Читать книгу Puhkus Kreekas - June Granger - Страница 4

“TERVIST, KAUNITAR!” kraaksatas keegi Elisabethi selja taga mõnitava häälega.

Naine võpatas ja pöördus ümber. Mitte kedagi. Üksnes suur roheline papagoi katkus oma tohutu võimsa musta nokaga laisalt puurivarbu.

“Ah, see oled sina, George!” naeratas Liz, koukis taskust välja mandlipähkli ja ulatas selle linnule. Papagoi haaras ettevaatlikult külakosti noka vahele ning kallutanud pea küljele, silmitses teda huviga. “Tänan, sina oled ka ilus!” meelitas Liz sulelist lobamokka.

Papagoi marssis tähtsalt mööda peenikest õrt edasi-tagasi, ajades puhevile kaelasuled ja demonstreerides erepunaseid triipe rohelistel tiibadel. Lind ei viinud kordagi oma tarkade silmade ainitist pilku kõrvale äsjailmunud heategija taskutelt.

Nagu meie personalijuht Phil Brown preemiat ootamas, mõtles Elisabeth ja ulatas mangujale järjekordse pähkli.

“Elisabeth peab surema!” kraaksatas äkki papagoi, jäljendades koomiliselt kellegi aktsenti.

Väga naljakas. Kuid millegipärast Lizi see naerma ei ajanud. Vastupidi, mööda ta selga hakkasid jooksma vastikud sipelgad. Järelikult on keegi neid sõnu lausunud papagoi juuresolekul. Ja mitte üks kord... Aga äkki soovib keegi tõepoolest ta surma?

Stopp! andis ta endale piinlikkust tundes käsu. Ei tohi end niiviisi käest lasta. Olen liiga palju igasuguseid krimisarju vaadanud, nüüd viirastuvadki kõikjal kuriteod... Kuid ometi, kust teab papagoi minu nime? Ja räägib samuti kuidagi imelikult, justkui mingi aktsendiga.

Küllap see vaid näis mulle, otsustas ta. Viimasel kuul olen olnud lihtsalt kohutavalt väsinud, pealegi on mul ju neuroos – tippjuhtide kutsehaigus. Ei, nii ei lähe. Otsekohe randa, mere äärde! Vesi uhab maha kõik hirmud ning lahustab tugevas meresoolas kurbuse ja ärevuse.

Pannud hotellitoas selga tagasihoidliku välimusega, kuid elegantse sinist värvi, valgete kajakatega supeltrikoo, heitis Elisabeth kuivatuslina ja kummist sandaalid mahukasse punutud rannakotti ning suundus mere äärde.

Egeuse meri oli läbipaistev, soe ja hellitav, mererand avar ja inimtühi. Kõik Lizi mured olid lõplikult mälust pühitud nagu kasutud arvutifailid, hing muutus aga kergeks ja lõbusaks, justkui kavatseks ta lendu tõusta nagu kajakad ta supeltrikool ja tiirelda eresinise mere kohal, mis mängles päikese all ja kutsus teda oma embusesse.

Elisabeth päevitas lamamistoolis, vaatas laisalt ringi ja kõik mehed, kes temast möödusid, aeglustasid tahtmatult sammu, seirates teda pika, vaimustatud pilguga.

Liz nägi tõepoolest hea välja, ehkki oli juba ammu ületanud igale naisele nii tähtsa kolmekümne piiri. Ta käed ja jalad, mis olid justkui andeka meistri voolitud, olid veel päikesest puutumata ning loomulik piimvalge nahavärv rõhutas veelgi ta sujuvaid kehajooni. Seal puudus igasugune nurgelisus, mis paelub mõningaid mehi noortes neidudes. Ei teravaid põlvi ega küünarnukke, ei üles kergitatud kiitsakaid õlgu. Nagu oleks Lizi loonud nähtamatu skulptor voolinud kõigi an-

tiikaja kujurite reeglite järgi hoolikalt ta proportsioone ja sujuvaid kehajooni. Pikad elegantsed varbad olid jätkuks kitsale jalalabale, nõtked pahkluud ja ümarad põlved tõmbasid pilgu ta jalgadele, väikesed käelabad, ilusad laugjad õlad ja peened randmed kutsusid imetlema ta käsi. Hea veel, et supeltrikoo varjas ta väikest kena rinnapartiid sünnimärgiga vasakul pool ja kõigile loomulikele blondiinidele omaste roosade rinnanibudega, samuti lamedat kõhtu, vastasel juhul oleks tal vaevalt õnnestunud rahulikult päevitada.

