Читать книгу Alfa - Kadri Kõusaar - Страница 2

Anna kannatas raskekujulise nartsissismi käes.

Ta võis lõputult fotošoppida enda pilte – nii autoportreid kui teistest inimestest tehtuid, nii maastikke kui suvalisi sähvatusi.

Ta võis päevade, nädalate, kuude kaupa olla üksi – ilma üksindust tundmata.

Ta võis rahulikult veeta kogu pärastlõuna keerukat õhtusööki ette valmistades või poes tund aega veini valida – et siis õhtul süüdata küünlad, juua Barolot ning mäluda mündi ja tumeda šokolaadi kastmes parti. Taustaks võis mängida näiteks Schumann Svjatoslav Richteri või Vladimir Horowitzi esituses.

Ta valis kõike väga hoolikalt – toiduained pidid olema orgaanilised, muusika parim omas žanris.

Kusagilt mäletas ta tsitaati: “Sa oled selline esteet, et sul on raske olla inimene.”

Jah, võib-olla tõesti. Enamik inimesi olid tema jaoks igavad – neil polnud piisavalt rafineeritud maitset või olid nad arad. Isegi siis, kui absoluutselt mitte midagi polnud ohus – ei töö, eraelu ega ammugi elu ise –, olid nad arad…

Hollywoodi ja autorifilmid langesid ühte romantilises kuvandis, et tegelane võib muutuda.

Anna oli nõus, et noored võisid muutuda, puhtalt seetõttu, et said targemaks ja kogenumaks. Täiskasvanud inimene muutus aga ainult siis, kui ta tõesti pidi muutuma. Tavaliselt juhtus see siis, kui ta oli midagi kaotanud – tervise, au või vara –, siis oli põhjust ülbust maha kerida või sissetiksunud põhimõtteid väänata. Ent kõik need olid sunnitud muutused, kohanemised – mitte iseenesest tekkinud soov saada paremaks inimeseks.

Masturbatsioon oli Anna igapäevategevus. Ta oli seda harrastanud eelkoolieast peale ja pigem oli see mehaaniline kui seksuaalne stimulatsioon – küll samaaegselt rahustav ja ergutav, ent kontrollinuppu see välja ei lülitanud ja orgasmini ei sõidutanud. Kuna Anna veetis enamiku aega üksi, muutus masturbeerimine lausa automaatseks, kui ta mängis netis malet, vaatas filmi või luges raamatut. Ta oli üks esimesi oma tutvusringkonnas, kes läks peaaegu täielikult üle e-raamatutele, kuid see polnud mitte rohe- või digimeelsusest, vaid põhjusel, et lehekülge keerata oli nüüd tegevuse pealt mugavam.

Masturbeerinud seksuaalselt, kellelegi teisele mõeldes, oli ta väga vähe. Armunud oli ta olnud ainult kolm korda elus. Ja armastanud? Kas ta üldse oli armastanud kedagi rohkem kui iseennast, mis oleks pidanud olema armastuse definitsioon?

Rahvamass tungles mööda keerdtreppi allapoole. Annast paremal sõtkusid üles ja alla kaks läbipaistvat lifti, inimesi tihkelt täis. Talle meenus, et kui natsid juute massihaudadesse paigutasid, kutsuti seda Silkenmethod’iks, ja praegu voogas rahvas mööda keerdtreppi sinusoidsel silgumeetodil. Anna tundis iiveldust. Kui teda litsuti Mumbais või Shanghais, oli see okei – Põhja-Euroopas paistis see aga vastik ja ebaloomulik nagu õpitud puue.

Paekiviseinad olid ovaalsed, ilma nurkadeta nagu paljudel vanalinna majadel. Huvitav, kas vanasti oli see olnud veinikelder või on nad maja alles nüüd nõnda sügavale edasi kaevanud? Igatahes jäi mulje, et maa all oli rohkem ruumi kui maa peal. Freudile oleks see meeldinud, muigas Anna – põhielu käib keldris.

Lõpuks jõuti suurde saali, mis oli valgustatud tohutute kristall-lühtritega. Rahvas, kes oli juba garderoobist välja saanud, kandis musta keepi – disain meenutas Ku Klux Klani tumedat varianti nagu Stanley Kubricku filmis “Silmad pärani kinni”. Istuti sumisemata, oodates pingsalt etenduse algust. Kõlaritest kostis muusikat, mida ta oli alati nimetanud “kommertsmüstikaks”. Ta teadis, mismoodi selline muusika sündis – mis programme selleks kasutati, kuidas seda sisse mängiti ja töödeldi. Enamasti ei võtnud see rohkem aega kui nädal, mis oli kenasti planeeritud helilooja “päris” tööde vahele. Kuidas oli võimalik ühe nädalaga kirjutada, lindistada ja viimistleda midagi väärtuslikku?!

