Читать книгу Back Cupi saare saladus - Жюль Верн - Страница 1

Tol päeval, 15. juunil 189…, sai Healthful House’i direktor visiitkaardi, millel oli lihtne nimi ilma igasuguse vapi ja vapikilbita:

KRAHV D’ARTIGAS

Nime alla kaardi nurka oli pliiatsiga kirjutatud järgmine aadress:

«Kuunar Ebba, New Berne’i sadam, Pamplico laht».

Põhja-Carolina – mis oli tollal üks neljakümne neljast Ameerika Ühendriigi osariigist – pealinnaks on küllaltki oluline Raleigh’ linn, mis on peidetud umbes saja viiekümne miili1 kaugusele osariigi piiridest. Tänu kesksele asukohale sai linnast valitsuskeskus, kuigi tööstuslikult ja kaubanduslikult jäi see alla mitmele teisele, näiteks Wilmingtonile, Charlotte’ile, Fayetteville’ile, Edentonile, Washingtonile, Salisburyle, Tarborole, Halifaxile ja New Berne’ile. Viimane asub Neuze’i suudmes, seal, kus jõgi kohtub Pamplico lahega, tohutu suletud meresopiga, mida eraldab ookeanist Carolina ranniku ja saarekeste looduslik tamm.

Healthful House’i direktor poleks iial aimatagi osanud, miks saadeti talle selline visiitkaart, kui poleks olnud kaasa pandud kirja, mis nõudis krahv d’Artigasile luba tema asutuse külastamiseks. Krahv lootis, et direktor lubab lahkelt teda vastu võtta ja kavatses saabuda pärastlõunal koos kuunar Ebba kapteni Spade’iga.

Võõra soov pääseda sellesse väga kuulsasse, Ühendriikide rikaste tõbiste seas kõrges hinnas sanatooriumi tundus täiesti loomulik. Siin oli käinud teisigi, sugugi mitte nii suursuguse nimega kui krahv d’Artigas ja keegi neist polnud vaevunud Healthful House’i direktorile komplimente tegema. Niisiis kiirustas ta ruttu soovitud luba andma ja vastas, et tal oleks au avada krahv d’Artigasile asutuse uksed.

Valitud personaliga ja kõige tuntumate arstide konsiiliumide soovitatud Healthful House oli eraettevõte. Sõltumatuna haiglatest ja kliinikutest, ehkki riigi järelevalve all, pakkus sanatoorium kõiki mugavusi ja hügieenilist keskkonda, mida võis sellisest asutusest oodata, et meelitada ligi jõukat klientuuri.

Healthful House’i asukohast paremat olnuks raske leida. Künkanõlval laiuv kahesaja aakri suurune park pakkus suurepärast vaheldusrikkust, mida võib leida sellest, Kanaari saarte ja Madeiraga samal laiuskraadil olevast Põhja-Ameerika osast. Pargi kaugem serv oli avatud Neuze’i suudmele, kust meretuul tõi üle laia liivaranna Pamplico lahe värsket õhku.

Healthful House, kus raviti suurepärastes hügieenilistes tingimustes kõige jõukamaid haigeid, oli üldiselt mõeldud kroonilisi haigusi põdejate jaoks, aga administratsioon ei sulgenud uksi ka neile, kes kannatasid intellektuaalsete hädade käes, kui need vaevused just ravimatuina ei tundunud.

Jah, just üks sedalaadi juhtum tõmbas Healthful House’ile suure tähelepanu ja võis tõepoolest ajendada ka krahv d’Artigasi külaskäiku: siin viibis juba kaheksateist kuud erilise jälgimise all väga kurikuulus isik.

