Читать книгу Aja müra - Julian Barnes - Страница 5

Ta teadis vaid, et see on kõige halvem aeg.

Ta oli seisnud lifti juures kolm tundi. Ta suitsetas viiendat sigaretti ja ta mõtted rübelesid sihitult siia-sinna.

Näod, nimed, mälestused. Lõigatud turbapätsi raskus, mis kätt allapoole venitab. Rootsi veelinnud vilksatamas pea kohal. Päevalillepõllud. Nelgiõli lõhn. Tenniseväljakult tuleva Nita soe, mahe hõng. Higipiisad meelekohtade suunas taanduval juuksepiiril. Näod, nimed. Ka surnute näod ja nimed.

Ta oleks võinud korterist tooli tuua. Aga närvid oleksid teda igal juhul püsti hoidnud. Ja see oleks kahtlemata veider paistnud, kui ta oleks lifti oodates toolil istunud.

Tema olukord oli tulnud nagu välk selgest taevast, ja oli ometi täiesti loogiline. Nagu kogu elu. Nagu suguiha näiteks. Ka see tuli nagu välk selgest taevast ja oli täiesti loogiline.

Ta püüdis mõtteid Nita juures hoida, kuid meel ei kuulanud sõna. Otsekui porikärbes oli see, lärmakas ja valimatu. Muidugi laskus see Tanjale. Ja sumises siis tolle tüdruku, tolle Rozalia poole. Kas ta punastas tüdruku peale mõeldes või tundis selle perversse vahejuhtumi üle salajast uhkust?

Marssali eestkoste – ka see oli tulnud nagu välk selgest taevast, ja olnud täiesti loogiline. Kas võiks sedasama öelda marssali saatuse kohta?

Jurgenseni lahke, habemega nägu; ja koos sellega mälestus ema sõrmede järsust vihasest survest tema randme ümber. Ja tema isa, heasüdamlik, armastusväärne, ebapraktiline isa, kes seisab klaveri juures ja laulab: „Tühjaks jäi ammu siin krüsanteem aiateel.”^[1.]

Helide kakofoonia peas. Isa hääl, valsid ja polkad, mida ta oli mänginud, kui Nita südant püüdis võita, tehasesireeni neli huilatust fisnoodil, koerte haukumine, mis lämmatab ebakindla fagoti, löök- ja vaskpillide märul valitsuse terasplaatidega vooderdatud looži all. Need helid katkestas tõelise maailma hääl: lifti masinavärgi ootamatu võrin ja korisemine. Nüüd oli tema jalg see, mis rübelema kippus, paisates ümber väikese kohvri, mille ta oli vastu säärt toetanud. Ta ootas, meel äkki mälestustest tühi, pilgeni hirmu täis. Siis peatus lift kusagil allpool ja tema keha kuulas taas sõna. Ta tõstis kohvrikese üles ja tundis, kuidas selle sisu vaikselt paigast nihkus. Mis tõi talle meelde loo Prokofjevi pidžaamast.

Ei, mitte nagu porikärbes. Pigem nagu Anapa sääsk. Ikka leiab koha, kust verd imeda.

Ta oli siin seistes arvanud, et on oma mõtete peremees. Ent öösel, üksinduses, tundus hoopis, et mõtted on tema peremehed. Tõepoolest – ja pole pääsu saatusest,^[2.] nagu luuletaja meile kinnitab. Ega omaenda mõtetest.

Talle meenus valu ööl enne seda, kui tal pimesoolt opereeriti. Ta oli oksendanud kakskümmend kaks korda, paisanud meditsiiniõele näkku kõik sõimusõnad, mida ta teadis, siis palunud sõpra, et see tooks miilitsa, kes ta maha laseks ja valule lõpu teeks. Las tuleb siia, laseb mu maha ja teeb valule lõpu, oli ta anunud. Aga sõber oli keeldunud aitamast.

Nüüd polnud tal vaja ei sõpra ega miilitsat. Vabatahtlikke leidus niigi küll.