Anna oli nüüd pressitud garderoobileti ette, kus juba ootas lambanahksesse kleiti mähitud neiu. Kleit oli nii liibuv, et jäi mulje, et tüdruku rinnad volksavad sealt kohe välja – need olid 18. sajandi maalide stiilis üles tõstetud.

“Teie pilet? Ma ei saa teie riideid ilma piletita vastu võtta,” ütles neiu.

Eespool vahetati pilet ahnelt musta keebi ja istekohajuhiste vastu. Tagapool sisistati ja tõugeldi pahuralt – Annale meenus stseen Nadežda Mandelštami mälestustest, kus üks naine oli luugis istuvalt ametnikult kuulda saanud, et tal pole mõtet enam pojale Siberisse pakki saata, poeg on surnud.

Surnud! Mismoodi? Naine hakkas õhku ahmima ja kileda häälega nutma; teised ei läinud teda lohutama, vaid tõrelesid, et ta hoiab järjekorda kinni. Kui surnud, siis surnud – ega su hala teda tagasi too.

Nüüd tõugeldi ja sisistati intensiivsemalt – keegi hüüdis, et ta mingu üles kassasse ja uurigu sealt, aga kõik olevat läbi müüdud. “Palju see maksab üldse?” küsis Anna ja neiu vastas: “Kakssada eurot!” Anna noogutas jahedalt ja mõtles: idioodikari. Kakssada eurot per nägu sellise new age’i eest, segi olete läinud? Sellise hinnaga saab Londonis ooperit, Peterburis balletti ja Berliinis ma-ei-tea-mida vaadata ja nüüd siin, palju väiksema SKP-ga provintsis on suvalisele ööklubi ava-performance’ile samad hinnad…

Anna oli jälle oma tavalises elemendis – trügis vastuvoolu ning jälestas allavoogavate inimeste õhinat ja enesestmõistetavust, nende isegi varjamata uhkust, et nad on nii eksklusiivsel üritusel. Kas nad tõesti ei teadnud, ei aimanud paremini? Tema sattus siia juhuslikult – vaevalt et ka kõik need teised.

Inimesed valgusid talle peale ja temast üle. Liiglühikeste puhvseelikutega naisametnikud. Rippuvate kõrvarõngastega meesametnikud.

Ta nägi hingeldavat ülikoolirektorit, kel oli seljas Ameerika geto vorm – kapuutsiga dressipluus ja lohvad teksad, mille hargivahe rippus kuskil põlvede juures.

Rektori taga hõljus üüratu kübaraga moefotograaf, kes oli kahtlemata oma ala tipp – ta oskas inimesi ilusaks teha –, kuid Anna ei suutnud ühtegi ta fotot mäletada. Tema tülpinud pilguga modellides, raagus puudega alleedel ja mahajäetud tehasehoonetes polnud absoluutselt mingit pinget.

Nüüd olid seintele projitseeritud hiigelsuured erksinised akvaariumid, kus ujusid kollakirjud kalad elegantsita kui lehmad. Muusikale olid lisandunud pehmed bossarütmid – trikk, mida projektipõhised muusikud olid osavalt kasutama õppinud. Anna kuulis, et need polnud päris, vaid arvutiprogrammi trummid.

Tal oli hea meel, et sai mööda treppi minna üles – sujuvalt lahkuda.

Kohe sai ta hingata värsket õhku, üksindust. Võltsglamuur jäi seljataha.

Ta sõitis kodu poole. Tuisk oli tugevnenud. Korraga tundis ta seletamatut igatsust oma vana jalgratta järele – ta tahtis otsest kokkupuudet tuule, külma, niiskusega. Ta tahtis midagi tunda.

Kodus vaatas ta Youtube’ist katkeid Viini uusaastakontserdist. Ta oli rännanud kuu aega Kagu-Aasias ning seetõttu jäänud ilma tollest ainsast saatest, mida ta telekast vaatas. See oli vist üldse ainus traditsioon, mida ta veel pidas, ja nüüd oli seegi katkenud.

Isegi rohkem kui Strausside sulgpehme helilend, kuninglikud lillevanikud ja dirigendi pilkavalt täpsed löögid meeldis talle ballett, mida viimastel aastatel kontserdile kaasatud oli.

Kui miski oli täiuslikult ilus, siis vist see – tantsijate rüht, graatsia ja harmoonia. Isegi kostüümid, sel aastal Valentinolt.

