Читать книгу Belgravia - Julian Fellowes - Страница 5

Tõld peatus. Tundus, nagu oleks ta alles äsja peale roninud. Teekond Eatoni väljakult Belgrave’i väljakule oli nii lühike, et polnud õieti tarvidust selleks tõlda ette ajada, ja kui ta oleks oma tahtmist saanud, oleks ta jala tulnud. Kuid otse loomulikult ei saanud ta sellistes asjades oma tahtmist. Mitte kunagi. Hetke pärast oli ratsakutsar sadulast maas ja uks lahti. Kutsar sirutas käe, et pakkuda talle tuge tõllaastmetel kõõlumise ajaks. Anne hingas närvide rahustuseks sügavalt sisse ja ajas ennast sirgu. Teda ootav maja kuulus toredate klassikaliste „pulmatortide” kilda. Hiljuti rajatud Belgraviasse oli selliseid viimase paarikümne aastaga kerkinud hulgaliselt, kuid seesinane sisaldas Anne Trenchardi jaoks mõne saladuse. Ta abikaasa oli viimase veerandsajandi kulutanud nende eramute ehituseks, moodustades neist väljakuid ja avenüüsid ja kaartänavaid, et majutada 19. sajandi Inglismaa rikkureid, töötades selle juures koos vendade Cubittidega ning pannes sellesse kogu oma varanduse.

Enne teda sisenes hoonesse kaks naist ja uksehoidja jäi ust lahti hoides ootama. Tal ei tarvitsenud teha muud kui kõndida trepist üles koopataolisse halli, kus ootas teenijatüdruk, et võtta tema õlarätt, kuid kübara jättis Anne kindlalt pähe. Ta oli juba harjunud, et teda kutsusid külla inimesed, keda ta vaevalt tundis, ja tänane päev ei olnud erand. Tema võõrustajanna äi, kadunud Bedfordi hertsog, oli olnud Cubittide klient ning Anne’i mees James oli talle Russelli ja Tavistocki väljakul palju töid teinud. Tõsi, noil päevil armastas James teha nägu, nagu oleks ta vaid härrasmees, kes on juhuslikult Cubittide büroosse sattunud, ja mõnikord see toimis. Ta oli hertsogi ja tema poja, lord Tavistockiga edukalt sõbraks või vähemalt heaks tuttavaks saanud. Viimase naine leedi Tavistock oli aga alati olnud tähtis tagatoafiguur, kelle teine eluliin kulges noore kuninganna^[1.] siseringi õuedaamina; nad olid Anne’iga aastate jooksul vahetanud vaevalt rohkem kui mõne viisakusväljendi, kuid Jamesi arvates sellest piisas, et edasi minna. Kui vana hertsog suri ja noor hertsog Russellide Londoni kinnisvara edasiarendamiseks Jamesi abi vajas, poetas see vihje, et Anne’ile meeldiks teada saada, mida kujutab endast hertsoginna paljuräägitud uudisasi, „pärastlõunane tee”, ja kohe tuli ka kutse.