See kõik oli alanud ühel täiesti konkreetsel hetkel, ütles ta meelele, 1936. aasta 28. jaanuari hommikul Arhangelski raudteejaamas. Ei, sai ta vastuseks, miski ei alga lihtsalt niisama, ühel kindlal hetkel ja ühes kindlas kohas. See kõik algas paljudes paikades, palju kordi, mõneti juba enne sinu sündi, välismaal ja teiste mõtetes.

Ja hiljem, mis iganes järgmiseks ka ei juhtu, läheb kõik ikka samamoodi edasi, teistes paikades ja teiste mõtetes.

Ta mõtles paberossidest: Kazbeki, Belomori, Hertsegovina Flori pakkidest. Mehest, kes pudistas oma piipu tosina paberossi tubaka, jättes lauale papptorukeste ja suitsupaberite virvarri.

Kas oleks veel nii hilises staadiumis võimalik asja parandada, endiseks muuta, ümber pöörata? Ta teadis vastust – kuidas oligi arst öelnud Gogoli „Ninas” nina tagasipaneku kohta: „Muidugi, paigale panna ju saab, ma oleksin kasvõi praegu ta teil kohale pannud; kuid uskuge, see oleks teile ainult halvem.”^[3.]

Ta mõtles Zakrevskist ja Suurest Majast, ja sellest, kes võis seal nüüd Zakrevski asemel olla. Zakrevskitest polnud puudust, mitte selles maailmas siin, sel kujul, nagu see kokku oli pandud. Võib-olla siis, kui jõutakse paradiisi, umbes täpselt 200 000 000 000 aasta pärast, pole Zakrevskite olemasolu enam vajalik.

Hetkiti keeldus tema meel toimuvat uskumast. Seda ei või olla, sest seda ei või kuidagi olla, nagu ütles major, kui nägi kaelkirjakut. Aga võis küll, ja oli küll.

Saatus. Lihtsalt uhke sõna selle kohta, mille vastu sa kuidagi ei saa. Kui elu ütles: „Ja niisiis,” siis sa noogutasid ja nimetasid seda saatuseks. Ja niisiis oli tema saatus olnud saada nimeks Dmitri Dmitrijevitš. Selle vastu ei saanud midagi teha. Muidugi ei mäletanud ta omaenda ristimist, kuid tal polnud põhjust kahelda, et lugu vastab tõele. Perekond oli kogunenud isa kabinetti kaasaskantava ristimisvaagna ümber. Saabus preester ja küsis, mis nime nad kavatsevad vastsündinule panna. Jaroslav, olid nad vastanud. Jaroslav? Preestrile see ei meeldinud. Ta ütles, et see on väga ebatavaline nimi. Ta ütles, et ebatavalise nimega lapsi kiusatakse ja narritakse koolis: ei, Jaroslav ei saa nad poisile nimeks panna. Ema ja isa, niisugusest otsekohesest vastupanust kohutatud, ei tahtnud samas preestrit pahandada. Mis nime te siis pakute? küsisid nad. Pange talle mõni tavaline nimi, ütles preester: näiteks Dmitri. Isa sõnas, et tema nimi on juba Dmitri ning et Jaroslav Dmitrijevitš kõlab palju paremini kui Dmitri Dmitrijevitš. Aga preester polnud nõus. Ja nii sai temast Dmitri Dmitrijevitš.

Mis tähtsust oli nimel? Ta oli sündinud Sankt-Peterburgis, veetnud lapsepõlve Petrogradis, saanud täiskasvanuks Leningradis. Või Sankt-Leninsburgis, nagu talle mõnikord meeldis seda linna nimetada. Mis tähtsust oli nimel?

