Читать книгу Tumedam poolus - Kaidi Kangur - Страница 4

Naine maandus põlvili pehmele pinnasele. Siin oli isegi pimedam, kui väljas. Kaugelt kostus lainete mühinat ning roheline udukuma laotus üle nende peade. Deemonite silmaleegid valgustasid ruumi.

Maapind oli kaetud vetikatega. Võimalik, et need pooltaimed üksi selle moodustasidki. Neid oli erisuguseid: rohelisi ja punaseid, pruune ja aeg-ajalt võis märgata ka siniseid, põimunuid ning üksteisest läbi kasvanuid. Vetikad katsid seinu ning kohtusid imeõhukese kihina taas läbipaistva lae all. Lagi oli elus. Lisaks lehtedele liikus ka pind ise. Või ehk ei olnudki midagi toetuseks ning vesi seisis omal jõul pea kohal? Siiski näis, et läbipaistev pind roomas, painutades kergelt nii vett kui taimestikku endast ülal- ja allpool.

„Jah? Ja nüüd?“

Vee all kõlas naise hääl mitte otseselt summutatult, pigem summutiga kajana. Teravus selles oli vaid kõrgenenud.

Kolm deemonit pöörasid oma leegid tema poole, valgustades tema nägu.

„Peame jõudma ooteruumi. Kas Ronk ehk oskab ise seda korraldada?“

„Tingimata, kuid aja kokkuhoiu mõttes, milleks siis teie olete? Elate küll ehk veidi teist sorti maa-aluses, kuid kindlasti olete piisavalt võimekad siingi omi jõude mängu panema.“

Naine naeratas suunurga tõstega, kuid tema nägu tervikuna muutus sellest vaid kalgimaks ning hääl kostus endiselt kõrgilt. Kuldsilm noogutas ja pöördus taas käigu poole, vastuväiteid toomata.

Kiirgus peegeldus rõsketelt hõõguvatelt seintelt ning deemonid hõljusid edasi. Naine tõmbas amuleti välja ja järgnes oma kõlatute sammudega teejuhtidele. Viimaks oli näha käigu lõpust paistvat valgust. See oli lillakas, kiudjas ja ettevaatlikult oma kombitsaid sättiv valgus. Naise silmad suurenesid seda nähes ning neelasid aplalt heledust endasse. Ta noogutas edasimineku jätkamiseks, huuled kriipsuks surutud.

Nad astusid vesiroosidega kaetud vetikakardina ette. See varjas võlvkaart, mis nagu seingi, oli massiivsest lõigeteta kivist. Deemonid seisatasid ning vaatasid äraootavalt Ronga poole. Viimane silitas amuletti ja näis olevat mõttesse vajunud. Siis eemaldas ta käe järsu liigutusega ehte juurest ning sõnas:

„Homme võite minna, kuid tänasel ööl olete minu päralt, kui peaks esile kerkima juhus, mis sunnib mind teid vajama. Ma kahtlen selles, kuid teie niisama minnalaskmine oleks hmm…liialt mittemidagiütlev.“

Ta noogutas taas, visates pilgu kardina poole: „Kaduge mu silme alt!“

Seda öelnud, keeras ta amuleti teistpidi ning tõstis pea kohale. Kolm värvisähvatust andsid tunnistust deemonite lahkumisest. Naine muigas taas oma kõverat naeratust ning pomises midagi deemonite labasuse ja eneseuhkuse kohta.

Nüüd oli valgusallikaks jäänud vaid helelilla helendus, mis mööda seina astudes jättis maha enamasti kalakujulised jäljed, kuid valguslaikude hulka sattus ka õienupukujulisi. Ronk ei jäänud seda uudistama vaid lükkas kardina kõrvale ja astus avarasse ruumi.

„Kes oled?“ tilises hääl kardina kohalt või selle seest.

„Te teate väga hästi,“ astus Ronk edasi. Kohe haarasid põrandas kasvavad vetikad tal jalgadest, takistades edasijõudmist.

„Ma nõuan otsekohest vabastamist!“ lõikas tema hääl lillaka valguskuma oma kõlaga katki. See sulas laiali, lahvatas eredaks ning paljastas suure ootesaali. Ronk ei olnud siin üksinda.

Ruum oli ümmargune – saatusekaaslased paiknesid erinevate kardinate läheduses. Tegu oli keskse ruumiga, kuhu suundus mitmeid käike. Otse naise vastas kihistasid kolm kalasaba ja kuldsete juustega neidu naerda, viibates aeg-ajalt tema suunas, endale sabaga tuult lehvitades. Lõkerdamine muutis nende põsed tumedalt punetavaks.

