Читать книгу Aegumatud tunded - June Bolsten - Страница 3

“AGA MINA ÜTLEN, et sellesse majja loomi ei tooda!”

Paula hüppas püsti sisehoovis asetsevalt pingilt, kuhu ta minut tagasi mehe kõrvale istunud oli, ja sammus puusi hööritades väljapääsu poole.

“Unusta see tobe mõte!” heitis ta ust avades. “Ja aitab luuslangi löömisest! Tunni aja pärast tulevad külalised.”

Uks langes mürtsuga kinni. Philippe’i läbis ebameeldiv värin. Ta ei suutnud enam Paulaga elada. Ei mingit teineteisemõistmist, ei kirge, ei sümpaatiat, mis neil kunagi pea segi oli ajanud. Ühesõnaga, nende vahele ei olnud jäänud mitte midagi.

Viie abieluaasta jooksul oli õrnast olevusest, naerusuisest, liigutav-usalduslikust Paulast saanud igavesti millegagi rahulolematu tigetseja. Philippe’i kahtlustas ta aina sagedamini truudusemurdmises, kuigi ise ei olnud kunagi teiste meestega flirtimise vastu. Enda eest hoolitsemisest oli ta ammu loobunud, astus mehega vaidlusesse iga pisiasja pärast ning käis kodus ikka enam ja enam ringi morni, vihase ja süngena. Juba ainuüksi mõte koduloomadest kutsus temas esile jälkustunde, samas enne abiellumist oli see tekitanud heldimust.

Äkki ta toona teeskles? Või on ta tõesti nii palju muutunud? Kuid miks? Kas oli selle põhjuseks tema või oli selle taga midagi muud? Selle küsimuse üle murdis Philippe pidevalt pead.

Lapsi neil ei olnud. Paula kinnitas, et ei ole veel pidutsemisest isu täis saanud ning endale range kaela panna jõuab alati. Aastad möödusid ja Philippe tundis end aina sagedamini väga üksikuna.

Lastest unistas ta juba ammu. Oma kujutlustes kõndis ta tänaval, hoides käest roosapõsisel tüdrukul või uudishimulikul poisipõnnil. Mõtetes vestles ta nendega, rääkides sellest, kuidas on korraldatud elu. Temasse oli kogunenud kasutamata armastus, mida Paulale kinkida polnud tahtmist ega jõudu. Sellest kasvas välja rahuldamatus ja tunne, et juba ammu oleks tulnud midagi muuta.

Eile õhtul oli ta teinud naisele ettepaneku muretseda kass. Too vastas raevuka pilguga ja lahkus võõrastetoast sõnagi lausumata. Praegu, olles naasnud töölt halvas tujus, ägestus naine Philippe’i sõnade peale, et too ikkagi tahab kassi võtta.

Neil oli ju täna pidupäev – viies pulma-aastapäev. Oleks tulnud naisele vähemalt kimp punaseid roose osta, kuid tal ei olnud vähimatki soovi sõita juveelipoodi või lillemüüja juurde. Ta ei tahtnud teeselda, samas ka mitte Paula päeva rikkuda.

Loomulikult lootis naine, et mees teeb vähemalt juttu sellest päevast, mil nad meheks ja naiseks said, mitte ei tüüta teda rumalate ähvardustega. Muidugi oleks ta pidanud endast jagu saama ning tegema näo, et mälestused pulmadest rõõmustavad teda, kuid ta ei suutnud.

Ootamatult turgatas talle pähe lahutus. Nad peavad lahutama – see on ainus väljapääs. Muidu hakkavad nad teineteist vihkama ja rumalusi tegema. Jah! Tuleb otsekohe Paulaga rääkida. Kuigi… Ei, mitte täna!

Mees tõusis pingilt ja hakkas erutatult mööda basseini äärt edasi-tagasi kõndima. Miks mõte naisest lahku minna ei olnud talle varem pähe tulnud? Mis oli seganud teda ebaõnnestunud pereeluga hüvasti jätmast juba mõned aastad tagasi? Küllap emapiimaga sisse juurdunud arusaam sellest, et abielu sõlmitakse vaid üks kord, ning seda oma vanemate näite varal, kes elasid siiani üksmeeles koos.