Ta oli kolmekümne ühe aastane. Tema naine Nita lamas paari meetri kaugusel, tütar Galina ema kõrval. Galja oli aastane. Hiljuti oli paistnud, et tema ellu saabub püsivus. Asjade see külg polnud tema jaoks kunagi sujuv ega lihtne olnud. Teda valdasid tugevad tunded, kuid ta polnud kunagi õppinud neid väljendama. Isegi jalgpallivõistlusel tõstis ta harva kisa ja kaotas enesevalitsuse nagu kõik teised; ta piirdus tasaste märkustega mängijate võimekuse või selle puudumise kohta. Mõned pidasid seda tüüpilise leningradlase kurguni kinninööbitud ametlikkuseks, kuid selle pinnal – või selle pinna all – teadis ta, et on uje ja murelik inimene. Ja suhetes naistega, kui ta oma ujedusest üle sai, vankus ta jabura innu ja sügavusse sööstva meeleheite vahel. Tundus, nagu oleks tema metronoom alati valesti tiksuma seatud.

Ja ikkagi, ometi, oli tema elu lõpuks saavutanud teatava korrapära ja õige rütmi. Ainult et nüüd oli kõik muidugi taas paigast ära. Paigast ära – see oli rohkem kui eufemism.

Kohvrike reisikraamiga meenutas talle, kuidas ta kord oli püüdnud kodust põgeneda. Kui vana oli ta siis olnud? Võib-olla seitse või kaheksa. Ja kas tal oli kohvrike kaasas olnud? Tõenäoliselt mitte – ema nördimus ei jätnud selleks aega. See juhtus ühel suvel Irinovkas, kus tema isa oli töötanud mõisavalitsejana. Jurgensen oli mõisa töömees. Kes tegi asju ja parandas asju, kes lahendas muresid viisil, millest laps sai aru. Kes kunagi ei käskinud tal midagi teha, vaid laskis lihtsalt vaadata, kuidas puutükist saab pistoda või vile. Kes ulatas talle tüki äsja lõigatud turvast ja laskis tal seda nuusutada.

Ta oli Jurgensenisse väga kiindunud. Nii et kui miski talle meeltmööda polnud, mida tihti juhtus, ütles ta ikka: „Olgu siis pealegi, ma lähen Jurgenseni juurde elama.” Ühel hommikul, ise veel voodis, oli ta selle ähvarduse või lubadusega lagedale tulnud – sel päeval esimest korda. Aga ühest korrast oli tema emale küll. Pane riidesse ja ma viin su sinna, oli ta vastanud. Ta oli ema sõnast kinni hakanud – ei, pakkimiseks polnud aega jäänud –, Sofja Vassiljevna oli tal kindlalt randmest haaranud ning nad olid hakanud üle välja sinnapoole minema, kus elas Jurgensen. Algul oli ta südilt oma ähvarduse juurde jäänud ja väärikalt ema kõrval rühkinud. Ent tasapisi hakkas ta jalgu järel vedama, ja ranne, siis juba käsi, püüdis ema haardest välja libiseda. Tookord oli ta mõelnud, et tema ise tõmbab oma kätt ära, kuid nüüd pidi ta tunnistama, et ema oli temast lahti lasknud, sõrmhaaval, kuni ta oli vaba. Vaba mitte selleks, et elada koos Jurgenseniga, vaid vaba plehku panema – nutma puhkema ja koju jooksma.

Käed, riivavad käed, kahmavad käed. Lapsena oli ta kartnud surnuid – kartnud, et nad tõusevad hauast ja haaravad temast kinni, tirivad ta endaga kaasa külma musta mulla alla, mis tema suu ja silmad ummistaks. See hirm oli pisitasa hajunud, sest elavate käed olid osutunud kohutavamaks. Petrogradi prostituutidel polnud leidunud vähimatki austust tema nooruse ja süütuse vastu. Mida raskemad ajad, seda ahnemalt krabavad käed. Need sirutusid haarama tema riista, tema leiba, sõpru, perekonda, elatist, eksistentsi. Nii nagu prostituute, oli ta kartnud ka majahoidjaid. Ja politseinikke, kuidas need ennast ka ei nimetanud.

Ent oli ka vastupidine hirm: väljalibisemine käte vahelt, mis teda kaitsesid.

