiskas sädeme Maggie ikka veel pulbitsevatesse meeltesse. Oh, ta võiks tõesti kujutleda end temaga vabaks saamas!

Ta raputas pead, et peletada tugev – ja mõttetu – mõte. Tal polnud tulevikuks kavas midagi erootilisemat kui papa õhtusöökide läbiviimine – ja ehk valijatele õhusuudluse saatmine.

Maggie pöördus uuesti Proctori poole ja ütles: „Rahvast täis võõrastemajas, kus kõrtsituppa viiv uks on lahti? See on vaevalt sobiv koht, kus kedagi kohatustele võrgutada. Kuigi mul poleks midagi selle vastu, et temaga vaba armastuse ja abielu kaotamise üle arutleda,“ lisas ta Proctori ilmet jälgides.

Mehe õudust täis pilku nähes hakkas ta naerma. „Rahunege, John, ma narrin! Kuigi see on teile paras, kui püüate minuvanust naist käitumise koha pealt noomida. Kuidas häälte kogumine läks? Kas Michaelil on enda arvates Reynoldsi vastu piisavalt hääli?“

Rohkem polnud Proctorit vaja julgustada, et ta laskuks üksikasjalikku selgitusse selle kohta, kuidas kampaania mujal linnas oli kulgenud.

Tavaliselt oleks Maggie vaimustatud tähelepanuga kuulanud. Täna aga uitasid ta mõtted aina ühele teatud erksate siniste silmade ja võrgutava naeratusega härrale, kes pani teda end ihaldusväärse naisena tundma pärast seda, kui… pärast läbikukkumist Sir Francisega.

See mälestus peaks panema kiired pidurid sellele põgenevale veetlusekaarikule. Ta meenutas Hadley viimaseid sõnu ja tõmbas kulmu kortsu.

Muidugi oli see olnud viisakus. Mida muud see võinuks olla? Lõppude lõpuks olid nad vaevalt kohtunud. Ja nägus nagu Hadley oli, oli ta kindlasti kogenud meelitamise peenes kunstis ja daamide veenmises, kes peaksid paremini teadma, et Hadley jätab mulje, et peab neid ihaldusväärsemaks, kui tegelikult pidas.

Maggie ohkas. Tundus, et ta võttis aeglaselt õppust.

Ja ometi… ta polnud ette kujutanud sädet, mis nende vahel lõkkele lõi. Tal võib küll olla vähe kogemusi, ent ta mäletas veel seda võluvat aega, kui tema armastus lapsepõlve kaaslase Robbie vastu oli muutunud millekski enamaks, ihaks, mis sõpruse ja õrnuse endasse mähkis. Ah, puudutuse lummav ilu, kirele allumise põnevus, omamise ekstaas.

Kuidas ta seda taga igatses!

Ei, ta ei kujutanud ette füüsilist reaktsiooni, mida ta tundnud oli. Aga kas ta oli Hadley arvates tõesti ihaldusväärne? Kuna afäär oleks liiga ohtlik, et seda kaaluda, kas oli siis mõtet sellega kaugemale minna?

Kaine mõistus käskis vältida meest, kes võiks teda sel viisil ahvatleda. Aga elu oli kindlasti mõeldud kogemiseks, mitte enese ettevaatlikkusega piiramiseks. Elu pakutud naudingutest tuleks ahnelt kinni haarata, enne kui need käest napsatakse – Robbie kaotamine oli talle ka seda õpetanud.

Ta oli kahekümne seitsme aastane, lesk, kes polnud nõus uuesti abielludes oma südant taas ohtu seadma, ja tal ei pruukinud tulla enam palju ahvatlevaid võimalusi.

Kui Hadley võrgutav loomus kõrvale jätta, oli ta põnev mees, vaadete ja väärtustega, mille üle Maggie huviga arutleks. Arvestades mitte just meelitavaid sõnu, mida Hadley poolvend tema kohta jaganud oli, oli Maggie oodanud mõnevõrra metsikut meest, ja Hadley olemuses oligi midagi taltsutamatut. Lisaks sihikindel aura, millele lisandus pisuke kannatamatus, nagu oleks tal väga kiire, et tähtsaid asju teha. Ja pinna alla kees enam kui tagasihoidlik viha, eriti siis, kui ta oma poolvenda mainis.

Või oli see ehk vaid kirg, mis temas pulbitses? Selle meenutamine täitis naise keerlevate aistingutega ja kaarik tundus äkki liiga kuum.

Jah, ta kohtub Hadleyga veel, otsustas Maggie. Isa sõnul käis Hadley sageli alamkojas. Populaarne nagu ta oli, valitakse ta kahtlemata järgmisse parlamenti. Kui Maggie läheks daamide rõdule, kui istungid on juunis taas alanud, kuuleks ta kindlasti Hadleyt kõnelemas.

Enne kui ta aga rohkem mehe vaadete kohta kuulab, peaks ta mehe enda kohta enamat teada saama. Kui Hadley on tõesti ohtlik, oleks parem ette teada, kui suurt ohtu ta endast täpsemalt kujutada võib.