Taamal istus seotud jalgadega rätsepistes vaid kontidest ning nahast koosnev mees. Ajuti avas ta silmad, mis olid ühtlaselt täidetud valgete silmamunadega. Veel oli ruumis norskav, pikkadesse karvadesse mattunud elukas, karvad norsatuste rütmis kerkimas ja langemas. Lamavas asendis oli keeruline tema kehakuju määratleda.

Rongale kõige ligemal oli esmapilgul hiiglaslik erekollane pall. Lähemal vaatlusel siiski selgus, et see oli isend, kelle käed-jalad ning pea hõljusid tilbendades tohutu ümara keha küljes. Isikul oli neli kätt ning kuus jalga. Ronka kõnetas ta naise häälega, silmad ümmarguseks paisunud:

„Ae, mis teil asja kah?“

Ronk heitis talle vaid ühe põlgliku pilgu.

Erekollane pall jätkas: „Minul siin oli säherdune mure, et ma lobisevat liiga palju ja üleüldse… Noh ja nemad tahtsid, et ma minema kaoks, aga mina ei tahtnud minema kaduda. Mida nad mulle teevad? See kõik pole üldsegi minu süü, kui te nüüd mõistate, eks ole? Mis endal kah mureks? Ja-jah, teada puha, eks kõigil siin mingi vaikimisvanne antud ja ülesanded ja tähtsamad tegevused. Ja-jaa, mina siin olen kõiksuguseid näinud “

Ta jätkas oma jutuvada, kuid Ronk oli ennast täielikult välja lülitanud. Tema silmad tõmbusid kerkivast vihast, et tal oodata lasti, järjest enam pilukile, kuni vaid terav must kiir neist välja paistis.

Otsekui tema mõtteid lugedes kõlas varemgi kuuldud piiksuv hääl kuskilt nähtamatusest ühtainust sõna lausudes:

„Ronk!“

Ooteruumis olijad võpatasid, mis oli ka mõistetav, sest nemad olid siin enne teda. Karvane elukas ajas ennast püsti ning sisistas, kurgust kähedaid sädemeid esile tuues.

Ronk teeskles vaid naeratust ning vetikajuured lükkasid ta järgmisesse ruumi, kuhu ühtegi nähtavat ust ei viinud.

Siin käis pidev melu ning teokarbine meloodia mängis taustal. Ruum oli nõnda suur, et algust ja lõppu ei paistnudki tulevat. Ka siin oli valdavaks helelilla valgus, kuid nähtav oli ka ülevalt paistev selge, läbipaistev vesi, mille tagant võis aimata järve põhja ning vees ringi-ujuvaid olendeid. Siinviibijaiks olid enamuses näkid ja kombitsatega kaetud tegelased, sekka ka mõned soomustatud kalasuudega mehed. Ülevalt sähvis rohelist valgust, mis lõi kooskõlas lillaga mulje, et tegu on disko- või ballisaaliga. Melu, muusika ning rõõmsad ilmed vaid võimendasid seda muljet. Ronka ei pannud vähemalt esialgu keegi tähele. Endalegi harjumatult kammis ta mustad juuksed sõrmedega õlgadele ning rinnale võbelema.

Korraga pritsis laest värsket vett. Seesolijad neelasid seda ahnelt ning paistsid nähtuse üle vaid rõõmu tundvat, suunates oma naervad pilgud veele vastu. Seejärel kastepiiskadena pärlendanud veesadu lakkas ning ruumi oli ilmunud väike, roheliselt sätendavate silmade ja tumepruuni nahaga mehike. Ronk võbistas end tahtmatult – tema ei olnud veega pritsimise pooldaja ja kindlasti ei meeldinud talle üllatused. Ta suunas oma pilgu mehe suunas.

„Oo! Mu kallis Ronk! Tavaliselt tulete ju otseteed?“

Kogu tema olek oli pehmelt öeldes naeratav ja heatahtlikult lõbus, kuid sellele vaatamata taandusid teised kohalviibijad neist kaugemale.

„Tavapärane sissepääs oli blokeeritud.“

„Tõesti? Mina pole korraldust andnud ega seda märganud.“

„Minu eest,“ lisas naine jäise teravusega.

„Oo! See oli mulle teadmata,“ vajus mees hetkeks mõtiskellu ning naeratas veelgi laiemalt kui ennist.

„Jah, jah. Seda ma mõtlesin, et mida deemonid siitpoolt otsivad. Neile tavaliselt veerõhk ei istu. Noh ja tuli ja vesi ja kõik muu. Mida saan teie heaks teha?“ tõsines ta äkitselt ning kogu ta ihu muutus nii, et muutus ei saanud jääda kellelegi märkamatuks.