Marssal Tuhhatševski oli teda kaitsnud. Palju aastaid. Kuni päevani, mil ta oli näinud higipiisku piki marssali juuksepiiri alla marssimas. Suur valge taskurätt oli vabisenud ja tupsutanud, ning tema oli teadnud, et enam ei ole ta kaitstud.

Marssal oli kõige erudeeritum inimene, keda ta eales oli kohanud. Ta oli Venemaa kõige kuulsam lahingustrateeg: ajalehed nimetasid teda Punaseks Napoleoniks. Ka oli ta muusikasõber ja asjaarmastaja viiulimeister; avala, küsimusi esitava vaimuga mees, kellele pakkus mõnu lahata romaane. Kümne aasta jooksul, mil ta Tuhhatševskit oli tundnud, oli ta tihti näinud teda marssalimundris läbi Moskva ja Leningradi tuhisemas, pooleldi töiselt, pooleldi mänglevalt, põimides poliitikat naudingutega; vestlemas ja vaidlemas, söömas ja joomas, innukalt mõista andmas, et talle on silma jäänud mõni baleriin. Talle meeldis jutustada, kuidas prantslased olid kord õpetanud teda niimoodi šampanjat jooma, et pohmelust ei tekiks.

*

Tema ise ei tunneks eales säärast eluisu. Tal puudus selleks enesekindlus, võib-olla ka huvi. Talle ei meeldinud keerukad road, ja napsud hakkasid kergesti pähe. Kunagi, kui ta veel tudeng oli, kui kõik ümber mõeldi ja ümber tehti, enne kui Partei täielikult võimu haaras, oli ta nagu suurem osa tudengeid väitnud, et tema eruditsioon ulatub teadmistest kaugemale. Näiteks tuli ümber mõelda kõik seksisse puutuv – nüüd, kui vanad kombed olid igaveseks kadunud – ja keegi oli lagedale tulnud „klaasi vee” teooriaga. Seksuaalakt, väitsid noored kõiketeadjad, on just nagu klaasi vee joomine: kui janu on, siis joo, ja kui on iha, siis seksi.

Ja pealegi oli tollal tema ellu juba astunud Tanja.

Kuna tal oli kombeks alatasa teatada oma kavatsusest Jurgenseni juurde elama minna, oletasid vanemad tõenäoliselt, et teda ärritavad perekonna – või lapsepõlve kui niisuguse – piirangud. Kui ta nüüd sellele mõtles, siis polnud ta selles kindel. Nende Irinovka mõisa suvemaja juures oli olnud midagi veidrat – midagi sügavalt võõritist. Nagu laps ikka, oli ta oletanud, et asjad on korras, kuni keegi vastupidist ei väitnud. Nii oli ta alles hiljem, kui kuulis täiskasvanuid asja arutamas ja naermas, taibanud, kui viltu ja imelik seal majas kõik on. Toad olid tohutu suured, aga aknad väga väikesed. Nii võis viiekümne ruutmeetri suurusel toal olla üksainus pisike aken. Täiskasvanud arvasid, et küllap olid ehitajad mõõdud segi ajanud, sentimeetrite asemel meetrid arvestanud ja vastupidi. Ent üldmulje, kui ta seda kord tabanud oli, tekitas poisis ohutunnet. Otsekui oleks maja valmis kõige mustemateks unenägudeks. Võibolla just selle eest oli ta põgenenud.

