Читать книгу Pettusega tagasi võidetud - July Tilton - Страница 4

“LAST?” KARJUSIN MA südantlõhestavalt, vaadates võõrastetoast välja, seljas vaid sukkpüksid ja kinninööpimata pluus, juuksed püsti peas. “Kas sa irvitad mu üle või? Ja kuhu me voodi paneme, ah? Kas köögilaua alla? Või rõdule? ”

“Ma ei ole praegu kohe võimeline ostma maja kusagil äärelinnas.”

Terry sirutas käe ja puudutas kehapiima pudelit, mis oli peegli ees riiulil. See kukkus ümber lahtisele, õli sisaldavale pudelile ja kogu minu jumaldatud kehahooldusvahendite rida maandus suure mürina saatel põrandale.

“Kas on raske ettevaatlik olla?” karjusin ma, hüpates paari sammuga üle toa, lennates vannituppa. “Ja vehi vähem oma paganama sõrgadega!”

Viskusin oma kallihinnalisi asju korjama sellise innuga, nagu kreemid ja vahud kuivaksid ja läheksid hapuks, kui need õhtuni põrandale vedelema jääksid.

“Paganama?” küsis Terry, hakates pahameelest hingeldama. “Kas sa ütlesid “paganama”?”

“Jah, ütlesin!” Ma värisesin üleni. “Parem aitaksid, selle asemel et mind selgitustega kiusata!”

“Aga sina peaksid oma tahtmisi taltsutama ja lõpetama lõpuks riiulite täitmise igasugu träniga!”

“Träniga?” heitsin pea juuksepahmakat raputades selga. “Selles neetud puurikeses ma saangi end lohutada üksnes vahuvanni ja aromaatsete õlidega! Kui sa oleksid rohkem keskendunud, oleksid ammu seda mõistnud!”

Terry pani lipsu kaela, kuid ei sidunud seda, vaid asetas käed puusa ja vaatas mulle otsa, ninasõõrmed puhevil.

“Lohutuseks piisaks sulle poolest, ei, kolmandikust kõigist nendest…”

Ta püüdis jälle minu kosmeetika kohta halvasti ütelda, kuid viimasel hetkel otsustas siiski keele hammaste taga hoida.

“Rehkenda, kui palju me kokku hoiaksime!”

“Sellest ei jätkuks isegi korraliku korteri jaoks, rääkimata majast. Isegi mitte vana, lagunenud kuuri jaoks!” karjusin kõrvulukustavalt vastu.

“Vaheta siis tööd,” tegi Terry ettepaneku, häält vaevu vaos hoides. “Mina näiteks otsin tasuvamat töökohta, olen nõus kas või klouniks hakkama.”

“Aga kasu ei ole sellest mitte mingisugust!” hüüatasin ma järjekordseid pudeleid riiulile asetades. Hea veel, et need on plastmassist, muidu oleksid minu õhtused lõõgastavad ülehõõrumised ja massaažid vett vedama läinud.

Terry lähenes impulsiivselt ja pööras mind näoga enda poole.

“Sa saad ju aru, Jessy, et tuleb pisut aega oodata,” ütles ta ahastavalt. “Meie Tibori ja Freddyga ju just alustasime oma äriga. Kui ka seekord õnn meile ei naerata…”

“See on teil juba kolmas äri!” plahvatasin mina, lükates tema käsi eemale. “Mulle tundub vahel, et õpite ikka veel oma katoliiklikus koolis ning katseid äriga tegeleda võtate ette vaid meelelahutuseks, sest olete kuradima väsinud nendest tüütutest nunnadest!”

“Või lahutame meelt?!” kõmistas Terry. “No tead…”

“Mis?” küsisin sõjakalt vastu, hakates juba isegi oma skandaalsust ja mitte millegagi rahul olematust vihkama. Samas, kui riid oli juba sellises staadiumis, ei suutnud ma kuidagi peatuda.

“Minu arvates ajad sa pilli lõhki,” ütles Terry ähvardavalt.

“Aga minu arvates suhtud sa ellu liiga kergemeelselt ja sülitad meie tulevikule!” vingusin mina. “Laps! See luksus on ükskõik kellele, ainult mitte meile!”