Juba eelmisel aastal oli ta tähele pannud üht mustade lokkis juustega tantsijat, kelle liigutustes kumas lausa üleloomulik nõtkus. Nüüd oligi noormehest saanud esitantsija. Oli täiesti selge, et kui tavaliselt säras pigem baleriin, siis praegu oli raske brünetilt noormehelt pilku ära võtta. Tema looklevus oli nakkav – jah, kindlasti oli see illusioon, aga vähemalt jäi mulje, et ta võiks kobamaidki naisi kui oma venelannast partnerit mööda paleekoridore ringi lennutada.

Viini Ooperimaja kodulehelt luges Anna, et nooruk oli pärit Albaaniast ja hakanud balletiga tegelema alles 13-aastaselt. Kuueteistkümneselt hääletas poiss, seljakott seljas, Viini balletikooli katsetele. Teda mitte ainult ei võetud vastu, vaid tervitati kuumalt. Noormehe unistus oli täitunud: esiteks sai ta välja oma haledalt kodumaalt, teiseks leidis ta Viinist armsama – endast kümme aastat vanema esibaleriini, kes nägi küll ka 35-selt välja nagu 20. Nüüd oli paaril juba väike tütar.

Liigutusest, siirast heameelest voolasid pisarad mööda Anna põske alla.

Ta nuttis ainult siis, kui keegi teine ei näinud, – viimasel ajal küll kahtlaselt tihti.

Veel ühe korra pani ta video replay peale ja uinus.

Viimase tunni ajal täheldas Anna õhus erinevust. Teised lapsed kihistasid, kõhelesid, nihelesid. Ta tundis, et midagi on teoksil, ja temal pole selles osa. Tal hakkas kõhus keerama. Pärast tunnikella jooksid kõik kuidagi liiga kiiresti garderoobi. Mõned kiikasid üle õla tema poole tagasi. Ta teeskles, et on midagi ära kaotanud, ning jokutas klassis. Siis läks ta WC-sse ja nägi aknast, kuidas ootusärevate nägudega kamp on kogunenud peaukse juurde ja meisterdab lumepalle – poisid mätsisid lund isegi kivide ümber. Ta polnud iial oma klassikaaslaste juures täheldanud sellist üksmeelt.

Kui ta garderoobi jõudis, polnud seal kedagi peale garderoobitädi. Ta haaras oma riided ja suundus võimlasse. Seal oli eraldi kambrike, kus hoiti võimlemismatte, palle ja muid atribuute. Ta heitis matikuhilale pikali ja hakkas tegema koduseid töid. Matemaatikaülesannete lahendamine oli tegelikult suurepärane moodus keskenduda, kõik muu unustada.

Anna ei olnud solvunud – pigem oli tegu järjekordse tüütusega. Ta kalkuleeris oma võimalusi – ta ei saanud (ja ei julgenud) madu tappa. Ainus, mis ta sai, oli eemal oodata, kuni see ära roomab. Õnneks oli mao trajektoor ette aimatav.

Umbes pooleteise tunni pärast, kui ta oli kõik kodused tööd ära teinud, läks ta uuesti teise korruse WC-sse ja vaatas välja. Õues polnud kedagi. Ta riietus ja väljus majast.

Ta ei suutnud klassikaaslaste peale isegi vihaseks saada: nad olidki tema jaoks nagu mürgiämblikud või jah – maod, mis olid kõigest osa loodusest – nagu päikesetõus, vulkaanipurse või gravitatsioon. Nendega tuli lihtsalt leppida – mitte isegi võidelda, vaid õppida nendega koos elama – nii nagu kalur peab arvestama tõusude, mõõnade ja tormidega. Nõnda hakkaski ta endale võileibu kaasa tegema ja muusikakooli noote ühes võtma, sest kodust läbi minna niimoodi koolis venitades enam ei jõudnud.

Kord kui ta jälle mattidel lebas ja raamatut luges, astus sisse kehalise õpetaja Gerda. Ta oli äsja ülikooli lõpetanud ja isegi palus, et lapsed teda sinataks. Kuigi Gerda oli väga naiselik nimi, võis teda vaat et sassi ajada mehega – poisipea, jässakas kehaehitus ja tohutult laiad õlad. Tundus, et ta üritas rääkida võimalikult madala häälega, ja seelikut ei kandnud ta kunagi. Koolisööklas oli hoopis nähtud, kuidas Gerda keefiri sisse mingit pulbrit segas.

Selle kõige üle loomulikult naerdi ja läbi lipsas sõna “lesbi”.

