Читать книгу Minu Eesti II - Justin Petrone - Страница 6

Vane, Karin, Rait, Nele...

Epu nõbu Helina tegi meid omavahel tuttavaks, paraku ei suutnud ma neil vahet teha. Nelik elas suvemajas Läti piiri ääres Lillis. Pärast Hiiumaalt naasmist pöörasime lõuna poole: nende uute sugulastega kohtumiseks pidime sõitma mööda pikka käänulist metsateed ning kui me kohale jõudsime, polnud näha suurt midagi. Maja siin, teine seal, paks metsamüür ümber.

Pereema oli kuldsete juustega Karin, samuti Epu nõbu. Habemik Vane oli pereisa. Kahe teismelise lapse kohta öeldi mulle, et kõhetu Rait on poeg ning pisike Nele on tütar. Või vähemalt ma arvan nii, sest viie minuti pärast ei suutnud ma meenutada, kas ema nimi oli Vane ja tütre nimi Karin või siis ehk oli tütre nimi Rait ning ema nimi Nele. Eesti nimed olid kõik ühesugused. „Mis tema nimi oligi?” sosistasin Epule kõrva. Ta ütles mulle, aga mul läks jälle meelest.

Veelgi suuremat segadust tekitas see, et kõik sugulased olid ühte nägu. Täditütar Helina oli blond ja siniste silmadega.

Tema pojal Kenil olid heledad juuksed ja sinised silmad. Vane, Karin, Rait ja Nele? Saate aru küll, kuhu ma tüürin. Ainuke, kes õues tehtud suurel perepildil silma torkas, oli pikka kasvu tõmmu välismaa mees, kellega Epp oli abiellunud. Lillikad vaatasid Karini kolmeaastase ingelliku õetütre Paula järele ning Paula keeldus isegi minu lähedal seismast. „Ma arvan, et ta kardab sind,” ütles Helina mulle, kui me pildistamiseks kogunesime. „Ta pole kunagi kedagi nii tõmmut näinud.”

Tõmmu? See polnud võimalik. Ameerikas olin ma keskmine valge mees. Eestis hakkasid aga väiksed lapsed mind kartma. Ma olin küll teadlik keelebarjäärist, ent värvibarjäär tabas mind ootamatult. Minusuguste inimeste jaoks oli siin isegi sõna olemas, mida muuhulgas pruugiti ka tumeda õlle, suitsuvorsti ja šokolaadikommide kirjeldamiseks. Tõmmu. Sel nimel oli omamoodi latiinolik veetlus. Kord proovisin ühes Tallinna kaubamajas särke selga, hallijuukseline müüja vaatas mind pealaest jalatallani, tõmbas keelega üle huulte ja ütles: „Oi, kui ilus tõmmu poiss!” Olin meelitatud. Eestlased ei räägi sinuga just iga päev.

New Yorgis oli minusuguseid inimesi igal pool. Ma polnud kunagi varem pidanud end ebatavaliseks või isegi teab mis vahemerelikuks. Eestis olin ma kohvimaitseline jäätisekuul keset vaniljejäätise välja. Tundsin kaasa kõigile, kes olid kui šokolaad. Kui keegi minusarnane on võimeline hirmutama eesti lapsi, siis mõne mustanahalise nägemine põhjustaks siin ilmselt trammiõnnetuse või kukuks töölised sellise vaatepildi peale mõne Tallinna ehitusjärgus pilvelõhkuja katuselt alla.