Liz tahtis vaid üht – puhata. Tõeliselt puhata. Tööst, lastest ja muidugi meestest ja nende pealetükkivast

tähelepanust, mis ei tõotanud talle, nagu ta oma kogemuste põhjal teadis, ei ajutisi rõõme ega igavest õnne... Just seepärast olid Lizi suured rohelised silmad, mis avaldasid ta austajatele vastupandamatut mõju, nüüd varjul massiivsete raamidega tumedate prillide taga. Aga paksud, pikad ja heledad, pikantse punaka tooniga juuksed olid peidetud laia äärega õlgkübara alla.

Liz tegi näo, nagu ei märkakski ta meeste huvitatud pilke, mõnules päikese käes ja mõtiskles laisalt.

Huvitav, miks pidi vanade kreeklaste arvates just siin, sellel rahulikul ja muretul saarekesel asuma Minotaurose labürint? See jubedust tekitav iidne legend ei jää tõenäoliselt sugugi alla tänapäevastele õuduslugudele... Kuidas neile võis üldse pähe tulla idee luua selline kummaline legend härja pea ja inimese kehaga koletisest? mõtles Liz, sirutades end kassi kombel päikese käes. Millegipärast pole ma seni veel kohanud selliseid ekstreemseid kombinatsioone. Et näiteks ühes inimeses pesitseksid nii headus kui julmus, nii kuri metsloom kui peenetundeline inimene... Ja pealegi, sellel õitsval saarel pole üldse mingid õudused võimalikud. Kiviaja džunglites inimesed loomastusid, aga looduses nad lõõgastuvad ja sulavad üles. Küllap soojendasid antiikaja detektiiv- ja õuduslugude loojad end samuti päikese käes ning mõtisklesid selle üle, millega võiks lõbustada Ateena igavlevaid suursuguseid daame. Nii nad siis fantaseerisid siin pooleldi uneledes... Isegi siinne loodus – päike, meri, kõikvõimalikes värvides rododendronid, roosid, palmid, apelsinisalud –, kõik see lihtsalt kutsub õndsalt lõdvestuma. Kreeta on kahtlemata lausa maine paradiis. Ent kuidagi palavavõitu on selles paradiisis. Kas poleks nüüd ehk aeg see keha vallanud õndsus endalt värskendava mereveega maha pesta?

Liz tõusis vastu tahtmist lamamistoolilt, sirutas end, lehvitas graatsiliselt kätega, raputades endalt maha joobumuse, ja jooksis mere poole.

Ta ujus üha kaugemale, tundes, kuidas ta sünnib merevahust nagu Aphrodite, sünnib elu jaoks, mis on täis ainuüksi meeldivaid ja toredaid muljeid, ja päikese helklevates kiirtes sillerdas ta ümber türkiissinine vesi. Päikesejänkud mängisid Liziga nagu sireenid Odüsseuse legendist, meelitades teda üha kaugemale ja kaugemale sinistele mereavarustele ning tõotades rahu ja õnne. Ta punakad juuksed, mis olid suure juukseklambriga kinnitatud, lõkendasid nüüd päikese käes nagu tuleleek.

Lizile meeldis juba lapsepõlvest peale ujuda kaugele ookeanile. Ta ujus nagu hai ega kartnud üldse vett. Vastupidi, just vees laadis ta end energia ja elujõuga. Ainult nii võis ta end tunda osana stiihiast, lõdvestuda ja ühineda Igavikuga justkui internetiga...

Hopp! Umbes meetri jagu eemal kihutas temast mööda skuuter, puistates ujuja üle veepritsmetega ja tõstes üles kõrge laine.

“Idioot!” pistis Elisabeth kisama peaaegu lämbudes.

Skuuter kihutas edasi. Selle mürin vaibus tasapisi, ainult tekitatud lained heitsid ta kord üles, siis paiskasid jälle alla, nagu oleks ta kiikunud kiigel.

Liz oli jõudnud just suuri vaevu rahuneda ja hinge tagasi tõmmata, kui kuulis taas müra. See põrgumasin oli asunud halastamatult teisele ringile.

“Jätke järele! Lõpetage! Appi!” karjus Liz kõigest jõust ja mingile arusaamatule keelele üle minnes röökis taas täiest kõrist: “Bandito! Idioto! Polizija!”

