Читать книгу Kirju Eestist - Justin Petrone - Страница 6

ENNE EESTISSE TULEKUT polnud ma end kunagi pidanud boheemlaseks või seda sõna isegi kasutanud. See oli aga mu naise Epu lemmiksõnu ning sobis suurepäraselt meie reibaste sõprade Sirtsu ja Taavi kohta.

Sirtsu päris nimi oli Sirli, kuid kohalikele, kes pidid iga nime lihvima seni, kuni jäi alles vaid selle põhiolemus, oli isegi kaks silpi ülemäära palju. Toivost sai Toits, Peetrist sai Pets ning Väinost Väints. Nõnda sai Sirlist Sirts ehk Rüblik Sirts, nagu oli kirjas tema koerustükkidest kõneleva ise avaldatud raamatu kaanel. Sirtsu juuksed nägid välja metsikumad kui Aruba puud ning tol kaanel rippus ta puu otsas nagu mõni naissoost Tarzan, rinnad paljad.

Esimest korda sattus Sirtsu raamat mulle näppu Tallinna vanalinnas Viru väravate juures Apollo raamatupoes tol ammusel ajal, mil meie esimene tütar polnud veel sündinud. Epp saatis mind selle järele, kuna ta pidi Sirtsu mingi ajakirja jaoks intervjueerima. Mul polnud raamatu järele minemise vastu midagi. Veetsin toona raamatupoodides üsna palju aega, kuna artikleid tuli kirjutada vähe ning mul polnud eriti sõpru, minu muusikakirge kahandasid aga lumi, lörts ja vaikus. Lugesin näiteks The Economistist ja Time’ist Howard Deani kohta, misjärel liikusin edasi Lonely Planeti raamatute manu ning ootasin, et külmavalu varvastes järele annaks.

Nii ma siis seisin seal, lumi riietel sulamas, ning lehitsesin raamatut rännuhimulisest nudistist Sirtsust.

Rüblik Sirts. Ta oli kõva reisisell. Kuid ta ei rännanud mitte Roomas, Londonis või New Yorgis. Tema reisis kohtades, kuhu kogunesid teised temataolised inimesed. Juba enne temaga kohtumist olin ma näinud teda ihualasti fotodel, mis tehtud mitmesugustel vikerkaarehõimu^[1.] kogunemistel Ibizal, Austraalias, USAs ja Mehhikos. Fotodel leidus ka palja ülakehaga habetunud ja tätoveeritud mehi bongotrummidega. Ohtralt naeratusi, ohtralt embusi. Need olid 21. sajandi stiilis hipide armupeod. Ning mõelda, Sirtsu puhul sai see kõik alguse mingist süütust maakohast, väiksest raudteeülesõidulinnast nagu Viljandi, Rapla või Türi. Mingist sedasorti paigast. Kui ma viimaks Sirtsuga tutvusin ja temaga juttu ajasin, rääkis ta mulle oma lapsepõlvest, sellest, kuidas ta ei osanud enne Tallinna kolimist sõnakestki vene keelt ning lillemüüjad olid talle sellega pinda käinud, kuid talle olid sellegipoolest väga meeldinud õudulmelised Vene multifilmid, mida lapsed Brežnevi-Andropovi-Tšernenko ajal vaatasid, ning kuidas kõigi Nõukogude Eesti laste unistus oli leida endale kirjasõber Soomest, kes saadaks neile lahedaid kleepekaid.

Mingis punktis oma teel armastuse rüppe, kõigi hipide sihtkohta, Rübliku maailma kohtus Sirts aga Taaviga, kes oli surfar ning vähemalt korra leidis ka ühes ajakirjas äramärkimist kui surfar Taavi. Ajakirjas trükitud fotol seisis ta rannas surfilaua kõrval, kalipso seljas. Taavi oli Eesti vanemate muuseumide seintele maalitud paganlike kangelaste füüsiline kehastus. Pikk. Sitke. Tema nahk oli pruun ning juuksed kuldsed. Tema nägu oli otsekui puust voolitud või kivist tahutud, ning tal olid kummalised silmad, pisut liiga sinised, liiga sügavad, ülemäära erksad, ning iga kord, kui ta rääkis mulle rahulikult oma seiklustest ning ma juhtusin talle silma vaatama, mõistsin ma, et inimesena oli ta minust igas mõttes väga kaugel ning et kui meil olid ühised eellased, siis olid nende teed läinud lahku juba väga ammu.