“Oi, mis sa siin teed?” küsis Gerda temalt sõbralikult.

Anna teatas rahulikult, et loeb senikaua, kuni kiusajad koju lähevad.

Gerda istus ta kõrvale ja rääkis, et ka teda kiusati kooliajal, aga et targad ja tugevad on sellest üle. See kõik on kadedusest.

Jah, mu ema ütleb ka nii, möönis Anna.

Gerda vaatas teda kuidagi mõtlikult ja ohkas. “Võib-olla oled sa ka tähtkuju järgi lihtsalt selline… kass, kes kõnnib omapead?”

“Ma olen Neitsi,” vastas tema. “Mis tähendab, et lihtsalt selge mõistusega. Ja ettevaatlik. Palju parema meelega oleks ma Lõvi.”

Gerda naeris – tal oli erakordselt meeldiv kudrutav naer – ja kutsus Anna oma tuppa: “Parem istu siin, mugavamad toolid.”

Anna kaevus kohe raamatutesse. Tundus, et Gerdal olid lausa kõik numbrid parapsühholoogia ajakirja Kolmas Silm. Kui ta neid üksinda kodus lugenud oli (ajal, mil ta oleks pidanud klaverit harjutama), ei julgenud ta pärast minna laetuld põlema panema.

Selgus, et Gerda hobi oli “privaathoroskoopide” koostamine kliendi täpse sünniaja järgi – ta tegi neid väikse summa eest õpetajapalgale lisaks, ning tõlkis varjunime all Kolmandasse Silma artikleid nii vene kui inglise keelest.

Anna avastas, et jääb Gerda kabinetti isegi kauemaks kui hädavajalik.

Gerda muutus tema jaoks nagu täiuslikuks inimeseks, kelles põimusid parimad naiselikud ja mehelikud omadused. Ta oli hell, kelmikas ja seiklusjanuline nagu noor naine ning muhe, tasakaalukas ja vaimsete huvidega nagu vanem mees.

Anna jälgis, kuidas Gerda täiesti süvenenult kätekõverdusi ja lõuatõmbeid tegi ja joogapoose võttis. Samuti treenis ta karatelööke – ta tahtiski saada võitluskunstide treeneriks, ehk isegi minna Hiinasse või Jaapanisse edasi õppima.

Veel oskas Gerda Michael Jacksonit järele teha. Ta pani peale videokasseti, kuhu ta oli MTV pealt lindistanud Jacksoni videoid, ja tantsis staariga sünkroonis. Loomulikult polnud ta nii nõtke ja plastiline kui Jackson, ent vähemalt püsis ta tempos ja rütmis, ning oli midagi, mis Gerdat ja Jackot ühendas – nende lummav lapsemeelsuse ja androgüünsuse segu.

Gerda oli veendunud, et mida rohkem inimene end hea auraga ümbritseb, seda parem. Lähedase inimesega kallistada olla tõhusaim viis koondada energiat. Gunnar Aarmal, kelle raamatuid nüüd Anna Gerda soovituse järgi lugema oli hakanud, oli terve omaette teooria selle kohta.

Anna ei vaidlustanud seda teooriat kui sellist, kuid ta kahtlustas, et see on sujuv sissejuhatus sellele, et Gerda ükskord teda kallistama kutsub.

Annat natuke hirmutas see mõte ja ta teeskles, et ei saa vihjest aru.

“Mul on sulle meeldiv üllatus!” ütles Gerda ühel päeval. “Su tõusumärk on Lõvi! Mäletad, sa ju tahtsid olla Lõvi!”

Anna noogutas ja naeratas – ta ei saanud lahti mõttest, et see kõik oli lihtsalt veidi loogilisem kui tavaline muinasjutt. Tema arust luges elementaarne intelligents – geenid – ja loomulikult keskkond – palju rohkem kui päikesemärgid. Gerda argument oli aga, et kui kogu Maa oli mõjutatud Päikesest ning ookeanid Kuust, siis miks ei peaks ka pisike inimsipelgas neist sõltuma.

Ühel päeval, kui Gerda jälle karatelööke treenis, katkestas ta äkki, näol midagi helge avastamisrõõmu taolist: “Tahad, ma õpetan sulle ikken hissatsut?” Ta võttis Annal käest ja tõmbas ta õrnalt toolilt üles. “Nii, nüüd kallistab,” mõtles Anna kerge hirmuga.