Ära viima tuldi alati keset ööd. Ja niisiis, selle asemel et lasta end pidžaama väel korterist välja tirida või olla sunnitud mõne põlgliku NKVD töötaja kiretu pilgu all riietuma, otsustas ta minna voodisse täies riides, lamada teki peal, kohvrike juba pakituna voodi kõrval põrandal. Ta sai vaevu sõba silmale ja lamas seal, kujutledes kõige hirmsamat, mida inimene kujutleda võib. Tema rahutus ei lasknud ka Nital magada. Mõlemad lamasid ja teesklesid; teesklesid ka seda, et ei kuule ega haista teise hirmu. Üks unetuse kõige visamaid painajaid oli kujutelm, et NKVD võtab Galja kinni ja saadab ta – kui hästi läheb – kuhugi rahvavaenlaste lastele mõeldud erilastekodusse. Kus talle antakse uus nimi ja uus iseloom; kus temast saab eeskujulik Nõukogude kodanik, väike päevalill, kes tõstab näo suure, end Staliniks nimetava päikese poole. Seepärast oligi ta ette pannud, et veedab need möödapääsmatult unetud tunnid trepimademel lifti juures. Nita nõudis vankumatult, et selle öö, mis võib jääda nende viimaseks, peaksid nad veetma koos, külg külje kõrval. Aga see oli üks neid väheseid vaidlusi, milles tema jäi peale. Esimesel ööl lifti juures valvates oli ta otsustanud mitte suitsetada. Tema kohvrikeses oli kolm pakki Kazbekki, ja neid läheb tal vaja, kui ülekuulamine peale hakkab. Ja vangistus, kui see peaks järgnema. Kahel esimesel ööl pidas ta sellest otsusest kinni. Ja siis ta taipas: mis siis, kui paberossid konfiskeeritakse niipea, kui ta Suurde Majja jõuab? Ja mis siis, kui ei tulegi ülekuulamist või tuleb vaid õige põgus? Võib-olla pannakse talle lihtsalt paberileht ette ja kästakse alla kirjutada. Mis siis, kui … edasi ta mõte ei läinud. Aga kõigil neil juhtudel läheksid suitsud raisku.

Ja niisiis ei leidnud ta mingit põhjust mitte suitsetada.

Ja niisiis ta suitsetas.

Ta silmitses Kazbekki oma sõrmede vahel. Malko oli kunagi poolehoiuga, isegi imetleval toonil märkinud, et tal on väikesed ja „ebapianistilikud” käed. Ka oli Malko talle, seda juba ilma imetluseta, öelnud, et ta ei harjuta piisavalt. Kõik olenes sellest, mida „piisava” all mõeldi. Ta harjutas nii palju, nagu tarvis oli. Malko jäägu oma partituuri ja dirigendikepikese juurde.

Ta oli olnud kuueteistkümneaastane, Krimmis sanatooriumis, toibumas tuberkuloosist. Tanja ja tema olid ühevanused, ja neil oli täpselt sama sünnikuupäev, ühe väikese erinevusega: tema oli sündinud 25. septembril uue kalendri järgi, Tanja aga 25. septembril vana kalendri järgi. See peaaegu täielik sünkroonsus toetas nende suhet või kui teiste sõnadega öelda, olid nad teineteisele loodud. Tatjana Glivenko oma lühikeseks lõigatud juustega, sama elujanune kui ta ise. See oli esimene armastus kogu oma näivas lihtsuses ja kogu oma saatuslikkuses. Poisi õde Marusja, kes oli talle valvuriks kaasa pandud, rääkis kõik emale ära. Järgmise postiga saabunud kirjas hoiatas Sofja Vassiljevna oma poega selle tundmatu tüdruku eest, suhte eest – kui aus olla, siis igasuguste suhete eest. Vastuseks oli tema kuueteistkümneaastasele iseloomuliku ülespuhutusega selgitanud emale vabaarmastuse põhimõtteid. Et kõigil peab olema vabadus armastada, nii nagu nad tahavad; et ihulik armastus on üürike; et sugude vahel valitseb täielik võrdsus; et abielu kui institutsioon tuleks ära kaotada, ent kui see tegelikkuses siiski alles jääb, siis on naisel, kui ta seda soovima peaks, sama suur õigus armulugudele nagu mehel ja kui naine lahutust peaks tahtma, tuleb mehel sellega nõustuda ja süü enda peale võtta; ning et selle kõige juures ja kõigest sellest hoolimata lapsed jäävad pühaks.

