Читать книгу Tänavatüdruk - Kaja Kann - Страница 3

Festivali viimane päev ja mul on kindel plaan pärast jalkat uttu tõmmata. Küünikud võidavad taas. Kohtunik lihtsalt lasi meil nii kaua mängida, kuni viik saabus. No ja siis penaltid. Teadsin suurepäraselt, et penaltites on meie meeskond võitmatu. Sa lihtsalt koondad enda sees oleva agressiivsuse silmadesse, suunad viha nähtamatu noolena penaltilööja silmadesse ja ütled mõttes, et sina, värdjas, minu väravasse ei löö. Ja ei löönudki, mitte keegi ei löönud, mitte ühtegi palli ei löönud. Mina olen see, kes kontrollib olukorda. Minu seljatagune on ja jääb tühjaks. Strateegia on lihtne, kui lööja on palli paika sättinud ja püüab seal kuidagi äge välja näha. Keskendun, eemaldan kogu müra, kontrollin korraks pilguga ka seljatagust, et mäletaksin, kus see värav ikka täpselt asub. Olen päris paigal. Kui tema teeb esimese liigutuse, siis hakkan mina liikuma. Tulen väheke väravast välja, mina valin suuna, teen kaks sammu paremale ja tema tuleb kaasa, ründab paremalt. No on ikka loll, allub täielikult mu liikumisele ja lööb palli otse sülle. Suurepärane. Idioot. Küünikud võitsid romantikuid. Jälle. Keegi noor tüdruk tuleb pärast mängu otsejoones minu poole.

– tere.

– tere.

– olen Õhtulehest.

– ahah.

– mul soovitati teiega rääkida.

– ahah.

– tahaks natuke teada selle jalgpallimängu kohta.

– ma tahaks villu minna.

– läheme. kas nüüdsest kuulub maailm küünikutele?

– mina ei tea midagi maailma kohta, tahaksin suitsetada, aga tuld ei ole.

– ma ei suitseta.

– ahah, no ma lähen otsin tuld.

– jah, palun, muidugi.

No tere hommikust, kes selle tšiki nüüd minu juurde saatis. Ah et nüüd olen mina saavutanud tuntuse kollase ajakirjanduse sõbrana. Vaatan ringi ja püüan põõsa taha põgeneda, aga tüdruk hoiab mul pilku peal. Mul hakkab enda pärast häbi ja sean sammud tagasi.

– no mis see küsimus oli?

– kas küünikud vallutavad nüüdsest maailma?

– ei tea.

– no te ju võitsite, teid on rohkem ja te olete paremad.

– nii see paraku on, jah, aga see ei ole miski uudis, igal aastal on nii.

– kuulsin, et teil ei ole reegleid?

– vaata, meil on nii, et igaühel on oma reeglid. kui oled üksi, oled hirmus tark, ja kui koos, siis moodustub sellest kamp lolle.

– sa oled ikka tõeline küünik. kas sa võiksid sama hästi romantikute poolel mängida?

– ei või. või noh, võin ikka, aga mitte sama hästi. See on mul alati peas. isegi keset mängu võin poolt vahetada, kui see on see, mida ma päriselt tahan. see, et ma mõtlen hetkel endast kui küünikust tähendab, et ma kalkuleerin samal ajal ka romantik olemist. neid ei saa eraldi vaadelda.

– kas tõesti?

– jah, aga sa pead leppima ka tagajärgedega.

– ja sina ei lepi?

– lepin ikka, ükskord ma mängisin romantikute poolel.

– no ja mis juhtus?

– kaotasime.

– ahah.

– kuulge, minu nimi on Kaja Kann, meil on siin teatrifestival käimas ja ma mängisin koos Maike Londiga siin festivalil etendust „10 matka …”, kus me uurisime …

– ma ei ole kahjuks etendust näinud. vabandust.

– no ma mõtlesin, et kui on vaja öelda, kellega rääkisite.

– nimest piisab. aitäh.

– head aega.