“Vaheta siis tööd,” kordas Terry.

“Ma ei ta-ha! Mulle meeldib minu töö, midagi muud ma teha ei oska!”

“Siis ära käi mulle oma pretensioonidega närvidele!”

“Aga sina oma juttudega lastest!”

Terry haaras jälle mu käe, seekord küllaltki valusalt.

“A-ai! Valus on ju!” karjusin ma end lahti rebides.

“Mida sa tahad, Jessy?” küsis ta, õgides mind tulise pilguga. “Viimasel ajal ei ole sulle siin maailmas mitte midagi meele järele! Mul on tunne, et põhjus ei ole mitte korteris ja ka mitte selles, et meil ei ole palju raha, vaid hoopis minus. Ainult minus! Sa ei vaata mind enam sellise pilguga nagu enne… Jumaldavalt,” lisas ta vaikselt ja kurvalt. “Puhkepäevadel sõidad sõbrannade juurde, pühade ajal püüad minna isa või venna poole…”

Kissitasin silmi ja hingasin raskelt.

“Millele sa vihjad? Kas tahad minu juurest ära minna? Ma ei hoia sind kinni!”

Tegin käega laia žesti, näidates, et kas või kohe luban tal minna kõigi nelja tuule poole.

Terry vangutas pead.

“Räägid iga päev üht ja sama. Kas see sind ennast ei ole ära tüüdanud?”

Tardusin hetkeks. Tal oli täiesti õigus. Mina, nagu paljumängitud plaat, jorutasin üht ja sama: lähme lahku! Praegu olnuks kõige õigem mehele kaela viskuda ja andestust paluda, mina aga, olles vihane enda ja oma elu korraldamatuse pärast – olgu ta neetud! – hoopis karjusin võõra häälega:

“Ma ei korruta seda asjata! Mind on see surmani ära tüüdanud!”

Terry tõstis käed nagu kaotanud armee sõdur, kes end vangi annab.

“Sel juhul on meil tõesti parem laiali minna!”

Mind haaras kerge paanika, kuid tugevamini teistest tunnetest andis tunda raugematu raev.

“Suurepärane! Lõpuks ometi said sa aru!”

Hoogsa sammuga väljusin vannitoast ja läksin tagasi võõrastetuppa, seinal oleva suure peegli juurde.

Minu peegelpilt ehmatas mind. Kohendasin soengut, kujutades ette, kui naeruväärne ma välja nägin, kui raevunult oma juukselakaga vehkisin. Tigedus lõõmas hinges, kuid tundus, et kaugemale polnud võimalik minna.

“Kolin täna isa juurde!” laususin ma häält pingutades, et Terry ikka kuuleks.

Ta ei vastanud.

“Sest mul on kõrini nendest õiendamistest ja kitsikusest, samuti sinu jubedast juhmusest!”

Sellise solvamise peale ei oleks ta tohtinud rahulikuks jääda, kuid minu suureks imestuseks ei vastanud Terry sõnakestki.

“Ja ära mõtlegi mulle helistada, käia peale püüdlusega mind tagasi tuua või mind etteheidetega endast välja viia!”

Hetkeks ma tardusin ja kuulatasin. Vannitoast kostis vaid lõhnavee pihustamise heli. Rahulik nagu elevant! Kuidas ta julgeb?

“Kui sa meile tuled, viskab isa su trepist alla! Said aru?” karjusin ma täielikult enesevalitsemist kaotades.

“Ei ta tule,” ütles Terry magamistoast väljudes, lips ees, pintsak seljas ja mapp kaenla all.

Seisin täiesti jahmunult. Mees läks aga täiesti häirimatu rahuga ukse juurde, avas selle ja hetkeks peatunud, pühkis varrukalt olematu tolmukübeme ning kadus seejärel silmist.

“Tõbras!” karjusin ma lävele tormates, käed rusikas.

