Читать книгу Suur tuba - Juta Kivimäe - Страница 3

Härra Põlluaas hingas vilistades ja puhkides, kui oma suurt keha poolpimedas kolikambrist ümber tehtud pimikus ettevaatlikult pööras. Traksid pitsitasid ta halli särki suure etteulatuva kõhu ümber ja särgi kaenlaalustes laienesid märjad kollakad alad. Ta higistas ja levitas enda ümber üsna ebameeldivat lõhna – segu halvast hingeõhust, higist, odekolonnist Šipr ja paberossisuitsust. Nüüdki paistis ta särgitaskust pooltühi sinise- ja valgevärviline maakaardiga suitsupakk, peal vene tähtedega kiri Belomorkanal. Muidu lausa piinlikult korda armastava Põlluaasa sõrmeküüned olid tihedast suitsutõmbamisest kollakaks paakunud ja tema laiadel traksidega pükstel oli alatasa natuke pruunikat tubakapuru.

„Inimesel peab olema mõni väike nõrkus,” oli ta kord öelnud Bobe küsimise peale, et kas siis sellest kulukast ja tüütust suitsunäljast kuidagi lahti ei võiks saada. Ja vanad Grassmannid olid siis oma toas teineteise võidu Mintsile kinnitanud, et kui kõigil inimestel oleks vaid selline nõrkus nagu see väike lömmis suitsupakk rinnataskus, siis oleks maa peal juba ammu igavene rahu ja paradiis. Mis asi on paradiis, sellest tol õhtul eraldi ei räägitud, aga Mintsile tuli see paradiisi asi mitmel korral jälle meelde ja ta otsustas Zeidelt sobival ajal selle kohta midagi teada saada. Aga Zeide ei osanudki paradiisi kohta midagi täpsemat öelda, vaid rääkis keerulist juttu sellest, kuidas inimene peab oma elu õigesti elama. Tuli välja, et juutide elu on mitu korda keerulisem kui mittejuutidel, kel pole Jumalaga senimaani ühtki korralikku lepingut tehtud. Aga juutidel on leping olemas ja kui oled kord tubli juut, võib Jumala peale igal juhul loota. Muidugi, kui sa ise ikka oma lepingut kohusetundlikult täitnud oled. Ja neid seadusi olevat seal lepingus lausa mitusada. Aga kui sa ei ole juut, siis on seadusi täitmiseks tunduvalt vähem, nagu Mintsi Zeide jutust aru sai. See juutide asi ja kõik, mis sinna juurde käis, oli vahel üsna keeruline. Isegi selline mõistlik poiss nagu Setu-Manja poeg Jaska, kes oma perega keldris elas ja oli ometi lubanud Mintsiga koos kohe pärast kooli lõpetamist hakata oma maja ehitama, oli endale ikka mitu korda lasknud seletada, et Bobe ja Zeide tähendavad eesti keeles vanaema ja vanaisa ja et laupäevane pühapäeva pühitsemine on täitsa tavaline asi, mitte mingi arusaamatu veidrus.

Ja nüüd veel see paradiisi asi ka. Mitmed Mintsi tuttavad vanemad naised rääkisid ühtelugu jälle matustelt tulles, et see või teine inimene on nüüd paremas paigas ja paradiisi aias, aga Zeide keerulise ja üsna segase jutu järgi ei olnud inimeste paradiisi pääsemine sugugi kindel. Isegi kui oled eeskujulik laps ja elad alati nii, nagu teised tahavad. Peale surma näiteks tuleb veel hauas külma käes lõpmata kaua oodata ja alles siis, kui maa peale tuleb õige juudi messias, äratatakse kõik kunagi surnud inimesed üles ja uuritakse järele, kuidas keegi on end oma eluajal üleval pidanud. Siis alles on lootust, et ehk võib hakata mõtlema rõõmsale ülestõusmisele ja igavesele õndsale elule.

