Читать книгу Kui armastab, siis andestab - Julie Turman - Страница 4

“MIS MINUGA TOIMUB? Kõik tundus ju normaalne…” pomiseb ainulaadne Janine Grayson.

Vaatan teda teraselt. Ei, minu ees ei seisa praegu Janine, vaid Gloria Almog, mitte eriti enesekindel naine, kes tahab aru saada, kellesse ta on armunud ja kas ta üldse on armunud või peab ta ootama teist, talle tõepoolest sobivat meest?

Janine kohendab mustade juuste salgu kõrva taha, aga see kukub uuesti näo peale. Naisele nagu ei meenukski soeng. Ta vaatab oma käsi ja veab sõrmega mööda küünt, nagu oleks märganud seal mõnd kida, mida tal arvatavasti kunagi ei teki. Täielik segadus. Ta ei mängi, ta suisa elab võõrast elu!

Ken, see tähendab Danny Landsdell, ajab ekskaasa kimbatust nähes silmad pärani ja on tohutult rõõmus.

“Äkki peaksime…” alustab ta erutatult.

“Stopp!”

Kõnniteele, kus seisavad Janine ja Landsdell, hüppab filmimeeskonna hulgast naljakate prillidega mees.

Ellie müksab mind kergelt ja sosistab peaaegu kõrva:

“Seal ta on. Kohe hakkab pihta!”

Vaat’ siis, milline see Maxwell Dennard on. Viimased kaks nädalat on Ellie ainult temast vadistanud. Vaatan teda pisut pilukil silmadega ja ootan, mis edasi tuleb.

Dennard vangutab äärmise rahulolematuse märgiks pikalt pead. Janine ristab käed lopsakal rinnal ja vaatab meest tähelepanelikult, valmis kuulama kõiki ta märkusi. Maxwell pöördub Landsdelli poole ja tõmbab rinna õhku täis, kavatsedes ilmselt alustada pikka tiraadi.

“Mõistad… kuidas seda paremini selgitada?”

Mees kortsutab tugevasti kõrget laupa, vaatab kuhugi läbi sepistatud aia ja sügab sõnu otsides kukalt.

“Õhutagavara on ilmselt otsakorral,” mõtlen naeratust tagasi hoides, “vaeseke peab uuesti kopse täitma.”

Dennard oleks nagu mu mõtteid kuulnud, sest hingab jälle sügavalt sisse.

“Jah, sa räägid tundega ja näitad, et hellitad veel lootust,” hüüatas ta käsi taeva poole loopides, “kuid MILLE lootust? Et assistent pärast mitut ebaõnnestumist sulle ikkagi sinu maitse järgi riietuse valib? Ja sina lähed korporatsiooni õhtule mitte suvalises rõivais, vaid nagu kõik korralikud inimesed?”

Landsdelli kael venib pikaks ja ta pilgutab kiiresti silmi.

“Mi-da?”

Dennard punastab kergelt ja surub käed jõuliselt rusikasse. Ellie mühatab, aga mul on ausalt öeldes naljakas. Ehk sellepärast, et ma ei ole näitleja ega satu kunagi Landsdelli olukorda?

“Mõtle vaid: armastatud naine jätab sind maha ja läheb teise juurde. Võib öelda, et vanamehe juurde, kes on edukas ja rikas. Ja iga normaalne mees, kui naist pärast seda juhuslikult kohtab ja näeb vihjet, et tal ei ole midagi mineviku taastamise vastu...”

Dennard tõstab rusikad ja vehib nendega õhus. Landsdell astub sammukese tagasi, et mitte vastu laupa saada.

“Ta tõstab mäed paigast! Haarab sellest võimalusest – olgugi petlikust ja viimasest – nagu uppuja õlekõrrest!”

“Mis ma tegema pean, tema ette põlvili laskuma või?” küsib Landsdell skeptiliselt huuli kõverdades. “Naistega on parem karmimalt käituda. Ainult siis saavutad, mida tahad.”

“Täpselt nii!” Dennard peaaegu karjub, krimpsutades niimoodi nägu, et prillid ninaotsale sõidavad. Kohmetu liigutusega kohendab ta neid, nipsutab sõrmedega ja naeratab Landsdellile.