Ei saanud öelda, nagu oleks Anne Trenchard oma mehe sotsiaalset mägironimist lausa tauninud. Vähemalt oli ta sellega harjunud. Ta nägi, millist rahuldust see mehele pakkus – või õieti, millist rahuldust see mehele enda arust pakkus –, ega hakanud viimase unistusi halvustama. Ta lihtsalt ei jaganud neid põrmugi rohkem kui peaaegu kolmekümne aasta eest Brüsselis. Anne teadis hästi, et naised, kes teda külla kutsusid, tegid seda oma meeste käsul, ja et käsk anti juhul, kui James sai kellelegi kasulik olla. Jagades kallihinnalisi kutseid ballidele, lõunasöökidele, õhtusöökidele ja nüüd sellele „teejoomisele”, kasutasid nad tema tänulikkust omaenda hüvanguks, kuni Anne mõistis – James vist mitte –, et nad valitsevad tema meest viimase snobismi kaudu. Abikaasa oli rauad suhu võtnud ja andnud ohjad inimestele, kes temast ei hoolinud, tundes huvi vaid kasu vastu, mille juurde ta võis neid juhatada. Kõige selle juures oli Anne’i tööks neli või viis korda päevas riideid vahetada, istuda suurtes võõrastetubades koos mitte eriti külalislahkete võõrustajatega, ja tagasi koju tulla. Ta oli sellise eluga ära harjunud. Teda ei ehmatanud enam teenrid ega iga aastaga aina külluslikumaks muutuv luksus, kuid need ei avaldanud talle ka mingit muljet. Ta nägi seda eluviisi, nagu see oli: erinev moodus mingite asjade tegemiseks. Vaikselt ohates ronis ta üles mööda suurt, kullatud käsipuuga treppi, pea kohal kõrgumas võõrustajanna elusuuruses portree, mille oli regendiajastu^[2.] stiilis maalinud Thomas Lawrence. Anne mõtles, kas see on Londoni külalistele muljet avaldama mõeldud koopia, samal ajal kui originaal asub rõõmsalt ja turvaliselt Woburnis.

Ta jõudis mademele ja sisenes järjekordsesse, ootuspäraselt suurde võõrastetuppa, mis oli seekord drapeeritud helesinise damastiga ja kaunistatud maalitud lae ning kullatud ustega. Tugitoolides ja diivanitel istus hulk naisi, hoides käes alustassidel teetasse, mille üle nad aeg-ajalt kontrolli kaotasid. Nende seas olid ka mõned ülesmukitud ja ilmselt jõude elavad mehed, kes kaasa klatšisid. Üks neist tõstis Anne’i sisenedes äratundmises pea, kuid Anne märkas seltskonna ääremail tühja tooli ja suundus selle poole, möödudes teel vanaprouast, kes katsus kinni püüda võileivataldrikut, mis kippus parajasti libisema tema lopsakatesse seelikutesse, kui Anne selle kätte sai. Proua nägu lõi särama. „Hästi püütud.” Ta hammustas võileiba. „Mitte et mulle ei meeldiks väikest niknäkki, kooki ja teed võtta, et õhtusöögini vastu pidada, aga miks me ei võiks laua taga istuda?”

Anne oli oma toolini jõudnud ja naabri suhteliselt sõbralikke avasõnu arvesse võttes otsustas, et võib sellel istet võtta. „Ma arvan, mõte on selles, et siis me ei ole paigal. Võime kõik ringi liikuda ja rääkida, kellega meeldib.”

„Noh, minule meeldib teiega rääkida.”

Kohale tõttas küllaltki rahutu perenaine. „Proua Trenchard, kui kena teist, et läbi põikasite.” Sellest võis järeldada, et Anne’i ei eeldatud kauaks jäävat, ent tema jaoks polnud see uudis põrmugi halb.

„Mul on suur rõõm siin olla.”

„Kas te meid ei tutvustagi?” Seda ütles vanadaam, kelle Anne oli päästnud, kuid hertsoginna näitas üles ilmselt vastumeelsust oma kohuste täitmise suhtes. Siis naeratas ta mõrult, mõistes, et peab seda ometi tegema.

„Kas tohin teile tutvustada James Trenchardi abikaasat?” Anne noogutas ja jäi ootama.

„Leskhertsoginna Richmond.” Perenaine ütles need sõnad ääretu lõplikkusega, nagu peaksid need iga viimse kui kahtluse jäädavalt hajutama. Tekkis vaikus. Hertsoginna vaatas Anne’i poole, oodates sobivalt kohkunud vastust, kuid kuuldud nimi oli mõjunud külalisele peaaegu šokeerivalt, kui nostalgia- ja kurbuslainet šokiks võib nimetada. Enne kui Anne kuidagi olukorda päästa jõudis, jätkas perenaine. „Nüüd lubage mul teile tutvustada proua Carverit ja proua Shute’i.” Oli ilmne, et ta oli kohale kombineerinud buketi vähem säravaid daame, keda ta kavatses suurtest ja suurepärastest kenasti lahus hoida. Kuid vanadaam ei lasknud.