Blond kahupea Sirts kõneles aga kiiresti ja innukalt. Ta ütles mulle „kallis“, otsekui oleksin ma mõni orb, kelle eest ta peab hoolitsema, ning tema hingestatud laused meenutasid mulle mullitavat vett, mis on jõudnud keemistemperatuurini. Taavi oli üle võtnud Austraalia surfarite pehme aktsendi. Talle meeldis minuga inglise keelt rääkida, ehkki ma üritasin oma eesti keele oskust parandada. Taavi rääkis mulle päikselisest rannaelust maakera kuklapoolel, kus Sirts teenis elatist massöörina ning Taavi joonistas võltstätoveeringuid. Tavaliselt oli neil mõni jõukam ja vanem patroon, kes pakkus neile peavarju, seda sageli mereäärses bangalos. „Ning ta ütles, et me võime alati seal peatuda!“ siristas Sirts. „Ning teie tulge meile külla! Ükskõik kui kauaks! Oleks ju lahe?!“

Kui Sirts ja Taavi meie Tartu-aastail Eestis käisid, saatsid nad meile sõnumi, et saaks õige kokku. Taavi vanematekodu oli Ahjal. Sinna pääsemiseks tuli sõita Tartust kirde poole välja ning sealt mööda käänulist Räpina maanteed kagusse. Möödunud viimastest ladudest ja asukohaga eksinud aedlinnadest, jõudsime viimaks päriselt maale. Mulle on alati meeldinud Tartust välja sõita, sest linna ümbrus on nii ebaühtlane ja võluv ning seal oli ikka midagi huvitavat – näiteks mingi mahajäetud ait, mis oli otsekui mõnest kriminaalromaanist pärit, või mõni sädelev järv metsatukkade taga. Oli tore kõiki neid uusi asju näha, sest ma teadsin, et Eesti on nii väike, ning sestap hindasin ma iga uut leidu umbes samamoodi, nagu sulle hakkavad meeldima mõne plaadi need lood, mille sa varem vahele jätsid, et jõuda hittideni, mille pärast sa selle ostsid. Kurgus torkis sageli sõnnikuhais ning see meeldis mulle, sest see tuletas mulle meelde, et mul on kurk.

Ahja oli pisike tolmune väikelinn, kus oli vana luteri kirik ning samblasse kasvanud kiviseintega pikad, suurtest tellistest korstnatega 19. sajandi elamud, mis voogasid koos maastikuga üles-alla. Juhtnöörid olid sellised: keerake vasakule, sõitke üle väikse jõe, seejärel mäest üles ja ümber ja läbi – kuid hoidke vasakule! –, ning siis tuli sõita alla ning taha ning jääda enne seisma.

Kuidagi jõudiski meie auto riigipiiri meenutava puust aiani ning mitu karvast elajalikku peni kogunes väravale meie peale ulguma, kuni üks pruunide rastapatside ja lõbustatud näoilmega noormees väravale tuli ja meid sisse lasi. Ta ei öelnud suurt midagi, kuid ma sain aru, et see on Taavi noorem vend. Midagi oli temaga aga viltu. Ta ei öelnud midagi ja ta naeratas kogu aeg, otsekui oleks ta oma mõtetega rahul, ainult et tema silmad olid rahuarmastava hipi jaoks liiga pinevad.

Ning mina arvasin, et Taavi ja Sirts on veidrikud.

Aga sellest polnud lugu, sest majas oli rõõmustamist ja kalli-kallit kui palju ning Rüblik Sirts embas mind ja kutsus kalliks nagu ikka. Seal oli ka teisi boheemlasi – Kati ja tema mees Peeter ning nende poeg Taavi-Mikk. Samuti oli seal Marko, kellega ma olin varem Taavi ja Sirtsu Kalamaja kodus kohtunud, ning üks neiu, kelle nime ja silmi mäletasin ma veel Kalamaja päevilt, kuid keda ma inimesena ei tundnud.