Temal ei olnud õnnestunud nende vääriliseks järeltulijaks saada. Ta kannatas, kuid Paulaga suhte muutmist ei pidanud võimalikuks. Tegelikult ei olnud asi mitte ainult Paulas. Philippe oli kaua aega püüdnud Paulat mõista, ära arvata, mida naine temalt ootab, kuid ei suutnud seda ja lõpuks lõi nendele püüdlustele käega.

Kohe homme! tuksus juba paar minutit tema meelekohtades. Homme lõpetan kõik ühe hoobiga. Kuidas ta ka ei reageeriks või mida ette võtaks. Niimoodi on parem meile mõlemale. Edasi enam venitada ei saa…

“Philippe!” kuuldus majast Paula raevukas hüüd. “Külalised tulevad neljakümne minuti pärast! Kas sa vähemalt natukenegi aitad mind või tolgendad õues nende tulekuni?”

Mees ohkas raskelt. Loomulikult oli Paulale tulnud pähe mõte nende pulma-aastapäeval pidu korraldada. Kes tulevad, polnud Philippe’il aimugi. Mõtte juures, et hulga sõprade, võib-olla ka kõrvaliste inimeste ees – sest Paula võis kutsuda ka temale täiesti võõraid – tuleb mängida armastavat abikaasat, pööras mehel sees kõik pahupidi.

Surunud rusikas käed püksitasku, ohkas ta veel kord ja astus tuppa. Köögist levis isuäratavaid lõhnu. Olgu mis on, aga hõrku roogi valmistada, eriti, kui oli võimalus sõprade ja sugulaste ees oma kulinaarsete võimetega hiilata, Paula oskas.

“Säti toolid laudade ümber ja mõtle, milliseid plaate me võiksime kuulata!” soovitas ta toimekalt.

Naise käskiv toon ajas Philippe’i alati marru.

“Kes meile siis tulevad? Ehk suvatsed mulle ka ütelda?”

Philippe peatus lävel, täites oma kehaga ukseaugu.

Paula pani käed puusa ja heitis mehele närvilise pilgu.

Millised jubedad kortsud tal kulmude vahel on! See on kõik sellest, et ta kogu aeg nii sünge näoga ringi käib, märkis Philippe tahtmatult. Kui mitte nemad, siis ehk…

“Kas see sulle ükskõik ei ole?” päris naine, heites pea väljakutsuvalt selga. “Kas mitte sina ei kinnita kogu aeg, et tahaksid sülitada minu koosviibimiste ja kõigi nende peale, keda ma selle katuse alla kutsun?”

Loomulikult, kuid mitte kogu aeg. Enesestki mõista pakkus Paula üle. Tegelikul ainult viimased kolm-neli aastat… Või, kas tõepoolest kohe algusest peale? Esimesest kuust või isegi esimesest päevast? Philippe püüdis meenutada, kas ta oli end vähemalt pereelu koidikul õnnelikuna tundnud, kuid ei suutnud.

“Kujuta ette, täna ei ole mul ükskõik,” surus mees rahu säilitada tahtes läbi hammaste. “Ma tahan teada, milline seltskond koguneb, et end vastavalt häälestada.”

Paula muigas põlastavalt.

“Mis ajast peale oled sa hakanud mõtlema sellele, kuidas ja kellele sa muljet avaldad?”

Kõik kiskus kiiva. Mida edasi, seda hullemalt. Skandaalid puhkesid juba ilma igasuguse põhjuseta, lihtsalt mõne tühipalja asja pärast. Philippe ei olnud tõepoolest kunagi pööranud erilist tähelepanu sellele, mida tema kohta räägitakse või öeldakse, aga rõhutatult ükskõikseks Paula jumaldatud koosviibimiste vastu oli ta muutunud protesti märgiks. Võõraste ees muutus naine justkui teiseks inimeseks: tema suul õitses teeseldud naeratus ja isegi tema, Philippe’iga käitus ta hoopis teisiti.

“Mis ajast peale?” küsis Paula uuesti.

Tobe vestlus ei olnud munakoortki väärt, kuid tugevnev ärritus sundis meest jätkama.

