Читать книгу Minu Viljandi - Justin Petrone - Страница 4

„Käes oli sügav sügis ning läänest puhus lõikav tuul.“

(F. Scott Fitzgerald, „Murdumine“, 1945)

Saabun Viljandisse lõunasse sõitva rongiga. Sõit läheb otse ja sujuvalt läbi metsade, tuul puhub vastu aknaid. Maa on siin tasane ning metsades kasvavad mõnusalt segamini lehtpuud ja männid – siin põhjamaal on puud ühed lopsakamad ja meeldivamad isiksused üldse. Puud annavad lootust ja pakuvad pelgupaika, puud sütitavad iha ja armastust. Ometi on selles pärastlõunases rongis kõik kehad väsinud, lödid ja alla andnud ning inimeste silmile oleks justkui esimene sügisene hall vajunud.

On september, pimedate hommikute ja õhtute aeg, ees terendab pööripäev.

Rongis olevad viljandlased on sellest juba väsinud, kuid naudivad siiski seda hüpnotiseerivat loksumist, jahedust, akende taga ulguvat tuult, sügisest rahu. Tohutu hulk lubivalgeid ihusid, pulksirgeid juukseid, kõrgete põsesarnadega nägusid. Roosakaskuldne päikseloojang helendab puude vahel. Rongirataste uinutav rütm. Võtan märkmiku välja ja hakkan seda stseeni üles kirjutama.

Siin ma olen, newyorklane teel Viljandisse. Kujutage ette. Varem oli mul selles riigis viibimiseks pikk rida põhjuseid. Ma olin ühega selle rahva seast abielus. Ma olin juba nagu oma hõimu liige. Nüüd on tuul need põhjused aga kui sügislehed metsa alt minema puhunud. Abielu on läbi. Võib vast öelda, et ma olen kodutu selle sõna kõige sügavamas tähenduses.

Tuul aina räsib aknaid. Järgmine peatus on Sürgavere. Mõned vanemad daamid väljuvad.

Ma mõtlesin tükk aega, mida teha, kui mu abielu peaks otsa saama. Oli mitmesuguseid eskapistlikke fantaasiaid – mägi kusagil USA looderannikul, kaluriküla Kreekas. Kui dünamiiditoss oli hajunud, jõudsin aga ikka ja jälle sinnamaale, et pean kusagile pidama jääma ja pühenduma kirjutamisele, mis paistis olevat see üks ja ainuke asi, mida ma üldse oskasin. Üksildase kirjaniku elu. Selles oli midagi pühakulikult vältimatut. See punkt, kust tagasiteed enam pole. Kujutasin ette, kuidas ma ärkan vara, teen kohvi ja hakkan tööle. Ma polnud kunagi varem millelegi pühendunud. Ma olin varem liiga küüniline ja ebakindel. Ometi oli puhtalt lehelt alustamiseks just nüüd ja praegu õige aeg. Ning väike Viljandi linn paistis olevat just selline paik, kus sellist elu elada. Aastate eest oli see mu kodulinn. Miks ta ei võiks nüüdki selleks saada.

Jaamas voolab rong tühjaks, autod kihutavad tolmupilve üles paisates minema ja õhtuhämu vajub juba maad ligi. Vastuvõtukomisjoni moodustab džässilaulja Hedvig, kes on kohale ilmunud flanellsärgis ja kummikuis ning sõidutab mind linna. Ta lubab mul enda korteris elada. Ise läheb ta tagasi oma maakoju Tuhalaane külas.

„Tere, härra kirjanik!“

Ta embab mind palavalt. Mul on tunne, et mind ei tervitata soojalt mitte üksnes Viljandisse, vaid täiesti uude ellu saabumise puhul. See flanellsärk. Need kummikud. Hedvigil on punakaspruunid juuksed ja tema vidukil silmadega nägu ehivad tedretäpid. Ta naerab nagu piraat ning ma pean möönma, et minu arvates on ta peast sõge, isegi minu üsna leebe mõõdupuu järgi. Pooles tema jutus on mingi kahemõttelisus peidus. „Sisse, välja!“ pilgutab ta silma, kui me linna viivale teele pöörame. „Sisse, välja. Välja, sisse!“ Ta vaikib hetkeks, et loojangut imetleda – „Oo, vaata, millised värvid!“ –, ning siis uhame me edasi, raadiost kostmas mingi džässilaul.