See oli keeruline ja süngevõitu seletus ning tädi Juuli ja Pärnu vanaema laitsid sellise seletuse maha nagu ühest suust. Nemad ütlesid mõlemad, et messias on õnnistegija ja juba ammu maa peal ära käinud ning tema nimi on Jeesus. Aga kui Mintsi jälle vanade juures oli, ütles Zeide hoopis, et Jeesus oli jah üks juudi poiss, aga kindlasti mitte messias, parimal juhul ehk mingi pühamees või nii. Pärnu vanaema ajas niisugune keerutamine päris pahaseks ja eelmisel suvel, kui mamma oli onu Agoga Krimmi sanatooriumisse sõitnud ja Mintsi papaga Pärnusse suvitama saadeti, kutsus vanaema oma majja Sauga jõe ääres kõik papa õed-vennad ja ka pikas mustas kleidis väga sõbraliku habemega mehe, keda kõik hüüdsid isa Nikolaiks. Nikolail paistsid pika kleidi alt viigipüksid ja väga korralikult läikima löödud kingad ning kaelas rippus tal ilusa ketiga suur hõberist. Mintsi ristiti vanaema kristallkausist pühitsetud veega ära ja pandi talle kaela peenike hõbeketike väikese ristiga, mille vanaema oli veel eelmisel õhtul hambapulbriga heledaks hõõrunud. Vanaema õmmeldud valge broderiipitsidega ristimiskleit läks rinna eest ebameeldivalt märjaks ja Mintsi sai teada, et nüüd on tal peale oma vana nime veel ristinimi Julietta. Tegelikult ei olnud ka Mintsi mitte mingi päris nimi. Kõik lihtsalt hüüdsid Mintsit nii ja see tegelik õige nimi oli kõigil ammu meelest läinud. Mintsi oli just tõsiselt mõttesse jäänud ja püüdnud oma õiget nime meelde tuletada, aga siis hakkasid kõik papa sugulased teda kõvasti kallistama ja andsid kingitusi. Ta sai pisikese vanaaegse jäätiselusika ja lillelise tassi, kuhu oli peale maalitud naeratav päike. Mintsi lootis saada ka mõnd uut seni lugemata lasteraamatut, aga kingiti hoopis valged heegeldatud sõrmkindad ja väikesed roosad sokid. Vanaema ütles, et need on praktilised kingitused. Tädid olid juba katnud vanaema ilusamate lauanõudega laua ja tõid pliidi peal soojas hoitud moorprae ja varahommikul küpsetatud pirukad ning muud head asjad lauale, mille ümber kogu papa suur suguselts siis koos istet võttis ja isa Nikolai luges söögipalvet, nagu tädi Juuli oli koduski Mintsit õpetanud. Puljongi ja pirukate juures kinnitasid papa õed ja muud tädid Mintsile nagu ühest suust, et ükskord peale pikka elu läheb ka Mintsi nüüd paradiisi aeda, kus kõik vanad sõbrad ja sugulased kokku saavad. Seal kõlab hommikust õhtuni kaunis muusika ja lapsed mängivad päevad otsa igasuguste loomadega midagi kartmata, sest lõvid ja karud on seal niisama vaiksed ja armsad nagu vanaema kiisud. Karahvinist kallati vanainimestele väikestesse pitsidesse viina ja suurematesse klaasidesse punast morssi. Kui õunakook ja küpsised lauale jõudsid, pakuti jälle vaid vanainimestele väiksemast karahvinist tumepunast vanaisa tehtud kirsinalivkat. Tädidel hakkasid nüüd põsed õhetama ja rinna ette tekkisid suvekleitide väljalõikesse roosakad laigud. Õunakoogi juures oli uus valge kleit juba ära kuivanud ja ühtelugu naeru kihistavad ning hirmus elevaks muutunud tädid kiitsid üksteise võidu vanaema eestiaegse aluskleidi küljest ära harutatud broderiipitse, mis nüüd Mintsi rinnaesist ehtisid.