“Oletame, et tänasest õhtust. Aga kas sul on siis nii raske vastata? Sa ei ela siin majas üksi, vähemalt praegu veel…”

Nähes, kuidas Paula silmad suuremaks lähevad, Philippe takerdus. Ta ei olnud kunagi varem naist mahajätmisega hirmutanud ja ega ta tõsiselt sellele mõelnudki. Ta lootis ikka, et asi paraneb. Paula oli see, kes kogu aeg korrutas, et neil oleks ammu aeg eri suundades minna. Samas oli tunda, et ka tema ei olnud veel otsustavaks sammuks valmis.

Paula muigas pingutatult.

“Siiani? Kas sul on plaanis jalga lasta?”

Vähe puudus, et Philippe oleks vastanud – mitte jalga lasta, vaid ära minna. Kuid talle meenus, et pole veel õige aeg.

“Kuule, kas sa ükskord vastad minu küsimusele?” küsis ta selle asemel ähvardavalt ja nõudlikult.

Seda tooni Paula kartis. Igal juhul kadus kohe kogu tema sõjakus.

“Kui see sinu jaoks nii tähtis on, siis ma loomulikult vastan.”

Hetkeks vajus ta millegi üle mõttesse, läks siis diivani juurde ja langes raskelt sellele.

Sel hetkel tundus Philippe’ile, et tema juurde on tagasi pöördunud pisike osa tundest, mis kunagi ekslikult oli nende saatused ühendanud. Ehk sellepärast, et kurrud Paula kulmude vahel olid silenenud ja rahulolematu näoilme asendunud võluva kurbusega. Kuid veel hetk – ja kõik oli möödas. Mees nägi enda ees jälle nõida, kelle eest ta oleks tahtnud kiiremas korras pageda.

“Tulevad Hilliardid, Roger ja Christine…” hakkas Paula loendama.

Nüüd oli naine jälle tema ise – noriv tigetseja. Või lihtsalt õnnetu naine, kes oli kokku läinud vale mehega valel ajal. Nad mõlemad olid õnnetud. Sel hetkel tundis Philippe seda eriti teravalt ja hakkas närvitsema.

“Worrenid, André du Crouais ja Jule Patton,” jätkas ta vihast kergelt väriseva häälega.

“Jälle sa kutsusid selle prantslase!” hüüatas Philippe. “Ma ei kannata teda, olen sulle seda sada korda rääkinud!”

Paula tõusis diivanilt ja astus otsustavalt ettepoole, vaadates mehele jultunult ja pilkavalt silma.

“André tantsib vapustavalt hästi ja teab tohutult palju anekdoote,” ütles ta. “Peale selle on ta äärmiselt nägus ning õhtud on temata ilmetud ja igavad.”

Philippe ei suutnud vastu pidada.

“Sealjuures ei ole sellel iludusel midagi võõrastele naistele külgelöömise vastu,” märkis ta salvavalt, meenutades, kuidas ta möödunud aasta aprillis oli leidnud oma naise koos Andréga varjatud aianurgast.

Paula lõi käed puusa ja lähenes Philippe’ile veel sammukese.

“Seda küll, kuid mul ei ole selle vastu midagi!” kinnitas ta. “Pealegi, mis selles siis nii erilist on? Iseäranis, kui naise oma mees talle tähelepanu ei pööra.”

Philippe vaatas pingsalt Paula helehallidesse silmadesse. Kunagi olid need talle tundunud peadpööritavalt puhaste ja mõistatuslikena. Nüüd olid mõistatused lahendatud, silmade puhtus kadunud õhtuste vihahoogude ja ärrituste tõttu.

“Aga Jule, kes see selline on? Du Crouais’ uus armuke?” jättes eelnevale küsimusele vastamata.

“Jah,” vastas Paula ilmel, nagu arvaks ta, et armukeste nagu kinnaste vahetamine on enesestmõistetav.

“Naised jumaldavad Andréd. Teadagi, miks.”

Philippe lasi naise sõnad kõrvust mööda.

“On see kõik? Või tuleb veel keegi?”

Ootamatult lõi Paula käsi kokku.

“Oi, mul on kanapojad ahjus!”

Ta tõukas mehe eemale ja tormas läbi avara esiku kööki. Philippe järgnes naisele, tahtes rumalast peast siiski välja selgitada, mitu inimest tuleb ja kes nad on.

Paula avas praeahju ja tõmbas välja plaadi kuldpruunide kanapoegadega, mis olid üle puistatud sibularõngaste ja maitserohelisega.