“Ikken hissatsu tähendab jaapani keeles tappa ühe löögiga. Tänapäeval ei saa seda muidugi nii otseselt tõlgendada – pigem tähendab see täielikku keskendumist, sa paned kogu oma jõu selle ühe löögi sisse, sellest sõltub kõik.” Gerda häälde ja pilku oli tekkinud sünge toon. Ta pani ühe käe Anna õlale ja lükkas teisega õrnalt ta juuksed eemale.

“Siin,” sosistas Gerda ja silitas Anna kõrisõlme. “Kui ma nüüd keskenduks ja koondaks kogu oma jõu lööki täpselt siia kohta, siis võiks see kurvalt lõppeda.”

Anna astus sammu tagasi – Gerda hoidis tal ikka õlast, parem käsi nüüd tagapool, löögivalmis asendis.

Korraga pahvatas Gerda naerma: “No mis sa kardad, kullake, ma ei tee ju sulle midagi.”

“Jah, aga… see oli kuidagi ähvardav,” pomises Anna.

“Sest keskendumist olen ma õppinud…” ütles Gerda. “Jah, keskendumist olen ma õppinud…”

Ühel laupäeval said nad Nõmme rongipeatuses kokku, et minna uisutama. Gerda ütles, et ta teab pisikest liuvälja, kus käib väga vähe inimesi, kui üldse keegi. Ja tõesti, oli vaja natuke jalutada mööda tavalisi suusaradu, kui kidurad männid läksid üle suursugusteks kuuskedeks ja nende tagant ilmus täiuslikult jäätunud tiik nagu hästi hoitud saladus. Gerda hoidis Annal käest kinni ning juhtis teda kui kavaler. Iial varem polnud Anna saanud proovida “jääpalli” – lõputut keerlemist ümber seisva objekti, kuni pea hakkab ringi käima. Salajaste vihkudena imetles ta Gerda apollolikku ilu – sirget nina, elegantselt kõrgeid põsesarnu ja avalaid siniseid silmi, kuhu mõnikord laskus saatuslik, sünkjasvioletne vari.

Annale valmistas nalja, kuidas klassikaaslased aru ei saanud, kuhu ta end pärast tunde peidab. Ent keegi ei viitsinud ka oodata, kuni ta lõpuks majast väljub – pikapeale sulas lumi nii otseses kui kaudses tähenduses. Ta unustati. Aga et mitte kevadtormi esile kutsuda, otsustasid nad Gerdaga oma sõprust mitte reklaamida.

Ühel õhtul kutsus Gerda ta endale külla. Anna aimas, et nüüd võib kardetud kallistamine teoks saada, ent see ei tundunud enam nii hirmutav kui varem. Kui tal oli valida, kumb on olulisem, kas sõprus Gerdaga või klassikaline käitumiskoodeks, siis ausalt öeldes eelistas ta sõprust Gerdaga. Ta oli kindel, et Gerdat saab usaldada ja kallistus oli vähim, mis ta Gerda lahkuse, teadmiste ja tähelepanu eest vastu anda sai.

Gerda elas üürikorteris ühes Mustamäe hruštšovkas – Annast paari trollipeatuse ja väikse jalutuskäigu kaugusel.

Oma toakese oli ta päris kauniks kujundanud. Igal pool olid padjad, raamatud ja aroomiküünlad.

“Sa veel jõulukaunistusi polegi maha võtnud?” küsis Anna. Kardinatel lehvitas sõgedairveline jõulutaat põhjapõtradega. Aknalaud oli lookas aisakellade ja jõulutähtede all.

“See on sellepärast, et minu kodus ei tähistatud ei jõule ega nääre. Neid lihtsalt polnud, ja nüüd tahan ma, et nad oleks kogu aeg. Vähemalt vaateväljas,” lausus Gerda.

“Tohoh. Miks siis ei tähistatud?”

Gerda vaikis, ja Anna tundis, et oli kogemata astunud mingile armile.

Gerda tõi kööginurgast veel melissiteed ja valas kaussi küpsiseid, isetehtud imelisi põldmarja-kaerahelbeküpsiseid.

Ta jutustas, kuidas ta miskipärast alati oli aktsepteerinud, et tema ema ja isa talvepühi ei pea. Nääride vältimise pakendasid Gerda vanemad nõukogudevastaseks mässuks ja jõulude mittepidamine olla näidanud nende veendunud ateismi. Kui pööbel peab nõnda pidulikult Jeesuse sünnipäeva, siis sama hästi võiks ju tähistada mõne teise ajaloolise suurkuju – näiteks Galileo, Mozarti või kelle iganes sünnipäeva. “Kõik päevad on võrdselt olulised,” kordas Gerda isa, kuigi Gerdale tundus, et tema vanematele olid kõik päevad võrdselt ebaolulised. Tema sünnipäeva küll peeti, kuid selles oli midagi nii võltsi ja pingutatut, et Gerda ei suutnud seda kunagi täiel määral nautida.