Papa ja Nikolai ei olnud küll koos koolis käinud, sest Nikolai oli papast õige mitu aastat vanem, aga koos istudes meenutasid nad paaril korral üht või teist poissi nii Pärnu poeglaste gümnaasiumist kui ka omaaegsest vene gümnaasiumist Tallinnas, kus Nikolai oli õppinud. Mõned nimed olid mõlemale tuttavad ja lõpuks lugesid nad üles, kui mitu poissi nende mõlema klassist on läinud sõjaväljal kaduma, ja siis jälle need klassikaaslased, kes istusid tänini kusagil külmas ja kauges kohas kinni. Need olid need, kes olid olnud vales sõjaväes või redutanud kusagil metsas mõlema sõjaväe eest varjul. Papa ise oli lausa keskkooli eelviimasest klassist pidanud just sellesse valesse sõjaväkke minema, aga õnneks juhtus nii, et sõda lõppes järsku ootamatult otsa just siis, kui papa koos mitme teise poisiga oli jõudnud jalgsirännakul Klooga metsa. Sealt nad tulid siis öö varjus vargsi liikudes ja häid Saksa sõjaväe saapaid, pükse ja pussnuge maainimestelt igapäevariiete vastu vahetades tagasi Pärnusse.

Seda kõike oli vanaema papa sõjas käimise kohta rääkinud. Papa ise ei rääkinud sõjast kunagi mitte midagi. Kolm koolipoissi olid istunud paar nädalat vanaema keldris varjul ja teinud sealsetele moosivarudele otsa peale. Nendest tühjadest moosipurkidest oli vanaema majas üsna mitmel korral laua ääres õhtuti räägitud. Siis oli elu jälle rahulikumaks läinud ja poisid läksid sügisel oma poeglaste gümnaasiumi viimasesse klassi tagasi. Ainult papa pinginaaber oli vanemate soovitusel käinud mingis ametikohas oma sõjaväes olemisest rääkimas ja tema saadeti kümneks aastaks Venemaale vangi. Vanaema ohkas sellest koolivennast rääkides alati südamest ja oli siis tükk aega vait. See pinginaaber olevat nüüd Pärnus tagasi ja töötab kusagil ehituse peal. „Andekas poiss oli, aga tee on nüüd igal pool püsti ees,” ohkas vanaema ja arvas vaikselt, et ega inimesel ei ole vaja ülearust rääkima minna. „Ise poeglaste gümnaasiumi poiss, oleks võinud kasvõi siinsamas meie keldris mõned nädalad vaikselt istuda ja teiste seltsis sügisel kooli minna.”

Mintsile meeldis see sõna: poeglapsed. Oleks ju võinud lihtsalt öelda, et papa õppis poistekoolis, aga vanaema ütles alati välja kooli pika nime: Pärnu Poeglaste Gümnaasium. Mintsi teadis, et keegi vanaema õdedest ja vendadest ei olnud nii uhkes koolis käinud. Mintsi teadis ka gümnaasiumi ilusat punastest telliskividest hoonet kesklinnas. Vanaema oli seda mitu korda näidanud, kui nad kahekesi turul lilli müümas käisid. Selles majas oli nüüd keskkool, kus õpiti ainult vene keeles. Pärastpoole õppis papa ülikoolis arstiks ja sai seal mammaga kokku, aga Nikolai oli sõitnud Leningradi ning õppis seal õige mitu aastat seminaris ja siis veel akadeemias. Ega tal muud üle ei jäänud ka, nagu kõik Pärnus rääkisid. Vanaisa ja onud olid tal ju kõik kirikuõpetajad ja ega teda ehk mujale õppima ei oleks võetudki. Aga võib olla tahtiski Nikolai juba väikese poisina saada kirikuõpetajaks. Sellest, et papa oli tahtnud juba pisikese poisina arstiks õppida, räägiti papa perekonnas ühtelugu. Ta oli lapsena lõiganud lahti mitmeid surnud linde, hiiri ja konni ning uurinud, kuidas putukad seestpoolt välja näevad. Aga nüüd oli ta ootamatult võetud sõjaväearstiks, kuldpagunite ja läikivate nööpidega munder seljas ja puha. Mintsile tundus, et just see sõjaväemunder meeldis hirmsasti kõigile ristjatsel käinud tädidele, ja papa nägi sellega väga ilus välja ka. Aga papa oli üldse ilus sirge seljaga mees. Seda ütlesid nii vanaema kui naabrinaised. Vanaisa Aleksander ütles siis alati, et eks poola veri lööb välja. Papal olid tumedad silmad ja ilusad mustad juuksed nagu vanaemal ja kui ta naeris, siis tõmbusid ta tumedad silmad vidukile. Siis meeldis papa Mintsile eriti. Aga ta kippus ka kergesti vihastama ja hirmsasti kärkima. Viha ja pahameel läksid küll sama kiiresti üle ja heas tujus lubas papa alati Mintsile ja vanaemale maad-ilmad kokku. Et lähevad koos paadiga sõitma ja ostavad igaühele suure rosinajäätise või sõidavad vanaisa valge mootorpaadiga Valgeranda ilusasse mereäärsesse, kus papa sõbral oli väike suvemaja. Ja vahel ostetigi ja sõidetigi, kui just jälle midagi ootamatut ette ei tulnud.