Skuuter lähenes talle hoogsalt. Selle järjest tugevnev undamine oleks justkui halvanud ta tahte. Veel mõni sekund ja...

Elisabeth tõmbas kopsudesse võimalikult palju õhku ja sukeldus sügavale. Skuuter möödus kõrgel ta kohal, kergitades laineid, mille kaja tundis ta vee all kogu nahaga. Peagi jäi kõik vaikseks. Sukelduja tõusis lõõtsutades ja sülitades pinnale.

Merehuligaan oli juba kaugel. Rand näis olevat inimtühi. Karju või ära karju, mitte keegi ei kuule. Turismibüroos räägiti õigust, et sel aastaajal on siin vähe rahvast, kuna hooaeg pole veel alanud. Kuhu olid kadunud kõik rannaasukad, keda mõnel teisel ajal oli siin jalaga segada? Kus nad kõik on, need ülespuhutud iludused, noorukesed ja enam mitte väga noored topless-neiukesed ja stringides daamikesed, mammakesed oma röökivate võsukestega, keskealised daamid, kes salamahti piidlevad kohalikke gigolosid, eakad punnkõhulised seelikukütid – kuurordiseikluste otsijad? Pole neid, nad on kusagile hajunud, kadunud, läinud kohvi jooma või tegelevad sellega, millega siin kõik tegelevad, olles end laadinud mererannal päikeseenergiaga, – armatsevad oma hotellitubades. Kellelgi pole asja Liziga ega sellega, mis siin just äsja toimus. Mitte keegi ei kutsunud seda huligaani korrale. Või siis... ehk see polnudki huligaan? Äkki taheti teda hoopis uputada? Täielikult... Tõeliselt... Liz mõtiskles selle üle aeglaselt kalda poole ujudes ja need rasked, hirmutavad mõtted oleksid ta peaaegu põhja viinud. Kõhus hakkas vastikult keerama ja jälle olid kohal juba tuttavad sipelgad, joostes mööda selga edasi-tagasi.

Lõpuks ronis ta täiesti jõuetuna kaldale. Ta rappus üleni külmavärinatest, väänates märgadest juustest vett välja ja hingates raskelt. Ta lamas veerand tundi kuumal veepiiril, püüdes vaigistada värinaid kätes ja jalgades. Päike soojendas teda, Liz isegi suigatas kergelt. Jah, aga ei saanud ju siia ometi igaveseks lamama jääda... Ta tõusis ja kõmpis aeglaselt otsima oma lamamistooli. Selgus, et Liz oli ujunud küllaltki kaugele sellest paigast, kuhu ta oma riided oli jätnud. Nüüd tuli tal tagasi pöörduda.

Ta kõndis piki kallast midagi enda ees nägemata. Jõuaks kiiremini oma asjadeni ja kaoks sellest rannast kaugemale. Homseks on kõik ununenud ja siis läheb ta uuesti ujuma. Liz sammus otse enda ette vaadates ning lamamistooli lähedal, kuhu ta riided oli jätnud, pidi ta peaaegu komistama elegantsetes ujumispükstes, päevitunud mehe otsa. Mehe käsi ja õlgu kaunistasid keerulised tätoveeringud.

“Kas saaks viisakamalt, madam!” pomises rannamatšo, hõõrudes haiget saanud kätt.

“Vabandust, mul pole aega tseremoonitseda. Mind oleks äsja peaaegu ära uputatud!” Liz, kes oli oma jala samuti ära löönud, laskus jõuetult liivale ja asus tuikavat jalalaba masseerima.

“Mis te räägite? Kas tõesti tõusis kellegi käsi sellise kaunitari vastu? Palun, seadke end mugavamalt sisse,” lausus mees galantselt, kui oli teda mõnda aega silmitsenud, ja tõusis, et kohendada suurt kuivatuslina.

Liz piidles teda silmanurgast. Lausa spordiklubi reklaam! Lihaselised käed ja õlad, sale keha, lame kõht, pikad jalad. Selliseid iludusi polnud ta, ausalt öeldes, tavaelus veel kohanud. Tõsi, Lizi häiris pisut see, et mehe käed ja õlad olid igasuguseid keerulisi mustreid täis joonistatud. Maod, mingid salapärased märgid...

“Nooruse eksimused,” naeratas mees, märgates naise ihumaalingutele suunatud nõutut pilku. “Nüüd tuleb kogu selle toredusega elada ja vananeda. Aga millises hotellis teie, kaunis näkineid, peatute?”