“Häbematu tõbras…” lõpetasin väga vaikselt, sest mõistsin, et mees mind enam ei kuule. Ja et see on tõepoolest lõpp…

Jimmy oli mulle eluaeg olnud pisut rohkem kui lihtsalt sõber, vaatamata sellele, et ta oli ka Terryga alati hästi läbi saanud ja meie majja teretulnud. Ma ei lubanud endale midagi liigset, olin oma mehele truu, kuid Jimmy pilgud, vahel nii selgelt tunnetest rääkivad, kõditasid meeldivalt minu naiselikku eneseuhkust.

Nüüd, kui ma vabaks sain, unustas ta loomulikult Terry täielikult ja hakkas mind kahekordse tähelepanuga ümbritsema. Helistas iga päev, mõnikord lausa mitu korda, tehes ettepaneku koos õhtustada või puhkepäeval kuhugi välja sõita.

Alguses lükkasin kõik tema ettepanekud tagasi, aga nüüd, kui minu abielu tõeliselt minevikku jäi, tundsin end nii näruselt ja imelikult, et lihtsalt pidin kuidagi sellest pääsema. Jimmy seltskond ei olnud selleks mitte kõige viletsam vahend.

“Noh, räägi,” palus ta, kui mina, tööpäeva kuidagi lõpuni venitanud, raamatukogust väljusin ja tema autosse istusin.

“Mida ma rääkima pean?”

Teesklesin, nagu ma ei mõistaks, millest jutt käib. Tegelikult ma lihtsalt ei uskunud, et eilsest alates ei ole ma enam isegi mitte paberil Terry naine.

“Kuidas kõik läks? Kas ta ei palunud sind loobuda sellest hullumeelsest ettevõtmisest?”

Jimmy heitis pilgu tahavaatepeeglisse ja alustas sõitu.

“Hmm… ei!”

Hingasin raskelt. Kogu selle aja olin endale kinnitanud, et ei soovi midagi muud. Mis siis, kui hakkan lahutusega venitama, muutun ravimatuks hüsteerikuks ning ajan ka Terry oma seletamistega hulluks. Meie vahel oli miski tagasipöördumatult surnud ja polnud vaja teineteist piinata. Kuid praegu tunnistasin endale ootamatult, et salajas ikkagi lootsin, et Terry tuleb minu juurde, nimetab mind lapsukeseks ja mina, nagu alati, leebun ning me hakkame jälle koos elama nagu varem.

Kuid Terry ei mõelnudki mind palvetega üle külvata. Eile pidas ta end väärikalt üleval, nagu ei kahetsekski ta midagi, kuigi paistis kurb olevat. Vaatasin teda viimase hetkeni ja tundusin võib-olla pisut naeruväärnegi. Kui kohtuistung oli lõppenud, kiirustasin talle järele, olles juhtunust sellisel määral jahmunud, et oleksin tahtnud hüsteeriliselt naerma pahvatada.

“Terry!”

Ta peatus peasissekäigu ees trepil ja pööras pead. Oleks tulnud lausuda midagi neutraalset või isegi sõbralikku, midagi “kõige paremat sulle!“ laadis. Aga mina, olles segaduses sellest ootamatust hinges valitsevast tühjusest, hakkasin totakalt naerma ja hüüatasin:

“Lõpuks sai see siis teoks! Õnnitlused vabaduse puhul! Elagu muutused ja uus elu! Hurraa!”

Terry kissitas silmi, tõmbas taskust paki mentoolisigarette ja võttis ühe.

“Ehk korraldad sel puhul veel peo ka?” küsis ta suitsetama hakates.

Puhkesin jälle nagu totakas naerma.

“Loomulikult korraldan! Pidutseme ja lõbutseme Caroline’i ja Racheliga terve öö.”

“Tibor oleks selle üle väga õnnelik,” lausus Terry muiates ja vastupidist silmas pidades ning tõmbus pingule.

“Tibor ei ole elu seeski Rachelit ohjes hoidnud,” hüüdsin ma, pea uhkelt tõstetud, nagu oleksin Terry naisena kogu aeg ahelates olnud. Minu pilk libises sigaretitulukesele.

“Miks sa… suitsetad?”

Ausalt öeldes ootasin, et ta hakkab kurtma – see pole ju sugugi lihtne, elada naisega kaheksa aastat ja siis jälle poissmeheks saada.