Aga meeste elu näiski koosnevat just ootamatutest asjadest, mida kunagi ei või ette teada. Vanaema seletas, et naiste elu seisab jälle koos mitmesugustest ootamistest. Et ootad, millal suureks tüdrukuks kasvad, ja ootad leeripäeva ja siis meheleminekut ja siis ootad, et lapsed kasvaksid, ja ootad, silmad peos, meest ei tea kust koju tulemas, aga lõpuks vanas eas ei olegi enam midagi tähtsat oodata. Siis ootad sugulaste sünnipäevi, nooremate inimeste pulmi ja vanade matuseid ja kõige lõpuks omaenda surma. Muidugi, kui peaks nii juhtuma, et tervis ikka väga käest ära läheb. Ja eks ta ikka lõpuks läheb käest ära, sellest on vähesed inimesed pääsenud.

Niimoodi rääkis vanaema alati, kui käsil olid suuremad koristamised ja pesupesemised. Kui käsil olid aiatööd, mis vanaemale väga meeldisid, siis rääkis ta hoopis rõõmsamaid lugusid suguseltsi inimeste ja naabrite elust. Lilli istutades ja umbrohtu kitkudes sai Mintsi tasapisi teada, mis hulle tükke naabrinaiste mehed joomase peaga teinud on. Ega siis kõik mehed ei ole niisama kenad ja mõistlikud kui vanaisa Aleksander. Vanaema rääkis ka pikki lugusid enda ja vanaisa tuttavaks saamisest ja sellest, kui ilus ta oli nooruses olnud. Ja veel rääkis ta enda ja vanaisa suguseltsist, kes kellega oli kurameerinud ja abiellunud ning lapsed saanud ja kes kõik olid elanud juba tükk aega enne tema, Mintsi sündimist. Terve hulk neist inimestest oli nüüd ammu surnud ning maetud sellele või teisele surnuaiale, kus nad suve jooksul vanaemaga jalutamas käisid, lühikese varrega reha ja vahel ka lillepott kotiga ligi võetud. Kesksuvel tulid surnuaiapühad, kus kübara ja heleda suvemantliga vanaema näitas tuttavatele naisterahvastele ilusasti kammitud ja suhkruveega niisutatud lokkide ning triigitud riietega Mintsit. Vanaemal oli suu punaseks värvitud ning pruuniks päevitunud põsed ja nina valge puudriga jahuseks tupsutatud. Valged heegeldatud niidikindad peitsid ta mustaks parkunud ja lõhenenud küüntega käed. Oma pikad mustad juuksed oli ta mitme juuksenõela ja kammiga suure pusimise peale kuklasse kinnitanud ja kogu seda kaadervärki ehtis väike beež musta siidpaelaga kaunistatud kübar. Ta hoidis papa kingitud musta käekotti kõvasti kaenla all ja muudkui rääkis oma läbinisti haritud pojast, kes haiglas iga päev mitmete inimeste elusid päästab. See poeg oli muidugi papa ja Mintsi sai siis papa elukäigu kohta üht ja teist huvitavat teada, millest kodus keegi varem rääkinud ei olnud.