“Fortuunas,” vastas Liz ikka veel raskelt hingates peaaegu sosinal, kuid silmitses nägusat võõrast juba sõbralikumalt.

“Ah seal, kus on see rääkiv papagoi? Sümpaatne koht. Tuleb välja, et meie hotellid asuvad kõrvuti. Seal künkal seisab üks madal roosades toonides hoone, see ongi minu Merepalee. Muide, mu nimi on Anthony. Võib öelda lihtsalt Tony.”

“Missis Candy, võib öelda lihtsalt Liz,” esitles Elisabeth end viisakalt, kuid rikkus kohe tekkinud mulje, küsides jahedalt: “Huvitav, aga miks te, Tony, otsustasite just siin päevitada? See rand näib kuuluvat meie hotellile.”

“Muuseas, Kreekas kuuluvad mererannad riigile,” lausus uus tuttav õlgu kehitades. “Sellest on kirjutatud isegi turismiteatmikes. Arvatavasti pole te lihtsalt jõudnud neid lugeda. Isegi lamamistoolid ja päikesevarjud kaldal on kõikjal tasulised, kaasa arvatud “viis tärni”. Aga kui ma segan, võin ka ära minna. Mere ääres jätkub kohta kõigile.”

Tony oli ilmselgelt solvunud ja tõusis oma rannalinalt järsult püsti. Liz heitis talle veel kord kõõrdpilgu. Jah, ilus mees, midagi pole öelda, nende firmas igatahes selliseid ei ole.

Liz tundis südametunnistuse piina. Ilmaasjata solvas ta teist inimest. Puhkuse ajal oleks ikkagi lõbusam veeta aega uue sõbraga kui siin võõral maal üksi igavleda. Näib, et ta kiirustas, otsustades, et võib rahulikult elada need kaks nädalat kellegagi suhtlemata. Liz heitis veel kord vargsi pilgu uue tuttava musklis kehale. Jah, neljakümnendates eluaastates mehe kohta on ta keha küllaltki trimmis, kuskil pole märgata sellele vanusele iseloomulikku vatsakest ega kühmus selga. Ja ka karvakasv rinnal ja kätel pole liiga silmapaistvalt lopsakas, vaid just selline, mis üksnes rõhutab mehelikkust, mitte ei osuta meessoo sarnasusele ahvidega. Selline mehetüüp on arvatavasti naiste jaoks kõige ligitõmbavam. Täiuslik keha – jah, seda küll... Kuid mitte see pole peamine. Erilist sümpaatiat äratab tema pilk, see on huvitatud, tähelepanelik, kuid mitte häbematu. Sellise inimesega tahaks kohe rääkida südamest südamesse. Kuigi tegelikult, mis tähtsust sel kõigel on, kui mõelda, et tegemist on kõigest ühe juhusliku kohtumisega?

“Tony, palun jääge siia,” palus ta äkki kaeblikult. “Vabandage mu taktitust, tunnen end täna lihtsalt kehvasti. Isegi ei tea, milles asi. Võimalik, et siin on süüdi ajavahe ja seetõttu jälitavad mind mingid tobedad hirmud.”

Tony seiras teda uurivalt. Tema pilk oli jahedavõitu, huuled kokku surutud, nähtavasti oli ta siiski solvunud. Kuid, veidi viivitanud, laskus ta taas naise kõrvale ja silmitses teda juba sõbralikumalt.

Talle ei vaadanud anuva pilguga otsa mitte enesekindel daamike, kes on valmis lisama oma kollektsiooni veel ühe armukese, ega ka mitte mingi rannakuninganna, vaid segaduses ja hirmunud naine, kes võib iga hetk nutma puhkeda. Lizi huuled hakkasid reeturlikult värisema, silmad täitusid pisaraist ja isegi ta sümpaatsete tedretäppidega ninaots muutus kergelt punaseks. Ei, see on juba liig! Naiselik nõrkus mõjus Tonyle alati relvituks tegevalt. Kui palju kordi oli ta sellisesse lõksu sattunud! Ta andestas, haletses ja pühkis neilt õrnadelt põskedelt pisaraid oma suure ruudulise ninarätikuga. Aga lõppkokkuvõttes osutus vaene liigutav olend tegelikult külmalt kalkuleerivaks kiskjaks, kes püüdis temalt kõik ära võtta. Isegi kõige kallima – tema poja.

