Читать книгу Leemuripoeg Ville teeb sääred - Kairi Look - Страница 7

Ville käpad värisesid erutusest. Ta kuulas Pierre’i kirjeldusi Prantsuse metsast ehk Prantsusmaast, nagu orav seda kutsus, ja jättis kõik täpselt meelde. Pierre jutustas sumedatest suveöödest jõekallastel ja krõbedatest sarvesaiadest pagariärides. Polnud midagi oivalisemat kui ronida semudega Eiffeli torni otsa päikesetõusu vaatama, kaasas kohv ja röstitud pistaatsiapähklid. Pierre oli avastanud Prantsusmaale kolides kire maalimise vastu ja liikus sageli Montmartre’i käänulistel tänavatel. Ta oli väga kõhn ja kandis musta baretti.

Nii peeni peakatteid nagu barette ei kandnud metsas loomulikult keegi, ja Pierre jättis Villele esimesest silmapilgust kustumatu mulje. Köitev oli ka eksootilise orava jutt. Ta kuulas lummatult lugusid Pariisist ega märganud hoopiski, kuidas väljas oli juba pime. Ville silmade rohekas kuma valgustas koopa äärest ääreni. Ülemeelikud oravapojad nautisid olukorda täiel rinnal ja tegid heledasti ulgudes seinale õudseid varjutonte.

Vanad oravad kuulasid Pierre’i juttu huviga, kuid pikk pähklikogumispäev oli oma töö teinud. Nii mõnigi haigutas magusalt. Õues kumas ammu kuu, kui Robert lõpuks Villele sõbralikult turjale patsutas.

„Aeg on hiline, mu sõber,” lausus ta õrnalt, „ja pähklid nahka pistetud. Pere hakkab magama sättima.”

Ville ärkas lummusest ning pilgutas ehmunult silmi. „Aga loomulikult, ka mul on aeg kodu poole liikuda,” kogeles ta ja siunas end tasakesi taktitu käitumise pärast. Polnud ju salalugu see, et oravad armastasid iga öö kaheksa tundi magada. Ainult Pierre näis kellaajast hoolimata hommikuselt värske ja keerutas hooletult vurru ümber käpa.

„Kas ma võin homme tagasi tulla?” vilksas Ville pilgu Robertile. Orav noogutas muheledes.

Ville väike nägu läks nalja täis. Igaks juhuks pigistas ta silmad korraks tugevasti kinni – ja avas uuesti. Baretiga Pierre polnud haihtunud, vaid triikis ta ees endiselt hooletult vurru. Ville otsustas hommikul otsekohe jälle oravatele külla minna.

Ta lehvitas sõpradele hüvastijätuks ja astus koopast välja sabiseva vihma kätte. Elu metsas polnudki ehk hädaorg. Lustlikku laulujoru ümisedes tatsas Ville kodu poole ega polnud sugugi tusane, et tal tuleb järjekordne öö napakate leemurite keskel mööda saata.