Ilusatel suveõhtutel olid papa ja Nikolai mitmel korral kahekesi vanaema verandal vitstest punutud diivanil istunud, ristpistes tikitud karude ja põtradega diivanipadjad seljatagust toetamas. Pikema kooliaja ja sõja-aastate meenutamise peale jäid papa ja Nikolai vahel üsna nukralt teineteise kõrvale istuma, Nikolai käsi papa õlgade ümber. Vanaema tõi siis puhvetkapist välja eelmisel sügisel vanaisale sünnipäevaks kingitud Armeenia konjaki ja mõlemad maitsesid ära paar imeväikest klaasikest. Konjakipudel pandi siis jälle kappi tagasi, sest konjak läheb aastatega aina paremaks ja seda ei sobi kohemaid ära juua. Lõpuks tuli auto Nikolaile järele, sest Nikolai oli nüüd praost, nagu vanaema uhkusega tädidele teatas. „Jah, praost ise on meie Mintsi ära ristinud, öelgu need juudi sugulased nüüd mida iganes tahes,” teatas vanaema heameelega Nikolaile väravat lahti hoides, ja sõjaväevormis papa aitas juba üsna lõbusas tujus kõiki kallistama kippuva Nikolai auto tagaistmele.

Vanaema ja tädid rääkisid nõusid kuivatades ja neid puhvetkappi ära mahutades veel paar tundi ilusatest ristsetest ja haletsesid kuhugi märkamatult kadunud papat, kellel nende jutu järgi elus kohe üldse ei vedanud. Papa pidi nimelt sõjaväetohtrina juba lähipäevil sõitma Kuressaarde, et seal sõjaväehaiglas kirurgina tööle hakata. Ja isegi Kuressaare pole enam endine ilus suvituslinn, kuulis Mintsi neid kurtmas, vaid on nüüd uue nimega Kingissepa, ja katsu sa sinna niisama suvitama sõita, ei lastagi ilma loapaberita. Mintsi ei teadnud Kuressaarest midagi ja tädid seletasid, et see linn asub Saaremaal, kuhu tuleb tükk maad Pärnust suure mootorpaadiga sõita. Lõpuks jäi Mintsi koos vanaema ja vanaisaga ümmarguse laua äärde kolmekesi teed jooma. Papa oli ikka kuhugi kadunud ja vanaema ühmas küsimise peale, et meesterahvad ongi alati tööasjade pärast kodust väljas. Magamamineku ajal pani vanaema Mintsile südamele, et ta oma ristimispidu eales ei unustaks. Ta ütles veel, et üks isa Nikolai onudest suri Krediidikassa keldris märtrina koos piiskop Platoniga. Seda viimast, päris arusaamatut juttu kordas ta veel mitmel päeval järgemööda. Kes see Platon oli, ei seletanud keegi, ja mis koht see Krediidikassa oli, see jäi ka päris segaseks. Lõpuks, kui Mintsi ühel õhtul papalt mõlema kohta järele üritas uurida, ütles papa vaid, et see oli üks väga kole ja verine lugu ammusel ajal. Püssid kätte saanud närused tegelased olid hulga inimesi ühes Tartu keldris ilmaasjata maha lasknud. Isegi papa ei olnud siis veel sündinud. Ta soovitas Mintsil nii Platon kui Krediidikassa peast minema pühkida. „Inimesed on kurjad,” kordas papa Mintsile nii mõnelgi korral. Kui Mintsi tahab elus ilmaasjata sõnu kulutamata midagi head ära teha, siis võib ta ükskord tulevikus arstiks õppida, nagu papa ja mamma. Paljud inimesed ehk saavad siis mõnest ihuhädast lahti, pääsevad kas või valust. Seegi on juba suur asi.