Hõbedane sära läbistas teda ning korraga oli mehe asemel Ronga ees seismas vetikatest habeme ja iminappadega hõbedane moodustis, kes rääkides maigutas rohelist suud. Kummalisele välimusele vaatamata äratas ta sellises olekus märksa rohkem aukartust ning hirmu. Ka Ronga pilk ei olnud enam nõnda eemaletõmbunud ja kõigutamatu. Ta pani meest tähele ning veelgi enam pani ta tähele, mida too rääkis. Naine tõmbas õhku kopsudesse ning päris: „Kas me peame siin kõnelema?“

„Mida suurem hulk rahvast, seda vähemat märgatakse,“ kehitas mehe sulam oma olematuid õlgu. „Pealegi – minust tähtsam pole siin keegi, nagu kallis Ronk isegi teada võib.“

Naine heitis pilgu nende ümber. Kõik teesklesid, et neil polegi kõrvu, kuid kikitasid neid sellegipoolest. Ronga kahtlustav pilk reisis ühest tumedusesopist teiseni ning tema vestluspartnerile ei jäänud see kahe silma vahele.

„Neist pole meile küll mingit ohtu,“ sõnas ta sügava häälega oma kõmisevast suutorust. „Hetkeseisuga olengi nad unustanud ja nemad meid, kui nende ujumiselundid neile armsad on!“ lisas ta hääle valjenedes.

Koheselt algas taas sagimine. Kostusid närvilised naerupahvakud ning isikud asusid omavahel kõrgendatud hääle ning efektsete žestide saatel vestlema. Ronga pilk lõdvenes sedavõrd, et see omandas taas tavapäraselt kõrgi oleku. Mees noogutas, otsekui käskides oma viimasele küsimusele vastata.

„Mul on ülesandeks üks Roosinupp kohale toimetada,“ sõnas naine. Hõbedane kuhil võbeles ning tema pilk liikus kahtlustavalt ringi. Ta vaatas naise külgedele surutud käsi ning nõudliku küsimärgina esinevat nägu. Seejärel märkas ta sätitud juukseid.

„Kas Ronk on hakanud oma välimuse pärast muretsema?“

See küsimus pani naise võpatama ning tema käed kerkisid masinlikult kõrile. Kohe sai ta aga nõrkushetkest üle:

„Ronk on alati oma välimuse eest hoolt kandnud.“

Mehel ei läinud kõrvust mööda, et naine ei kasutanud oma vastuses sõna „muretsema”. Endist inimkuju tagasi võttes väljendas kogu tema olek pilget. Ronk aga ei teinud sellest väljagi, oodates külma rahuga mehe vastust.

„Et siis… Roosinupp kohale toimetada? Tea, mispärast küll?“ sügas too sügavat süsimusta habet ning arutles iseendaga, kuid siiski ka Rongale kuuldavalt. „Teile on keeruline ära öelda, seda küll. Pole varem sellist juhust ette tulnud. Roosinupud on värsked. Mind üllatab, et teid järele saadeti?“

Ronk vaikis, meest oma pilguga õnnistades.

„Läheme kõigepealt edasi, siinne õhkkond tõesti ei soosi sedalaadi vestlust.“

Ta haaras oma jääkülmade kätega Rongast kinni ning veevulina saatel imendusid nad naisele sedapuhku tuttavasse ruumi. Nende kehad lõhustusid ning liikusid sel viisil ühest paigast teise peaaegu valguskiirusel. Siinset õhustikku naine juba teadis, kuid see ei pannud teda oma ülesandest taganema. Mehe vaikimine aga näitas, et ta endiselt mõtles. Oma habet sügades muutis ta mõtteis sobrades pidevalt oma kehakuju, mis tema jaoks oli võrdväärne edasi-tagasi sammumisega. Ronk oli paigal ega lasknud meest hetkekski oma valvsa pilgu alt vabadusse. Sellest hoolimata oli ta siiski natuke ebakindel.

„Ma võin vaid aimata, milleks on tarvis veealuste roosinuppu. Isegi ehk tean. Aga see ei olegi nii oluline. Teil kästi, tehti ülesandeks?“ pöördus mees taas Ronga poole ning sai konkreetse noogutuse osaliseks. „Küll aga ei kujuta ma ette, mis kasu mina sellest saan? Te teate kokkulepet, et käsi peseb kätt. Isegi nõnda mõjuvõimsate isikutega tegeledes nagu mina.“

„Teie, Joraoona, pole ainus mõjuvõimas isik antud kontekstis,“ sõnas Ronk talle omase jahedusega „ ja teene…“ külm pilgutus otse Joraoona poole „ei jää vastuseta. Korraldused on alati nõnda käinud. Me mõlemad teame, et allmaalased teevad omavahelisi tehinguid. Kui te nüüd suvatseksite meenutada, siis alles hiljuti osutasin teile ühe sellelaadse.”