Siis oli ta aga, umbes sama vanalt kui Anna praegu – kaheteistkümneselt – soranud pööningukappides, otsides tööõpetuse tunni jaoks mingeid materjale – ja komistanud fotodele, mis kujutasid kellegi matuseid. See keegi oli umbes viieaastane poiss, kelle heledate ripsmetega ümaras näos oli midagi kummaliselt tuttavlikku. Gerda oli tundnud iiveldust, mingit senikogemata paanikalainet, ja mitu nädalat ei julgenud ta vanematele fotodest midagi rääkida. Siis mõtles ta aga, et see iiveldustunne on pigem teadmatusest kui hirmust, ja lõi ühel õhtul fotod lauale.

Vanemad polnud isegi eriti üllatunud, nende ilmes peegeldus pigem: “Olgu, peame vist selle nüüd ära rääkima.”

Selgus, et Gerdal oli olnud vend. Veidi enne nääre oli naabritädi jooksnud teatama, et poodi oli toodud toorsinki ja veel mingit defitsiiti. Vanemad palusid poisil ilusti telekat edasi vaadata, et nemad jooksevad korra poodi.

Aga telekast tuli igav saade ja Gerda vend hakkas hoopis näärikuusel küünlaid põlema panema. Kui vanemad koju jõudsid, oli juba pool elamist maha põlenud ja väike poiss vingumürgituses. Sellest ajast saati (Gerda sündis kaks aastat hiljem) enam seal majas nääre ei peetud…

Gerda rääkis sest kõigest väga asjalikul toonil – küllap oli ta oma pisarad juba ära nutnud. Anna oleks tahtnud küsida, kas Gerda hakkas “poisistuma” enne või pärast fotode leidmist, – vist ikka pärast. Või olid vanemad kuidagimoodi andnud mõista, et nad oleks pigem tahtnud poissi – otsest asendajat kadunud pojale?

“Ma teen sulle massaaži,” ütles Gerda äkki.

“Ega see valus pole?” küsis Anna.

“Ma ei teeks sulle kunagi haiget,” naeris Gerda oma kudrutava helinaga. “Aga sa pead särgi seljast ära võtma.”

Ta võttis ja heitis kõhuli sohvale. Gerda soristas ta nahale beebiõli ja hakkas ringjate liigutustega mööda ta selgroogu käima.

“See on ayurveda,” ütles ta. “Kullake, sa oled ju nii pinges.”

Anna tundis külma ja kuuma higi korraga. Õuest kostis laste kisa ja automüra.

Ta oleks tahtnud muusikat – palju-palju hõljuvat Dvořakit või Mendelssohni. Või Michael Jacksonit.

“Arvesta sellega, et ma… ma ei saa sulle midagi vastu teha,” ütles Anna.

“Sa ei peagi… Sa näed ju, et ma ei otsigi seda…” vastas Gerda.

Jah, Anna oli asjad enda jaoks selgeks mõelnud. See, mis tal Gerdaga oli, polnud ju päris suhe, vaid sõprus. Kui Gerda lesbilisena tahtis asja füüsiliseks ajada, siis palun väga – temal polnud sellega justkui asja, ta oli passiivne vastuvõtja – ta mängis kaasa.

“Võta nüüd püksid ka ära,” ütles Gerda. “Ja keera ümber.”

Anna mõtted galopeerisid kiiremini ja segasemalt kui iial varem. Kuram, talle meeldis see, mis toimus, ja ühtlasi ei tahtnud ta liiga entusiastlik välja näha.

Asi polnud üksnes füüsilises reaktsioonis, mida Gerda hellad ja mõtestatud liigutused ta kehas tekitasid. Ei – see oli eufooriline segu tabu murdmisest ja rahuldatud uudishimust – kõige ägedam tunne, mis ta seni oli kogenud. Ta sai aru, et ta oleks pidanud paluma Gerdal lõpetada, mängima viisakat kohkunud last, kes pole iial avanud pornoajakirja ega tea, mis juhtub, kui kohtuvad keel ja kliitor. Aga ta ei lasknud Gerdal lõpetada, vaid anus hinges, et see tunne kestaks igavesti. Ja midagi oli siin veel – ta tundis, et ta valitseb Gerdat; et teda jumaldatakse ilma tingimusteta – lihtsalt seepärast, et nii on, see on tema saatus nagu Vana-Kreeka müütides.