„Ära napsa teda veel ära. Ma tunnen proua Trenchardi.” Vanaproua kibrutas kulmu, uurides tähelepanelikult vastasistuja nägu.

Anne noogutas. „Teil on suurepärane mälu, hertsoginna, sest enda arvates olen ma tundmatuseni muutunud, kuid teil on õigus. Me oleme kohtunud. Ma käisin teie ballil. Brüsselis, enne Waterlood.”

Bedfordi hertsoginna ajas silmad suureks. „Te olite sellel kuulsal ballil, proua Trenchard?”

„Olin.”

„Aga ma arvasin, et te alles hiljuti ...” Ta sai viimasel hetkel pidama. „Pean minema vaatama, kas kõigil on olemas kõik, mis vaja. Palun vabandage mind.” Ta kiirustas minema, jättes kaks naabrit teineteist lähemalt uurima.

Lõpuks avas vana hertsoginna suu. „Ma mäletan teid hästi.”

„Kui see tõesti nii on, siis on see väga muljet avaldav.”

„Muidugi, me ju ei tundnud teineteist eriti, eks ole.” Anne tundis kortsus näos enda ees endiselt ära Brüsseli kuninganna, kes oli seal kunagi käsutanud omatahtsi.

„Ei, ei tundnud. Teil paluti mind ja mu abikaasat kutsuda ning minu meelest oli see teist väga lahke, et te meil tulla lubasite.”

„Mäletan. Minu kadunud õepoeg oli teie tütresse armunud.”

Anne noogutas. „Võimalik. Igal juhul mu tütar oli temasse kindlasti armunud.”

„Ei, ma usun, et poiss oli samuti. Olin selles tookord kindel. Meil oli hertsogiga pärast balli sel teemal põhjalik mõttevahetus.”

„Võib arvata, et oli.” Nad mõlemad teadsid väga hästi, millest jutt, kuid mis mõtet oli kõike seda nüüd enam üles soojendada?

„Peaksime jätma selle teema. Mu õde on seal. See kurvastaks teda, isegi kui nii palju aega on mööda läinud.” Anne heitis pilgu üle toa ja märkas seal väärikat daami, seljas lilla pitsiga kaetud hall siidkleit, kes ei paistnud palju vanem kui Anne ise. „Meil on vähem kui kümme aastat vahet, see on üllatav, ma tean.”

„Kas te rääkisite talle Sophiast?”

„See juhtus nii ammu. Mis tähtsust sel enam on? Meie mured surid koos mu õepojaga.” Ta vakatas, mõistes, et on ennast reetnud. „Kus on teie kaunis tütar nüüd? Sest nagu te näete, ma mäletan, et ta oli kaunitar. Mis temast on saanud?”

Anne võpatas sisemiselt. See teema tegi talle ikka veel haiget. „Sophia on surnud nagu lord Bellasiski.” Seda teavet edastades kasutas ta alati asjalikku ja käbedat tooni, et ära hoida tundepuhanguid, mida ta sõnad tavaliselt tekitama kippusid. „Vaid mõni kuu pärast balli.”

„Nii et ta ei abiellunud?”

„Ei. Ta ei abiellunud.”

„Tunnen kaasa. Naljakas küll, kuid ma mäletan teda selgelt. Kas teil on veel lapsi?”

„Jaa. Poeg Oliver, kuid ...” Nüüd oli Anne’i kord vahele jääda.

„Kuid Sophia oli teie lemmiklaps.”

Anne ohkas. See valu ei vähenenud, ükskõik kui palju aastaid mööda läks. „Ma tean, et tuleb endale sisendada, et armastame kõiki oma lapsi ühevõrra, aga see on raske.”

Hertsoginna kõkutas naerda. „Ma isegi ei proovi. Mõnesse oma lapsesse olen ma väga kiindunud, enamiku ülejäänutega üsnagi heal jalal, kuid kaks on sellised, keda ma lausa ei salli.”