Minu arvates ei pane teda üldse muretsema, kas ta tundub kellelegi naljakas või mitte. Muide, see noormees ei ole kaugeltki naljakas. Ma ütleks, et ta on köitevgi, kuigi minu arvates pisut liiga emotsionaalne. Ja lärmakas.

“Õige mõte,” hüüatab ta, “siis mängi! Sinu süda on valmis rinnust välja hüppama, sa püüad Gloriale oma tunnete sügavust näidata, kuid samas püüad ta pead uuesti segi ajada, teda uuesti allutada!”

Mees plaksutab käsi ja sukeldub uuesti inimsumma.

“Veel kord!”

Oo, kui huvitav siin on! Tuleb tunnistada, et ma ei oodanud midagi taolist. Ellie jutu järgi on võtteplats ja see, mida ekraanil näeme, kaks ise asja. Ma jälgin võtteid esimest korda, vähemalt nii lähedalt. Ellie on selles äris juba pikki aastaid. Täpsemalt mitte päris selles, sest enamasti ei mängi ta tõsistes filmides ja üldsegi mitte kinos. Sellegipoolest teab ta rohkem.

“Nii,” karjub Dennard käsi pea kohale tõstes ja plaksutades, “nüüd on hoopis teine asi! Tublid olete! Tänaseks kõik.”

Ellie punnitab põski ja laseb pahinal õhku välja, keerab end küljega võttegrupi poole ja toriseb:

“Mind nad ei vaja!”

“Aga keda sa täna mängima pidid?” küsin ma imestunult.

Ellie naeratab kõveralt ja lehvitab käega.

“Võib öelda, et mitte kedagi. Pidin neist seljaga kaamera poole mööda minema ja küünarnukiga Janine’i kotti puudutama. Kott oleks maha prantsatanud ja Danny tõelise härrasmehena oleks selle üles tõstnud.”

Ta naerab, püüdes teha nägu, et tal on ükskõik. Ent mina tunnen ta valu ja tahan midagi lohutuseks öelda, kuid ei leia sõnu. Vaeseke ronib või nahast välja, et end veel üks kord tõelises osas näidata. Paraku naeratab edu aasta aasta järel teistele, kõik oleks vaese Ellie nagu unustanud.

“Tühja kah,” hüüan nii veenvalt, kui vähegi suudan. “Kah mul osa! Sina mängisid enda rolli väärikalt, aga siin on mingid andetud koos.”

Hammustan huulde.

Ellie naerab pahaselt.

“Mängisin väärikalt! Istusin kassas ning laususin “Kolmkümmend kolm dollarit palun” ja veel paar sellist idiootset fraasi.”

Ta lööb käed puusa, muigab ja vaatab mulle otsa, nagu oleksin kõigis tema ebaõnnestumistes süüdi vaid mina.

“Kassapidaja osa on ka andetutele. Kas vihjad sellele, jah? Oleksid kohe niimoodi öelnud…”

“Mis sa nüüd, Ellie!” katkestan teda.

“Ah ei midagi.”

Ta pöörab end järsult, et ära minna. Ma haaran tal käest, aga tuigun, komistan kõnnitee ääre vastu ja juba kukun, kuid keegi püüab mind tugevate kätega kinni ja viib tagasi vertikaalasendisse.

“Ettevaatlikumalt, nii võib kaela murda. Laibad meil siin veel puuduvad.”

Tõstan silmad ja näen otse enda ees Maxwell Dennardi. Ta uurib mu nägu, kõigutab pead, viib pilgu Elliele, kellel siiani käest hoian, ja noogutab.

“Ma mäletan teid,” ütleb ta, “mängisite koristajat.”

“Kassapidajat,” vastab Ellie solvunult.

“Ah jaa, kassapidajat!”

Dennard nipsutab sõrmi ja osutab Elliele. Ma ei salli seda kommet, kuid temal tuleb see kuidagi eriliselt välja. Vähem familiaarselt kui teistel.

“Vabandage. Te mängisite päris hästi,” ütleb ta viisakusest.