Saan korteris elamise kohta juhised, mis taanduvad sisuliselt selleks, et ma võin teha kõike, mida tahan, „aga muidugi teisi naisi siia ei too“. Sobib. Polegi kedagi tuua. Jõuame maja juurde kena vanamoelise puiestee ääres ja pargime maja taha. Trepist üles tuppa. Korter on kena, köögis on kahhelplaadid seinas ning vooditekk on heegeldatud. Tagatoas on laudadel näha mänguasju. Siis embab laulja mind taas palavalt ning sõidab oma džiibiga piki tänavat minema. Tuhalaanes tuleb ahje valvata. Halud käivad sisse, soojus tuleb välja. „Sisse, välja, Justin! Välja, sisse!“ Jälle see tema iseäralik ulakas naer. See kõkutamine. Ma mõtlen aina, et see kõik on mingi film, et filmi lõpus pöörab mu elu lõpuks taas vanadele normaalsetele rööbastele. Filmi jaoks on see kõik aga liiga realistlik. Hedvig on vist päriselt olemas. Kui ta on läinud, vaatan aknast välja. Vaatan puuviljaaeda, vaatan pesunööri. Tõmban käega üle lauaplaadi. See ongi minu uus reaalsus, mis siin kuju võtab. Kõik siinsamas.

Jätan koti voodijalutsisse, pistan märkmiku taskusse ja lähen välja.

Ma ei jõua veel kuigi kaugele, kui äkki satun jalgratturite keskele. Nad tuhisevad suure parvena mingi kohaliku rattaürituse raames mööda peatänavat ning kogu see paik on nende kõiksuguste kaherattaliste sõprade sadulas väntavate vanade meeste, noorte naiste ja laste päralt. Nad näevad välja nagu mõni unustatud hõim.

Viljandlastes on mingit minnalaskvat boheemlaslikkust, sedasorti olekut, mis on vaid mingil määral säilinud maa muudes kõdulinnaosades nagu Tartus Karlovas või Tallinnas Kalamajas. Erinevalt nonde paikade inimestest paistavad siinsed mind tundvat. Helendava kalaparvena, helkurvestidesse rüütatuna minust mööda vuhisedes hõikavad nad mulle midagi. Ma olen peaaegu unustanud, et aastate eest olin ma siin oma. Meie väike pere kuulus siia. Mul on meeles, kuidas ma käisin huvikoolis ja püüdsin meie kaht vanemat tütart mingist kunstiklassist kätte saada, ning millises ahastuses ma olin, kui nad naerdes trepist alla veeresid nagu mõnes vanas komöödias, ning kuidas nad mulle vingerpusse tegid, kui ma nende kelku vedasin ja nad mõlemad korraga sealt maha hüppasid ning mina, pea ees, lumehange lendasin. Sellest ajast on mind painama jäänud perenõustaja sõnad. „Teie ja teie naine ei ole tavalised inimesed. On kaduvväike võimalus, et teil on tavalised lapsed.“

Kuid neid pole enam siin. Siin oleme vaid meie – mina ja kohalik teismeline Mano, kes sõidab rattaga minu poole, rusikas käsi viljandlaste solidaarsuse märgiks õhku tõstetud.

„Tere tulemast, Petrone!“ üürgab noormees. „Me teadsime, et sa tuled tagasi!“

Panen selle kõik pärastpoole kirja Fellini kohviku veiniklaaside tilina keskel. Baarileti vitriinist paistavad magusad koogid. Kenad noored paarid istuvad veiniklaaside ja taldrikute taga ning kudrutavad armastavalt. Mängib kerge džäss. Lõhnab tilkuva küünlavaha järele. Olen üksinda ja vaatan pealt, kuidas armastajad teineteisele silma vaatavad. Mina aga olen ju alati omamoodi üksi olnud. Ma olen juba tükk aega üksi. Ma istusin Tartus keldrisaunas ja ootasin, et mu naine tagasi tuleks, kus ta ka ei ole. Indiast? Austraaliast? Kes teab, kuhu ta läks. Mõnikord läksin minagi uitama, üksinda. Sel pole enam tähtsust. Nüüd on mu üksildus ametlik. Inglise kirjanik Aldous Huxley ei käinud siin kunagi söömas, kuid tema sõnad kõlavad täna õhtul Fellini kohvikus vägagi õigesti. „Me oleme igas olukorras üksi.“ Mul on täna Viljandis huxleylik õhtu. Võib-olla kulub mulle natuke veini ära?

Omanik Merit tulebki suure täis klaasiga.