„Kui palju teil neid on?”

„Neliteist.”

Anne naeratas. „Oh taevas. Richmondi hertsogkond võib muretu olla.” Vana hertsoginna naeris jälle. Kuid ta võttis Anne’i käe ja surus seda. Veider, aga ta ei olnud Anne’ile vastumeelt. Nad olid mõlemad selles ammuses loos oma positsioonile vastavat rolli mänginud. „Mäletan mõnd teie tütart tollest õhtust. Üks neist paistis Wellingtoni hertsogi suur lemmik olevat.”

„On praegugi. Georgiana. Nüüd on ta leedi de Ros, ent kui Wellington ei oleks juba abielus olnud, siis ma kahtlen, kas ta oleks jätnud juhust kasutamata. Pean nüüd minema. Olen liiga kauaks siia jäänud ja see maksab mulle kätte.” Ta ajas ennast kepi abil raskelt jalule. „Proua Trenchard, mulle meeldis meie jutuajamine, see oli kena meenutus põnevamatest aegadest. Kuid see vist ongi selle võta-kätte-pane-ärateejoomise suurim eelis. Võime minna siis, kui tahame.”

Enne lahkumist oli tal veel midagi öelda. „Kullake, ma soovin teile ja teie perekonnale kõike head. Ükskõik, kes millisel poolel kunagi oli.”

„Samad sõnad teilegi, hertsoginna.” Anne oli püsti tõusnud ja jälgis, kuidas muldvana peeriproua tasapisi ukse poole läks. Siis vaatas ta ringi. Toas leidus tuttavaid naisi, kellest mõni viisakust üles näidates talle noogutas, kuid Anne teadis ühtlasi, kui vähene on nende huvi tema vastu, ega tõtanud seda kasutama. Ta naeratas vastu, tegemata sammugi nende suunas. Suure võõrastetoa kõrval oli teine, väiksem, mis oli drapeeritud helehalli damastiga, ja sellest edasi pildigalerii või pigem lihtsalt tuba, kuhu olid üles riputatud maalid. Anne jalutas sinna ja imetles pilte. Marmorist kaminasimsi kohal rippus kena Turner. Anne mõtiskles hajameelselt, kui kauaks on ta kohustatud jääma, kui üks hääl teda ehmatas.

„Teil oli mu õega palju rääkimist.” Anne pööras ringi ja nägi naist, kellele vana hertsoginna oli osutanud kui lord Bellasise emale. Anne küsis endalt, kas ta on seda hetke ette kujutanud. Ilmselt oli. Brockenhursti krahvinna seisis püsti, käes alustass ja sellel vastav teetass. „Ja nüüd mulle tundub, et ma mõistan, miks. Meie võõrustaja ütles, et te viibisite tol kuulsal ballil.”

„Viibisin, leedi Brockenhurst.”

„Siis olete minuga võrreldes eelisolukorras.” Leedi Brockenhurst oli läinud tühjade toolide juurde suure akna juures, kust avanes vaade Belgrave’i väljaku lehevaibaga kaetud aiale. Anne võis näha, kuidas üks lapsehoidja kesksel muruplatsil oma kahe hoolealusega siivsalt mängis. „Kas ütleksite mulle oma nime, sest siin pole kedagi, kes meid tutvustaks?”

„Ma olen proua Trenchard. James Trenchardi abikaasa.”

Krahvinna jäi talle otsa vaatama. „Mul oli siis õigus. See olete teie.”

„Olen meelitatud, kui te minust kuulnud olete.”

„Muidugi olen.” Krahvinna ei lasknud välja paista, on see hea või halb. Saabus teener vaagnaga, millel oli tillukesed munavõileivad. „Kardan, et need on liiga isuäratavad, et ära öelda,” ütles leedi Brockenhurst, võttis kolm võileiba ja ladus taldrikule. „Minu meelest on imelik sellisel kellaajal süüa, kas pole? Oletan, et kui õhtusöögiaeg kätte jõuab, siis me sööme ka seda.”