See neiu oli kunstnik ja väga ilus, tal olid pisut aasiapärased sinised särasilmad ning ümarad ja sujuvad näojooned. Ta oli hea välimusega nagu kõik teisedki. Mind ärritas pisut, et eestlased näevad nii head välja. Miks oli neil välimusega sedamoodi vedanud? Ning kui neil vedas välimusega, siis miks ei vedanud neil mingit muud moodi, näiteks ajalooga? Ning kuhu see välimus vananedes kadus? Vanemad eestlased ei näinud nii head välja. Kas ka nemad olid kunagi kaunid või olid sovetid neilt ka ilu röövinud? Või oli see üksnes Sirtsu ja Taavi põlvkond, meie põlvkond, kellel oli erakordselt vedanud, kes võttis enesestmõistetavalt mitte üksnes oma haruldast ilu, vaid ka taastatud iseseisvust ning vabadust reisida ja poseerida kõikjal kaunilt alasti?

Mäletan, et Sirtsu ja Taavi korter Kalamajas oli oma segadusega üsna dostojevskilik ning selliseid hea vedamise ja välimusega boheemlasi täis. Mul on meeles, kuidas üks üürnik Lehari hoidis oma tuba tühjana ning austusest mingi jaapani filosoofia vastu magas lihtsal matil.

Küsisin Ahja peol Lehari kohta, kuid keegi polnud temast mõnda aega kuulnud ega vaevunud sellele mõtlema, kuna neil oli üksteisega ning oma lastega piisavalt tegemist. Mul oli süles meie armas blond tüdrukutirts Anna ning kõik kudrutasid tema ümber. Seal oli ka Sirtsu ja Taavi laps Iti, kes oli sama kuldne, lokkisjuukseline ja ebamaine kui tema vanemad. Ta rippus Taavi küljes ja piidles meid ettevaatlikult ning mulle meenus, kui palju janti Sirtsul ja Taavil oli olnud Austraalias, kus ingliskeelsed olid arvanud, et nende tütre nimi on E.T.^[2.] ehk extraterrestial.

Kuni eestlased juttu ajasid, uitasin mina mööda tuba ringi. Seal oli suur tellistest kamin ning köök, kus leidus ohtralt vorstikesi ja kartuleid ja praetud sibulat ja mahlajooki. Laadisin endale pisut taldrikule, sõin ära, loputasin selle mõnusa vaarikamahlaga alla ning siirdusin alkoovi, kus ma olin näinud Taavi rastapatsidega venda arvutis istumas. Hakkasin seal uurima arvuti kõrval seisvat raamatuvirna. Need olid rasked köited, mõned olid vanad ja kopitanud, mõned uued ja läikivad. Mõned olid eesti, mõned saksa, mõned inglise keeles. Kõigi nende kaantel olid Saksa sõdurite pildid ning kõik autorid olid suutnud Kolmanda Reichi oma pealkirja sisse pista.

Issand jumal, sosistasin ma omaette, puudutades pilti, millel sõdurid loopisid jalgu üles.

Taavi vend on nats?

Kiikasin rastapeaga nooruki poole, kes jälgis jutuajamist huviga, kuid ise eriti midagi ei öelnud. See ei paistnud õige asi olevat. See, et ta üldse ei rääkinud. See kurjakuulutav pilk ta silmis. Tema kummalised metsikud penid. Poisiga oli midagi lahti. Samal ajal oli mul raske aru saada, kuidas üks noor Ahja boheemlane saab tunda sümpaatiat natsionaalsotsialistide vastu. Ses mõttes, et kutt nägi ju välja nagu Eesti Bob Marley. Aga milline Bob Marley jünger tunneb mõnu raamatuist Kolmanda Reichi kohta?

„Kas sulle meeldivad mu raamatud?“ küsis Taavi vend ning ma ehmusin pisut.