Ema polnud vastanud tema üleolevatele ja silmakirjalikele selgitustele elu kohta. Kummatigi pidid tema ja Tanja teed lahku minema peaaegu kohe pärast seda, kui nad olid kohtunud. Tanja pöördus tagasi Moskvasse, tema koos Marusjaga Petrogradi. Ent ta kirjutas Tanjale vahetpidamata; nad käisid teineteisel külas; ta pühendas Tanjale oma esimese klaveritrio. Ema pani seda kõike endiselt pahaks. Ja siis, kolm aastat hiljem, veetsid nad lõpuks kolm nädalat Kaukaasias. Mõlemad olid üheksateistkümnesed ja üksi, ta oli äsja Harkovis kontsertide andmisega kolmsada rubla teeninud. Need nädalad kahekesi Anapas … kui kauged need tundusid. Ja kui kauged need olid – rohkem kui kolmandik elu lahutas teda nendest. Ja niisiis, see kõik oli alanud just täpselt 1936. aasta 28. jaanuari hommikul Arhangelskis. Teda oli kutsutud esitama tema Esimest klaverikontserti koos kohaliku orkestriga Viktor Kubatski juhatusel; kahekesi olid nad mänginud ka tema uut tšellosonaati. See oli hästi läinud. Järgmisel hommikul läks ta raudteejaama, et Pravda osta. Ta oli heitnud põgusa pilgu esiküljele ning siirdunud siis kahe järgmise juurde. See oli, nagu tal hiljem kombeks oli öelda, tema elu kõige meeldejäävam päev. Ja kuupäev, millest peale ta hakkas märkima iga järgnenud aastat kuni surmani.

Ainult et – vaidles tema meel kangekaelselt vastu – miski ei alga nii täpselt määratletud hetkel, mitte kunagi. See algas mitmes paigas, ja nii mõnegi mõtetes. Tegelikuks lähtepunktiks võis olla tema kuulsus. Või tema ooper. Või siis võis see olla Stalin, kes eksimatuna oli järelikult kõige eest vastutav. Või oli põhjus hoopis lihtne, näiteks orkestri paigutus. Tõepoolest, see oleks ehk lõppkokkuvõttes parim vaatenurk: heliloojale saab osaks hukkamõist ja alandus, hiljem vahistamine ja mahalaskmine, ja kõiges on süüdi orkestri paigutus. Kui kõik algas kusagil mujal ja teiste mõtetes, siis võiks ta ehk süüdistada Shakespeare’i selles, et too oli kirjutanud „Macbethi”. Või Leskovi, kes oli venestanud selle „Mtsenski maakonna leedi Macbethiks”. Ei, ei midagi säärast. See oli ilmselgelt tema enda süü, tema oli kirjutanud solvava teose. Ooperi süü seisnes selles, et see oli olnud sedavõrd edukas – kodu- ja välismaal –, et äratas Kremli uudishimu. See oli Stalini süü, kes ilmselt oli tagant õhutanud ja heaks kiitnud Pravda juhtkirja, võib-olla selle koguni ise kirjutanud – grammatikavigade ohtrus lubas oletada sulge, mille eksitusi ei tohtinud eales parandada. Samuti oli Stalini süü, et too end üleüldse kunstide patrooniks ja sel alal asjatundjaks pidas. Oli teada, et ta ei jäta vahele ühtki „Boriss Godunovi” etendust Suures Teatris. Peaaegu sama elavat huvi tundis ta „Vürst Igori” ja Rimski-Korsakovi „Sadko” vastu. Miks ei pidanuks Stalin tahtma kuulda uut paljukiidetud ooperit „Mtsenski maakonna leedi Macbeth”?

Niisiis anti heliloojale käsk olla kohal oma teose esitusel 26. jaanuaril 1936. Etendusele pidid tulema seltsimees Stalin ning ka seltsimehed Molotov, Mikojan ja Ždanov. Nad asusid oma kohtadele valitsuse loožis. Mis õnnetul kombel asetses otse löökriistade ja vaskpillide kohal. Pillirühmade kohal, mida „Mtsenski maakonna leedi Macbethi” partituur mitte mingil moel ei manitsenud vaoshoitud või tausta sulanduvale käitumisele.