Kui siis mamma sanatooriumist tagasi tuli, läks tal vanaemaga päris suur tüli lahti. Tuli välja, et ristjatsed – kõik nimetasid seda suurt perekonnapidu niimoodi – oleks pidanud ka mammaga kokku leppima. Mamma sõitis peale pahandamist üksinda minema ja jättis Mintsi Pärnusse edasi suvitama. Aga nagu vanaema pärast papale selgitas, oleks siis ju kogu ilus ristimispidu lõpuks ära jäänud ja kõik head toidud oleksid suvise soojaga sahvris riknema võinud minna. Ja suur suguselts ei olekski ilusal suveajal kõigi asjaliste rõõmuks niisama kokku tulnud. „Muidu oota jälle järgmiste matusteni,” kuulis ta vanaema ütlevat. Ja see oli nüüd küll päris tõsi. Mintsi teadis, kui kange mamma võis olla. Mammaga kokkuleppimine oli lootusetu asi, kui sa just täpselt samamoodi ei arvanud ja sellega ei leppinud, mis mamma oli ette näinud. Aga et vanaema oli kord jälle jutu matustele juhtinud, mõtles ka Mintsi järgmisel päeval päikese käes verandatrepil istudes matuste peale. Matused ja surm üleüldse jäid ikkagi millekski väga arusaamatuks ja natuke nagu hirmutavaks asjaks, millest keegi õieti midagi mõistlikku rääkida ei osanud. Nad olid küll Kivimäel mamma korteris elades mitu väikest surnud lindu ja ühe suure maamesilase naabritüdrukutega ilusasti maha matnud ja Mintsi oli neist igaühele pika kõne maha pidanud. Pärast olid nad veel laulnud „Kalla, kallis isa käsi, rahu minu südame”. Laulus oli juttu eluviljast lunastaja risti all, millest oli juba iseenesest võimatu aru saada, aga mis see surm siis ikkagi tegelikult on, selle kohta jäid kõik täiskasvanud inimeste selgitused segaseks. Tädi Juuli teadis, et inimeste ja lindude surm ei ole ikkagi täpselt seesama asi, sest inimestel on surematu hing, aga lindudel ja loomadel vist ei ole. Siin oli isegi Juuli kahtlema hakanud ja ühel õhtul tuli talle meelde, et hing võib vahel linnu või mesilase kujul inimeste juures külas käia. Keegi olevat midagi niisugust kunagi rääkinud või oli Juuli sellistest asjadest kusagilt lugenud. Kes teab, kuidas need asjad hingedega täpselt on.

Põlluaasa lühikeste jämedate sõrmedega käed tõstsid filmilindi tükke ja pabereid ülima osavuse ja ettevaatlikkusega ning lõpuks tasus vaikselt nurgas seismine ja ootamine ennast ära. Kandilises emailvannis ilmusid fotopaberile mustvalged piirjooned, mis punase lambikese valguses tasapisi ilusateks piltideks muutusid. Seda oli alati väga huvitav vaadata, kuidas kõik järk-järgult paberitele ilmus, ja Põlluaas teadis, et Mintsi on pimikus kannatlik ning tänulik kaaslane ja pealegi veel hea kuulaja. Bobe rääkis alatasa, et kui keegi mõne asja kohta siin Pargi tänava majas üldse midagi kindlat teab, siis on see Põlluaas, ja selle koha pealt võis temaga nõusse jääda. Põlluaas teadis peaaegu kõikide asjade kohta midagi ja kui majaelanikud vahel tülisse pöörasid – seda juhtus küll nii väga harva, et tülidest lausa mitmeid aastaid räägiti –, siis püüdis Põlluaas alati osapooli lepitada ja rääkis ikka esmalt mõlema tülitsejaga eraldi. Ta ütles alustuseks tavaliselt, et vaata nüüd, armas naabrinaine (tüliasjad juhtusidki enamasti just naiste vahel), meie oleme nüüd siia pikemaks ajaks kitsalt kokku elama pandud ja ega meil ju kellelgi pahandustest miskit kasu ei ole. Ta ütles veel, et vaata, kallis naaber, praegu on meil siin väga keerulised ajad, ja siis, et katsume nüüd vaadata sellele asjale filosoofiliselt. Siis tõi ta pika jutu sees esile täbara ja mõlemale kangele poolele juba isegi tüütuks muutunud tüliasja kõik võimalikud kahjud ning äraleppimise paremad ja kasulikud pooled. Enamasti mõjus Põlluaasa filosoofia alati lõpuks nii, et osalised välispidiselt teineteisega jälle ära leppisid. Aga see leppimine ja rahu kippus kõik kuhugi igapäevase elu pinna peale jääma. Mintsi sai aru ja ka Bobe ääriveeri keritud jutust võis ta oma arusaamisele kinnitust leida, et ega tüliasjad tegelikult kuhugi ei kadunud, vaid hingitsesid veel pikka aega vaikselt edasi nagu õhtul tuha alla jäänud söed köögi suure pliidi all. Tarvitses vaid hommikul pisut halge ja paar kägardatud ajalehetükki kuumale tuhale panna ja pisut puhuda, kui leegid juba halge limpsama hakkasid. Nii lahvatasid ka vanad tülid Pargi tänava majas aeg-ajalt jälle pealtnäha päris tühistest põhjustest.