Miks inimesed ütlevad aitäh, kui nad seda tõsiselt ja päriselt ei mõtle, ütlevad vabandust, aga tegelikult teevad sedasama veel ja veel. Mingu see ajakirjanik persse. Joon ühe õlle ja istun autosse. Panen ainult vanad ja uued hitid üürgama ja kihutan saja kolmekümnega koju. Politsei pärast ei pea muretsema, neid lihtsalt ei ole. On hea, et kedagi teist ka pole. Siin autos, ma mõtlen. Oma tuba, oma luba. Kabala teel, kui olen üle raudtee sõitnud, möödun Lauri ema majast. Tuleb pähe, et ta ju küsis mu raamatut, et äkki astuks läbi ja viiks, aga sõiduhoog on nii sees, et kuidagi ei taha peatuda. Las loeb järgmist, see tuleb niikuinii täpselt samasugune.

Kodus on kõik hästi. Suur suvi on saabunud, esimesed tomatid, esimesed kurgid, esimene suvikõrvits, esimene maasikas, esimene tikker, no püha müristus, nüüd siis kõik korraga. Haaran vooliku ja asun kastma, lasen ka õuevanni vett täis, et end seal pärast loputada. Ühe käega hoian voolikut, teisega suitsu. Peas pöörlevad mõtted. Hea oli festivalilt üks päev varem ära tulla. Nüüd ei ole seda kurba tunnet, et oi-oi-oi, kõik saab läbi ja midagi ei juhtunudki. Nüüd on nii, et midagi ei juhtunud, sest ma ise tulin varem ära. Päriselt on ikka hea, et ise otsustan enda elu üle, mitte festivali korraldaja ei ütle, millal lahkuma peab. Sel aastal olid asjad kuidagi eriti paigast ära, see kuradi turundus, et tulge ja vaadake neid friike, ärge kartke.

Suur uni tuleb peale, aga kell on alles seitse. Ei sest miskit, loputan end vannis ja viskan pikali. Need maamajad on ikka head asjad, hoiavad niiskust ja külma, siin on jahe ja pime. Panen ka ukse lukku. Igaks juhuks.

Hommikul on Pinni krõpsti kohal, et noh, kohe vaja metsa minna. Olgu peale, läheme täna mere poole, sealt on loota ainult sirmikuid. Olen kindel, et tänane retk väga muljete-rohke ei tule, pole ju veel sirmikute aeg, aga meie läheme just sirmikuid jahtima. Esimeses kuusikus on täpselt nii, nagu arvasin – ei miskit. Jalutame veidi edasi ja näeme kolme kukeseent ja metsmaasikaid. No selge pilt, täna korjame seda, mida mets meile annab. Mets annab maasikaid, neid on aga nii vähe, et jagub ainult ühe käega korjamiseks. Parmud ei anna rahu, kõnnin veidi kiiremini ja vahelduseks parmutapmisele püüan möödaminnes haarata ka mõne maasika. See süsteem eriti hästi ei tööta. No miks nad ei võiks tulla kõik korraga ja hammustada minust suure tüki, kannataksin seda valu päris hästi, aga selline pidev näksimine ajab hulluks. Istun auto juurde maha ja helistan Pinnile.

– mis teed?

– maasikaid korjan.

– kas sa korjad veel kaua?

– mõtlesin küll.

– ma tahaksin ära minna.

– no ma hakkan end siis sinu poole sättima.

– ega sa ei pahanda?

– ei.

Sõidame lõbu pärast ringiga kodu poole tagasi. Et niisama tšekata, mida mets teeb. Siht on kruusaga kaetud, aga eriti siin sõitmist ei toimu. Rohi on leidnud endale tee keskel mõnusa ala kasvamiseks. Tee on kitsas nagu jõesäng, kus vesi võiks vabalt voolata. Mõlemal pool tee ääres olevad puud moodustavad tee kohale kupli. Vihmale kisub ja pimedaks samuti. Koju tahaks. Siin aga ümberpööramiseks ruumi ei ole. Auto aknast kiibitseme sirmikuid. Oleme ennegi autoaknast seeni passinud, et kui näeme, teeme peatuse ja üks jookseb välja, nii ei pea mootorit seiskama, parkima ega uksi lukustama.