“Mul hakkab selles õitsvas paradiisis lihtsalt paranoia tekkima.” Liz tundis end ikka veel süüdlasena ja asus kohmetult oma käitumist õigustama. “Mulle viirastuvad kõikjal palgamõrtsukad, kallaletungid ja muu selline jama. Arvatavasti pole ma veel jõudnud end korralikult välja puhata. Varsti hakkan vist isegi neis tohutu suurtes amforates, mis siia ümberrigi laiali on paisatud, nägema mürkmadusid ja skorpioneid. Mis siin imelikku on? Neisse anumatesse võib väga kergesti mõne keskmist kasvu kõhna laiba toppida.”

“Kas olete elukutseline detektiiv, missis Candy?” küsis uus tuttav naeratades.

“Ei, mis te nüüd, ma olen lasteaiaõpetaja,” pomises Liz ja punastas.

Ta ei armastanud valetada, aga mis parata. Tal polnud mingit soovi jutustada juhuslikule tuttavale oma tõelisest tööst, probleemidest, mis seal alailma üles kerkisid, ega ülemusest ja tema vastikust iseloomust. Kui väsinud ta kodus sellest kõigest oli! Just sellepärast tahtiski ta miljööd vahetada. Puhkusel viibides võis ta endale lubada vaid kerget flirti ja sama kerget, mitte millekski kohustavat lobisemist.

“Oo, aga teie lasteaed on ilmselgelt andekate laste jaoks, missis Candy!” lausus Tony valjusti naerma puhkedes. “Küllap loete lastele ette vanade kreeklaste müüte, nii teid need laste hirmud jälitavadki. Pealegi näib, et olete naine, kel on kujutlusvõimet. Võite selliseid asju kokku fantaseerida, et hoia ja keela. Juba pool sajandit ei anna Agatha Christie loorberid rahu tänapäeva maailma daamidele. Igaüks neist arvatavasti mõtleb: aga mille poolest mina sellest vanakesest Agathast kehvem olen? Teate mis? Kas te ei võiks proovida ise mõnd detektiivromaani kirjutada? Aga miks ka mitte koguni põnevikku? Sel ajal, kui lapsed lasteaias lõunapuhkust peavad. Minu psühholoog rääkis, et kirjanduslik looming aitab väga hästi korrast ära närvide puhul.”

Ta vaatas Elisabethi muiates. Lasteaiaõpetaja! Või veel! Valetada see rikas daam kohe kindlasti ei oska. Lasteaiaõpetajatel ei ole selliseid kalleid ehteid. Ja veel vähem kannavad nad neid mererannas. Briljantidega kõrvarõngad ja peen Cartier’ kaelakee... Nähtavasti samasugune väärtasjade armastaja nagu Jessica. Üldiselt pole aga ühele tavalisele lasteaiaõpetajale üldse jõukohane nii kauget reisi ette võtta. Puhkus Euroopa suvituspaikades on rikaste lõbu. Nii et oleks võinud välja mõelda mõne usutavama legendi. Kui ta just ei taha endast tõtt rääkida.

“Ausalt öeldes pole ma mingi lasteaiaõpetaja. Olen tippjuht,” tunnistas Liz vastu tahtmist, tundes endal mehe huvitatud, iroonilist pilku. “Ma ei tahtnud puhkuse ajal tööst rääkida. Tony, andke mulle andeks, palun. Petta pole ilus, püüan end parandada.”

Ta tahtis äkki kõiki rannaflirdi reegleid rikkudes jutustada sellele võõrale inimesele endast, sealjuures midagi välja mõtlemata ega kokku luuletamata. Mitte kunagi varem polnud selline tahtejõuline naine nagu Liz Candy taolisele nõrkusele järele andnud. Kuid nüüd tekkis tal ootamatult soov tunda end selle enesekindla mehe kõrval lihtsalt tavalise nõrga naisterahvana. Esmakordselt paljude aastate jooksul. Ja iseendalegi ootamatult jutustas ta sellele võõrale iludusele kõigest, isegi tollest kummalisest papagoist Fortuuna hotellis.

Tony kuulas Lizi jutustust poole kõrvaga. Nii kuulavad mehed tavaliselt ilusaid naisi, pööramata nende sädistamisele erilist tähelepanu. Ka ta ise rääkis üht-teist, vastas naise küsimustele, jutustas endast, aga ta mõtted olid kaugel sellest mitte midagi tähendavast jutuajamisest. Tema jaoks oli tähtis hoopis miski muu.