„Jah, aitab-aitab,“ katkestas mees teda. Ronga näol virvendas eksimatu võidukus. Isegi pühakud polnud pühakud, saati siis veel järvealused. Kui muidu võis veealustega mõnikord teadmata põhjustel tulla ette probleeme saatanlikele kokkulepetele jõudmisega, siis Joraoonaga polnud seda kordagi juhtunud. Ja tavaliselt oli eestvedajaks Järve pool.

Mees lõpetaski juurdlemise ning võttis oma inimkuju. Ta naeratas oma puseriti hambaid paljastades ning plaksutas käsi. Näis, et ruumil tõmmati kardinad eest ning kogu sära tõeline olemus paistis sellest läbi. Jämedad, sinist karva ronitaimed moodustasid suure hulga puure, milles elavad vangid olid nii väsinud või hirmul, et nende suust ei kostnud silpigi. Iga krõbina peale võpatasid need maadligi surutud erinevat liiki kinnipeetud. Kumbki ei teinud sellest välja, nõnda harjunud olid nad selle vaatepildiga. Joraoona plaksutas veel korra, sedapuhku loivakõlaliselt ning puurid keerdusid, paljastades uut liiki vangla.

Maast laeni taimelavade rivid olid tihedalt täis pikitud nagu raamaturiiulid pisikeses ruumis. Vetika-huumuslikus pinnases kasvasid veidrad pool-elusad taimed. Mõningatel neist olid värvilised õied, mõnedel sirutusid juured varvastena teiste kasvukohale. Kõik neist liigutasid end elusolendile sarnaselt, kuid peale tuulevihina muud häält nende rakkudest ei kõlanud. Paljud neist olid mingil viisil mürgised, pritsides suutaolistest koonudest erksavärvilist vedelikku. Teineteisega suhtlesid nad helitult. Soe, lämbe õhk ümbritses neid kuldse valguskumaga. Sekka võis haista ka taimede aroomi, ent need olid omavahel nõnda segunenud, et hõng paiskus ühtse pilvena ja erinevaid taimi selles ära tunda oli praktiliselt võimatu. Kohati oli lõhn magus, seejärel hapukas või suisa roiskunud. Leidus ka joovastavat ning lihtsalt peadpööritavat lehka.

Taimed nõtkutasid oma päid ning lagistasid õielõugadega, tolmukaid nilpsavalt külastaja poole sirutades. Joraoona tõmbas ning keeras riiuleid ikka ringi ja ringi, kuni viimaks ilmus nähtavale lavats üksteise külge väändunud roositaimedega. Kõik olid nupus ja rohelistest nuppudest kiikasid välja pisikesed eresinised tutid. Märgates, et neid jälgitakse, keerdusid taimed teineteise küljest lahti ja kiigutasid oma kahvatuid, peaaegu valgeid lehti, neid torutades ning lahti keerates, uudishimulikult küljelt küljele rullides. Mees seisis nende ees, sõrmitses pikkade näppudega ühte ja teist kuni lõpuks naeratas, silmad erutusest säramas. Ta sukeldus poole käega huumusesse ning tiris sellest välja õrnalt kiljatava pisikese roosinupu ning asetas selle põrandale.

Peale kaht käteplaksu muutus ruum taas tühjaks, hägusalt valgustatud kambriks. Taim kergitas aegamisi oma nuppu, juurtega kindlat pinda otsides. Tasapisi avanesid kroonlehed ning taim sirgus järjest suuremaks, tema pomisetud sõnad üha valjemaks. Viimaks seisis nende ees helerohelise varjundiga blondide lokkis juuste ning eresiniste silmade ja tihedalt kaardus tumeroheliste ripsmetega noor naine. Neiu plõksatas oma ripsmeid ning avas roosa suu, kuid sõnad jäid korraks kurku kinni ja tüdruk vaatas lihtsalt ringi. Siis avastas ta, et erinevalt teistest oli tema roheka varjundiga keha alasti ning kiirelt kasvatas ta endale rohelise, roosade narmastega kleidi. Jalad ja käed jäid endiselt katmata, kuid selles ei leidnud ta midagi imelikku.