Tõmbasin käe ära. „Mis?“

„Ma küsisin, kas sulle meeldivad mu raamatud.“

„Need on huvitavad,“ ütlesin ma. „Kuule, kas sa Kalev Rebast tead?“

Taavi vend turtsatas selle nime peale pisut. „Jah, tean küll.“

„Ahah“ oli kõik, mida ma seepeale kosta oskasin. Seepeale läksin teise tuppa, kuid piidlesin Taavi venda endiselt ettevaatusega. Kuis siis nii? Ise on välimuselt nagu Peter Tosh^[3.], ainult et valge. Ning ometi oli üks ta sõpru Kalev Rebane, Eesti rahvusäärmuslaste kiilaspäisest kihutuskõnelejast juht.

Nende saun oli pisike väike puitehitis sogase tehistiigi ääres, mis nägi õhtupimeduses veelgi sogasem välja. Taavi oli tiigi kõrvale pannud välja ingliskeelse sildi „Ettevaatust! Haid!“, millele oli joonistatud ka väike must haikontuur. Ta ütles, et tõi selle sildi Austraaliast.

Saunas olime meie Taaviga, Peeter ja Marko. Taavi vend oli otsustanud tuppa jääda. Kummaline nooruk rääkis, et ta oli sel päeval juba saunas käinud. Istusime ülemisel astmel ning Taavi viskas leili. Seda kihisemas kuuldes tuli langetada pea ning pigistada sõrmed ja varbad kokku, sest aur nõelas su kõrvanibusid ning pani sõrme- ja varbaküüned luuni valutama. See oli väga valus ning me olime suitsusaunas, kus suits tuleb otse ruumi ning teeb seinad tahmaseks. Taavi rääkis, et tema isa on metsavaht ning on oma elu jooksul iga päev suitsusaunas käinud.

„Huvitav, kuidas ta kopsud välja näevad,“ ütlesin ma.

„Hahaha. Kindlasti sama mustad kui need seinad,“ vastas Taavi.

Kui aur kividelt üles paiskus, kiikasin Peetri poole, kes mediteeris sügavalt, ning nägin, et tal voolab silmanurkadest higi. Mõtlesin sellele, et naised olid enne meid saunas käinud ning et kui ümar ja ilus on Sirts ja kui ilusad on mu naise metsikud kiharad ja kui õrn ja uudishimulik on Kati, ning tahtsin, et oleksin käinud saunas koos nendega. Nendega võis öelda mida tahes ning selle peale naerdi, kuid meestega tuli hoolikalt mõelda, enne kui midagi ütlesid, seda tuli vaagida ja see pidi olema rääkimist väärt. Meestesaunas oli ühesõnaga liiga vaikne. Leidsin, et niimoodi intiimselt istudes lihtsalt ei saa vait olla.

„Ma nägin su venna raamatukollektsiooni,“ ütlesin ma.

„Jah,“ vastas Taavi.

„Ta paistab Saksamaa vastu huvi tundvat.“

„Tunneb jah.“

„Tähendab, ma mõtlen Natsi-Saksamaad.“

„Oijah, ma tean küll.“

„Tead?“

„Tean, tean. Sõda on talle nagu mingi täielik kinnisidee.“

„Täielik kinnisidee?“

„Täielik.“

„Täielik?“

„Täielik, täielik, kindel see.“

„Kurat. Ma oleks pakkunud, et sellise soenguga inimesele läheb korda pigem Bob Marley kui Adolf Hitler.“

Seepeale Taavi naeris pisut, kuid üksnes Taavi. Teised mehed saunas mediteerisid ikka veel.