Ta silmitses naist tahtmatu imetlusega. Teda rabas avastus: selle võõra naise näoilme ja tema hea väljanägemisega keha elegantsed poosid muutusid peaaegu iga sekundiga. Ta supeltrikoo õlapael langes alla ja paljastas väikese tumepruuni, justkui sametise sünnimärgi lumivalgel rinnal. See sünnimärk näis Tonyle eriti liigutava ja kaitsetuna.

Stopp, stopp! Mis temaga on? Kas pole ammu ilusaid naisi näinud? Ei, sellist pööret asjade käigus ta ei vajanud. Milleks talle see roheliste silmadega näkineid, kes ilmus ta ette merevahust ja on ise muutlik nagu meri?

Aga miks ta vaatab seda naist juba mitu minutit temalt pilku pööramata? See naine oleks ta oma sujuvate liigutustega justkui ära nõidunud. Ehkki ta teps mitte ei tantsi, vaid üksnes istub ta kõrval. Ta kahvatud sõrmed näpivad kuivatuslina. Iga sõrm, pikk ja peenike nagu antiikskulptuuril, on tõeline kunstiteos. Aga nüüd sätib ta nii kohmetult ja armsalt enda alla oma pikad jalad. Kui ootamatult sümpaatsed paistavad need tedretäpid ta veel päevitamata, justkui marmorist näol! Ja nüüd ta naeratab, paljastades oma lumivalge, tõsi, mitte just päris ühtlase hammasterea. See väike tühik ülemiste esihammaste vahel annab ta näoilmele erilise võlu. Nagu ka ebatavalised, mererohelised, veidi pilukil silmad.

Ei, see oleks justkui mingi lummus! Tal tekkis äkki soov, et see kummaline võõras naine istuks ta rannalinal võimalikult kaua. Ja võimalikult lähedal. Ehkki see sobis ta plaanidega kõige vähem kokku. Eriti praegu.

Tony ei märganudki, millal naine vait jäi, samuti millegi üle mõttesse vajudes. Siis naeratas Liz oma kummaliste mõtete üle ja vaatas arglikult kaaslasele otsa. Tony naeratas vastuseks ning andmata endale aru, mida teeb, kohendas masinlikult naise laubale langenud veel niisket punakat juuksekiharat. Kätt tagasi tõmmates puudutas see õrnalt naise paljast õlga ja Liz sattus esmakordselt päris tõsiselt segadusse.

Äkki meenus talle märg supeltrikoo, veeloik, mis oli tilkunud rannalinale, ja ta kõõritas silmanurgast

õudusega reetlikke volte oma kõhul.

Jah, fotomodelliks ma ilmselgelt ei küündi, mõtles ta asja eest teist taga. Ja kuidas see mulle küll pähe tuli – võtta kätte ja potsatada tema rannalinale. Küllap see hurmur arvab, et ma tahan sellisel primitiivsel moel ta tähelepanu köita. Näete, sir, ma otsekohe minestan, miks te mind oma käte vahele ei haara ega torma lohutama? Tänapäeval kardavad mehed sedasorti eksalteeritud daamikesi, sest nad on liiga pealetükkivad. Ilma nendetagi on muresid küllalt. Igaüks püüab oma teokarpi sulguda ja samas silmipimestavalt naeratada, et jumala pärast keegi ei kahtlustaks, et sul on probleeme. Üldiselt peetakse enda avamist kellegi ees lihtsalt ebaviisakaks. Mis minuga täna õieti lahti on? Elisabeth tõmbus kiirustades uuest tuttavast eemale ja kohendas rutakalt allavajunud õlapaela.

Sünnimärk peitus niiske riide alla.

Liz oli sellest ebameeldivast seiklusest juba tasapisi üle saamas ja andis nüüd endale aru oma aistingutest. Selle võõra juuresolekul valdas teda ammu unustatud tunne. Ta oleks justkui esimest korda adunud oma kehas toimuvat erilist keemilist reaktsiooni. Nii oli koolis keemiatunnis, kui kolvis algas ootamatult seesama reaktsioon ja vedelik hakkas äkki tuld süütamata keema. Nii oli ka nüüd Lizi ja Anthony vahel hoogsalt arenemas mingi silmale varjatud reaktsioon, väga sarnane keemisele, kuid teadusele tundmatu. See-eest aga hästi tuntud meestele ja naistele kogu maailmas. Tuntud juba iidsetest aegadest, nii mitu sajandit, kui inimkond on üldse eksisteerinud. Tung, kirg, iha, seda võib nimetada, kuidas tahes, kuid ega mõte sellest muutu.