Tegu oli neljakümne viie aastase prantslasega, kes kandis nime Thomas Roch. Polnud kahtlustki, et ta kannatas vaimuhaiguse käes. Siiski polnud psühhiaatrid tollal märganud mingit vaimse võimekuse vähenemist. Polnud kahtlustki, et talle valmistasid raskusi kõige lihtsamad igapäevased toimingud, aga mis puudutas tema geniaalsust, jäi ta mõistus terveks, tugevaks ja vankumatuks. On ju tuntud tõde, et geniaalsuse ja hulluse piir näib tihti hägune. Tõsi, tema meeled ja taju olid sügavalt vaevatud. Kui tal tuli loota neile, võis tulemuseks olla vaid deliirium ja segadus. Ta ei mäletanud midagi, ei suutnud keskenduda, tal puudusid südametunnistus ja otsustusvõime. See Thomas Roch oli vaid nõrgamõistuslik olend, kes ei suutnud enda eest hoolitseda, sest tal puudus loomulik enesealalhoiuinstinkt, mis on omane isegi loomadele. Ta vajas pidevat hoolt nagu väike laps, keda ei tohi kunagi silmist kaotada. Niisiis oli tal Healthful House’i pargi kaugemas servas 17. paviljonis oma hooldaja, kes jälgis teda päeval ja ööl.

Kui säherdune hullus ei osutu ravimatuks, aitavad selle vastu vaid moraalsed meetodid. Meditsiin ja terapeutika on võimetud, nagu spetsialistid juba ammu tunnistavad. Siiski oli põhjust kahelda, kas Thomas Rochi puhul sai neid moraalseid meetodeid rakendada, isegi nii rahulikus ja tervistavas paigas kui Healthful House. Tal ilmnesid pidevalt eri sümptomid: rahutus, muutlik meel, ärrituvus, iseloomulikud veidrused, kurbus ja apaatia ning põlgus nii tõsise tegevuse kui ka meelelahutuse vastu. Ükski arst ei suutnud midagi muuta, ükski ravi ei kaotanud ega leevendanud neid nähte.

Öeldakse, et hullumeelsus tuleneb liigsest subjektiivsusest, see tähendab seisundist, kus vaim pühendub liiga palju sisemisele mõtisklusele ja liiga vähe välismaailma adumisele. Thomas Rochi puhul oli see eristus pea absoluutne. Ta elas pidevalt endasse tõmbununa kinnisidee küüsis, mis oli ta niisugusesse seisundisse viinud. Võimalus, et mõni olukord ta nii-öelda «eksternaliseerib», kui kasutada täpset terminit, oli ebatõenäoline, aga siiski mitte võimatu.

Nüüd tasuks ehk mainida, millistel asjaoludel lahkus see prantslane Prantsusmaalt, mis põhjused tõid ta Ühendriikidesse ja miks pidas föderaalvalitsus vajalikuks saata ta tervishoiuasutusse, kus kirjutati suure hoolega üles kõik seosetu, mis kriiside ajal tema huulilt valla pääses.

Kaheksateist kuud varem palus seesama Thomas Roch Washingtoni mereministrilt audientsi.

Minister sai pelgalt nime järgi aru, millega tegu. Kuigi ta teadis, millist juttu oli oodata ja mis ambitsioonid seda ajendasid, võttis ta mehe kohe kõhklematult jutule.

Thomas Roch oli nii kurikuulus, et minister ei saanud oma mandaadile mõeldes kõhelda – ta pidi ära kuulama ettepanekud, mida see mees talle isiklikult esitada tahtis.

Thomas Roch oli leiutaja – geniaalne leiutaja. Tema küllaltki värvika isiksuse olid juba kuulsaks teinud mitu tähtsat avastust. Tänu temale said mitu seni puhtalt teoreetilist probleemi praktilise rakenduse. Ta nimi oli teadusmaailmas tuntud. Ta oli omal alal maailma silmapaistvamaid inimesi. Kohe räägime, millised sekeldused, ebaõnn, reetmine ja isegi skandaalid, mille üle ajakirjandus ahnelt nalja heitis, viisid ta niisuguse hulluseni, mis tingis Healthful House’i paigutamise.

Tema viimane leiutis oli sõjamasin nimega Rochi Välkur. Kuuldavasti oli see seadeldis kõigist teistest niivõrd üle, et riigist, mis oleks selle omandanud, oleks saanud kõigi merede ja mandrite isand.

