Читать книгу Back Cupi saare saladus - Жюль Верн - Страница 2

Kes oli õigupoolest see krahv d’Artigas? Mõni hispaanlane? Tema nimi näis sellele viitavat. Aga tema kuunari ahtrile oli kuldsete tähtedega kirjutatud nimi Ebba, ilmselgelt Norra päritolu. Ja kui temalt oleks küsitud, mis nime kannab Ebba kapten, oleks ta vastanud: Spade. Ja pootsman oli Effrondat, laevakokk aga Helim. Neil nimedel polnud üksteisega vähimatki seost ja need viitasid väga erinevatele rahvustele.

Kas selle põhjal võis krahv d’Artigasi kohta midagi mõistlikku oletada? Vaevalt. Tema nahavärv, süsimustad juuksed ja elegantne käitumine vihjasid hispaania päritolule, aga tema olemuses ei meenutanud miski sugugi Ibeeria poolsaare elanikke.

Ta oli keskmisest pikem, väga tugeva kehaehitusega ja umbes neljakümne viie aastane või pisut vanem. Tema rahulik ja üleolev käitumine meenutas mõnd India ülikut, kelle soontesse on segatud Malaisia kõrgema soo verd. Kuigi ta polnud olekult külm, jätsid tema käskivad žestid ja napid sõnad sellise mulje. Ta suhtles oma meeskonnaga ühes sellises murrakus, mida kõneldakse India ookeani saartel ja ümberkaudsetes vetes. Tõsi küll, kui tema merereisid viisid ta Vana või Uue maailma rannikule, väljendus ta ülimalt soravalt ka inglise keeles, reetes end vaid väga kerge välismaise aktsendiga.

Milline võis olla krahv d’Artigasi minevik, milliseid seikluseid oli ta oma salapärase saatuse jooksul näinud, mida tegi ta praegu, kust oli pärit tema varandus – ilmselgelt üsna korralik, arvestades tema külluslikku härrasmeheelu – ja kus asus tema alaline elukoht, rääkimata kuunari kodusadamast, ei osanud keegi arvata ja ta ise oli sõnadega nii kitsi, et temalt ei söandatud ka küsida. Ta ei tundunud mehena, kes end intervjuuga kompromiteeriks, isegi ameeriklastest reporterite ees.

Temast teati ainult nii palju, kui rääkisid ajakirjad, mis teatasid Ebba ilmumisest järjekordsesse sadamasse, eriti sageli Ühendriikide idarannikul. Seal käis kuunar peaaegu korrapäraste vaheaegadega, et täiendada varusid kõigega, mis on vajalik pikkadeks merereisideks. Laevale ei viidud mitte ainult toidumoona, jahu, küpsiseid, konserve, kuivatatud ja värsket liha, veiseid, lambaid, veini, õlut ja teisi alkohoolseid jooke, vaid ka riideid, tarbeesemeid, luksusasju ja muud tarvilikku. Kauba eest maksti kõrget hinda kas dollarites, ginides või mõne muu riigi rahas.

Niisiis, kuigi krahv d’Artigasi eraelust oli vähe teada, oli ta siiski hästi tuntud kõigis Ameerika sadamalinnades Florida poolsaarest Uus-Inglismaani.

Sestap pole üllatav, et krahv d’Artigasi külaskäigusoov Healthful House’i direktorile sellist au valmistas ja ta krahvi viivitamatult vastu võttis.

See oli kuunar Ebba esimene visiit New Berne’i sadamasse. Kahtlemata tõi laeva Neuze’i suudmesse üksnes omaniku kapriis. Mida nad sealt otsisid? Kas tulid varusid täiendama? Ei, sest Pamplico laht ei pakkunud sääraseid võimalusi nagu paljud teised sadamad, näiteks Boston, New York, Dover, Savannah ja Wilmington Põhja-Carolinas ning Charleston Lõuna-Carolinas. Milliseid kaupu ihkas krahv d’Artigas Neuze’i ääres New Berne’i vähetuntud turul oma piastrite ja pangatšekkidega soetada? Craveni maakonna pealinnas elas vaevu viis-kuus tuhat inimest. Siinne kaubandus piirdus teravilja, sealiha, mööbli ja laevade laskemoona ekspordiga. Pealegi oli kuunar paari nädala eest kümme päeva Charlestonis peatunud, et võtta peale täislast siiani teadmata reisiks.