Miski suur masin on otse ees, ei saa aru, kas ta nüüd siis tuleb või läheb. Järsku paneb ta oma katusel olevad kollased prožektorid pauguga põlema. Järelikult läheneb. Mina tõmban oma väikese Renault’ nii palju kui võimalik paremale. Parempoolsete ratastega kõrgema perve peale, kahe puu vahele. Tema läheneb aeglaselt, ähvardavad tuled katusel põlemas. Ta on kahe meetri kaugusel ja läheneb ikka ühtlase aeglase kiirusega, ei kavatsegi kõrvale tõmmata. Panen tagurpidikäigu sisse ja taganen ühe meetri, tema ei tee midagi. Või noh, teeb täpselt sedasama, mida ennegi. Järsku tõstab ta niiduki raksakaga üles ja ajab oma rattad teisele teepervele. Ta on minust poole auto kere jao möödunud, kuid miskipärast jääb seisma. Saan aru, et tal on puu ees, tema ei liigu enam kuhugi. Panen esimese käigu sisse ja nikerdan ennast edaspidi liikuma. Järsku käib kõva kolks, ta kukutab oma niiduki rohmaki maasse ja mu autot tabab kivirahe. Tõmban pea õlgade vahele, et mitte pihta saada. Kivid maanduvad Renault’ katusele ja küljele, põrkuvad tee peale tagasi. Vajutan gaasi, et põgeneda.

Pinni ütleb otsustavalt, et nüüd paned auto seisma ja me läheme välja. Olen sõnakuulelik ja astun autost välja. Ikka peab seda asja nüüd klaarima hakkama. Renault’ vasakus tiivas on kolm suurt mõlki, katusel kaks. No mida perset, tahaks röökida ja sõimata. Tegelikult tahaksin ta ära tappa, aga näitan viie meetri kauguselt lihtsalt keskmist sõrme ja laiutan käsi. Mees peatab traktori ja avab ukse. Ta tundub kolme meetri pikkune. Kangete jalgadega astub ta traktori astmetest alla teele. Kuulen, kuidas maapind teeb igast ta sammust väikese nihke. Ta astub kukalt sügades lähemale ja küsib.

– mida me nüüd teeme?

– ma ei tea.

– no selliseid asju ikka juhtub.

– jah.

– ega mina midagi tagasi ei aja, kas teil kasko on?

– vist on.

– ja omavastutus?

– ma ei tea.

– ma annan teile oma meiliaadressi.

– anna nimi kah.

– mul sulli pole, aga saada oma konto ja klaarime ära.

– ahah.

– ma Jõhvist tulen, tead, töö on selline hull, selliseid asju juhtub.

Tohutu parmuparv on otsustanud mind just nüüd rünnata. Neid on mustmiljon ja viimane kui üks on end minu külge kinni haakinud. Kogu mu jõud kulub valu kannatamisele. Mees seisab rahulikult minu ees, silmad on peidetud päikeseprillide taha ja mitte ükski parm ei söö teda.

– no teil on siin eile vist kõvasti vihma tulnud?

– on jah.

See kõik on vastik, kujutan ette, et nende päikeseprillide taga ei ole silmi, et see tüüp ei ole tegelikult inimene, ta on monstrum. Tema käed on nagu mingid konksud õlgade küljes, üks paremale ja teine vasakule viltu, sellised kõvad ja paindumatud. Sammun kiiresti autosse ja kihutan minema.

Kodus löön autoukse kinni, saadan monstrumile oma kontonumbri ja viskan end voodisse pikale, teki tõmban üle pea. Magama jäädes mõtlen veel, et ma ei viitsi, ei taha sinna kuradi linna sõita ja kindlustusega asju ajama hakata. Ma ei taha üldse mitte ühtegi asja ajada.

Ärgates on tuju parem, ah, las need mõlgid olla, ega nad mind ei sega. Arvutist leian e-kirja:

Tere

Olen Heigo ja palun vabandust ja maksan lisaks omavastutusele veel natuke valuraha lisaks. Vahel juhtub ka nihukesi õnnetusi. Loodan, et ei ole sellepärast, mis juhtus, minu peale kaua pahane. Töö on selline hull, et ei tea kunagi, mis ja kus midagi tee ääres vedeleb. Selliseid juhtumeid ei ole mul tööga varem ette tulnud.