Nüüd juba mulle, mitte Elliele otsa vaadates küsib ta: “Aga teie?”

“Hmm…”

Naeratan hajameelselt.

“Ma ei ole kedagi mänginud ega kavatse ka…”

Dennard kohendab prille ja vaatab mulle silma, nagu oleksime juba kohtunud ja ta mäletab seda suurepäraselt, kuid ei suuda meenutada, kus täpselt.

“Oodake, oodake… Te olete Carol... Carol Grin? Või Grinway? Üks kandidaatidest õpetaja kohale Thomase filmis…”

Mees vaikib, sest raputan eitavalt pead.

“Ma ei ole kuidagi kinoga seotud, tulin siia lihtsalt koos sõbrannaga.”

Dennardi nägu muutub karmiks. Ta saadab prillid jälle õigele kohale.

“Aga kes lubas?”

Tõmbun jahenenud pilgu all kössi ja kehitan õlgu.

“Mitte keegi. Minu käest küsiti, mida ma siin teen, ja mina kavaldasin…”

Jään vait lootusega, et Dennard meie peale käega lööb ja oma tegemiste juurde tagasi pöördub. Kuid mees ootab selgitusi, sealjuures veel sellise ilmega, et tunnen kohustust täpsustada:

“Valetasin, et olen kriminaalse slängi konsultant.”

Itsitan.

Dennard kergitab kulmu.

“Mu film ei ole kurjategijatest.”

“Tean, ma olen stsenaariumit lugenud. Ütlesin seda niisama… esimene asi, mis pähe tuli. Üks mu isa kliente teenib sellega – sõidab mööda võtteplatse ja annab igasuguseid soovitusi. Selgitab, kuidas räägivad ja käituvad tõelised kurjategijad. Ta on ise kinni istunud – tõsi küll, mitte eriti kaua, mingi pisiasja eest. Ta meenus mulle ja nimetasingi end konsultandiks.”

Naeratan kergelt.

“Mind usuti, ei imestatud ega esitatud küsimusi.”

Dennard ei pööra minult uurivat pilku.

“Meie töös kohtad selliseid asju, et miski ei pane enam imestama.”

Ta kohendab jälle prille ja kallutab pea pisut ettepoole.

“Räägite, et teie isa klient? Ta on teil…”

“Psühholoog,” kiirustan vastama, et Dennard ei hakkaks oletusi tegema.

“Hmm…”

Märkan ta silmades naeruhelki ja lõdvestun, kuid Dennardi nägu muutub jälle tõsisemaks.

“Kõrvalised isikud ainult segavad meid. Kas te tõepoolest ei mõista seda?”

Tõmbun pillikeelena pingule nagu esimese klassi õpilane ja pigistan tugevamini Ellie kätt. Too vaikib ja surub endas naeru alla – tunnen, kuidas ta on pinges ja kergelt vappub.

“Loomulikult, ma mõistan… Kuid arvan, et ei ole kedagi seganud.”

Pöördun Ellie poole ja ta noogutab mu sõnade kinnituseks. Dennard sügab lõuga ja jääb hetkeks millegi üle mõttesse.

“Kummaline, et te näitleja ei ole. Nägu on teil, hmm... omapärane.”

Noogutan.

“Ei, ei, näitlemine ei ole üldse minu jaoks.”

“Aga mis siis on sinu jaoks?” küsib sisemine hääl rõõmutult.

Ohkan märkamatult. Tööd ja karjääri ei ole vaja üldse meenutada, kui ei taha, et tusk peale tuleks.

Ootamatult ahhetab Ellie, surub käe vastu suud ning vaatab kella.

“Milles asi?” küsin ma.

“Oi, unustasin täielikult! Ma lubasin ju Cedricuga kokku saada! Sõidame, muidu jään hiljaks ja ta poriseb terve õhtu. Head aega, härra Dennard!”

Ellie tõmbab mind kättpidi autoparkla suunas. Ma ei mõista, miks, aga püüan venitada, pööran pea ja vaatan Dennardi poole.