Kas see salapärane isik tuli tõesti ainult selleks, et külastada Healthful House’i? Võimalik, ja selles polnud tõesti midagi üllatavat, sest sanatoorium oli õigustatult väga kuulus.

Võib-olla tekkis ka krahv d’Artigasil huvi kohtuda Thomas Rochiga? Prantsuse leiutaja ülemaailmne kurikuulsus oleks sellist uudishimu igati seletanud. Oli ju tegu hullumeelse geeniusega, kelle leiutised tõotasid kaasaegse sõjakunsti palet revolutsiooniliselt muuta!

Pärastlõunal, just nagu kirjas mainitud, saabus krahv d’Artigas Healthful House’i sadamasse, kaasas Ebba komandör kapten Spade.

Vastavalt korraldustele võeti mõlemad mehed vastu ja juhatati direktori kabinetti.

See ametimees tervitas krahv d’Artigasi isiklikult ja andis end tema teenistusse, soovimata jätta teejuhiks olemise au kellelegi teisele. Krahv avaldas talle vastutulelikkuse eest siirast tänu. Asutuse ühis- ja eluruume tutvustades ei väsinud direktor kirjeldamast haigetele määratud ravi, tema jutu järgi kõvasti paremat kui nad võinuks saada pere keskel, lausa luksuslikku kohtlemist, kordas ta, mille tulemused tõid Healthful House’ile teenitud kuulsuse.

Krahv d’Artigas kuulas oma tavalisest loidusest virgumata, näides katkematust lobast huvituvat, ilmselt selleks, et varjata oma tuleku tõelist põhjust. Pärast tunniajast jalutuskäiku pidas ta siiski paremaks lausuda:

«Härra, kas teil pole siin mitte üht haiget, kellest on viimasel ajal palju kõneldud ja kes on isegi Healthful House’ile märkimisväärselt palju avalikkuse tähelepanu tõmmanud?»

«Te vist peate silmas Thomas Rochi, härra krahv?» päris direktor.

«Tõepoolest … Seda prantslast … Leiutajat, kelle aru näib olevat tõsiselt vaevatud …»

«Tõsiselt vaevatud, härra krahv, ja võib-olla ongi nii parem! Minu arvates ei võida inimkond midagi avastustest, mida saab rakendada ainult hävitustööks, neid on juba niigi palju …»

«Väga tark mõte, härra direktor, selles osas olen teiega päri. Tõeline progress ei vii selles suunas ja mina pean niisuguse tee järgijaid kurjadeks geeniusteks … Aga kas see leiutaja on siis täielikult mõistuse kaotanud?»

«Täielikult mitte, härra krahv, ainult kõiges, mis puudutab igapäevaseid eluks vajalikke toiminguid. Selles osas ei mõista ta enam midagi ega suuda enda eest vastutada. Aga tema leiutaja geenius on endiselt alles, see on vaimu kängumisele vastu pidanud ja kui keegi tema arutute nõudmistega soostuks, siis ma ei kahtle, et ta võiks sünnitada mõne uue sõjamasina … Mille järele pole mingisugust vajadust …»

«Mitte mingisugust, härra direktor,» kordas krahv d’Artigas ja kapten Spade näis temaga nõustuvat.

«Ülejäänu üle, härra krahv, võite ise otsustada. Jõudsimegi just Thomas Rochi paviljoni juurde. Kuigi ta on kõigi turvalisuse huvides teistest eraldatud, koheldakse teda endiselt tema isikule kohase suure hoolega ja ravitakse vastavalt tema seisundile. Siin Healthful House’is on ta pealegi varjul mõistmatute eest, kes võiksid tahta …»

Direktor vangutas lõpetuseks paljutähenduslikult pead, mispeale võõra huulile ilmus vaevumärgatav naeratus.