Terry aga pahvis rahulikult suitsu edasi ja lausus mitte midagi reetva näoga:

“Freddy suutis lõpuks ära meelitada. Kinkis veel sümpaatse vidina ka.”

Ta võttis taskust lihtsa plastmassist välgumihkli, millel poolpalja rinnaka naise pilt.

Ma oleksin nagu elektrilöögi saanud.

“Päh! Milline maitselagedus!”

Terry muigas.

“Seda küll, kuid mulle meeldib. Aga nägemist siis. Mul pole rohkem aega. Ei pidutseda ega vestelda.”

Ta jooksis trepist alla, mina aga seisin veel kaua oma kohal ja vaatasin talle alguses järele, seejärel aga kõnniteele, mida mööda ta parkimisplatsile oli läinud.

Meil oli ammu traditsiooniks saanud, et mina korraldasin skandaali, Terry aga püüdis kõigi vahenditega rahu jalule seada.

Mulle tundus ka praegu, et esinen kuninganna rollis, aga tema – lipitsev-alandliku orjana. Et naeran tema üle ja ujun uhkelt minema, aga tema, rusutud ja alandatud, saadab mind pilguga ja peab aru, kuidas kõike tagasi saada.

Kuid ei olnud mitte midagi sellist!

Mingit pidu ma korraldama ei hakanud. Sellepärast, et tulin koju täiesti räbalas hingeseisundis – enamgi veel, mul oli isaga väga kummaline vestlus.

Kohtusse ei tulnud ta ettekäändel, et on äärmiselt hõivatud – mis mind väga imestama pani, sest on ju isa minu kõige suurem sõber! –, õhtul ei kiirustanud minu tuppa tulema, nagu oleks ta täiesti unustanud, et ma jälle temaga koos elan. Mingi aja oodanud, ei kannatanud ma välja ja läksin ise tema juurde.

Ta istus võõrastetoas, ees ninaotsale vajunud prillid, ja jälgis keskendunud ilmel viimaseid uudiseid.

“Iss?” hüüatasin ma, lõpuni tema tuju mõistmata.

Ta nagu märkas alles nüüd minu tulekut ja ehmus minu hääle peale, kuigi ma tundsin, et ehmatus oli teeseldud.

“A-aa, Jessica! Kuidas läheb?”

Kuidas läheb? Ajasin silmad suureks. Ta küsis seda sellise häälega, nagu oleks tundnud huvi, kas mul on mõnd uudist.

“Kõik. Ma olen lahutatud,” vastasin ma aeglaselt ja uurisin valvsalt isa nägu.

Kui ma pärast viimast skandaali oma mehega tema juurde elama tulin ja andsin teada oma otsusest pereeluga lõpparve teha, ütles isa vaid seda, et see maja jääb igaveseks minu omaks ning ohkas paar korda. Hiljem püüdis ta aina enam vältida vestlust minu kavatsustest ja Terryt ei meenutanud ta kordagi. Mind pani see imestama. Isa oli alati olnud kategooriliselt minu varajase abielu vastu, arvates, et head see endaga kaasa ei too. Väimees talle ei meeldinud, oli isegi tema peale minu pärast armukade. Nüüd jälle käitus nii, nagu ei olekski ta rõõmus lahutuse üle.

“Sa käitud kuidagi imelikult,” ütlesin ma tugitooli laskudes. “Mul on selline tunne, et sa… ei toeta mind, ei mõista.”

“Milles?” küsis isa süütul ilmel televiisori ekraani vaadates.

Muigasin kannatust kaotades.

“Kuidas milles? Meie Terryga lahutasime, sest samas vaimus enam jätkata ei saanud. See polnud elu!”

Isa pomises midagi arusaamatut, kuid pilku ekraanilt kõrvale ei pööranud.

“Isa!” hüüatasin ma. “Palun sind, ütle, mida sa sellest arvad?”

Isa vaatas mind armastuse ja kurbusega silmis.

“Mina, ausalt öeldes, tõepoolest ei mõista sind. Kuid ma tahaksin, et oleksid õnnelik, tütreke,” lisas ta kuidagi kahtlaselt mureliku näoga. Mul tekkis tunne, et tal on minust kahju, kuna olen selline juhmakas.