Aga kellelt küsida? Papa, kes jälestas kuulujutte, ei räägi talle ilmselt enamat kui vaid miinimumi Hadley tausta kohta.

Kuid siis meenus talle inimene, kes jagaks temaga rõõmuga iga üksikasja, mida ta teada võiks tahta. Ta otsustas, et kohe, kui on Londonisse naasnud, läheb ta külla oma vanatädile Lillyle.

Toolil lebades lõpetas Giles aegamisi koduõlut, mis oli just nii täiuslik nagu reklaamitud. Nii et ta oli siis kohtunud tuntud leedi Margaretiga – ja leidnud ta just nii nutika ja veelgi kaunima olevat, kuid David oli tema kohta rääkinud.

Giles pidi tunnistama, et oli lootnud naist näha. Kui neli sõpra olid koostanud nimekirja linnade kohta, kus kampaaniat teha, oli ta just selle valinud, sest oli teada fakt, et seda paika kontrollis leedi Margareti isa – ja oli ka teada, et leedi tegi isa kandidaatidele sageli kampaaniat. Olles kuulnud võimalust, et leedi Margaret võib George’iga abielluda, ja Davie kirjeldust tema kohta, oli ta huviga oodanud naisega kohtumist.

Kui ta oli leedi Margareti kaarikule lähenenud, oli talle muljet avaldanud naise kütkestav naeratus ja kergus rahvaga suhtlemisel, see, kuidas ta oli ilmselgelt nendega lobisemist nautinud ja kui entusiastlikult inimesed talle vastanud olid.

Ja siis oli ta kohanud leedi pilku.

Giles raputas lõbustatult pead. Nende vahel oli välgatanud mingisugune kummalist laadi energia, mis oli ta sõna otseses mõttes järsult peatanud. Vaatamata inimeste trügimisele, läbisegi kostvatele häältele, kapjade trampimisele ja mööduvate kaarikute lõginale oli tal olnud naeruväärne tunne, nagu ei eksisteeriks maailmas peale nende kahe mitte midagi.

Ta ei mäletanud, et oleks lähemale kõndinud, ent äkki oli ta leedi Margareti kõrval, suutmata naeratust tagasi hoida, tundes kihku teda puudutada – kuigi tal oli lubatud vaid leedi kätt suruda.

Talle meenus vaevalt, mida ta oli leedi Margaretile öelnud nende vestluse ajal võõrastemajas, ja ta võis vaid loota, et see polnud täielik jaburdus. Talle meenus nende vestlusest vaid kaks väljapaistvat mõtet: leedi Margareti isa kiitis teda ja leedi ei kavatsenud George’iga abielluda.

Kergendus, mida ta viimase osas tundis, oli kindlasti liialdatud.

Talle ei meenunud, et oleks kunagi mõne daamiga nii võimsat ja vahetut sidet tundnud – ja tal polnud sellele ühtegi selgitust. Leedi Margaret polnud traditsioonilises mõttes iludus. Ta juuksed olid kastanpruunid, mitte kuldsed, ta oli pigem keskmisest pikem, nägu piklik, mitte ovaalne, lopsakate huulte ja kaunikujulise ninaga, mida katsid tedretähnid. Aga millegi tõttu nendes erksates rohelistes silmades oli löönud lõkkele füüsiline kirg, mis läks otse Gilesi kubemesse ja tõmbas teda selle naise poole nagu janust meest jaheda selge oja poole.

Kuigi Giles oli liiga kibedalt teadlik ema saatusest, et kunagi elumeheks hakata, oli ta vaevalt kogenematu, ta oli nautinud omajagu diskreetseid suhteid, kuid olnud alati ettevaatlik, et daami kaitsta. Ta polnud mõni äsja ülikooli lõpetanud roheline noormees, kellelt kütkestav daam võiks jalad alt lüüa.

Ta ei osanud lühidalt öelda, mis teda leedi Margareti juures nii põhjalikult rabanud oli.

Ta teadis, et otsib naise uuesti üles, kui ka vaid selleks, et näha, kas ootamatu reaktsioon ka teist korda ilmneb. Või juhtub nii, et lähemal tutvusel ei tundu leedi Margareti veetlus enam sugugi märkimisväärsem kui iga teise kauni ja intelligentse daami oma.

Ta peatus hetkeks, kortsutades kulmu. Kuigi leedi Margaret oli rõhutatult suhet eitanud, pidi ajalehtede hinnang tema ja George’i võimaliku abiellumise kohta millelgi põhinema – väga võimalik, et poolvenna sõnadel. Tähtsasse poliitilisse perekonda abiellumine oleks just üks neist asjust, mida George näeks mõistliku sammuna karjääriredelil valitsusjuhi ametikoha poole, mida ta ihkas.

Auhinnakana, mida ta vahetuskaubana oma kanalasse panna soovib. Giles meenutas itsitades neid sõnu. Leedi Margaret vääris kindlasti enamat.

Kui suhtlemine naisega, keda George ehk enda omaks pidas, põhjustab probleeme, siis olgu nii. Selle võluva daami jahtimine sõltub vaid tema – ja naise – soovidest.