„Üks roosinupp teile, kallis Ronk!“ viipas mees tarbetult käega. Ronk vaatas tüdrukut kerget sorti huviga, mis kadus siiski kiirelt. Roosinupu hääl oli endiselt kinninööritud ja ta vaatas ehmunult ühele ja teisele poole, mõõtes nende olekut ning ruumi ennast.

„Ma oleks palunud ka veidi tavapärast,“ sõnas Ronk tüdruku pilgust mööda vaadates mehe poole, kelle silmades kustus sära ning huultelt vallandus ohe. Ta raputas oma käisest väikese, mustjaspunase vedelikuga pudelikese.

„Võtke siit, ma ei saa nii tihti neid häirida, muretsen pärast endale uue.“

Ronk haaras pudeli ja asetas selle rüü salajasse sisetaskusse.

„Teadke – ta kasvab kiirelt. Oh, mitte füüsiliselt – selles suhtes on ta täiskasvanu, pean silmas tema mõtlemist ja värskust,“ nooksas mees tüdruku poole kes mõistes, et temast kõneldakse, õhetas kaelani, kuid vaatas endistviisi uudishimulikult ja suurte silmadega ringi.

Ronk noogutas väikese irvega: „Seda võin ma ise ka näha, suur tänu hoiatamast!“

Joraoona võpatas tahtmatult ning mudis oma käsi pilkava hääletooni peale.

„Ärge siis unustage, et ta mulle teene võlgu jääb!“ Seekord ei olnud kõnealuseks isikuks kindlasti mitte Roosinupp. Ronk vaikis, kuid tema olek rääkis enda eest ja mees ei teinud sellest uuesti juttu, pigem kibeles ta naisest kiirelt lahti saama. Ta heitis pilke kiirelt Roosinupult Rongale ja vastupidi.

„Kas lähete tagasi tavapärast teed pidi?“

„Omast arust juba ütlesin, et see on minu jaoks suletud.“

Mehe käsi jäi korraks habemesse kinni.

„Aga välja saate sealt ikka, sest mina tõket pannud ei ole.“

Ronk kehitas ükskõikselt õlgu.

„Kas mina pean ka kuskile minema? Mis väljaspool on? Kas seal on ilusam,“ sädistas Roosinupp järsku oma heliseva häälega ning keerutas juuksesalku peenelt sihvakate sõrmede vahel.

„Kas ta ära ei kao?“ päris Ronk jutuvadast välja tegemata Roosinupule viidates. Roosinupp pöördus mehe poole, kes tema pilku vältis ning selle asemel Rongale vastas:

„Kindlasti mitte niipea. Nad on üldjuhul seotud inimesega, kes neid esimest korda sellises olekus katsub. Kohati allumatud, kuid siiski kiindunud. Mitte igaveseks – nad ei ela ju igavesti, kuid mõneks ajaks siiski.“

Ronk vaatas tüdrukut pika läbitungiva pilguga. Joraoona naeratas kergendatult ja Roosinupp torutas huuli. Ta mõistis hägusalt, et räägiti temast ja janunes rohkemat kuulda. Ta poleks selle peale tulnudki, et end kuidagi solvatuna tunda, et keegi talle praegu tähelepanu ei pööranud.

„Siis me lahkume,“ noogutas Ronk teravalt ja haaras tüdrukul kaenla alt.

„Ai!“ hüüatas tüdruk ning kihistas omaenda hääletooni peale naerda. Ronk astus kindlate sammudega avause poole, mis just oli tekkinud. Ta laskis Roosinupust järsult lahti ning tõstis käed enda ette, justkui midagi nähtamatut lükates. Mees hüüdis talle veel midagi hüvastijätuks järele kuid Ronk isegi ei pilgutanud seepeale. Roosinupp vaid vaatas juuste lehvides tagasi ja viipas käega. Siis avastas ta põnevusega oma ilusad ümmargused varbad ning neid liigutades ja silmadega süües järgnes Rongale.

Nad läbisid peegeldavast peaaegu-veest udutaolise vaheseina, mis jättis naha kuivaks ning voolas ühtesoodu hoolimata sellest, et polnud pealtnäha ühegi veekoguga ühenduses. Seejärel Ronk seisatas, haaras taas Roosinupust ning sulges silmad. Nõnda kõndis ta edasi üht kätt piha kõrgusel hoides ja tundlike sõrmedega õhus otsivaid liigutusi tehes. Viimaks haaras ta millestki, tõmbas käe enda poole ja järgmisel silmapilgul ilmusid nad kahekesi vetikarohelisel, roomavate tuleleekidega sillal. Seal avas naine taas silmad.