“Jumal tänatud, ei ole kõrbenud…”

Köögis levis suurepärane lõhn, mis Philippe’i tuju kohe paremaks tegi. Ta laskus toolile ja tundis rahumeelselt huvi:

“Niisiis, kes veel tuleb?”

Paula heitis pilgu seinakellale ja ahhetas.

“Aega pole peaaegu jäänud! Pane toolid kiiresti kohtadele!”

“Küll ma jõuan,” oli mees kõigutamatu. “Enne vasta.”

“Tulevad veel Campellid ja võib-olla Luisa Batterwart,” paristas Paula trepile tormates.

“Temaga koos ilmselt ka ta sõbranna. Jordan… mis ta nimi nüüd oligi? Õige küll – Jordan Miles.”

“Miles?”

Ees- ja perekonnanime kooslus tundus Philippe’ile nii tuttav, et ta peatus hämmeldunult köögi lävel. Keset teisele korrusele viivat treppi peatus ka Paula.

“Jordan Miles...” venitas Philippe, kui teda haarasid mälestused, millest helgemaid mälus lihtsalt ei olnud.

“Kas sa tunned teda?” küsis Paula hajameelselt. “Mina isiklikult ei ole seda Miles’i elu seeski näinud.”

Philippe lõi käega.

“Mina ilmselt samuti mitte.”

“Imelik,” ütles Paula ning kortsud tema kulmude vahel süvenesid. “Aga mulle tundus, nagu tunneksid sa naist nimega Jordan Miles üsna lähedalt. Igal juhul teadsid…”

Nad tülitsesid kahetsusväärselt sageli, kuid olid viie aasta jooksul teineteist hästi tundma õppinud. Nad oskasid väiksemagi pilgumuutuse või žesti, ootamatult tekkinud mõtlikkuse järgi ära arvata teise mõtteid.

Philippe ei teadnud, kas see on sama Jordan Miles, kuid oli liigutatud, pöördudes tagasi ammu möödunud noorusaega ning seetõttu ei soovinud ta oma mõtteid Paulaga jagada. Naine tundis seda ja tõmbus veel rohkem pingesse.

“Muide, kui ei taha, ära räägi. Mul ei ole selle Jordan Miles’iga mingit pistmist. Veel enam sellega, mis sul temaga oli.”

Ta pöördus järsult ringi ja puusi hööritades sammus trepist üles.

“Mis see nüüd siis on, Paula!” hüüdis Philippe talle järele. “Sul on kogu aeg vaja millestki kinni haarata, et saaks aga riiu otsa üles kiskuda!”

“Aga sul pole muud eesmärki kui vasakule vaadata!” kähvas Paula vihaselt, kadudes seejärel nägemispiirkonnast.

Philippe hakkas valjusti naerma.

“No tere hommikust! Kas sa ise ka aru saad, et käitud naeruväärselt? Jordan Miles’i nimelist tütarlast, ilmselt hoopis teist, tundsin ma lapsena! Kas ma tõesti pean selle pärast sinu ees vabandama?”

Vastust ei järgnenud. Sekundi pärast paugatas magamistoa uks.

See juhtus siis, kui Philippe oli tõepoolest laps. Täpsemalt teismeline, viieteistkümneaastane nooruk. Vanemad olid saatnud ta Fresch Airi fondi abil Uus-Inglismaale puhkama, eemale linnakärast ja saastatud õhust. Tollel päikeselisel suvel oli Philippe terve juulikuu elanud Miles’ide juures. Suures majas sinise, läbipaistva veega järve ääres.

Jordan oli temaga üheealine. Ja esimene puhas armastus. Terve kuu kihutasid nad jalgratastel mööda künklikke kruusateid, päevitasid, ujusid, usaldasid teineteisele oma noorukiea saladusi. Nad suudlesid – vaata et iga hetk, loomulikult siis, kui keegi neid ei näinud.

Jordan… Märjad sassis juuksed veepiiskadega kaetud paljastel õlgadel, prink neitsirind – kui ahvatlev tundus see läbi märja ujumistrikoo; värskuse ja taimede lõhn, ääretu nooruslik naiivsus…

Philippe ärkas magusast unelmast ja hakkas vastu tahtmist toole oma kohale seadma.