„Ma saan aru küll, mida sa mõtled,“ ütles Taavi. „Kui ma esimest korda nägin, et ta kogub neid raamatuid, mõtlesin ma ka, et mida kuradit ta õige teeb, kas hakkab natsiks ära pöörama või. Aga siinsamas Ahja lähedal peeti teise maailmasõja ajal ohtralt lahinguid. Vend teeb maatööd ja kaevab ning leiab pidevalt rihmapandlaid ja kiivreid ja kuule. Mõned sellised on suurt raha väärt.“

„Kas need on peamiselt Saksa sõdurite asjad?“

„Mitte kõik. Noh, värk oli nii, et sovetid tungisid sisse ning taganesid siis ja jätsid oma asjad maha, sest kui sa taganed, siis pole sul aega viimast kui kiivrit või tääki kokku pakkida. Siis tulid sakslased, kes pidid ka taganema ja asjad maha jätma. Nii et põllud on siin sõjameeneid täis.“

„Seda, et – kas te luukeresid ka olete leidnud?“ küsisin ma.

„Mida? Ei, luukeresid ei ole,“ ütles Taavi. „Aga ma poleks põrmugi üllatunud, kui leiaksime.“ Ta vangutas pead, viskas kividele veel pisut vett ning me tõmbusime lõikava kuumuse all kössi.

„Aga su vend rääkis, et teab Kalev Rebast ka,“ ütlesin ma, kui leil oli üle läinud.

„Kes on Kalev Rebane?“ küsis Peeter minu poole pöördudes.

„Ta on see Tallinna kiilakas, kel oli pidevalt pronkssõduriga mingi teema,“ ütles Marko.

„Ah jaa, see mees,“ ütles Peeter. „Kuule, mis – Taavi, su vend tunneb teda või? See on natuke hirmus.“

„Ei, ei, ta arvatavasti ütles, et teab teda,“ ütles Taavi. „Mitte ei tunne. Ma arvan, et paljud eestlased teavad teda, eriti pärast seda, mis seal juhtus. See oli hullumaja. Mida sina sellest asjast arvad? Kogu sellest laamendamisest ja küberrünnakutest ja sellest, kõike seda mingi vana sõjamonumendist rauakolaka pärast.“

„Nii on, nagu sa ütlesid. See oli hullumaja.“

„Täpselt. Täielik.“

Taavi silmitses veel pisut tulist kerist. Siis ütles ta: „Hea küll, mulle aitab“ ning loivas saunast välja. Läksime talle järele, vehkisime minema need üksikud sääsed, kes meile pinda käisid, ning hüppasime haisildiga tiiki. Mina olin viimane hüppaja, sest ma eriti ei tahtnud sinna sulistama minna, kuid ma leemendasin endiselt higist, mu nahk oli tuline ning kõik eeldasid, et ka mina kargan sisse. Nii ma siis kargasingi, leidsin end kaelani veest ning katsusin jalgadega põhja, kuid ei tundnud mitte midagi, ei roogu, muda ega liiva. Ladistasin läbi jaheda tumeda vee tiigi mudase kalda poole ning mulle jäi taas silma silt „Ettevaatust! Haid!“. Ehkki ma teadsin, et Ahja vallas tehistiigis ühtegi haid ei ole, tundsin pulssi kiirenemas, otsekui surfanuks ma Taaviga Austraalias ning mõrtsukhai oleks just mu surfilauast kinni haaranud. Ronisin välja, lõdisesin pisut, pühkisin musta vee poritükikesi nahalt ja vaatasin ringi, kus on Taavi, Peeter ja Marko. Koerad haukusid taamal ning mõned nähtamatud lambad määgisid. Oli pime ning ainuke valgus paistis elumaja akendest.

Kui me majja naasime, ajasid tüdrukud veel juttu, ise kõigest sellest kuumusest endiselt punased ja säravad.

„Kallis Justin!“ ütles Sirts oma klouninäoga. „Kuidas sulle suitsusaun meeldis?“

„See oli tore,“ ütlesin ma, „kui sulle meeldib istuda pimedas ja palavas toas koos terve karja alasti meestega.“

„Hahaha! Täpselt, täpselt! See on tõesti veider, eks ole, kallis?“ ütles ta. Ning seda ütles Rüblik Sirts, naine, kes välgutas Sydney ooperiteatrile rindu.

Sauna soe kuma ning hea seltskond jäid meiega ka koduteel, mil meie auto keerutas läbi pimeda männimetsa ning meie ingellikud tütred magasid tagaistmel nagu suikunud vulkaanid.