Ta mäletas, kuidas ta lavastaja loožist, kus oli tema koht, oli saatnud pilke valitsuse looži poole. Stalin oli peidus väikese kardina taga, puuduva kohaloluna, mille poole teised väljapaistvad seltsimehed aeg-ajalt lipitsevalt pöördusid, teades, et neidki jälgitakse. Asjaolusid arvestades olid nii dirigent kui ka orkester põhjendatult ärevil. Pärast Katerina pulmadele eelnenud vaheaega võtsid puu- ja vaskpuhkpillid äkitselt nõuks mängida valjemini, kui tal partituuris seisis. Ja pärast seda oleks otsekui viirus kõikidesse pillirühmadesse levinud. Kui dirigent seda märkaski, oli ta võimetu. Üha valjemini mängis orkester; ja iga kord, kui löök- ja vaskpillid nende all fortissimo möiratasid – nii valjusti, et aknaruudud võinuksid kildudeks puruneda –, judistasid seltsimehed Mikojan ja Ždanov end teatraalselt, pöördusid kardinataguse kogu poole ja tegid mõne pilkava märkuse. Kui publik neljanda vaatuse algul pilgu üles valitsuse looži poole heitis, nägid kõik, et see on tühi.

Pärast etendust võttis ta oma kohvrikese ja läks otseteed Põhjavaksalisse, et jõuda Arhangelski rongile. Talle meenus, et valitsuse looži on spetsiaalselt terasplaatidega tugevdatud, kaitsmaks selles istujaid mõrvakatsete eest. Aga lavastaja loožil sellist kaitset polnud. Ta polnud veel kolmekümnenegi ja tema naine oli viiendat kuud rase.

1936: tal oli alati olnud eelarvamus liigaastate suhtes. Nagu paljud inimesed, uskus temagi, et need toovad õnnetust.

Lifti masinavärk tegi taas häält. Saanud aru, et lift on möödunud neljandast korrusest, võttis ta kohvrikese kätte ja surus vastu külge. Ta ootas uste avanemist, mundrit, mõistvat noogutust, seejärel temani jõudvaid väljasirutatud käsi, randme ümber klammerduvat rusikat. Mis oleks täiesti ülearune, arvestades tema indu nendega kaasa minna, juhtida nad eemale oma elupaigast, oma naisest ja lapsest.

Siis avanesid lifti uksed ja välja astus naaber, teistsuguse mõistva noogutusega, mis oli koolitatud täiesti ilmetuks – see ei reetnud üllatust, et ta kavatseb nii hilisel tunnil välja minna. Ta kallutas vastuseks pead, astus lifti, vajutas suvalisele nupule, sõitis mõne korruse jagu allapoole, ootas paar minutit ja sõitis siis tagasi üles viiendale korrusele, kus ta väljus, et jätkata oma valvet. Seda oli varemgi juhtunud, ja kõik oli käinud samamoodi. Sõnagi ei vahetatud, sest sõnad olid ohtlikud. Võis peaaegu arvata, et ta näeb välja nagu mees, kelle tema naine on alandaval kombel välja visanud, ja nii ööst öösse; või mees, kes otsusejõuetult üritab naist maha jätta, ööst öösse, alati naastes. Ent tõenäoliselt nägi ta välja täpselt sellena, kes ta oli: mehena nagu sajad teised terves linnas, kes ööst öösse ootasid vahistamist.