Äkki tekkis Elisabethil soov kohe praegu, selsamal hetkel langeda mehe embusesse, suruda põsk ta raseeritud põse vastu, pista oma nina karvakeerdudesse ta rinnal, puudutada ta musklis õlga, hõõruda nina vastu päevitunud kätt...

Ei, kõik see on fantaasia, mingi lummus! Mis võib olla ühist temal, täiskasvanud, mõistlikul ja mitte enam väga noorel naisel selle tätoveeritud rannamatšoga! Just äsja oli see mees rääkinud talle oma firmast. Ajagu teistel tobukestel päid segamini. Naiivsetel ja kergeusklikel, kellele sellised mehed armastavad kärbseid pähe ajada.

Oma elu jooksul oli ta näinud üsna palju ärimehi ja veendunud, et nad on tehtud hoopis teisest puust. Liz kujutas äkki ette, mis juhtuks, kui tal tekiks soov suruda end mõne direktorite nõukogu liikme koguka kere vastu, ja suutis vaevu naeru pidada. Või surub end mõne tippjuhi vastu, kellest hoovab alailma teravat lõhnaõli lõhna? Tema kolleegidel polnud jälgegi mehelikust külgetõmbest. Silmis vilguvad üksnes dollarid. Isegi kõige sportlikuma välimusega ametnikud sarnanevad õige vähe sellele musklis mehele, rannakuningale. Pingutagu nad kas või kõigest jõust, jooksku hommikuti, käigu spordisaalis, olgu lausa ogarad fitnessi järele... Ikkagi ei saa nad endale iial selliseid muskleid. Aga mis peamine, neil ei saa kunagi olema seda enesekindlat ja rahulikku pilku. See on sellise inimese pilk, kes on elus näinud ka midagi muud peale büroo ja arvuti. Arvatavasti töötab too rannakuningas mingis turvafirmas. Ehkki, tal on tegelikult ükskõik, millega see mees tegeleb. Rumal on fantaseerida ja plaane teha, nagu ta oleks mingi kuueteistkümneaastane plika. Tuleb ikka tõele näkku vaadata. Vaevalt et tema, Elisabeth Candy, tavaline üle kolmekümne aastane naine, sellisele iludusele meeldib. Pole raske ette kujutada, kui palju fotomodelle ta järele õhkab! Seda enam, et raha näib tal jätkuvat, kui ta juba kord Euroopasse lendas...

Elisabethile tuli äkki mõte: aga mis siis, kui võtaks kätte ja astuks ise esimese sammu? Lõppude lõpuks ei kuulu ta ju idamaade naiste hulka ega tunne mingit sõltuvust mehest. Pealegi, juba mõnda aega on ta täiesti vaba olnud. Tõsi, vabaks sai Liz alles üsna hiljuti ega ole veel oma uue staatusega harjunud. Harjumuse järgi hoiab ta ikka veel oma tundeid vaos, nagu kardaks abikaasat petta... Kerge on lugeda naiste ajakirjadest: ole avatud, vaba, ära karda murda stereotüüpe, ainult sa ise saad muuta oma saatust. Aga kes õpetaks, kuidas seda kõike elus saavutada? Tegelikkuses on asjad siiski veidi teisiti. Ehk siis – hoopis teisiti. Vabadusega, nagu ka puhkusega, tuleb alles harjuda. Ei, seda küll, aga miks see meesiludus, see päevitunud, jultunud tüüp teda ikkagi nii tähelepanelikult vaatab?

“Te olete kuidagi vaikseks jäänud, Liz. Kas mõtlete oma detektiiviloole järge välja? No olete teie ikka fantaseerija!” puhkes uus tuttav äkki naerma, silmitsedes teda pilkavalt.

Liz ehmus, et mees võis taibata ta mässumeelseid mõtteid, ning punastas.

Tony muidugi märkas ta lihtsakoelist manöövrit rannalinal ja millegipärast end kohe olukorra peremehena tundes hakkas rääkima enesekindlalt ja õpetlikult.