Anne naeratas midagi ütlemata. Tal oli tunne, et teda kavatsetakse küsitleda, ja see tunne ei petnud teda. „Rääkige sellest ballist.”

„Küllap olete hertsoginnaga sellest juba palju rääkinud?”

Kuid leedi Brockenhurst ei lasknud ennast eksitada. „Miks teie Brüsselis olite? Kuidas te mu õde ja tema abikaasat tundsite?”

„Ei tundnudki. Mitte sel moel. Härra Trenchard oli Wellingtoni hertsogi varustusülem. Ta tundis Richmondi hertsogit pisut kui Brüsseli kaitsepiirkonna ülemat, kuid see oli kõik.”

„Andestage, kullake, aga see ei seleta päriselt teie viibimist tema abikaasa vastuvõtul.” Krahvinna Brockenhurst oli kahtlemata olnud väga ilus naine, kui ta hallid juuksed veel blondid olid ja kortsus nahk alles sile. Tal olid kassilikud, elavad näojooned, selged ja ärksad, Amori suujoon ja terav pizzicato-kõlaline kõnemaneer, mis tema nooruses võis mõjuda väga võluvalt. Millegi poolest sarnanes ta oma õega, ka teda ümbritses suursugune atmosfäär, kuid tema sinakashallides silmades kumas kurbus, mis tegi ta Richmondi hertsoginnast ühtaegu kaastundlikumaks ja distantsihoidvamaks. Anne muidugi teadis tema kurbuse põhjust, kuid mõistetaval põhjusel ei tahtnud seda puudutada. „Olen uudishimulik. Olin ikka kuulnud teist räägitavat kui Wellingtoni hertsogi peavarustajast ja tema naisest. Teid siin nähes imestasin, kas mind on valesti informeeritud ja teie positsioon oli siiski erinev sellest, mis mulle räägiti.”

See oli jäme ja alandav ning Anne teadis hästi, et peaks ennast solvatuna tundma. Iga teine oleks tundnud. Kuid kas leedi Brockenhurst eksis? „Ei. Teid informeeriti täiesti õigesti. See, et me tol 1815. aasta õhtul külaliste hulgas olime, oli imelik, kuid meie elu on vahepeal muutunud. Sõja järel on härra Trenchardi asjad ülesmäge läinud.”

„Ilmselgelt. Kas ta vahendab ikka toidukaupa? Ta peab sel alal väga kompetentne olema.”

Anne ei olnud päris kindel, kui palju sellest oli mõeldud teda üles ärritama. „Ei, ta loobus sellest ning hakkas härra Cubitti ja tema venna äripartneriks. Kui me pärast lahingut Brüsselist tagasi tulime, otsisid Cubittid investoreid ja härra Trenchard otsustas neile appi minna.”

„Suur Thomas Cubitt? Taevas hoidku. Oletan, et ta sellal ei olnud enam laevapuusepp?”

Anne otsustas lasta pingel sumbuda. „Selleks ajaks, kui ta härra Trenchardiga kohtus, tegeles ta kinnisvaraarendusega ja tema vend William hankis raha Londoni Instituudi ehituseks Finsbury Circusele. Trenchard pakkus abi ja neist said partnerid.”

„Mäletan selle avamist. Meie meelest oli see suurepärane.” Kas ta pilkas? Oli raske öelda, kas leedi Brockenhurst kõneleb siirast vaimustusest või manipuleerib Anne’iga mingil eesmärgil.

„Seejärel töötasid nad koos Tavistocki väljaku kallal ...”

„Meie võõrustaja äiale.”

„Osalisi oli mitu nagu tavaliselt, kuid kadunud Bedfordi hertsog oli tõepoolest üks peamisi investeerijaid.”