Ta on naine, kel on seljas hästi istuv kootud kleit, mis lõpeb napilt ülalpool põlvi. Tal on imeline iseloom. Ta on sedasorti inimene, kes naudib su tähelepanu ja siis valab ka sinu oma armastava tähelepanuga üle. Ilma et ta peaks midagi ütlema, koonduvad kõik ruumi allhoovused tema ümber. Suurem jagu meist on väiksed paadid, kes teevad väikseid laineid, kuid temal on liinilaeva energia. Ta on ka väga ilus. Emalõvi näoga. Ütlen talle ja ta mehele Aivarile, kes istub temast teisel pool lauda, et nad näevad väga noored välja.

Võõrustajaid tuleb meelitada.

Aivaril on siledaks raseeritud nägu ja tume juuksepahmas ning ma märkan tema randmel manseti alt hõbedast käekella paistmas. Täna peegeldub sealt ohtrate küünalde valgus. Leian, et Aivar on Viljandi kohta liiga hästi riides. Õigel viljandlasel on vähemalt 20 aastat vana ning vereplekiline ja kõrrepurune jope, määrdunud püksid ja torupill. Aivari pintsak paistab olevat uus ja tema punased püksid võivad vabalt olla Versace omad. Et ta näeb välja nagu autsaider, usaldan ma teda selle võrra enamgi.

Merit on Fellini omanik. Ta on Viljandi kohvikuoligarh. Kui tema midagi otsustab, siis nii lähebki. Paljud lood algavadki nii: „Merit otsustas, et…“ Tema vägi tõmbab mind ligi. Nagu paljudel meestel, on ka mind naiseliku vastukaalu puudumine elus kursilt kõrvale viinud. Ma olen nüüd laev ilma purjede ja kodusadamata, pardal vaid mässumeelne meeskond. Ma olen eksinud Kreeka meresõitja.

Merit on otsustanud… homme Kreetale sõita. Ühte külla saare idaosas Ágios Nikólaose lähedal.

„Ágios, ágios, ágios,“ ütlen ma.

Merit jõllitab mulle otsa, nagu ma oleksingi tont.

„See tähendab kreeka keeles püha,“ lasen ma edasi. „Kõigil usutalitustel öeldakse seda. Ma tean seda sellepärast, et ma elasin natuke aega Kreeka õigeusu kloostris.“

Vaikus ja küünlavalgus. Emalõvil on teadaanne. „Sa oled muutunud.“

See on kui kellalöök täistunnil.

„Mis mõttes?“

„Sa oled rohkem sina ise.“

„Jah?“

„Sa oled rohkem sina ise kui varem. Ausam.“

„Noh, ma peangi aus olema. Teisiti ma enam edasi minna ei saa.“

Merit tõstab sõrme püsti. „Sa räägid eesti keelt ka paremini.“

„Eerik, söö oma friikaid,“ juhendab Aivar väikest heledapäist poissi, kes mind teiselt poolt lauda seirab. Juba poisipõnnina on nende poeg niisama stoiline kui täiskasvanud eesti mees. Ta piidleb mind kahtlustavalt. Selles tema vastas istuvas mehes, tema tumedates juustes ja dramaatilises väljenduslaadis on midagi võõrapärast. Ta ei ole usaldusväärne. Ta on välismaalane.

„Ära karda,“ ütlen poisile eesti keeles. Ta kortsutab kulmu. „Ma olen täiesti ohutu.“

Eerik veab näo viltu ja katab näo kätega, et mind enam mitte näha.

„Tal on see võõraste pelgamise faas,“ kehitab Aivar õlgu.

„Niisiis…“ Merit paneb oma pehme käe minu käele. „Kuidas on?“

Aivar vaatab taldriku kohalt üles ja Eerik põrnitseb mind ikka veel.

„Kuidas misasi on?“

Merit lihtsalt ootab. Kuidas on? Ma tean küll, mida ta küsis.

„Nagu surm, vist,“ ütlen ma viimaks.

Perekonnast ei liiguta keegi ühtegi lihast. Nad ootavad ning ma jätkan.

„Mul on selline tunne, et ma olen surnud, kuid millegipärast ikka selles kehas, nende käte ja jalgade ja selle nimega. Mulle öeldakse, et see ma olengi. Inimesed mäletavad mind, aga mina ise mitte.“

Merit ei ütle midagi. Siis patsutab ta paar korda mu kätt.