“Ehk... pakute mulle õhtusöögi ajal seltsi,” küsib ta ootamatult. “Ei ole küll väga pikalt ette teatatud, aga oleksin väga rõõmus…”

Mehe pilk ristub hämmeldusest tardunud Ellie omaga.

“Teie sõbranna nagunii kiirustab. Vabandage, mul läks teie nimi meelest…”

“Elisabeth Sanders,” ütles Ellie selgelt ja end tähtsaks tehes.

“Ah jaa.”

Dennard vaatas jälle mulle otsa.

“Liz kiirustab niigi,” kordab mees.

Liz kõlab kajana mu kõrvades, kuid ma ei pööra sellele erilist tähelepanu. See, et nõustun, on juba selge, kuid pean leidma sobiva vabanduse. Ah, kui järele mõtelda, saab ka selleta hakkama. Asjalik mõte ei lase end oodata.

“Mis siis ikka, mul ei ole midagi selle vastu,” ütlen Ellie haardest vabanedes. “Mul ei ole tänaseks plaane.”

“Suurepärane.”

Dennard hõõrub rahulolevalt käsi ja üle tema näo valgub lai naeratus.

Ellie köhatab tasa, kuid tähenduslikult ja patsutab mind õlale.

“Olgu, Kelly! Võtame ühendust.”

Tänane stseen filmiti Brooklynis. On päikseline õhtu, kuumus on vaibunud ja puhub elustav tuuleke. Arutame, kuhu sööma minna. Jalutame Smith Streetil ja siseneme esimesse restoranikesse.

“Tere! Laud kahele?” küsib kõrvuni naeratusega päevitunud ettekandja, kes on nagu maa alt meie ette kerkinud.

Kehitan õlgu. Mis vahe sel on, millise laua taha istuda, me ei ole ju paarike. Dennard noogutab otsustavalt, näitsik viib meid suure, akna all asuva vaba laua juurde, toob menüü ja soovib mõnusat õhtu jätku.

Dennard tellib soodavee ja kanasupi. Mina jooksin meeleldi veini, kuid tundub kuidagi ebameeldiv vallatleda alkoholiga peaaegu tundmatu meesterahva juuresolekul, võib-olla veel karsklase ja veel ka mitte lihtsureliku. Palun tuua klaasi karusmarjamahla, tuunisalati, Cheddarit ja vutimune.

Dennard naksutab sõrmi ja osutab minule.

Arvatavasti näitan kuidagi välja, et kõik ei ole mulle sugugi meelepärane. Ma ei suuda oma tundeid varjata. Näitlejat ei saa minust kunagi.

Dennard vaatab ootamatult oma kätt, kehitab õlgu ja naerab kohmetult.

“Rumal harjumus, on ju?”

“Hmm… jah.”

Naeratan vabandavalt.

Ei ole kuigi meeldiv, kui sulle sõrmega osutatakse. Kuigi… nüüd teevad seda kõik, nii et sisuliselt ei ole selles midagi kohutavat. Minu vanaema oli inglanna ja armastas hullupööra häid maneere. Ta kinnitas mulle kogu lapsepõlve, et sõrmega inimese peale näidata ei ole viisakas.

Jäin lobisema. Tunnen end pisut ebamugavalt. Minu ees on Maxwell Dennard ise, kes töötab koos Janine Graysoni ja silmipimestava Oliver Rideriga. Peaksin istuma, vaikima ja rõõmustama, et on tulnud niisugune erakordne juhus, mina aga pidin talle peaaegu märkuse tegema.

Tuuakse joogid ja ma võtan lonksu mahla.

Dennard vaatab keskendunud oma kätele.

“Mida ma küsida tahtsingi?”

Kehitan naeratades õlgu. Mees hõõrub meelekohta ja liigutab prillisanga. Tema välimus muutub sellest veel naljakamaks kui päeval ning ta podiseb endale nina alla: “Midagi väga tähtsat… Aa!”

Jällegi nipsutab ta sõrmi, sirutab välja nimetissõrme, siis tabab end sellelt, naerab, sätib prille ja laseb käe lauale.

“Meid ei ole siiani teineteisele esitletud.”

Naeratan.

“Mina mäletan teie nime väga hästi.”

“Jah?”