Leedi Brockenhurst noogutas. „Mäletan hästi, et see osutus väga edukaks. Ja siis, ma oletan, järgnes Belgravia, Westminsteri markiile, kes peab tänu Cubittidele – ja nagu ma nüüd aru saan, teie mehele – olema rikkam kui Kröösus ise. Siis on teil asjad tõesti hästi läinud. Kujutan ette, et olete neist majadest, nagu see, üsna tüdinud. Härra Trenchard on neid kahtlemata nii palju ehitanud.”

„Kena on näha, kuidas neis elatakse, kui tellingud ja tolm on ära koristatud.” Anne püüdis vestlust normaalsemale rajale juhtida, kuid leedi Brockenhurst jätkas vanas vaimus.

„Vaat kus lugu,” ütles ta. „Teie olete siis see uue ajastu inimene, proua Trenchard.” Ta naeris lühidalt ja kutsus end siis korrale. „Loodan, et ma ei solvanud teid.”

„Mitte sugugi.” Anne sai väga hästi aru, et teda provotseeritakse, ja seda tõenäoliselt põhjusel, et leedi Brockenhurst teadis kõike oma poja kuramaažist Sophiaga. Muud põhjust ei saanud olla. Ta otsustas asja kiirendada ja oma küsitlejat üllatada. „Teil on õigus, et härra Trenchardi hilisemad triumfid ei selgita meie kohalviibimist tol õhtul ballil. Sõjaväevarustajal ei ole tavaliselt võimalust kirjutada oma nimi hertsoginna tantsukaardile, kuid me käisime läbi teie õe soosikuga ja tema korraldas nii, et saime kutsed. See kõlab häbematult, kuid lahingutegevuse vahetus läheduses asuvas linnas ei kehti samad reeglid kui rahuajal mõnes Mayfairi^[3.] võõrastetoas.”

„Kindel see. Kes see soosik oli? Kas ma tunnen teda?”

Anne tundis peaaegu kergendust, et nad lõpuks sihile olid jõudnud. Kuid ta polnud päris kindel, kuidas edasi käituda.

„Kuulge, proua Trenchard, ärge olge nii tagasihoidlik. Palun.”

Valetada polnud mingit mõtet, sest leedi Brockenhurst teadis surmkindlalt, mida ta vastab. „Te tundsite teda hästi. See oli lord Bellasis.”

See nimi hõljus nüüd nende vahel nagu nõiutud pistoda mõnes muinasjutus. Kindlasti ei saanud öelda, et leedi Brockenhurst oleks kaotanud enesevalitsuse, sest ta poleks seda kaotanud ka surivoodil, kuid paistis, et ta pole päriselt valmis kuulma seda nime valjult lausutuna naise suust, keda ta tundis nii hästi oma kujutluses, kuid absoluutselt mitte tegelikkuses. Tal oli vaja hetkeks hinge tõmmata. Anne’is tärkas äkki kaastunne selle kurva ja külma naise vastu, kes oli iseendaga sama järeleandmatu kui teistega. „Leedi Brockenhurst ...”

„Kas te tundsite mu poega hästi?”

Anne noogutas. „Tegelikult ...”

Sel hetkel ilmus välja perenaine. „Proua Trenchard, kas te ei tahaks ...”

„Andestage, kallis, kuid me ajame proua Trenchardiga praegu juttu.” Ärasaatmine ei saanuks olla selgem ka juhul, kui hertsoginna asemel oleks olnud ulakas toatüdruk, kes pühib alles põrandalt tuhaebemeid, kui pererahvas õhtusöögi järel tagasi tuleb. Hertsoginna noogutas sõnatult ja taandus. Leedi Brockenhurst ootas, kuniks nad taas kahekesi olid. „Te hakkasite ütlema?”

„Vaid seda, et mu tütar tundis lord Bellasist rohkem kui meie. Brüssel oli tollal nagu sipelgapesa, täis noori ohvitsere ja paljude vanemate ohvitseride tütreid. Samuti mehi ja naisi, kes olid Londonist kohale sõitnud, et lõbust osa saada.”

„Nagu mu õde ja õemees.”