Teadupoolest tuleb leiutajatel rinda pista kõiksugu kahetsusväärsete takistusega, eriti veel oma loomingut ministeeriumidele pakkudes. Ajaloost on teada palju üldtuntud näiteid. Pole ka erilist mõtet sellele tähelepanu pöörata, kuna niisugustel tegelastel on sageli saladusi, mis jäävad varju. Mis puudutab Thomas Rochi, siis tuleb tunnistada, et nagu enamik tema eelkäijaid, esitas ta nii äärmuslikke nõudeid ja tõstis oma uue masina hinna nii vastuvõetamatuks, et temaga oli peaaegu võimatu kokkuleppele jõuda.

Peab ka märkima, et need auahned nõudmised algasid juba eelmiste leiutistega, mille tähtsust olid kinnitanud tulemused. Kui ta ei saanud loodetud kasu, muutus ta kibestunuks. Niisuguses tõrksas tujus tarvitas ta küll tarku sõnu, aga surus peale peaaegu vastuvõetamatuid tingimusi, sundis oma juttu pimesi usaldama ja nõudis igal juhul juba enne kõiki katseid nii suurt rahasummat, et ta nõuded tundusid põhjendamatud.

Kõigepealt pakkus see prantslane Rochi Välkurit Prantsusmaale. Ta teatas piisavalt kvalifitseerituks tunnistatud komisjonile, millega on tegu. Välkuril oli erilisel moel ehitatud laskeseadeldis ning see kasutas uutest ühenditest valmistatud lõhkeainet, mis toimis ainult koos uut tüüpi süütelaenguga.

Selle seadeldise, ükskõik mil moel see ka saadud oli, lõhkemine – ja mitte ainult sihtmärki tabades, vaid sellest ka paarisaja meetri kaugusel – avaldas atmosfäärile nii võimsat jõudu, et kümne tuhande ruutmeetri raadiuses hävisid kõik ehitised, olgu siis kindlused või sõjalaevad. Tollal oli juba katsetatud samal põhimõttel töötavat Zalinski pneumaatilist kahurit, aga selle jõud oli sadu kordi väiksem.

Kui Thomas Rochi leiutis oli tõepoolest nii vägev, tähendas see tema kodumaale kindlasti üleolekut igasuguses ründe- või kaitselahingus. Aga kas leiutaja mitte ei liialdanud, kuigi ta oli end tõestanud teiste sedasorti masinatega, mille tõhususes ei saanud kahelda? Seda võisid näidata vaid katsed. Aga Roch keeldus igasuguseid katseid läbi viimast enne, kui oli kätte saanud miljonid, mida ta oma Välkuri väärtuseks pidas.

Pärast seda läks Thomas Rochi mõttemaailmas ilmselgelt midagi korrast ära. Ta polnud enam täie mõistuse juures. Ta näis aegamööda täielikku hullusesse laskuvat. Ükski valitsus poleks saanud tema nõutud tingimustel lepingut sõlmida.

Prantsuse komisjon pidi läbirääkimised katkestama ja ajalehed, isegi radikaalse opositsiooni häälekandjad, olid sunnitud tunnistama, et tehinguga oli raske jätkata. Thomas Rochi ettepanekud lükati tagasi, muide ilma igasuguse kartuseta, et mõni teine riik võiks nendega nõusse jääda.

Arvestades Thomas Rochi vaevatud mõistuses üha kasvavat liigset subjektiivsust, pole sugugi üllatav, et patriotismi leek, mis oli temas juba tasapisi hääbuma hakanud, kustus lõpuks täielikult. Inimloomuse kaitseks tuleb öelda, et Thomas Roch oli tollal hullusest haaratud. Ta mõistus püsis selge vaid neis asjus, mis puudutasid otseselt tema leiutist. Selles osas polnud ta kaotanud kübetki oma geniaalsusest. Kõigis elu igapäevastes küsimustes nõrgenes tema vaim iga päevaga, muutes ta täielikult vastutusvõimetuks.