Bobe ja Põlluaas ise ei pahandanud kunagi kellegagi majast ja Zeide ei kõnelenudki kellegagi eriti palju väljaspool nende suurt tuba – nagu oleks tema ja tema perekonna ning kogu muu maailma vahel mingi nähtamatu sein. Bobe oli kord Mintsile öelnud, et üleliigset ei maksa kunagi kellelegi kõnelda, sest tänapäeval võib vihapidaja naaber sulle suure tüli kaela tõmmata. Mis see üleliigne asi täpselt on, seda Bobe millegipärast ei seletanud. Aga Mintsi oli juba ammu aru saanud, et kui Zeide ja Bobe üleüldse kellegagi majast tõsisemalt juttu rääkisid, siis oli see Põlluaas. Põlluaasa sõprust tuli hinnata ka seepärast, et öösiti, kui Bobe ja Zeide raskelt magasid, ärkas Mintsi vahel oma patjade vahel üles ja jalutas mööda suurt korterit ringi. Vahel ei saanud ta isegi aru, kas see ringijalutamine toimus unes või ärkvel olles. Nii erinev oli öine elu ja suur korter kõigest sellest, mis toimus päeval, kui kõik nende suures toas üleval olid ning koos päevaseid asju ajasid. Vahel leidis Mintsi end ka härra Põlluaasa toa ukse tagant ja enamasti paistis ukse alt kitsas valgusviirg, mis näitas, et Põlluaas istub ka öösel ikka veel oma suurel söögilaual ja õmbleb midagi kokku, aga tema kõrval laual seisis lillemustriliseks lõigatud tumepunasest raskest klaasist tuhatoos, kus pabeross aeglaselt lühemaks põles. Vahel võis Mintsi ukse tasahilju praokile lükata ja siis ajas Põlluaas temaga laua pealt õmblemise vahele juttu, aga oli ka neid öötunde, kus uks kinni jäi ja seda ei avatud isegi koputamise peale. Nendel tundidel kostis Põlluaasa toast vahel kummalisi põntsuvaid ja krabistavaid helisid, nagu hüppaks kellegi raske kogu pehmelt kusagilt kõrgemalt põrandale ja roniks siis kribinal-krabinal taas kuhugi ülespoole, kasvõi sellele suurele lauale, kus muidu õmblustööd tehti. Nendest kummalistest helidest ei olnudki õieti kellegagi rääkida, sest Bobele öised kondamised mööda suurt ühiskorterit ei meeldinud ja enamasti käskis ta Mintsil, kui oli tüdruku öises koridoris või köögis tabanud, ära juua klaasi leiget vett ja alla neelata suhkrutükile tilgutatud palderjanitilgad, mis vastikult lõhnasid ja niisama vastikult ka maitsesid.