*

Aastate eest, mitu eluiga tagasi, Irkutski aadlipreilide instituudi õpilasena, oli tema ema koos kahe teise tüdrukuga tantsinud tulevase Nikolai Teise, toonase tsareevitši ees masurkat ooperist „Ivan Sussanin” ehk „Elu tsaari eest”. Glinka ooper polnud Nõukogude Liidus mõistagi lavastamiskõlbulik, kuigi selle teema – moraalselt õpetlik lugu vaesest talupojast, kes ohverdas suure juhi eest oma elu – oleks võinud Stalinile meelepärane olla. „Tants tsaarile” – ta küsis endalt, kas Zakrevski võiks sellest midagi teada. Vanasti võis juhtuda, et lastel tuli tasuda isa või isegi ema pattude eest. Nüüd, maailma kõige arenenumas ühiskonnas, võisid laste pattude eest kannatada vanemad koos onude, tädide, nõbude, hõimlaste, kolleegide ja sõpradega ning koguni mehega, kes kell kolm öösel liftist väljudes juhtus sulle mõtlematult naeratama. Kättetasumise süsteem oli tublisti täienenud ning ulatus hoopis kaugemale kui vanadel aegadel.

Tema vanemate abielus oli ema olnud juhtiv jõud, täpselt nagu Nina Vassiljevna oli juhtiv jõud nende abielus. Tema isa Dmitri Boleslavovitš oli olnud leebe, eluvõõras mees, kes tegi kõvasti tööd ja andis palga naise kätte, jättes endale ainult natuke tubaka ostmiseks. Tal oli ilus tenorihääl ning ta mängis vahel mõne sõbraga neljal käel klaverit. Ta laulis ikka vanu romansse, nagu näiteks „Ei, mitte sind ei imetle ma nii”^[4.] ja „Tühjaks jäi ammu siin krüsanteem aiateel”. Teda vaimustasid mänguasjad, mängud ja kriminaalromaanid. Ta võis tundide kaupa lõbustada end mõne uutmoodi välgumihkli või traatviguriga. Ta ei lähenenud elule otsejoones. Ta laskis teha erilise kummitempli, nii et tema raamatukogu iga eksemplari kirjasid lillad sõnad: „See raamat on varastatud D. B. Šostakovitšilt”.

Üks loomeprotsessi uurimisega tegelev psühhiaater oli talle kunagi Dmitri Boleslavovitši kohta küsimusi esitanud. Ta oli vastanud, et tema isa oli „igati normaalne inimene”. Selle fraasi taga polnud üleolekut: olla normaalne inimene ja ärgata igal hommikul, naeratus näol, oli kadestamisväärne võime. Ka oli tema isa surnud noorelt – hilistes neljakümnendates. See oli olnud katastroof perekonnale ja kõigile teistele, kes teda armastasid, aga võib-olla mitte Dmitri Boleslavovitšile enesele. Kui ta oleks veidi kauem elanud, oleks ta pealt näinud, kuidas revolutsioon kibestub, paranoiliseks ja lihasööjaks muutub. Mitte et isa oleks revolutsiooni vastu erilist huvi tundnud. Seegi oli olnud üks tema tugevatest külgedest.

Tema surm oli lese jätnud sissetulekuta, kahe tütre ja muusikaliselt arengult varaküpse pojaga. Et neid ülal pidada, oli Sofja Vassiljevna teinud lihtsat tööd. Ta töötas masinakirjutajana kaalude ja mõõtude palatis ja andis leiva eest klaveritunde. Mõnikord mõtles poeg, et kogu tema murelikkus ja äng on alguse saanud just isa surmast. Ent ta eelistas seda mitte uskuda, sest see oleks olnud peaaegu nagu Dmitri Boleslavovitši süüdistamine. Nii et ehk oli tõele lähemal öelda, et tollest hetkest olid tema mured kahekordistunud. Kui palju kordi oli ta nõustuvalt noogutanud sünktõsise üleskutse peale: „Nüüd pead sina olema perekonna pea.” Need sõnad olid pannud tema õlgadele ootuste ja kohusetunde koorma, mida ta polnud suuteline kandma. Ja tema tervis oli alati olnud nõrk: liigagi tuttavad olid talle arsti kompivad käed, koputused ja kuulamine, sond, nuga, sanatoorium. Ta ootas üha, et tõotatud mehelikkus temas kuju võtaks. Ent ta teadis ka, et teda on kerge eksitada; samuti oli ta pigem isemeelne kui järjekindel. Sellepärast polnudki tal õnnestunud Jurgenseni juurde kolida.