Järsku on see tõesti tema? mõtles mees, tundes end poisikesena, kes esmakordselt puudutab tütarlapse huuli. Mööda mehe selga hakkasid jooksma külmavärinad, silme ees ujuma kollased tähnid – Vermonti päikese laigud, mis tungisid läbi mälestuste liniku.

Ei, vaevalt küll, püüdis ta selle rumala mõtte endast eemale peletada. Jordan – see pole nii väga haruldane nimi. Ja perekonnanimi Miles samuti mitte. Küllap see on keegi teine – mõni vanem naine või, vastupidi, mingi plika. Kuigi Paula oli öelnud, et Jordan Miles on Luisa Batterwarti sõbranna. Too on pisut üle kolmekümne ja Jordan peaks olema enam-vähem sama vana. Kuid ta võib olla ka pisut vanem või noorem… Muide, mis vahet sel on?

Mis vahet? Suur vahe! vaidles ta iseendale vastu. Kui Jordan Miles on kolmekümne kolmene nagu mina, on ta ilmselt seesama Jordan. Vermontist, ammu möödunud noorusest… Minu esimene armastus, unistus… Taevake, milline rumalus!

Milline rumal sentimentaalsus! Isegi kui see on tema, näeb ta nüüd hoopis teistsugune välja ja on igas mõttes muutunud. Võib-olla tundmatuseni. Ja täna, kuidas ka ei püüaks, on ikkagi meie pulma-aastapäev. Jah, läbisaamine on meil küll jube, kuid sellisel päeval teisest naisest unistada – see on üle igasuguse kombekuse ja äärmine jultumus. Täna olen ma Paula mees ja meeldib see mulle või ei, pean end vastavalt üleval pidama.

Philippe püüdis mõtteid millelegi kõrvalisele juhtida. Näiteks – ega ta kiirustanud, sõlmides täna lepingu Delta Trade’iga? Kuid lepingu punktid, mis teda eriti ärritasid, ei tahtnud kuidagi meelest minna. Ka pea keeldus normaalselt töötamast.

Olgu, kurat selle tööga! otsustas Philippe lõpuks. Mõtlen selle homme veel korralikult läbi. Mis kell on? Kümne pärast seitse. Kohe hakkavad kogunema. Kui õige sülitada kogu selle kupatuse peale ja teha sääred? Minna Bobiga kas või meie lemmikbaari. Kui kaua me pole kokku saanud? Terve kuu või isegi veel kauem? Neetud asjatoimetused ja probleemid panevad kogu aja nahka…

Philippe teadis, et meenutab sõpra ja ehitab teostumatuid plaane ainult ühel eesmärgil – et mitte mõelda sellele naisele. Mehele tundus aina enam ja enam, et vana armastus on temas ootamatult pead tõstnud, puhkenud õide nagu kevadine õunapuu, lõhnates looduse järele, sealjuures kedagi ega midagi kartmata. Ta kinnitas mõttes endale, et see kõik on jama, püüd pääseda õnnetust perekonnaelust. Ei rohkem ega vähem…

Aga, kurat võtaks, kui meeldiv, kui vahva! On selline tunne, nagu avaneks uks teise ellu – edukamasse, õnnelikku, pilvitusse…

André du Crouais tuli kohale esimesena, pisut enne ettenähtud kellaaega. Meigitud ja soenguga, sügava väljalõikega kleidis Paula näol oli külalislahke naeratus. Külaliste jaoks oli tal alati varuks suurepärase tuju tagavara – ta hüüatas “kui hea meel mul on!” ja tormas kallistama. Külalise sõbrannaga, kes esimest korda neile tuli, vahetas Paula käepigistuse ja paar asjakohast repliiki. Philippe jälgis seda stseeni võõristusega ja lähenes külalistele vastu tahtmist.

“Philippe!”

Du Crouais sirutas embamiseks käed ja üle tema näo levis selline lai naeratus, millega võetakse vastu südamesõpru pärast kauast lahusolekut.

Philippe hoidis vaevu muiet tagasi ja sirutas rõhutatud pidulikkusega oma käe ette.

“Tere, André!”

Surunud prantslasel kätt, silmitses ta kõhna pikajuukselist ülbe pilguga tütarlast, du Crouais’ uut armukest. Ta oli nagu eelmised – silmatorkavalt ilusad ja üsna rumalad.