“Mida sa silmas pead?”

Isa kehitas hajameelselt õlgu.

“Seda, et Terryta sa…” Ta takerdus. “Kas oled kindel, et suudad temata täisväärtuslikku elu elada?”

Sain kurjaks. Tekkis mulje, et ümberringi on kõigil õigus ja kõik orienteeruvad suurepäraselt kõigis olukordades ja ainult mina sooritan ühe vea teise järel.

“Nii et sinu arvates ei suuda ma üksi õnnelik olla? Vihjad sellele, et ma pärast kaheksa-aastast abielu ei ole enam täisväärtuslik inimene? Kas nii? Aga ehk pean ma sellest lahkhelide kuristikust puhkama? Ehk ei ole ma veel oma tõelist teed leidnud ja otsin seda alles nüüd, kui pole vaja iga päev mehele seletada, et laps ei ole sugugi odav lõbu!”

“Elasite ju külg külje kõrval palju aastaid,” ütles isa mõtlikult. “Pole ime, et Terry tahtis last muretseda. See on suhte kindlustamiseks vajalik. Mäletan omast käest.”

Isa nägu omandas õrn-kurbliku ilme nagu alati siis, kui ta ema meenutas.

“Kui meile sündis Dean, läks meie elu nagu uude faasi…” Isa surus huuled kokku. “Samas pidime maksma suuri hüpoteegimakse. See ainult tundub nii, et teistel on kergem elada. Eranditult kõigil on probleemid, lihtsalt osa lahendab need ilma eriliste sekeldusteta, osa püüab nende eest aga põgeneda.”

“Kas vihjad minule?”

Isa ohkas juba mitmendat korda.

“Ei vihja, ma ütlen otse. Püüdsin vait olla ja mitte sekkuda oma nõuannetega sinu ellu, kuid hakkasid ise sellest rääkima…”

“Kas sinu arvates oli mul ka mingi muu võimalus?” küsisin ma närvi minnes.

“Ehk oleksite pidanud psühholoogi poole pöörduma? Et ta oleks teile soovitanud, kuidas pingeid maandada ja skandaale vältida. Siis oleksite rahulikult ja üksmeeles kõik läbi arutanud ja otsustanud, kas tasub last sünnitada praegu või tuleks pisut oodata ja leida võimalus rohkem teenida. Ja hiljem…”

Pean tunnistama, et pärast kohut, kui Terry nii tähtsal ilmel lahkus, oli mulle endale ka taoline mõte pähe tulnud. Kuid et varjata oma sisemist segadust, ma ainult naersin isa sõnade peale.

“Kas sa tõepoolest usud, et psühholoogid on sellisel puhul võimelised andma asjalikku abi?”

Isa kõverdas huuli.

“Aga miks mitte?”

“Nad on täpselt samasugused inimesed! Nad ei suuda omaenda eluski korda luua. Pealegi, minu arvates ei ole võimalik panna meest ja naist, kes teineteist enam ei kannata, uuesti armulõõmas põlema!”

“Oled sa ikka kindel, et sa oma Terryt enam ei kannata?” küsis isa, vaadates mulle kurval ilmel otse silma.

“Tänasest päevast alates ei ole ta minu!” hüüatasin erutatult.

“Olgu siis nii,” lausus isa kerge väsimuse või kurbusega.

Mul tõmbus ootamatult rinnus miski kokku. Kogu selle aja olin olnud mingis ähmases seisus, justkui oodates midagi ebamäärast, samal ajal püüdsin ma mitte juurelda ja tehtut kahetseda. Nüüd aga tunnetasin esimest korda oma teo tõsidust. Kas ma vihkan Terryt? Kui ma kiirustades oma asju kokku korjasin, olin kindel, et meie kokkuminek oli viga. Aga praegu… Ma ei teadnud.

Lõpeta! andsin endale käsu. Sul oli raske ainult sellepärast, et kauaaegsete harjumustega ei ole lihtne hüvasti jätta. Ja-jah! Terry muutus sulle järk-järgult harjumuseks, aga armastust tema vastu pole olnud enam sada aastat…

Minu süda, justkui kuuldes neid kategoorilisi põhjendusi, tõmbus valusalt kokku. Kuid mina püüdsin teeselda, et ei märganud seda.