Kõike head soovides, Heigo

Vastan:

Tänud valuraha eest!

Ei ole ma pahane midagi, see oli kummaline seal metsas, kui järsku pimedaks läks. Parmude rünnak ja kivirahe ja suur traktor trügimas …

Ma soovin sulle veidi rahu ja vähem hullust :) Kaja

Otsustan, et autot ma parandusse ei vii, unustan lihtsalt ära selle jama. Väljas on juba mitu päeva tohutu kuumus, ema räägib alati, et kastma peab õhtuti, aga mina olen õhtuti väsinud. Kastan nüüd kohe, keset päeva. Lasen ka sauna juures kõik paagid vett täis, et päike jõuaks vee soojaks kütta.

Maasikate puhastamiseks on mul hea süsteem: valan marjad kandikule, natuke loksutan ja nokin näpuga kandiku külge jäänud puru välja, nii ei pea iga marja uuesti käega katsuma. Selles mõttes, et näpin vaid puru ja lehti, mitte marju endid. Iga puudutus muudab marja veel rohkem plögaks, kui ta enne oli. See maasikakorjamine on üldse üks peen töö, nagu mehe noku hoidmine, ei tohi liiga tugeva käega hoida, peab vormi kuulama ja tunnetama ja selle järgi siis oma haaret reguleerima. Minu käed on kõvad ja selliseks asjaks liiga tugevad, pean mõistuse appi võtma, et pigistus õigel hetkel peatada. Raske on kogu aeg kõigesse teadlikult suhtuda.

Moosi tuleb kaks purki, Pinni endale ei taha, jätab siia keldrisse hoiule, et kui talvel külla tuleb, siis hea hommikupudru peale panna. Viin Pinni neljase bussi peale. Tagasi tulles lippan poest läbi. Hästi ei mäleta, et miks, kõnnin riiulite vahel ja märkan moosisuhkrut. Muidugi, mina ju tegin müüjale ettepaneku, et peaks siia moosisuhkrutki tellima. Nüüd on mul ka kohustus seda osta, mis sest, et linnast just tõin. Kodus avan õlle ja telefon heliseb. Jätan õlle tuppa ja lähen ise sauna juurde. Telefoniga rääkides on hea teise käega kivide vahelt umbrohtu nokkida, siis kaob liigne kärsitus ja jutuajamine sujub mõnusamalt.

Helistajaks on kindlustusemees, mitte auto, vaid maja oma.

– tere.

– tere.

– aasta jälle möödas.

– jah.

– on sul seal midagi muutunud, oled juurde ehitanud?

– laudale panin uue katuse ja põranda.

– aga selle sa panid juba varem?

– ei, sel aastal panin.

– mul siin kirjas, et panid juba varem.

– no olgu, panin siis juba varem.

– et siis kõik endine?

– sellisel juhul jah.

– kas sa välgukindlustust ei taha?

– mis mõttes, mul on ju loodusõnnetuste vastu kindlustus?

– aga välk ei kuulu loodusõnnetuse alla.

– ah soo.

– kui lööb majja või tekib elektrikatkestus ja tehnika läheb tuksi.

– ei, ma ei usu, et elektriga miskit juhtub, nad just panid uue kaabli ja isegi karbi sain posti otsa tasuta.

– oi, räägi mulle ka, kuidas see sul õnnestus, mul endalgi oleks sama asja vaja.

– no ma ei tea, sul vist ei ole abi minu nõuannetest. esiteks olen ma ilus naine.

– no selleni ei küüni ma tõesti kunagi.

– jah, siin olid toredad elektrikud, nad kirjutasid ise ametliku kaebuse, et sellesse vanasse karpi nad uut juhet ühendada ei kavatse ja siis oli Eesti Energia supsti kohal ja minul uus ilus kapp.

– no palju õnne.

– aitäh.

– siis jääb kõik endiseks, jah?

– jah.

– väga tore, ilusat suve lõppu sulle.

– aitäh, ootan arvet.