“Jule Patton,” esitles pikajuukseline, tõstes viisakalt peenikese päevitunud käe.

“Philippe Hadey.”

Ta mõistis kohe, mis vigur tema ees on. Sellised arvavad, et maailm keerleb ainult nende ümber, on veendunud oma vastupandamatuses ja kinnistunud sellele. Philippe ei kannatanud naiste sellist omadust. Seda enam meestes, aga du Crouais oli just selline. Küllap nad sobisid Jule’iga suurepäraselt.

“Saame siis tuttavaks!”

Philippe surus Jule’i kätt, vaadates ükskõikselt tütarlapse suurtesse tumerohelistesse silmadesse.

“Palun!”

Paula osutas peaga võõrastetoa poole.

“Kui tore, et tulite!”

Teist korda helises kell just siis, kui Jule ja du Crouais tuppa astusid. Saabusid Worrenid. Nende üle oli Philippe siiralt rõõmus.

Targad, sihikindlad, lihtsad ja head suhtlejad Anthony ja Silvia Worren töötasid koos laiale lugejaskonnale mõeldud populaarteadusliku ulmekirjanduse kirjastuses, mis oli oma suuruse poolest teisel kohal New Yorgis. Anthony – kunstilise toimetajana, Silvia – korrektorina. Nendega oli alati millestki rääkida, nad tundsid huvi kõige ja kõigi vastu, sealjuures armastasid nad teravmeelitseda ja naerda.

“Tere, sõbrad! Mul on väga hea meel teid näha!”

Philippe embas kõigepealt tüsedavõitu Silviat, seejärel tema hiiglasekasvu abikaasat.

Söögitoast lendas külalistele vastu Paula. Tema hääletooni kunstlikkus ja võlts naeratus Philippe’ile läbinägelike Worrenite ees tekitas mehele piinlikkust.

“Kui tublid te olete, et tulite! Me ei ole ju sada aastat kohtunud!”

Ta suudles ja embas esmalt sõbrannat, seejärel tema meest.

Philippe vaatas naist ja mõtles, et poleks paha külalistetuba kaheks jagada. Ühes võtaksid koha sisse Paula ja need, kellega talle suhelda meeldib, teises aga – tema koos Worrenite, Hilliardide, Christine’i, Rogeri ja küllap… ka Jordaniga.

Jordanist oli ühtaegu nii mõnus kui hirmus mõelda, just nagu lähenevast loodusõnnetusest – äärmiselt kaunist ja surmavalt ohtlikust. Philippe aina kordas endamisi: parem oleks, kui ta hoopiski ei tuleks, kuid iga uksekella helina ajal tõmbus ta süda kokku.

Kolmveerand kaheksa istuti lauda, millel juba ilutsesid Paula firmaroad. Kokku olid tulnud kõik, välja arvatud Luisa Batterwart – ühe auväärse daami tütar, kellega Paula ema aastaid sõbrustanud oli – ja salapärane Jordan Miles.

Vein valati välja ja kõneosav Arthur Campell tõusis, kavatsedes toosti öelda. Philippe’il tõmbus sees kõik kokku: tal tuli teeselda armunud meest ja tõenäoliselt suudelda oma naist just nagu armastuse ja truuduse märgiks. Õnneks läks see karikas seekord temast mööda, igal juhul sel hetkel, sest uksekell helises jälle. Ta asetas pokaali kiirustades lauale ja hüppas toolilt püsti.

“Ma avan!”

Paula pööras pead ning saatis mehele hämmeldust ja kahtlust täis pilgu, muutudes näost silmanähtavalt kahvatuks.

Arthur vakatas. Philippe sammus ukse poole, olles ülimalt erutunud. Kas naine tunneb ta ära? Mida ta ütleb? Kas ta meenutab nende rumalat lapsepõlvearmastust? Kurat, mis vahet sellel on? Kõik on möödanik, täna on temal ja Paulal viies pulma-aastapäev…

“Philippe!”

Luisa säras, nagu alati, tervisest ja reipusest.

“Õnnitlen!”

Ta embas meest otse lävel ja sirutas tema poole kinkepaberisse pakitud karbi.

“Aga kus siis pruut on?”