Niisiis saadeti Thomas Roch minema. Võib-olla oleks siis pidanud teda takistama, et ta ei saaks oma leiutisega mujale pöörduda … Aga seda ei tehtud, mis osutus veaks.

Juhtuski see, mis juhtuma pidi. Kasvav ärritus summutas pettunud leiutaja südames patriootlikud tunded, mis tegid temast korraliku kodaniku. Ta hakkas mõtlema teistele riikidele, hakkas vaatama piiride taha ja, unustades unustamatu mineviku, pakkus Välkurit Saksamaale.

Sealne valitsus juba teadis Thomas Rochi pöörast hingehinda ja keeldus tema kirjale vastamast. Pealegi oli neil äsja sõjas proovile pandud uus ballistiline rakett, nii et nad olid valmis prantsuse leiutajat ära põlgama.

Leiutaja viha kahekordistas nüüd tugev vihkamine kogu inimkonna vastu, eriti pärast seda, kui ka Suurbritannia admiraliteet tema lähenemiskatsetele lõpu tegi. Inglased on praktilise meelega ja ei öelnud Thomas Rochile kohe ära, vaid kõhklesid ja keerutasid. Thomas Roch ei tahtnud sellest midagi kuulda. Tema saladus oli miljoneid väärt ja kes polnud nõus seda hinda maksma, võis sellest suu puhtaks pühkida. Lõpuks katkestas admiraliteet läbirääkimised.

Just sellises olukorras, vaimuhaigus iga päevaga süvenemas, tegi ta viimase katse Ameerikaga – umbes kaheksateist kuud enne selle loo algust.

Ameeriklased olid veelgi praktilisemad kui inglased ega hakanud kauplema Rochi Välkuri üle, mida nad prantsuse keemiku mainet arvestades äärmiselt väärtuslikuks hindasid. Nad pidasid Rochi õigusega tõeliseks geeniuseks ja võtsid tarvitusele tema seisundist tulenevad õigustatud abinõud – isegi kui need tuli talle hiljem õiglaselt hüvitada.

Kuna Thomas Rochil avaldusid ilmselged vaimuhaiguse märgid, pidas valitsus paremaks ta tema oma leiutise huvides luku taha panna.

Nagu me teame, ei viidud Thomas Rochi hullumaja trellide taha, vaid Healthful House’i – asutusse, mis lubas tagada tema haiguse ravi. Aga kuigi teda koheldi kõige suurema hoolega, oli see eesmärk tolle ajani saavutamata.

Olgu veel kord rõhutatud, et oma vaimunõtrusest hoolimata kogus Thomas Roch end kohe, kui jutt läks tema leiutistele. Ta elavnes ja kõneles enesekindlalt, muljet avaldava autoriteediga. Ta kirjeldas kirgliku sõnaosavusega oma Välkuri imelisi omadusi ning selle tõeliselt erakordseid võimeid. Kõiges, mis puudutas lõhkeaine ja süütelaengu olemust, nende koostist, tootmismeetodeid ja käsitlemist, jäi tema suu vankumatult suletuks ja miski ei suutnud seda muuta. Paar korda, tema kõige halvematel hetkedel, tundus juba, et ta võib saladuse välja lobiseda ja personal võttis tarvitusele kõik abinõud … Aga asjata. Isegi kui Thomas Roch ei suutnud enam korralikult vestelda, hoidis ta oma leiutist ikkagi salajas.

Healthful House’i pargi 17. paviljoni ümbritses oli halja hekiga ääristatud aed, kus Thomas Roch võis hooldaja valve all jalutada. Hooldaja elas temaga samas paviljonis, magas samas toas ja jälgis teda päeval ja ööl, jätmata hetkekski üksi. Hooldaja pani hoolega tähele iga sõna viirastustest, mis tekkisid tavaliselt ärkveloleku ja une piirimail, ning kuulas Rochi kuni mees magama jäi.