Aeg peatus ja hakkas uuesti pihta siis, kui Gerda ta trollipeatusse saatis. Õhus oli varakevade niisket, isegi kalki ärevust. Gerda silmade süüdlaslik läige ehmatas Annat veidi. Ta oleks tahtnud midagi lohutuseks öelda, aga kohe tuli troll. Anna tardus käsipuu külge ja vaatas niikaua pilti suusamütsi ja tumepunase jopega Gerdast, kuni see ähmastus ja kadus.

Anna oli väga erk ja elus, täiesti varjamatult. Peaks varsti jälle Gerdale külla minema, mõtles ta. Korraga meenus talle kuulujutt, mida spordilaagris räägitud oli. Et keegi Ameerika rokkar olla endal lasknud ühe ribi välja opereerida, et saaks ise endal suhu võtta. Keegi polnud seda juttu uskunud – aga miskipärast tuli see nüüd Annale meelde ja ei tundunudki nii jabur.

Järgmisel päeval jäi kehalise tund õpetaja puudumise tõttu ära – ka teistel klassidel polnud tundi toimunud. Anna läks garderoobi ja helistas automaadist Gerda kodusele numbrile. Keegi ei vastanud.

Tal oli kohutavalt imelik, õõnes tunne – ta kujutas ette, et midagi umbes sarnast võis Gerda tunda siis, kui oli oma vanematelt fotode kohta küsinud.

Kehalise tunnid jäid ära umbes kaks nädalat, siis tutvustas õppealajuhataja uut õpetajat, kelle nimi oli Sirli, kes oli samuti äsja ülikooli lõpetanud ja tahtis, et lapsed teda sinataks. Muud ühist tal Gerdaga polnud – Annat häiris eelkõige Sirli vulgaarne, suvaline lõkerdamine, kaugel Gerda mõnusast kurinast.

Jälle proovis ta Gerdale helistada ja seekord, pärast pikka kutsumist, võeti toru.

“Halloo,” vastas väsinud, kergelt ehmunud naisehääl.

“Tere, palun Gerdat,” ütles Anna nii neutraalse tooniga, kui suutis.

Toru otsas oli vaikus.

“Kes küsib?”

“Moonika, ma olen ta kursaõde,” valetas Anna.

Toru otsas oli veelgi pikem ja raskem vaikus.

“Gerdat… pole enam,” nuuksatas naine.

Ma teadsin seda, appi, ma teadsin seda, tahtis Anna hüüda, aga surus end alla.

“Mis… ma… mis siis juhtus?” kogeles Anna, aga naine, vist Gerda ema, pani toru ära.

Anna tuikus taksofonist eemale. Ta oleks tahtnud viskuda voodisse, tõmmata tekk üle pea ja end tühjaks nutta. Ainus, mis ta teha sai, oli aga minna vetsu ja juua kraanist niikaua, kuni kurk muutus tundetuks.

Suure vahetunni ajal läks Anna rahvusraamatukokku ja võttis enda ette kausta viimase kahe nädala ajalehtedega. Ta hakkas metoodiliselt läbi vaatama politseiuudiste rubriiki.

Seal see oligi. Jäised jutid jooksid mööda ta keha: “Nõmmel heitis end rongi alla noor naine. Hukkunu isikuks kinnitas politsei G. K. (23).”

See oli kindlalt Gerda. Anna teadis ja tundis, et see oli tema.

Ta ostis putkast pistaatsiapähkleid.

See oli hea, sest nende söömiseks pidi keskenduma, neid jälgima ja koorima.

Ta krõbistas pähkleid nagu hull ja kõndis kooli poole tagasi.

Siis toimus murre.

Esimest korda elus koges Anna praktilisuse lainet – tema peale vajus šokki ja kurbust varjutav halastamatu automaatpiloot. Ta jooksis Gerda kabinetti – selle uks oli lahti – ja toppis taskutesse mõned Michael Jacksoni, Erasure’i ja Roxette’i kassetid. Ta tegi seda täiesti masinlikult, kaks korda mõtlemata. Vargus see otseselt ei olnud, ent midagi oli siin valet ja piinlikku – Anna teadis seda, aga see ei häirinud teda piisavalt. Ja kui ta siis seda endale tunnistas – jah, see tõesti ei häiri mind piisavalt, sest võib-olla ma olengi selline –, läks kõik veelgi kergemaks ja kindlamaks. Tal oli instinktiivne oskus praktilisuse lainet ära kasutada – surfida üle takistuste ja kahetsuste. Ta soris Gerda sahtlites, uhke oma uue, traagilisusest toituva kindlajalgsuse üle. Kusagil pidi olema üks Pet Shop Boysi kassett. Ja see Kolmas Silm, kus räägiti reinkarnatsioonist.