“Ma olen siin!” hüüdis Paula söögitoast. “Tule rutem meie juurde!”

Alles nüüd kogus Philippe nii palju julgust, et kiigata Luisa sõbranna poole, kes oli uksel peatunud ja huviga sisse vaatas. Esimene, mida mees kohe tähele pani, oli sama silmade helk nagu aastate eest.

Tema! läbistas mehe pead õnnelik mõte. Selles pole mingit kahtlust.

Jordan vaatas teda naeratades, sirutas ette ühe käes olevatest gerberatest, ja astus üle läve.

“Õnnitlen!”

“Aitäh,” pomises Philippe, mõistes kurbusega, et Jordan ei tundnud teda ära.

“Jordan Miles,” lausus naine.

“Philippe.”

“Väga meeldiv!”

Naine järgnes sõbrannale võõrastetuppa ning hakkas seal tervitama ja tutvuma perenaise ning teiste külalistega. Philippe jäi hetkeks esikusse. Temaga toimus midagi arusaamatut.

Mälestused sõidust Vermonti tõusid kujutlusse nii eredalt, et ta tundis – ta läheb hulluks, kui ei saa ükskõik millise hinna eest kas või korraks tunda nende huulte soojust.

Kergelt jahmununa peletas ta imelikud mõtted eemale ja läks tuppa tagasi. Jordan ja Luisa võtsid koha sisse otse tema vastas. See ühtaegu rõõmustas teda, kuid ajas ka segadusse. Paula, justkui midagi kahtlustades, hakkas hoolikalt jälgima Jordanit ja mehe näoilmet. Teised ei märganud midagi, kui, siis ehk Silvia välja arvata. Ta vaatas nüüd Paulat ja Philippe’i tähelepanelikumalt, tõmbamata endale siiski erilist tähelepanu.

“Suurepärase paari terviseks!” kuulutas jälle püsti tõusnud Arthur. “Olete meil toredad, arukad sõbrad! Teile külla tulles süda rõõmustab!”

Jama! mõtles Philippe vastu tahtmist püsti tõustes. Mida iganes, aga rõõmust on meie majas küll puudus.

“Elage kaua ja sõbralikult, et kõik teid kadestaksid,” jätkas Arthur vaimustatult. Ta oli hea ja mitte rumal inimene, kuid olles hellitatud heaoluga targa naise poolt, oli ta täielikult kaotanud oskuse näha võõraid muresid.

“Viis aastat koos! Kui palju ja samas kui vähe!”

Philippe põrnitses veinipokaali, kuid silmanurgast jälgis Jordanit. Naine naeratas Arthurit kuulates. Seejärel, pöörates ootamatult pilgu talle, Philippe’ile, Jordani nägu muutus. Ta mõtles pisut ja hüüatas seejärel rõõmsalt:

“Philippe? Te ütlesite, et teie nimi on Philippe?”

Kõigi pilgud pöördusid. Naine surus käed vastu rinda ja naeratas vabandavalt Arthurile.

“Andke andeks, jumala pärast! Ma katkestasin teid. Teie öeldud toost oli suurepärane. Joome kõigepealt.”

Philippe tänas teda mõttes. Nüüd, kui Arthuri sõnad, mis olid välja paisatud intrigeeriva hüüdena, lendasid kõigil peast, kadus ka vajadus kujutada end õnneliku abielumehena. Ühe lonksuga pokaali tühjendanud, asetas Philippe selle lauale ja istus.

“Ega me juhuslikult tuttavad ole?” küsis Jordan, vaadates meest oma säravate elavate silmadega. Sellised silmad on tundlikel ja kirglikel natuuridel, nendel, kes kõrge vanaduseni jäävad nooreks ega kaota oskust imestada.

“Tuttavad?” kordas Philippe aeglaselt, tundes end täieliku tolana.

“Kas teie perekonnanimi pole mitte Hadway?” tundis Jordan huvi ja tema silmad särasid veel enam.

Paula aga võttis esimese ette juhtunud asja – Jordani kingitud gerbera – ja hakkas seda näppude vahel keerutama.

“Hadey,” täpsustas Philippe, teadmata, kuidas käituda.

Jordan hakkas õnnelikult ja siiralt naerma ning tema hõbedane sillerdus täitis kogu toa.