«Aga kas Thomas Roch ei jää siis hetkekski üksi?» päris krahv d’Artigas.

«Mitte kunagi, härra krahv, mitte kunagi. Tema läheduses viibib alati hooldaja, äärmiselt usaldusväärne mees, kes valdab tema keelt. Juhul, kui tema suust peaks pääsema mõni vihje tema avastuse kohta, pannakse see sedamaid kirja ja eks siis näis, mida sellega edasi peale hakata.»

Sel hetkel heitis krahv d’Artigas kiire pilgu kapten Spade’ile, kes viipas talle arusaamise märgiks. Kui keegi oleks külaskäigu jooksul kaptenit jälginud, oleks ta tähele pannud, et mees silmitses erilise huviga 17. paviljoni ümbritsevat parki ning kõiki selle sissepääse – küllap mingiks tulevaseks ülesandeks valmistudes.

Paviljoni aeda ümbritses Healthful House’i välismüür. See müür kulges piki künka serva, mille teine nõlv laskus lauge kallakuga alla Neuze’i parema kaldani.

Paviljon oli ainult ühekorruseline, Itaalia stiilis terrassiga. Hoone koosnes kahest toast ja eeskojast, mille aknaid kaitsesid rauast trellid. Mõlemal pool paviljoni kõrgusid kaunid puud, tol hetkel suursuguselt täies lehes. Maja ees haljendas värske sametine muru, kust ei puudunud ei mitmekesised põõsad ega värvikirevad lilled. Kogu see umbes poole aakri suurune toredus oli ainult Thomas Rochi käsutuses, kes võis hooldaja valve all vabalt aias ringi käia.

Kui krahv d’Artigas, kapten Spade ja direktor sellesse nurgakesse astusid, märkasid nad paviljoni uksel hooldaja Gaydoni.

Krahv d’Artigasi pilk kinnitus kohe hooldajale ja ta asus teda tungiva tähelepanuga uurima, direktor aga ei pannud seda üldse tähele.

See polnud esimene kord, kui võõrad 17. paviljoni asukat külastasid, sest prantsuse leiutaja oli kindla peale Healthful House’i kõige huvitavam patsient. Sellegipoolest tärkas Gaydonis huvi, sest need kaks meest, kelle rahvust ta aimata ei osanud, olid väga omapärased. Kuigi krahv d’Artigasi nimi polnud talle tundmatu, polnud ta rikast härrasmeest tema idasadamate peatuste ajal kunagi näinud ega teadnud, et kuunar Ebba seisis ankrus Neuze’i suudmes, Healthful House’i künka jalamil.

«Gaydon,» nõudis direktor, «kus on praegu Thomas Roch?»

«Seal,» vastas hooldaja, osutades mehele, kes jalutas mõtlikul sammul paviljoni taga puude vahel.

«Härra krahv d’Artigas sai loa Healthful House’i külastada ja ta ei tahtnud lahkuda nägemata Thomas Rochi, kellest on viimasel ajal nii palju räägitud …»

«Ja räägitaks kindlasti veel rohkem,» lisas krahv d’Artigas, «kui valitsus poleks teda ettevaatuse mõttes sellesse asutusse sulgenud …»

«See oli vajalik ettevaatusabinõu, härra krahv.»

«Tõesti vajalik, härra direktor. Parem, kui leiutaja saladus kustub koos temaga, et maailm saaks rahulikult hingata.»

Olles krahv d’Artigasi silmitsenud, ei lausunud Gaydon enam sõnagi, vaid seadis sammud kahe võõra ees lilleklumbi poole aia tagaosas.

Kõigest mõne sammuga olid külalised Thomas Rochiga vastamisi.

Thomas Roch ei näinud neid tulemas ja kui nad lähemale jõudsid, ei paistnud ta neid üldse märkavat.