Dennard naeratab kohmetult ja joob pokaalist vett.

“Kuulsus ei ole minu jaoks sugugi peamine. See ei ole küll ka vähetähtis, kuid esmajärjekorras tahaksin saavutada midagi muud…”

Dennard vehib kätega.

“Sellest pärastpoole. Kuid ma huvitan teid?”

Kas huvitab? “Jah, ma tunnen end, nagu ei toimuks see kõik ilmsi – et ma lihtsalt istun ja unistan sellest tutvusest.”

“Öelge, mis on teie nimi?” palub Dennard.

“Kelly Brody.”

“Kelly,” kordab Dennard, nagu kõlaks iga häälik mu nimes tema jaoks täiesti uutmoodi. Võib-olla kujuneb ta peas juba uus stsenaarium ja peaosalise nimi on samuti Kelly. Vaevalt ta minu nägu on. Mina olen harilik tüdruk… Dennard noogutab mingite oma mõtete peale ja vaatab mulle jälle silma.

“Hüüa mind lihtsalt Maxwelliks. Või Maxiks – kuidas tahad.”

“Olgu.”

Kui naljakas ta on! Kuid millepärast aina rohkem ja rohkem tõmbab mind tema poole. Kuidas ta seda teeb? Ta ei püüa ju sugugi parem välja paista, kui tegelikult on. Või on see originaalsus ainult mäng? Ehk kinomehed – näitlejad, režissöörid, stsenaristid – silmakirjatsevad kogu aeg, kas on vaja või ei ole?

“Smith Street on tõepoolest suurepärane võttekoht,” ütleb Maxwell aknast välja vaadates, “1970ndatel oli see üle küllatud minutisööklate ja enneveeuputuseaegsete poekestega. Täpselt nagu on kirjeldatu raamatus “Üksindus bastionis”. Te ei ole lugenud?”

Raputan pead. Maxwell lehvitab käega, naeratus näol.

“Ja polegi vaja. Raamat on üsna paks ja pole loetav kaugeltki kõigile. Seda võivad vääriliselt hinnata vist ainult need, kelle elu sarnaneb peakangelase omaga.”

“Milline tema saatus on?” tunnen huvi.

“Ta elas ja kasvas Dean Streetil, valge poiss afro-ameeriklaste ja puertoricolaste keskel. Kannatas alandust, aga kohandus. Nagu raamatu autorgi.”

Dennardil on meeldiv komme vabalt rääkida, sest kas see on mäng või ei ole, unustan järk-järgult, et teda ümbritsevad kinotähed ja muud kuulsused. Hakkan tasapisi lõõgastuma ja jälgin tema nägu, millel tundub peegelduvat viimane kui emotsioon. Ma ei märka, et kuulan teda muigvel suuga. Kui ta kogu aeg prille ei kohendaks, leiaksin ta vist päris sümpaatse olevat. Prillid… Koondan tähelepanu neile. Minu arvates need muudavad ta inetumaks.

“Mina sündisin ka Brooklynis,” ütleb Maxwell.

“Tõesti? Tähendab, sa oled nagu kangelane sellest raamatust?”

Ta naerab ja raputab pead.

“Õnneks mitte. Esiteks, erinevalt Rachel Edbasist on meie ema siiani perekonna juures, ta ei ole kunagi pruukinud narkootikume ega jooksnud hipidega jumal-teab-kuhu. Teiseks, mina ei ole ühtki päeva õppinud kohalikus riigikoolis nagu Dylan – mind saadeti kohe Manhattani erakooli. Aasta pärast kolisime sinna ja ma ei käinud Brooklynis viisteist aastat. Samas, raamatu lugesin läbi suure heameelega. Ikkagi meenutas see mulle lapsepõlve.”

Aeglaselt noogutades püüan kujutleda seitsmeaastast Maxwelli. Ta ilmselt erines teistest küpse mõistuse ja teadmishimuga ning suutis massist välja rabeleda, kuigi teda ei ümbitsenud koolis ainult mustanahalised lapsed.