“Jah, olen kindel,” teatasin ma vastust ootavale isale liigse pidulikkusega. “Olen sada protsenti kindel, et tegin õigesti.”

Isa laiutas käsi ja kohendas prille ninal.

“Mis siis ikka, see on peamine, et sa oma otsust ei kahetse. Sel juhul on mul isegi… hea meel sinu pärast. Ehk kohtad kunagi noormeest, kellega hakkad elama hoopis teisiti,” lisas ta ja mulle tundus, et ta jälgis valvsalt minu reaktsiooni.

Ausalt öeldes liigutas miski minu sees ebameeldivalt. Hakkasin naerma, et isa ei näeks segadust, mis peegeldus mu silmades.

“Võib-olla olen teda juba kohanud.”

Isa nägu tõmbus kipra.

“Pead Jimmyt silmas?”

“Kas ta ei meeldi sulle?” küsisin sellisel toonil, nagu oleks ta mind solvanud.

“Ei, miks? Kuid sinu jaoks… Üldiselt, see pole minu otsustada.”

Isa hakkas kurval ilmel oma lõuga näppima.

Kui ta selline on, tahaksin ma nutta. Üldse olid mul pisarad neil päevil kerged tulema, kuigi lausa nutnud ma polnud.

“Igal juhul on valik sinu,” lisas isa.

“Just!” hüüatasin ma sobimatu sõjakusega, püüdes varjata hinges valitsevat tühjust. “Aga olgu, ma lähen nüüd, ei taha sind rohkem segada.”

“Mine, mine,” pomises isa, tehes näo, et ta on väga huvitatud uudisest, kus räägiti Kuuba ümberasujate demonstratsioonist Miamis.

Veerand tundi istusin ma oma toas, vaadates mitte midagi nägeva pilguga seinale, mis oli täis riputatud raamitud fotosid. Siis saabusid tüdrukud. Nende nägusid vaadates muigasin endamisi: vaevalt on neil tuju hommikuni sumiseda. Mõlemal oli selline nägu, nagu oleksid nad tulnud matustele.

“Mis teil on, kas kollektiivne kõhulahtisus?”

“Mida?”

Caroline kirtsutas tedretähnilist nina.

“Räägin seedehäiretest,” kordasin ma jalgu lauale heites ja käsi rinnale ristates. “Teie näoilme on selline, nagu kardaksite, et ei jõua vetsu joosta!”

Hakkasin laginal idiootselt naerma.

Tüdrukud istusid toolile ja vaatasid mind vaikides nagu haletsusväärset haiget.

“Tehke otsekohe normaalsed näod pähe!” käsutasin ma neid.

Sõbrannad püüdsid püüdlikult naeratust näole manada.

“Kas teed joote?” küsisin mina. “Või ehk midagi kangemat, ah?”

Pilgutasin silma. Komöödiat mängida oli üsna raske, kuid mõte sellest, et peaksin neile rääkima oma lahutusest, tundus mulle veelgi väljakannatamatum.

Caroline raputas pead. Rachel haaras kõhust kinni:

“Kangemat? Ee-ei. Me ei tulnud kauaks.”

“Eh!” lõin ma käsi kokku. “Ja neid nimetatakse veel sõbrannadeks – ei või minuga koos isegi juua.”

Caroline, silmis ärev pilk, ähvardas mind emalikult sõrmega:

“Ära ainult pudeli järele mõtle haarata! Rummiga muret alla ei läigata, rikud ainult tervist.”

“Muret?” küsisin ma tehtud imestusega. “Millist muret? Ma olen nüüd vaba ning kellestki sõltumatu naisterahvas! Tahtsin oma rõõmu lähedaste sõbrannadega jagada, sest seda ei juhtu ju iga päev!”