Samal ajal uuris kapten Spade lakkamatult ja kahtlust äratamata ümbrust, 17. paviljoni asukohta Healthful House’i pargi madalamas osas. Piki lauget alleed üles kõndides märkas ta kohe müüri kohale tõusvat mastitippu. Talle piisas ühest silmapilgust, et tunda ära kuunar Ebba mast ning veenduda, et sellel küljel kulges müür piki Neuze’i paremat kallast.

Krahv d’Artigas jälgis sel ajal prantsuse leiutajat. Ta märkas, et mees oli endiselt elujõuline ja tema tervis polnud juba kaheksateist kuud kestnud vangistuse jooksul kannatanud. Aga tema veider käitumine, ebakindlad liigutused, pöörane pilk ja ükskõiksus kõige ümbritseva suhtes viitasid täielikule nõrgamõistuslikkusele ning vaimse võimekuse tugevale vähenemisele.

Thomas Roch istus nõlvale maha ja hakkas teerajale oksaraoga kindluse piirjooni joonistama. Siis laskus ta põlvili ja mätsis kruusast väikeseid mügaraid, mis tähistasid ilmselt bastione. Ta kiskus lähedal seisva põõsa küljest mõned lehed ja istutas need väikeste lippudena mügarate otsa, sealjuures täiesti tõsiselt, laskmata end pealtvaatajatest segada.

See oli lapse mäng, aga laps poleks olnud nii iseloomulikult tõsine.

«Kas ta on siis täiesti hull?» päris krahv d’Artigas, kes näis, vaatamata tavalisele loidusele, mõnevõrra pettunud.

«Ma ju hoiatasin teid, härra krahv, et sellest ei tule midagi,» vastas direktor.

«Kas ta ei suuda meile pisutki tähelepanu pöörata?»

«Seda võib olla raske saavutada.» Direktor pöördus hooldaja poole. «Rääkige temaga, Gaydon, teie häält kuuldes ta ehk vastaks.»

«Küll ta vastab, võite selles kindel olla, härra direktor,» lausus Gaydon. Ta puudutas oma hoolealust õlast ja ütles õrnal häälel: «Thomas Roch?»

Kutsutu tõstis pea ja nägi kõigist juuresolijaist kahtlemata ainult oma hooldajat, kuigi krahv d’Artigas, lähemale astunud kapten Spade ja direktor seisid ringis tema ümber.

«Thomas Roch,» jätkas Gaydon inglise keeles, «mõned võõrad tahtsid teid näha … Neid huvitab teie tervis … Ja teie töö …»

Ainult viimane sõna näis leiutaja ükskõiksusest läbi tungivat.

«Minu töö?» vastas ta samuti inglise keeles, mida ta kõneles sama soravalt kui oma emakeelt.

Ta võttis ühe kivikese nimetissõrme ja pöidla vahele nagu lapse marmorkuuli ning viskas sellega üht kruusahunnikut, paisates selle laiali. Tema huulilt pääses rõõmus hüüatus.

«Hävitatud! Bastion on hävitatud! Minu lõhkeaine tegi selle ühe lasuga maatasa!»

Thomas Roch tõusis püsti, silmad võidukalt säramas.

«Näete nüüd,» lausus direktor krahv d’Artigasi poole pöördudes, «ta mõtleb alatasa oma leiutisele.»

«Ja see sureb koos temaga,» kinnitas hooldaja.

«Gaydon, kas te ei saaks teda Välkurist rääkima panna?»

«Teie käsul, härra direktor, võin proovida …»

«Tehke seda. Usun, et see huvitaks krahv d’Artigasi …»

«Tõepoolest,» vastas krahv ja tema külm olek ei näidanud välja ainsatki emotsiooni.

«Pean teid hoiatama, et võin esile kutsuda uue kriisi,» märkis hooldaja.

«Lõpetage vestlus siis, kui heaks arvate. Öelge Thomas Rochile, et üks võõras tahab temaga Välkuri ostust rääkida …»

«Aga kas te ei karda, et ta võib oma saladuse välja rääkida?» päris krahv d’Artigas.

