Peegelmees

Оглавление

Justin Petrone. Peegelmees

Uus algus

Kaalust alla

Kui vana?

Sündinud jooksma?

Murakami moodi

Kui su sees kasvab kurjus

Kuidas tappa koletist

Võluõlid

Nõiajook

Kookosõli ja ahvorjad

Must kuld

Magus aeg

Sündinud suusatama

Loomulik anne

Olümpiahullus

Kuus päeva paastulaagris

Jalgrattasadulas

Mehed ilma naisteta

Ka telkimine on sport

Kalamaja hipsterid

Veli Enn

Pilet Arvo Pärdi kontserdile

Taskust ja närimiskummist

Riigipead ja nende lood

President Kersti

Meenutades Ansipit

Ebamugav küsimus

Pensionäri surm

Küla vermitud

Lõunamaa ja põhjamaa

Rahvusvaheline rõivahunnik

Peegelmaailm

Kaksikpassid

Külmalaine

Kui Eesti polnud vaba

Mu väikesed ponid

Kuumad pirukad

Keeleküsimus

Numbrihull

Päkapikk soovitab

„Mul on igav“

Joo, joo, joo

Pole võimalik Ameerikas

Lätti põgenemine

Pidu Soomes

Vallalise elu

Murdeiga

Üleminek

Viimane tükk leina

Rapla nõid

Uus algus

Отрывок из книги

Ma olen moodne mees. Vaimselt. Filosoofiliselt. Sotsiaalselt. Füüsiliselt. 35aastaselt – oleneb teie vaatenurgast – olen ma kas liiga vana või liiga noor. Hiljaaegu oli mul au pakkuda küüti Fred Jüssile. Fred astus meie autosse, peas ta kaubamärk-barett ja sõrmede vahel ümbrik. Käsitsi kirjutatud ümbrik! Selle sees käsitsi kirjutatud kiri, nagu ma kohe uudishimulikult välja uurisin. Niisiis: mister Fred, oma üheksanda aastakümne juures, on üks selliseid mehi, kellele saadetakse käsitsi kirjutatud mõtteid.

Kuuldavasti polevat Hollywoodi staaril Harrison Fordil (72) ei meiliaadressi ega mobiilinumbrit. Kui tahad mister Harrisoniga arutleda mõne filmistsenaariumi üle, pead talle kodunumbrile kõne võtma. Kui härra on parasjagu jalutamas, siis pole midagi parata, pead lihtsalt uuesti üritama, sest Harrison Fordi kodutelefonil pole ka automaatvastajat!

.....

Ma ei ole enda kaalukaotuse nippe oma tüsedate sugulastega mitte kunagi jaganud. Esiteks tundub mulle, et sellistel teemadel rääkimine võib neid solvata. Teiseks on mu meelest neil reisimisest täiesti teine ettekujutus, see tähendab neile rikkalikke õhtusööke ja palju istumist. Aga kui ma võiksin mängida jumalat nende elus, asetaksin ma nad kusagile Euroopa mägismaale, vähese raha ja seljakotiga. Kuu pärast näeksid nad välja hoopis uut moodi. Ja mitte ainult kaalu mõttes: võimalik, et nad oleksid taas ka sama õnneliku olemisega, nagu nad viimati olid keskkooli lõpus.

„See oled ju sina, kallis. Üheksakümnendatel.“

.....