„Täpselt. Tagasi vaadates tundub mulle, et keegi ei teadnud, mis saab: kas Napoleon triumfeerib ja Inglismaa heidetakse põrmu või juhtub vastupidine ja britid võidavad. Ma ei taha õigustada, kuid see ebakindlus tekitas tormaka ja erutusest tulvil õhustiku.”

Vestluskaaslane noogutas. „Ja ennekõike pidi kõige kohal lasuma teadmine, et nii mõnigi neist kenadest, naeratavatest meestest, kes paraadväljakul au annavad, piknikul veini kallavad või oma komandöri tütrega valssi keerutavad, ei tule tagasi.” Leedi Brockenhurst ütles seda kiretul toonil, kuid hääle õrn värisemine andis tema tunded ära.

Kui hästi Anne seda mõistis. „Jah.”

„Ma arvan, et nad nautisid seda. Ma mõtlen, sealviibivad tüdrukud, nagu teiegi tütar. Hädaoht ja glamuur, sest hädaoht ongi glamuurne, kui sa oled noor. Kus ta nüüd on?”

Jälle. Teist korda sel pärastlõunal. „Sophia on surnud.”

Leedi Brockenhurst ahmis õhku: „Seda ma küll ei teadnud.” Kinnitades seega tahtmatult, et kõike ülejäänut ta teadis. Küllap olid nad Richmondi hertsoginnaga kogu loo – oletatavasti lugematuid kordi – läbi võtnud, mis selgitas leedi käitumist kuni käesoleva hetkeni.

Anne noogutas. „See juhtus üsna varsti pärast lahingut, täpsemalt öeldes vähem kui aasta pärast, nii et nüüdseks juba väga ammu.”

„Tunnen teile südamest kaasa.” Esimest korda kõneles leedi Brockenhurst toonil, milles aimus siirast soojust. „Kõik muudkui väidavad, et mõistavad, mis te läbi olete elanud, kuid mina mõistan tõesti. Ja tean, et sellest ei saa kunagi üle.”

Anne vaatas teda üksisilmi, seda kõrki matrooni, kes oli nii palju vaeva näinud, et talle kohta kätte näidata. Kes oli endaga nii palju viha tuppa toonud. Ent ometigi oli teadmine, et ka Anne on kaotanud lapse, et leedi Brockenhursti kibedate mõtiskluste nurjatu tüdruk on surnud, nende vahel midagi muutnud. Anne naeratas. „Kummaline, aga ma leian sellest lohutust. Öeldakse, et häda otsib seltsi ja võib-olla on see tõsi.”

„Ja te mäletate ballilt Edmundit?” Leedi Brockenhurst oli oma raevu unustanud ja nüüd tekitas tema palav soov kuulda midagi oma kadunud pojast lausa kohmetust.

Sellele küsimusele sai Anne vastata ausalt. „Väga hästi. Ja mitte ainult ballilt. Ta käis koos teiste noormeestega ikka meie pool. Ta oli väga populaarne. Võluv, hea välimusega, huumorisoonega ...”

„Oojaa. Kõike seda ja enamgi veel.”

„Kas teil on veel lapsi?” Juba küsimise hetkel tahtnuks Anne endal keelt otsast hammustada. Ta mäletas ju väga hästi, et Bellasis oli olnud ainus laps. Ta ise oli sellest korduvalt rääkinud. „Andke andeks. Mulle meenub, et ei ole. Palun andestage mulle.”

„Nii see on. Kui meie kaome, ei jää meist kedagi järele.” Leedi Brockenhurst silus siidkleiti, pilk tühjale kaminasimsile pööratud. „Vähimatki jälge.”

Hetkeks tundus Anne’ile, et leedi Brockenhurst hakkab nutma, kuid ta otsustas sellegipoolest jätkata. Miks mitte lohutada lapse kaotanud ema, kui see on võimalik? Mis kahju sellest võis tõusta? „Te võite lord Bellasise üle väga uhke olla. Ta oli suurepärane noormees ja meeldis meile väga. Mõnikord korraldasime ise väikese balli, kuue või seitsme paariga, ja mina mängisin klaverit. Praegu kõlab see veidralt, aga nood lahingueelsed päevad olid õnnelikud. Vähemalt mulle.”