Tuuakse toidud. Maxwell asetab suuräti põlvedele ja hakkab isuga suppi sööma. Peaksin alustama jutuga, mida tahtsin Maxwellilt paluda, kuigi ei tihka. Äkki ta arvab, et kiirustan teda ära kasutama? Mõtlen pingeliselt, kuidas kaugemalt alustada ja hiljem märkamatult põhiliseni jõuda, kui ta ise heidab mulle päästerõnga.

“Kas sa sõbrustad ammu selle… hmm... Liziga?”

“Elisabeth. Jah, ammu. Seda on isegi raske öelda, kui kaua.”

Rõõmustan, et kõik nii hästi laheneb, kuid püüan paista, nagu ei oleks ma üldse Elliele mõelnud.

“Naljakas, et sa teda ei mäleta. Ta mängis juba 1995. aastal noortekomöödias paadunud huligaani, teda tuntakse siiani tänaval ära.”

Maxwell tardub ja tõstab lusika suu juurde, kissitab silmi ja vajub mõttesse.

“Oota…”

Mees laseb lusika taldrikule.

“Ega ometi “Saatanat üle kavaldamas”?

“Just,” vastan seljatoele nõjatudes ja kujutluses käsi hõõrudes. Asjad hakkavad liikuma! Et Maxwell ainult teisele teemale ei hüppaks!

“Ta kihutab seal hallikasmusta Yamahaga ja tantsib salsat?” küsib mees.

“Õige.”

Maxwell noogutab heakskiitvalt.

“Suurepärane töö! Tõepoolest suurepärane.”

“Muide,” ütlen mina taldrikut eemale lükates ja käsi enda ette asetades, “miks kõik nii on läinud?”

Vaikin hetke-paar, et mees usuks: tema küsimused viisid mind sellele mõttele.

“Siis tunnistasid kõik üksmeelselt, et Elisabeth Sanders on andekas, kuid pärast ei ole tal õnnestunud ühtki osa saada – isegi episoodilist rolli, peaosast rääkimata,” räägin ma.

Maxwell noogutab, näidates, et mõistab täielikult, millest jutt käib.

“Nii juhtub. Mõned näitlejad sähvatavad küllaltki varases nooruses, kuid kustuvad kohe.”

Ma ei taha uskuda, et Ellie on igaveseks kustunud. Ei saa olla, et aastatepikkused pingutused mitte millegagi lõppevad. Teisest küljest… ei, halvemast ma praegu ei mõtle.

“Kuid kui inimene on andekas, ei saa ta ju ühe hetkega kaduda?!” hüüatan ma.

Maxwell surub huuled kokku ja laiutab käsi.

“Kahjuks juhtub ka nii. Eriti kui inimene mängis oma ainsa rolli noorukina, kuid on aastatega muutunud. Välimus, iseloom, osaliselt isegi temperament on teised.”

“Ma ei saa aru. Mis temas siis muutunud on?” küsin ma. “Vaesekesel lihtsalt ei vea ja ongi kõik!”

Kummardun ettepoole.

“Ehk uurid sa teda pisut tähelepanelikumalt?”

Kujutan juba, kuidas Ellie annab Maxwellile oma parimad videod – mõnes on ta ujumistrikoos, teistel miniseelikus ja topis. Ühel esineb ta lausa palja ülakehaga, tõsi küll, kaamera poole seljaga. Minus ärkab mingi protestivaim. Saavutasin eemärgi! Olen armukade? Ei, see on lihtsalt naeruväärne. Esiteks ei ole Maxwell veel vastanud, teiseks ei tee Ellie muud, kui naerab ta üle, ja kolmandaks… Jumal küll, milleks kõik need punktid? Ja mis ajast ei tee mind õnnelikuks mõte, et mees Elliet kogu ilus näeb?

Jään mõttesse. Ehk on asi selles, et ka minu figuur on enam-vähem korras, vähemalt sama kena kui Elliel, kuid mina ei julge promeneerida Central Parkis kleidiga, millel on ees sügav sisselõige ja selg paljas? Ehk sellepärast pisut Elliet kadestangi? Huvitav, kas see on õpitav? Olla söakam ja vabam? Ehk on see mõnes inimeses juba sündimisest sees ja teistele tuleb koos vanusega? Või on siin näitlejameisterlikkust vaja?

