Читать книгу Vastassuunavöönd - Kaja Sepp - Страница 4

See raamat koosneb juttudest, millest enamiku kirjutasin aastatel 1993–1995. Mina olin väga noor, Eesti vabariik oli väga noor ja maailm väga mitmes mõttes teistsugune kui praegu. Mobiiltelefon oli staatusesümbol, raha investeeriti kõigepealt edevasse autosse, kummalised inimesed said kummalisel kombel rikkaks, 24/7 töötamine oli auasi ja elustiil. Kes laulva revolutsiooni ajal polnud lapsi sünnitanud, lükkas selle pigem edasi määramatusse tulevikku. Tänavatel plahvatasid autopommid ning dresside, valgete tossude ja jämeda kuldketiga klubisse minek oli enam kui okei.

Küllap peegeldavad need lood mitmeski mõttes tollast ühiskonda, tollaseid väärtus- ja väärtusetushinnanguid ning inimeste mõttemaailma. Kindlasti peegeldavad need aga tollast mind oma unistuste ja ängidega, ehkki praegu on mul juba keeruline samastuda selle noore äreva naisega, kes 24-aastase kolme lapse emana oma allasurutud pingeid, unelmaid ja hirme öösiti köögilaua taga klaviatuuri sisse tagus.

Aga ometi on neis lugudes ka minu enda jaoks midagi püsivat ja eksistentsiaalset. Ja paljud inimesed on öelnud, et loevad neid vanadest, praeguseks enamasti juba ilmumise lõpetanud ajakirjadest, kus need kunagi ilmusid, ikka ja jälle üle. Nii et küllap on põhjust neid taas uuesti välja anda. Kasvõi pilguheiduna tollesse ajastusse.

Püüdes neid eklektilisi lugusid mingil moel teemadesse koondada, valisin liigituse aluseks ööpäeva. Tähendab ju ööpäev maakera pöörde eri hingeseisundeid. Ere päikesesära, mil mured on sama naeruväärselt lühikesed kui varjud, kummalisi mõtteid tekitav sala­pärane videvik, ürgseid hirme esile kutsuv pimeöö ning uue päeva rahulik koidik, kus hommikusest hallusest hoolimata peitub ometi lootus uuele ilusamale päevale.

Kaja

Tallinnas, 2015