Anna ärkas – krambis ja õhupuuduses. Kas tõesti oli ta saanud nii vanaks, et nägi iga päev unes ainult minevikku? Oli see eelaimdus mingist tuleviku katastroofist või üksnes nostalgia – ta reisis ajas sinna, kus teda veel midagi tõmbas ja puudutas – kus kõik polnud veel jõudnud tuhmi seisakusse.

Kui ta trepist alla peldikusse kõndis, kuulatas ta vargsi – nagu lapsepõlves – ega keegi kusagil varitse. See isegi meeldis talle – öö seaduste ja lapsepõlve loogika kohtumine. Ka sauna võttis ta kaasa kirve, nagu vanaema õpetanud oli. Selle asemel, et panna saunauksele lukk ette, oligi ta jäänud kirvest kaasa tassima – ja isegi tegevusplaani valmis mõelnud, kuidas täpselt lüüa ja joosta, kui mõni vaene maniakk peaks sauna sisenema.

Ta oli harjunud… Ka sellega, et pärast seda, kui ta oli saanud kolmkümmend, ei tulnud enam higi. Alati oli keha peegeldanud ja rõhutanud seda, mis toimus ta hinges – Anna kahtlustas, et ta oligi nüüd nii paksu nahaga, nii kalestunud – et pidi nõrkemiseni leili viskama, enne kui higijoad vallandusid.

Sama oli une ja alkoholiga.

Ta jõi ja ei jäänud täis.

Ta lamas rampväsinuna voodis ja ei jäänud magama.

Ta võttis taas läppari kaissu ja vaatas ühte Ellen DeGeneresi vana stand-up show’d. Ellenil olid jalas lumeteksad ja seljas patšokkidega pintsak – umbes selliseid riideid kandis neil aastail ka Gerda. Nad olid tõesti hämmastavalt sarnased – siiras-kurisev naer; tumesinised silmad, kus võis vahelduda jahe ja soe, hingestatud ujedus ja väärikas apollolikkus. Küllap oleks ka Gerda vananedes säilitanud selle poisilikkuse, mis oli Elleni pärusosa paarkümmend aastat hiljemgi. Ellenist ja Gerdast oleks saanud hea paar.

Kõige vaadatum Elleni klipp Youtube’is oli ühe tema talk show avaminut, kus ta rääkis 15-aastasest geist Larryst, kelle tema klassivend Brandon oli maha lasknud – paar päeva pärast seda, kui Larry oli palunud tal saada enda Valentiniks. “Ma ei ole poliitiline, üldse mitte,” ütles Ellen ja võitles pisaratega. “Aga ma võtan seda isiklikult. Kuskilt oli Brandonile jäänud mulje, et geid on midagi nii hirmsat, et ainus lahendus on nad tappa. Ja kui meie sõnum ongi selline, et homoseksuaalsus on õudne, siis… me peame seda sõnumit muutma. It’s okay to be gay.” Ellen hingas sisse ja välja, publik vilistas ja juubeldas. “It’s okay to be gay,” kordas Ellen nüüd valjemalt ja kindlamalt. Siis ta naeratas, aga tema naeratuses oli veel nuttu. Anna imetles teda – milline julgus ja siirus otse-eetris, miljonite ees. Ta nuttis kaasa ja tundis veidrat vabanemist, katarsist.

Järgmises klipis väljendas Ellen oma seisukohti senaator John McCainile, kes ei olnud nõus geiabieludega. “Kas see ei peaks mitte olema elementaarne?” küsis Ellen ja naeratas vastupandamatu võluga. “Mäletatavasti said naised Ameerikas valimisõiguse alles 1920 – ja selle vastu kasutati samu argumente, mida me kuuleme praegu geiabielude puhul. Pahatihti ollakse kinni vanades mõttemustrites, aga teie pole ju erinev minust ja mina teist, meil kõigil on samad õigused, või kuidas, härra McCain?”

“Te olete varemgi sel teemal väga sõnaosavalt esinenud,” kostis McCain, kes oli Elleni tiraadile kandilise naeratusega kaasa noogutanud, “kuid ma jään siiski eriarvamusele.”

“Ühesõnaga, ma võin altari ette minna küll?” muheles Ellen, nagu poleks ta vastust kuulnud. McCain raputas pead ja naeris veidi ümaramalt. Publik huilgas ja plaksutas kui pöörane.

“Lähme reklaamipausile,” ütles Ellen, hääl katkemas, pisarad silmis.