Ta lausus seda nii innukalt, et Gaydon ei suutnud tagasi hoida trotslikku ilmet, mis aga ei paistnud vaoshoitud krahvi sugugi häirivat.

«Pole vaja karta,» vastas ta, «ükski lubadus ei pane Thomas Rochi tema saladust paljastama. Ta jääb rahule ainult siis, kui saab oma miljonid …»

«Mul pole neid praegu kaasas,» vastas krahv d’Artigas rahulikult. Gaydon pöördus uuesti hoolealuse poole ja puudutas teda õlast nagu ennegi. «Thomas Roch,» ütles ta, «need võõrad tahaksid osta teie leiutist …» Thomas Roch ajas end sirgu. «Minu leiutist!» hüüatas ta. «Minu lõhkeseadet! Minu Välkurit?»

Tema äkiline elavnemine näitas, kui lähedal oli kriis, millest Gaydon kõneles ja mille sellised küsimused alati esile kutsusid.

«Kui palju te selle eest pakute … Kui palju?» lisas Thomas Roch. «Kui palju? Kui palju?» kordas ta.

«Kümme miljonit dollarit,» vastas Gaydon.

«Kümme miljonit?» karjatas Thomas Roch. «Kümme miljonit … Välkuri eest, mille võimsus on kümme miljonit korda suurem kui kõigil senistel relvadel? Kümme miljonit … Iseliikuva mürsu eest, mille hävitusjõud vallandub plahvatades kümnele tuhandele ruutmeetrile! Kümme miljonit … Ainsa süütelaengu eest, mis võib plahvatuse vallandada! Ka kogu maailma rikkustest ei piisaks minu masina saladuse ostmiseks. Enne närin oma keele suust kui sellise hinnaga nõustun! Kümme miljonit, kui see on väärt miljardi … Miljardi … Miljardi!»

Mis läbirääkimistesse puutus, näis Thomas Roch mehena, kes ei saanud enam millestki aru. Ja isegi kui Gaydon lubas talle kümmet miljardit, nõudis vihane leiutaja veel rohkem.

Krahv d’Artigas ja kapten Spade silmitsesid teda kriisi algusest peale hoolega, krahv flegmaatiliselt nagu ikka, kuigi tema laup oli kipra tõmbunud, kapten aga pead vangutades, nagu tahtnuks ta öelda: tõepoolest, selle õnnetuga pole enam midagi peale hakata.

Thomas Roch aga põgenes eemale ja jooksis läbi aia, karjudes vihast moondunud häälel: «Miljardid … miljardid!»

Gaydon pöördus direktori poole ja sõnas:

«Ma ju hoiatasin teid.»

Seejärel tormas ta hoolealusele järele, sai ta kätte, haaras tal käest ja talutas suuremat vastupanu kohtamata tagasi paviljoni, sulgedes ukse enda järel.

Krahv d’Artigas jäi direktoriga omavahele, kui kapten Spade piki müüri aias viimase ringkäigu tegi.

«Ma ei liialdanud sugugi, härra krahv,» teatas direktor. «Thomas Rochi haigus süveneb tõesti iga päevaga. Minu arvates on tema vaimunõtrus juba ravimatu. Isegi kui me annaksime talle soovitud raha, ei saaks me tema käest midagi teada …»

«Tõenäoliselt,» vastas krahv d’Artigas, «aga ikkagi, kuigi tema rahalised nõudmised on lausa absurdsed, on ta siiski leiutanud masina, mille võimsus näib olevat lõputu …»

«Asjatundjad jagavad teie arvamust, härra krahv. Aga tema avastus kaob kindlasti koos temaga mõne kriisi tõttu, mis muutuvad aina tugevamaks ja sagedasemaks. Peagi hääbub isegi tema elav huvi, mis on seni ainsana elus püsinud …»

«Võib-olla jääb veel vihkamine,» pomises krahv d’Artigas, kui kapten Spade temaga aiaväravas kokku sai.