„Usun seda.” Leedi Brockenhurst tõusis. „Proua Trenchard, ma lähen nüüd. Kuid meie jutuajamine oli meeldiv. Tunduvalt meeldivam, kui oskasin oodata.”

„Kes teile ütles, et ma siia tulen?” küsis Anne talle rahulikult silma vaadates.

Leedi Brockenhurst raputas pead. „Mitte keegi. Küsisin meie võõrustajannalt, kes seal mu õega vestleb, ja ta ütles teie nime. Olin uudishimulik. Olime nii sageli rääkinud teist ja teie tütrest, et tundus olevat vale jätta kasutamata võimalus rääkida teiega. Aga ükskõik, näen nüüd, et eksisin. Ja mul oli hoopis suur rõõm rääkida Edmundist kellegagi, kes teda tundis. Te tekitasite minus tunde, et kohtasin teda jälle, nägin teda oma viimastel elutundidel tantsimas, flirtimas ja lõbutsemas, ning mulle meeldib selle peale mõelda. Ma tahan selle peale mõelda. Niisiis ma tänan teid.” Pooleldi leinavärvilisena selles rõõmsalt kirevas rahvahulgas, liugles ta vestlusringide vahelt uhkelt minema.

Tema lahkumist nähes tuli Bedfordi hertsoginna tagasi. „Taevakene. Pean ütlema, et mul polnud mingit põhjust teie pärast muretseda, proua Trenchard. Te olete ilmselgelt sõprade hulgas.” Need sõnad olid sõbralikumad kui hääletoon.

„Mitte just sõprade, aga meil on ühiseid mälestusi. Ja nüüd pean ka mina lahkuma. Mul on nii hea meel, et sain tulla. Suur tänu.”

„Tulge jälle. Ja järgmisel korral võite meile rääkida sellest kuulsast vastuvõtust enne lahingut.”

Kuid Anne teadis, et rääkida tollest ammu möödunud õhtust kellegagi, kel sellega isiklik side puudub, ei paku talle rahuldust. Vana hertsoginnaga rääkimine oli olnud elamuslik, ja sama kehtis isegi tema piredama õe puhul, sest nad mõlemad olid tolle õhtuga seotud. Kuid arutada neid asju päris võõraga – see ei pakkunud eriti midagi. Kümne minuti pärast istus ta juba oma tõllas.

Eatoni väljak oli võib-olla suurem kui Belgrave’i väljak, kuid hooned olid karvavõrra vähem uhked, ja ehkki James oli kindlasti tahtnud kolida mõnda suurejoonelisse elamisse just viimase ääres, oli ta naise soovile järele andnud ja asunud veidi väiksemasse. Tegelikult olid muidugi ka Eatoni väljaku hooned igavesti võimsad, kuid Anne’ile siin sobis. Õigust öelda lausa meeldis, ning ta oli tõsiselt vaeva näinud, et toad kenad ja meeldivad välja näeksid, olgugi et nad ei olnud nii glamuursed, kui James oleks soovinud. „Mul on suurejooneline maitse,” tavatses ta öelda, kuid seda maitset Anne ei jaganud. Ent nüüd oli ta kõndinud läbi jaheda ja halli eeskoja, naeratades teenrile, kes ta sisse lasi, ja astunud trepist üles, ilma et miski ümbritsevas keskkonnas talle vastu oleks hakanud. „Kas peremees on kodus?” küsis ta teenrilt, kuid ei, nähtavasti ei olnud James veel tulnud. Küllap tormab viimasel hetkel sisse, parasjagu selleks ajaks, et riideid vahetada, ja Anne peab lükkama nende jutuajamise hilisõhtusse. Sest jutuajamine tahtis pidamist.