Või on mul sellepärast halb, et pea on paks või Winona norimised on aru sootuks peast võtnud.

Maxwell juurdleb millegi üle.

“Tähelepanelikumalt uurida?” kordab ta mõtlikult. “Kuid proovid on ammu läbi, osad kinnitatud ning kolmandik filmi, jumal tänatud, juba üles võetud.”

Noogutan elavalt, peletades kohatuid mõtteid.

“Tean. Kuid ehk paned ta tulevikuks kõrva taha?”

“Tulevikuks? Jah, kõik võib olla…”

Maxwell saadab suhu järjekordse lusikatäie suppi ja tupsutab salvrätikuga huuli.

“Imelik, et ma kohe Lizile tähelepanu ei pööranud. Keegi ometi meenutas filmi “Saatanat üle kavaldamas”, vist üks mu assistentidest, kes näitlejate valiku eest vastutab. Nojah.”

Mees rehkendab midagi endamisi, noogutab pead ja naerab kohmetult.

“Avaldan saladuse: see on tegelikult mu esimene režissööritöö. Olen kinomaailmaga ammu seotud, kirjutan stsenaariume, nüüd aga otsustasin proovida ise filmi teha.”

Mees asetab käed rinnale.

“Tunnistan ausalt, et see on väga huvitav töö, kuid kohutavalt keeruline. Sa pead arvestama ja meeles pidama kõike maailmas, mõningas mõttes – kui pühadustteotav see ka ei oleks – tuleb olla jumal.”

Mees naeratab ja muutub hetkeks avatuks, kättesaadavaks ja haavatavaks. Sisemine hääl küsib pilkavalt: kelleks sa end pead? Maxwell räägib, et peab olema jumal, aga sina tunned, et võiksid talle nõu anda. Jama!

“Tänane stseen pidi olema pikem, kuid aja ja raha kokkuhoiu nimel tuli seda lühendada,” räägib Maxwell.

“Ah sellepärast ei õnnestunudki Elliel seda kotti müksata,” mõtlen ma.

“Kas te ei pidanud vajalikuks neile näitlejaile, kes oma tundi ei jõudnudki ära oodata, sellest lühendamisest teatada?” küsin solvumisnoodikesega hääles.

Maxwell tõmbab kulmu kortsu.

“Kas neile ei öeldud midagi?”

“Ei.”

Mees raputab kahetsevalt pead ja ohkab.

“Noh, näed, mida ma räägin. Vaene režissöör peab kõike meeles pidama, kontrollima kõike ja igaüht. Kuid minul on katastroofiliselt puudu kogemusest. Püüan keskenduda kõige tähtsamale ja lasen silmist hulga mitte vähem tähtsaid asju.”

Mees toetab küünarnukiga lauale, asetab pea käte vahele ja näeb väga õnnetu välja.

“Ära kurvasta niimoodi,” pomisen mina, “saad kogemusi ning siis tead kõiki kavalusi ja peensusi.”

Mees tõmbab murelikult käega üle lauba, ohkab jälle ja toksab kurblik-kelmika naeratuse saatel käega prillisanga.

“Et soliidsem välja näha, olen teinud isegi rumalusi. Tavaliselt kannan ma läätsi ega salli pintsakuid, aga et näitlejad ja kogu võttemeeskond…”

“Prillid,” mõtlen teda enam mitte kuulates, “vaat’, milles ma teda abistada saan. Selleks ei pea üldse jumalanna olema, sest nagu selgub, on ka tema tegelikult kõige harilikum inimene.”

“Kuule,” ütlen ma, kui Maxwell vakka jääb, “kõik teavad ju suurepäraselt, et sa oled algaja. Ütleme, näiteks tehnikud ja autojuhid.”

Maxwell jääb mõttesse ja punastab kergelt. Miks mulle aina enam meeldib tema kohmetus ja isegi see vaevumärgatav punastamine? Ehk on asi selles, et oma suure kasvu, hingestatuse ja teatava sisemise kindluse juures, mida võis tajuda esimesest pilgust, ei tundu Maxwell kunagi nõrga või naiselikuna?