“No kuulge, te olete täiskasvanud naine, aga käitute nagu väike hirmunud plikatirts. Kuigi võiks arvata, et tippjuht on tõsine ja pragmaatiline inimene. Aga teie olete sõna otseses mõttes mitte millestki, täiesti tühisest asjast krimisüžee kokku klopsinud. Lihtsalt anekdoot – rääkiv papagoi ja mingi segane teismelisest skuutrikangelane. No kuidas siis muidu! Papagoi ja poisike leppisid kokku teha teile ots peale, et saada endale teie võluvad kõrvarõngad. Kummalegi üks! Vabandust, Liz, aga, jumala eest, see on tõesti naljakas. Mingi salakaval vandenõu, kiputakse teie elu kallale! Mispärast õieti? Nõustuge, et seda kõike ei saa lihtsalt tõsiselt võtta. Kas õlut tahate?”

Liz noogutas ja mees avas osavalt pudeli oma massiivse kuldse pitsatsõrmusega. Vaat see juba oli midagi! Võõras tahtis ilmselgelt talle muljet avaldada. Midagi taolist oli Liz näinud kunagi ühes maffiafilmis. Jah, headest kommetest on sel Tonyl küll üsna omapärane ettekujutus. Igal juhul tema tuttavad mänedžerid ja ettevõtjad poleks kunagi niiviisi toiminud. Muide, nad ei oleks hakanud ka õlut otse pudelist jooma. Need kontoripoisid ei sõida ilma salvrättide ja lauahõbedata isegi mitte piknikule. Kuid Lizi ei šokeerinud üldse uue tuttava lihtsavõitu maneerid. Ja äkki ta mõistis, et talle isegi meeldib selle mehe ükskõikne, hoolimatu suhtumine hea tooni reeglitesse. Lõppude lõpuks olid kõik need käitumisnormid snoobide poolt välja mõeldud, aga Lizile olid alati meeldinud need, kes pidasid end üleval loomulikult. Ei, see mees pole kohe kindlasti tema ringkonnast. Huvitav, kes ta siis selline on, see Tony? Liz oli tundnud teda kõigest pool tundi, aga juba ta mõtles temast pidevalt. Stopp! Need on esimesed armumise märgid. Nii võib varsti pea kaotada, ega ta selleks siia saarele tulnud.

Tony vaatas ta kohmetunud nägu ja puhkes naerma.

“Te peate närve rahustama, Liz. Parem jutustage, millised on teie suhted oma firma juhtkonnaga,” palus ta. “Võib-olla on teil tööl ebameeldivusi ja nüüd olete tahtmatult toonud probleemid kaasa siia, sellele kaugele Kreeka saarele. Laduge aga kõik välja, proovime koos asjale pihta saada.”

Võõras raputas energiliselt pead, heites juuksed laubalt eemale. See liigutus tõstis äkki Lizi hingepõhjast üles mingi kauge, veel mitte täiesti teadliku mälestuse. See polnud just kõige parem mälestus, seepärast püüdis Elisabeth ilma erilise vajaduseta seda mälusügavustest mitte esile tuua, kattes selle määramata ajaks teiste, meeldivamate minevikupiltidega. Nii teeme sõrme lõigates, mähkides selle ümber tohutu lasu sidet, et valu vaigistada, ja püüame erilise vajaduseta sidet mitte lahti kiskuda.

Mälu on siiski hämmastav asi, ta sulgeb meie ees akna õuduste tuppa. Sest muidu võib sinna pidevalt pilke heites ülekohtust ja meelekibedusest lihtsalt aru kaotada.

See juhtus siis, kui ta õppis veel ülikoolis. Jimmy Cage, kõige nägusam noormees nende kursusel, tegi ootamatult ettepaneku viia ta pärast loenguid koju oma ilusa Porschega.

“Küll sul ikka veab!” vilistas ta parim sõbranna Monica sellest kuuldes. “Kas sa ka tead, et ta isa on antikvariaadikuningas? Loomulikult mitte magnaat, kelle raha loeb kokku Forbes, aga Lääneranniku mastaabis küllaltki suur nina. Enamik antikvariaate ja galeriisid kuulub talle. Räägi, kuidas sul õnnestus ta õnge võtta?”

Liz kehitas vaid õlgu. Tal polnud mõtteski keerata sõrme ümber mõne rikka papa pojukest. Jimmy oli lihtsalt korvpallikoondise tähtmängija, aga tema koos ülikooli tüdrukutega “soojendas” kisakooris võistluste vaheajal publikut. Tüdrukud tantsisid lühikestes valgetes kleitides, helesinised lindid üle õla, vehkides helesiniste pehmete karvapallidega püüdlikult tol ajal juba tõusva tähe Michael Jacksoni laulude saatel. Toetusgruppi valiti kõige sihvakamad ja kenamad naistudengid.