Читать книгу Palgasõdur. 2. osa. Kassi-hiire mäng - Kalle Klandorf - Страница 5

Väljas lõõtsub tuul ja ladistab vihma. Tallinna Kriminaalpolitsei ülem Mändmaa on kamina ees istet võtnud ja loeb ajalehte. Järjekordne tööpäev lõppes mõne tunni eest. Ajalehed kirjutavad autode varguste kasvust. Tõepoolest, viimasel ajal on meid külastama hakanud gastrolöörid Riiast ja Vilniusest. Peab võtma ühendust piirivalvega ja vaatama, kuidas nendega paremat koostööd teha. Mändmaa paneb lehe käest. Vahel harva on üksi kodus hea olla. Naine viibib välismaal mingil balletiartistide konkursil, kohtunikuna. Vanem tütar on oma elukaaslasega välja läinud. Noorem ilmselt veel trennis, tema lõpetab keskkooli. Diivani juurde jalutab suur hallivöödiline kassivolask Efrusiine. Teeb maailma kõige tagasihoidlikuma näo pähe ja hüppab Mändmaale sülle. Tema on selle pere täieõiguslik liige, nagu ka suur kaukaasia lambakoer Roy, kes pole viitsinud veel kuuti minna, vaid istub vihmavarjus trepi varikatuse all. Laual hakkab piiksuma mobiil. Mändmaa vaatab kella, see on saanud 23.10. Äkki on noorema tütre autoga midagi juhtunud. Peab vist vastu võtma. Mändmaa viskab kassi maha, see vaatab talle vihaselt otsa ja marsib saba seljas teise korruse trepimademe poole. Samal ajal sõidab hoovi noorem tütar oma Opel Senatoril.

Niisiis, tütar ei helista. Naisega olen ka täna rääkinud. Noh, ega palju rohkem arvata pole, kes helistada võiks. Telefon ei vaiki, vaid piiksub üha kõvemini. “Korrapidaja Laasik siin, vabandage härra aseprefekt, aga toimunud on tapmine Kuusepuu 222a, kas lähete kohale? Operatiivgrupp on juba teel sinna.” Kunagi seisis tema miilitsatöö algaastatel linna korrapidaja juures silt, kui alaealistega midagi juhtub, siis teatada Mändmaale. Nüüd teatatakse talle igast tapmisest või suuremast röövist. “Laasik, Laasik, alati kui sina oled korrapidaja, juhtub mingi järjekordne jama. Peab sind vist mujale üle viima. Ja mida sa kurat härratad. Muidugi sõidan kohale. Kes seal maha löödi?”

“Ära vii mind palun välitööle üle, mul on siin hea soe olla, kui sina lähed vihma kätte,” teeb kolleeg hädaldava häälega mängu kaasa. “Maha lasti muuseas Tanel Koit hüüdnimega Mängur. Mäletad teda?” Laasikut tean ma juba 20 aasta ringis. Mina noor kriminaaljälituse töötaja ja Laasik kogenud korrapidamise töötaja. Tiiduga oli koos öövalvetes lõbus. Mehel jagus anekdoote ja naljakaid ütlemisi nagu varrukast. Linna hoidis ta oma vahetuse ajal korralikult kontrolli all, temaga juhtus alati lugusid, aga lahendusi leidis ta sama ruttu kui erinevaid anekdoote oma arsenalist. Aastatega sai minust pealinna kriminaalpolitsei ülem, aga Laasik oli ikka endiselt asendamatu juhtimiskeskuses. “Mäletan küll, noorema põlve kurjategija. Noh, ma siis lähen. Kes operitest täna valves on?”

“Sündmuskohal on inspektor Oja ja mõrvagrupi ülem Elmar Tamm.” Teadsin mõlemaid. Oja oli suurt kasvu maapoiss. Hiljuti mõrvarühma tulnud. Tugev kui karu, aga küllaltki aeglase mõtlemisega. Tamm oli viimase aja suurepärane leid. Oja täpne vastand. Keskmist kasvu, hea jutuga, liikuv, füüsiliselt pigem osav kui tugev. Pea lõikas aga poisil hästi. Hakkasin endale teksaseid jalga ajama, kui noorem tütar tuppa astus. “Kuhu sina lähed, vaata kui vastik ilm väljas on.” Nagu naine ikka ütles, olid meie lapsed “tükikesed meie südame küljest”. “Keegi pätt on maha lastud, lähen heidan pilgu peale. Söö, hakklihakaste ja kartulid on pliidil. Anna koerale ka maiust, kass on söönud ja läks vist sinu voodisse magama. Viska mõned puud veel kaminasse.”