Hooldaja nimi oli Gaydon. Olles kuulnud varsti pärast Thomas Rochi ravile võtmist, et Healthful House otsib põetajat, kes räägiks soravalt leiutaja emakeelt, tuli ta asutusse kohale ja määrati uue patsiendi hooldajaks.

Tegelikult oli see niinimetatud Gaydon prantsuse insener nimega Simon Hart, kes töötas juba mitu aastat ühes New Jersey keemiatoodete firmas. Neljakümneaastase Simon Harti laia laupa katsid kortsud, mis andsid tunnistust tugevast mõtlemisvõimest, meelekindlusest, väsimatusest ja visadusest. Simon Hart oli kaasaegse relvastuse arendamise paljude probleemidega hästi kursis ja tundis kõiki lõhkeaineid, mida oli tollal üle tuhande ühesaja ning oskas seetõttu Thomas Rochi sugust meest hinnata. Ta uskus Rochi Välkuri jõudu ega kahelnud, et leiutaja seadeldis võinuks muuta sõja iseloomu nii maal kui ka merel, olgu siis ründe või kaitse eesmärkidel. Ta teadis, et hullus oli säästnud Rochi teaduslikku taipu ja selles osaliselt halvatud ajus säras endiselt geniaalsuse ere leek. Ja tal tuli mõte: kui Rochi saladus peaks mõne kriisi ajal ilmsiks tulema, tooks prantslase leiutis kasu hoopis teisele riigile. Ta otsustas mängida oma osa ja pakkuda end Thomas Rochi hooldajaks, teeseldes ameeriklast, kes oskab väga hästi prantsuse keelt. Ta tuli töölt ära, tuues ettekäändeks reisi Euroopas, ja vahetas nime. Tänu asjaoludele võeti tema avaldus vastu ja nüüd töötas Simon Hart juba viieteistkümnendat kuud Healthful House’i pansionaadis hooldajana.

Niisugune otsus näitas haruldast pühendumust ja üllast patriotismi, sest töökoht oli Simon Harti seisuse ja haridusega mehe jaoks vilets. Ei maksa arvata, nagu kavatsenuks insener leiutise avastamise korral seda Thomas Rochilt röövida, vastupidi, ta tahtis tagada, et too sellest õiglast kasu lõikaks.

Viimased viisteist kuud elas Simon Hart, õigemini Gaydon, niisiis hullumeelse kõrval, jälgis teda, pidas teda silmas ja isegi küsitles, kuid ei jõudnud kuhugi. Aga ta oli Thomas Rochi avastuse tähtsuses üha enam veendunud. Kõige rohkem kartis ta, et patsiendi osaline hullumeelsus areneb täielikuks või hävitab mõni raskem kriis tema saladuse koos temaga.

Niisugune oli Simon Harti olukord ja tema missioon, millele ta end oma kodumaa huvides täielikult pühendas.

Aga vaatamata kõigile neile pettustele ja pettumustele ei muutunud Thomas Rochi seisund tänu tema visale vastupidavusele halvemaks. Närviline temperament aitas tal enesehävituslikele kihkudele vastu panna. Ta oli keskmist kasvu, tugevate näojoontega, esiletungiva lauba ja suure peaga, millel juuksed juba hallinesid ja kuigi ta pilk oli vahel pöörane, jäi see elavaks, kindlaks ja käskivaks ning säras võimsa mõistuse tules. Tema tõmblevate sõõrmetega nina all turritasid tihedad vuntsid ja huuled olid alati kokku surutud, nagu selleks, et saladus välja ei lipsaks. Kogu ta olek oli mõtlik ja ta näis mehena, kes on juba kaua võidelnud, aga siiski nõuks võtnud võitlust jätkata. Niisugune oli leiutaja Thomas Roch, kes oli, võib-olla seda ise mõistmata, suletud Healthful House’i paviljoni ja usaldatud põetaja Gaydoniks saanud insener Simon Harti hoole alla.