„Ma armastan Sirtsu ja Taavit!“ ütles Epp. „Nad on nii toredad inimesed, eks ole?“

„Jaa, nad meeldivad mulle.“

„Ja neil on nii hea energia. Tead, Sirts ütles, et me võiksime neile Ibizale külla minna. Ta ütles, et neil on üks vana sõber, kel on seal maja, ning me võime ka seal majas elada.“

„Ah vana sõber.“

„Jah, mingi vana hipi. Sirts ütles, et ta on väga tore ning et Ibiza kubiseb vanadest toredatest hipidest.“

„Võib-olla tasub seal siis ära käia.“

„Me võime oma Tartu kodust lahti saada ja minna, pikemalt.“

„Lahti saada? Oot-oot. Me kolisime ju alles paari kuu eest sisse.“

„Mhmh.“

„Aga...“

Järgnes väga pikk ja mitte just mõnus paus.

„Kas sa teadsid, et Taavi vend leiab talu maadelt pidevalt sõjaaegseid asju?“ ütlesin ma.

„Kuidas see puutub meie Ibizale kolimisse?“

„Ah nüüd me juba kolime sinna? Mida paganat ma seal peale hakkan?“

„Mida tahes. Ole nüüd! Kellele on vaja järjekordset külma ja pimedat Eesti talve?“

„Aga kas sa tõesti tahad minna elama mingi vana hipi juurde, kes peab end Jeesuseks?“

„Mis mõttes? Sirts räägib, et ta on väga lahe. Sa nägid ju pilte ka. Sa nägid, kui ideaalne on seal elada.“

„Oh, palun, kõik nad peavad end Jeesuseks. Kohe, kui habe venib pikemaks...“

„Ära ole nii küüniline! Nad on head inimesed. Nad on meie sõbrad.“

„Jah, aga... Sirts on massöör, Taavi joonistab võltstätoveeringuid.“

„Ja mis siis?“

„Ei midagi.“

„Sa oled väga negatiivne, tead.“

„Ma ei ole negatiivne. Ma lihtsalt püüan realistlik olla.“

„Ah et sa kutsud seda niimoodi.“

Ma teadsin, et ta kadestab oma sõprade vaba elustiili, ning ehkki ma ei tahtnud seda tunnistada, imetlesin seda minagi. Noil päevil aga kirjutasin ma iga päevaga üha enam artikleid. Minus endas peituv pisike boheemlaslik koletis ei olnud juba tükk aega valla pääsenud.

Aastaid hiljem, kui Sirts hääletas parajasti läbi Ameerika, võttis ta Epuga ühendust, lootes kuidagiviisi enne New Yorgi John F. Kennedy lennujaamast Ibizale tagasi lendamist meile Long Islandile külla jõuda. Tõsiasjal, et me elasime kahe ja poole tunni tee kaugusel lennujaamast ida pool, ei paistnud selles valemis mingit tähtsust olevat ning miks olekski pidanud? See oli ju Rüblik Sirts. Oli hommik ning tema lend oli hilisel pärastlõunal. Kui ütlesin Epule, et ta küsiks Sirtsult, kus ta parajasti on, ja ütleks, et me saame äkki tulla ja kuidagi abiks olla, tuli vastus: Marylandis. „Marylandis? See on nelja tunni tee kaugusel! Tema lend väljub pärastlõunal ja tema alles hääletab Marylandis? Unustage ära. Ta ei jõua mingi nipiga sellele lennukile.“

Aga jõudis küll. Meile külla ta küll ei jõudnud, aga – ja mul on siiani seda raske uskuda – uljalt veoautodele hääletades jõudis Rüblik Sirts täpselt õigel ajal lennujaama kohale.

1 Vikerkaarehõim – üleplaneediline iga-aastane hipimeelsete kogunemine. [ ↵ ]

2 Ameerikas 1980ndatel populaarne lastefilm „E.T“, hääldusega „ii-tii“, kus pea-tegelaseks on extraterrestial ehk tulnukas. [ ↵ ]

3 Peter Tosh - rastapatsidega reggae-muusik. [ ↵ ]