Tütar vaatab mu toimetusi kaastundliku näoga ja ohkab. Eks meil mõlemal on raske. Tema peab õppima hakkama, mina tööle minema. Väljun majast ja keeran välisukse lukku. Maja on mul vana. Ehitatud 1920ndate keskel. Kui naisega siia viis aastat tagasi sisse kolisin, elasid siin joodikud. Vaatamata sellele, et iga jumala päev seltskond siin sees jõi, oli puhtus majas. Joodik müüs maja väga soodsalt. Ostsin talle veel kolmetoalise korteri Järvele. Kõik olid rahul. Tegin majas kohe remondi. Lõin kõik seest tühjaks ja ehitasin oma käega oma näo järgi üles. Sai ilus maja. Mul on mõned ameeriklased külas käinud, kes sattusid majast ja krundist suurde vaimustusse. Krundil kasvavad suured kastanid ja vahtrad. Kesklinna on vaid viis minutit autosõitu. Kui plikad olid väikesed, oli neid hea kooli viia ja siis edasi Lubja tänavale tööle minna. Nüüd sõidavad tüdrukud ise autodega ringi. Nooremal küll pole veel autojuhilube, aga lubas ise oma asjad ära klaarida, kui vahele jääb. Huvitav küll, siiani pole jäänud. Peaks vist ikka liikluspolitseil laskma teda kontrollida ja vaadata, kuidas ta asjast välja rabeleb.

Suur valge kaukaaslane Roy on ennast trepimademele välja sirutanud ega taha mind õue lasta. Ta paneb oma tohutu käpa mulle kinga peale ega lase mind enne trepist alla, kui pole teda süganud ja rääkinud, miks ma pean kodust ära minema. Ükskord võtsin ma Roy päris südalinna jalutama. Läksin vaikselt taskuvaraste juurde. Lasin Royl neid veidi nuusutada ja ka nende peale väheke uriseda. Oleks siis varaste nägusid keegi näinud. Nad seisid hiirvaikselt ega liigutanud. Käskisin koeral istuda ja hakkasin nende dokumente kontrollima. Keegi isegi ei iitsatanud. Nägin, et Royl valgusid aegamisi silmad verd täis. See tähendas alati seda, et varsti hakkab ta kedagi igavusest hammustama. Lõpetasin kiiresti kontrolli, manitsesin taskuvargaid mitte täna varastama, sest muidu muutub mu koer närviliseks, ja läksin minema. Pärast sügamist ja jutustamist annab Roy mind vabaks. Istun autosse ja keeran väravast välja. Sõit läheb mööda Järvevana teed Nõmme poole.

Kuusepuu 222a on tavaline eramaja. Selline, nagu neid ehitati 1950ndate lõpus ja 1960ndate alguses. Hoovis seisva BMW ja selle kõrval lamava laiba ümber askeldab operatiivgrupp eesotsas Tammega. Oja seisab BMW juures ja arutab eksperdiga midagi. “Elmar, tule räägi, mis toimus.” Mees läheneb, ise ilmselgelt mõtetega juba toimunut harutamas. “Kell 22.40 tuli Laasikule väljakutse, et siin lastakse. Võtsin Oja peale ja umbes kell 23.00 olime siin. Näete, maha on lastud Mängur, vabandust, Tanel Koit sünniaastaga 1969. Ta ei elanud siin, oli külas ühel naisterahval. Kohe ütlen, kellel, pagan, ei leia hetkel nime. Sündmus ise oli laias laastus nii, et Tanel Koit lahkus majast, teda tulistati kohe. Tehti mitu lasku. Kuul tabas vasakut poolt ja välja ei tulnud. BMWs on ka paar kuuli, need on läbi küljeukse läinud. Koit andis otsad enne kiirabi saabumist. Padrunikesti leidnud ei ole. Pime on. Esimesena jõudis kohale patrull. Hei, patrull, tulge siia! Kandke aseprefektile ette.” Minu poole jooksevad kaks kuulivestides noort politseinikku. Poisid on üsna ähmi täis ja tundub, et situatsiooni, mille üks osaline on laip, pole nende töises elus varem olnud. “Härra aseprefekt, kell 22.40 saime väljakutse juhtimiskeskusest sellele aadressile, et lastakse. Kui kohale jõudsime, oli kodanik juba surnud. Kohal oli kolm noormeest, kes ütlesid, et tulid pärast laskmist. Nende andmed on olemas.” Noorukid krabistavad püüdlikult märkmikulehti. “Öelge nimed,” püüan olla vähem ülemuslik, et mitte neid veelgi enam ähmi ajada. “Kohapeal olid Teodor Kuristik ja Igor Miškov. Aadressid panime kirja ja lasime nad minema. Polnud põhjust kinni pidada.” Poisid vaatavad mind küsivalt. “Kes kolmas oli?” Mehed lähevad selgelt närvi ja löövad pilgu maha. “Härra aseprefekt, kolmas oli ka, selline pikk, umbes 195 cm, aga ta haihtus kuidagi ja me ei jõudnud ta andmeid üles märkida.” Selle peale ei suuda ma ärritust tagasi hoida. “Haihtus! Ta lihtsalt läks minema, aga teie ei pööranud sellele tähelepanu. Kurat, mida teile seal Paikusel terve aasta õpetatakse. Olgu, kaduge mu silma alt. Minge kirjutage selle kohta raport, aga ärge kirjutage sellest, et keegi haihtus. Kirjutage, et magasime kolmanda maha.” Pööran poistele selja ja muigan omaette. Tamm popsutab naeru oma jope krae sisse. “Ja mida sina naerad. Kus sinu Oja on, mida ta latrab seal eksperdiga. Mingu rääkigu parem naabermajade omadega, kas keegi kuulis midagi. Homme hommikul punkt kell 10 tulge mõlemad minu juurde. Vaatame, mis edasi saab.”