Kuidas ma ka ei püüdnud lõbus välja näha, ei kadunud tüdrukute näolt kaastundlik ilme. Nad ei küsinud midagi, ei soigunud, istusid lihtsalt – vaikselt ja turris. Vannun, et ei oleks vastu pidanud ja mingi vembu visanud, kui mitte Caroline ei oleks äkki oma tasasel nukral häälel lausunud:

“Ja mis edasi?”

“Mis mõttes?”

“Milles te kokku leppisite? Kas jääte sõpradeks?”

Abitusest ja sellest jälgist tundest, mis kogu aeg tugevnes, hakkasin jälle itsitama.

“Vihatud abikaasa muutub lähimaks sõbraks!” teatasin ma vaevu rahunedes valjult ja uljalt, nagu veaksin jutusaadet. “No mis jama sa ajad? Me läksime lahku ja meil pole mingit vajadust läbi käia.”

Minu südames oleks midagi nagu ragisenud, nagu oleks jala all mingi oksake purunenud. Langetasin silmad, et tüdrukud midagi ei märkaks. Siinkohal meenus mulle selgelt kott sügisjalanõudega, mille ma kiiruga kokku olin korjanud ja magamistuppa unustanud.

“Oi! Kuulge… Ma jätsin midagi sinna, sellesse korterisse. Ehk teeb üks teist mulle teene?”

“Kas tahad, et me näpistaksime aega ja venitaksime end pärast tööd või puhkepäeval sinna?” hüüatas silmanähtavalt elavnenud Caroline. “Kindlasti mitte, anna andeks!”

Ta vaatas Racheli poole.

Too ajas huuled torru ja tõrksal ilmel raputas oma käharpead.

“Kas teete nalja või?” Ma isegi tõusin voodist. “On see siis tõesti nii raske? Tuleb ainult Terry juurde sõita ja sealt üks kott võtta! Teie ei ole ju temast lahutatud!”

“Selles asi ongi,” ütles Caroline. “Teie lahutasite, teie ka jõudke oma asjades lõplikult selgusele.”

“Ma ei palu teil midagi selgitada!” karjusin mina. “Palun lihtsalt…”

“Kas hakkame minema, Caroline?” katkestas Rachel mind häbematult.

Kaotasin hetkeks kõnevõime. Jäi mulje, et kogu maailm on salajases vandenõus minu vastu. Mu sõbrannad tõusid toolidelt, Caroline tegi isegi sammu ukse poole, kui Rachel, näost kaame, oigas ja kätt suu ette pannes vannituppa tormas. Oli kuulda öökimist.

Vahetasime Caroline’iga ehmunud pilke.

“Mis tal viga on?” küsisin ma vaikselt, hoides alahuulest kinni, nagu läheks ka mul kohe süda pahaks.

Caroline kehitas õlgu.

“Ehk lõbutses eile Tiboriga kõvasti?” oletasin mina. “Ega sa ei tea, kas nad sõitsid kusagile? Klubisse või külla?”

“Nii palju kui mina tean, mitte kuskile,” sosistas Caroline.

Osutasin peaga vannitoa suunas:

“Kas läheme tema juurde?”

Kui me kikivarvul sisenesime, siis Rachel juba pesi end. Õhus oli tunda lääget okselõhna, kuid ma ei teinud isegi viltust nägu.

“Kas toon sulle midagi?”

Rachel tõstis pea ja vaatas mind väsinud silmadega.

“Vett, kui võimalik.”

“Lihtsalt vett? Mahla ehk?” täpsustasin. “Mineraalvett võib-olla?”

“Ei, ei.” Rachel krimpsutas nägu. “Mahlast ja mullidest hakkab mul jälle halb.”

Vaatasin tähendusrikkalt Caroline’ile otsa, paludes teda haige eest hoolitseda. Too vastas mulle vaevumärgatava noogutusega ja mina kiirustasin kööki.

Seal juba tegutses isa. Meil ei teki kunagi vaidlusi, kelle kord on õhtusööki teha. Isa, kui ta just tööl või haige ei ole, kokkab hea meelega. Mulle tundus alati, et see ei ole talle koormaks, vaid teeb talle isegi rõõmu.

“Kas sööma hakkate?” küsis ta, viidates mikrolaineahjule, kust tuli kas kotleti või hakklihavormi lõhna.