„See on nagu uus algus. Vahel tulebki kõigele lõpp peale teha, kõik minema visata, kõik mälestused ja traumad. Minevikuga tuleb lõpparve teha, sel tuleb minna lasta ja anda endale aega paraneda. Meie Aivariga tegime ka nii,“ ütleb ta üle laua Aivarile otsa vaadates, „ning kaks aastat hiljem oli meie armastus suuremgi kui enne. Anna sellele lihtsalt aega ja vaata, mis välja tuleb.“

„Jah, aga…“

„Kas see oli sinu otsus?“ küsib Merit. Ta räägib vaikse ja intiimse häälega. Me saime temaga otsekohe sõpradeks selsamal päeval, kui me aastate eest Rohelise Maja kohvikus kohtusime. Tol ennemuistsel õhtul oli tal unistus omaenda kohvik püsti panna. Ning siin ta on, omaenda loodud kuningriigis. Näen kõiki neid paare tema taga vadistamas, teineteisele õrnusi ütlemas, lõputust armastusest ja hingesugulusest unistamas. Ühel päeval võivad kõik need paarid ehk abielluda. Ning enam kui pooled neist lahutada. Mõnede unistused aga lähevad täide.

„See on keeruline lugu,“ vastan ma.

„Muidugi.“

„Ma tean, et see on kurb lugu. Me ei pea sellest rääkima.“

„Ei.“ Merit tõstab sõrme. „See ei ole mingi kurb lugu. See on sinu lugu. See on üks peatükk sinu elust. Muud midagi. Nüüd hakka aga uue peatükiga pihta.“

Ma ei ütle midagi ja näen, et Eerik on Aivarile sülle pugenud ja istub minu kõrval.

„Näed nüüd,“ ütleb Aivar. „Ta ei karda sind enam. Ütle onu Justinile tere.“

Eerik patsutab mind põsele, kuid silmitseb mind siiski ettevaatlikult, otsekui oleksin ma pisut ohtlik. Seda ma pole, aga emotsioonidest tulvil küll.

„Kas sa tahad mu veini ära juua?“ küsib Merit.

„Jah, hea meelega.“

Veripunane-lillakas. Magus, kuiv, pikantne. See on esimene klaas, aga ei jää viimaseks.

Jalutuskäik korterisse tagasi on tulvil meeleheidet ja rahulolu. Viljandi vanalinna psühhedeelne hõng. Kõik need eredad multifilmilikud majad kui lapse pilla-palla mänguasjad. Vana veetorn. Grand Hotel Viljandi. Pandimaja ja suletud striptiisikoht. Inimeste akendes süttivad ja kustuvad tuled. Mustad autod värisevad üle munakivide.

Teel lähen ühe kõrvaltänava maja akende alt läbi. Kunagi elasime me selles majas viiekesi mõnusat elu. Oli isa, ema ja kolm armsat tüdrukut. Meie noorim tütar sündis sealsamas selle aknaklaasi taga. Ma magasin seal igal öösel ning viisin lapsed hommikuti kooli. Siis läksin kohvikusse ja püüdsin tööd teha. Ma olin toona niisama suur osa Viljandist kui Johann Köleri kuju pargis.

Siis sai see kõik läbi.

Keeran teisele tänavale ära ja lähen seda mööda lõpuni. Vaatan viinapuid majaseintel, ubinaid õunapuude otsas, viltu vajunud puukuure. On varasügis, kuid korstnaist tõuseb juba suitsu, ning sedapuhku naudin ma selle mõrkjat ja tugevat lõhna. Siin elades vihkasin ma ahje ja kaminaid. Siin elades hakkasin ma üldse kõike vihkama. Ma olin kibestunud, kuid mille tõttu? Ma ei oska enam öelda. Võib-olla sellepärast, et ma olin liiga noorena liiga palju teinud?

Tagasi Hedvigi maja juurde jõudnud, ronin trepist üles ja sisenen korterisse. Teen ukse lukust lahti, võtan riided seljast, ronin voodisse ja tõmban teki peale.

Alguses ei saa ma und. Ma uurin hoopis tänavalaternate kuma laes. Korteris on kass. Tema on mu ainus kaaslane. Kohev emane vöödik. Ta istub nurgas toolil nagu sfinks, lakub oma käppi ja uurib vidukil kassisilmadega ööd.

Otsin silmadega temalt lohutust, kuid tema vaid haigutab pimeduses ja lakub ennast.

Homme saan ma temaga kokku.