Читать книгу Palgasõdur. 1. osa. Üksik hunt - Kalle Klandorf - Страница 5

Keskkoolis käisin ühes “depressiivses Eesti väikelinnas”, nagu laulusõnad ütlevad. Suuremast depressioonist päästis meid poisse see, et linnake asus looduskaunis kohas, järvede keskel ja koolil juhtus olema ka umbes 15 meetri pikkuse basseiniga siseujula. Suvel ujusime ja möllasime järvedes, talvel kooli basseinis. Linnakese täitevkomitee esimees oli muhe sell. Suhteliselt noor mees oma ameti kohta. Tegi meiega koos sporti ja õhtuti tinistas kooli bändis kidrat. Kui ma lõpetasin keskkooli, andis ta mulle soovituse pedagoogilisse instituuti kehakultuuri teaduskonda. Isikliku soovituse andmise põhjuseks oli see, et ma olin ületanud keskkoolis kõik tema nimel olevad kooli rekordid ujumises. Kooli lõppedes ujusin ilma erilise trennita 100 m vabalt 59,4 sekundiga. Kui Andres (nii oli tema nimi) mulle lõputunnistuse ja soovituse üle oli andnud, ütles ta: “Mine suurde linna ja tee uus Eesti rekord. Ega õppimine sul kõige parem pole, aga ujumisega võid küll sisse saada. Leiad kehakultuuri teaduskonnast üles Roosi-nimelise mehe ja annad soovituskirja tema kätte. Küll sa sisse saad.”

Tänaseks on täitevkomitee esimehest saanud suure linna linnapea. Kidrat ta enam ei mängi. On endale kena naise ja hulga lapsi soetanud. Paar aastat tagasi isegi kohtusime, võtsime mõne napsi ja meenutasime kooliaegu.

Pedas läksin kohe Roosi juurde. Too oli arusaaja mees ja tegi kõik, mis suutis. Ja suutis ta palju. Nimelt mõjutas ta õppejõude, et need vajalikud inimesed ilma pinnimata sisseastumiseksamitel läbi laseksid, vaatamata nende tegelikele teadmistele. Kõige suurem jama oli keemia eksamiga. Läksin eksamiruumi ja võtsin pileti. No mitte halligi ei jaga, isegi küsimusest ei saa aru. Vaatan eksaminaatorile otsa ja palun naglalt uue pileti. Keemia õpetaja vaatab mind lolli näoga, sobrab paberites ja ütleb: võtke uus. Sama lugu, no kohe midagi ei tule. Istun auditooriumis pinki maha ja vahin aknast uduvihma, mis on Tallinna katnud. Kui minu kord tuleb vastata, ütlen otse, et ei oska. Olen juba arvestanud sellega, et sisse ei saa. Mehikesel lähevad prillid uduseks, ta rehmab käega ja ütleb: “Neli.”

“Mis neli?” küsin juhmilt vastu.

“Hinne on neli. Minge auditooriumist välja,” ahastab mees.

Järgmisel päeval läksin uurima, kas sain sisse. Sain, ja veel päris normaalse punktide arvuga. Kehalised katsed tegin väga hästi. Siis kui teised ujumiskatsete ajal alles vette hüppasid, ronisin mina juba basseini teisest otsast välja. Kohe astus ligi ujumise õppejõud Reio Valjand ja hakkas mu varasemate tulemuste kohta pärima. Kirjandi tegin isegi 4 peale ja nii saingi sisse.

Ega ma õppida ei viitsinud. Kõige suurem jama oli anatoomiaga. Dr Kook ütles anatoomia tunnis alati: “Teie, Liinat, olete ikka haruldane eksemplar. Te isegi ei viitsi spikerdada. Miks te üldse õpite, minge ja ujuge ainult!”

Ma ei saanud õppimist jätta, sest head sportlased said vaatamata õppeedukusele stippi 40 rubla. Dünamo spordiselts andis veel stippi 100 rubla ja toidutalonge 60 rubla eest, mille ka rahaks tegin või vahel käisin talongide eest mõne pruudiga hotelli Tallinn jahisaalis söömas.

Lõpuks dr Kook ei kannatanud mind enam välja. Pani mulle anatoomias kahe ning mind eksmatrikuleeriti teisel kursusel.

Ei läinudki palju aega mööda, kui tuli kutse sõjaväkke. Läksin rahumeeli sõjakomissariaati. Kõigepealt viidi mind arstlikku komisjoni. See läks libedalt. Ma ei viitsinud isegi simuleerida mingit haigust. Olin seal koos mingite punkarite ja lauljatega. Need olid nii haiged, vaat et surevad kohe ära. Vennikesed löödi sõjaväehaiglasse täiendavasse arstlikku kontrolli. Mind aga saadeti ühte kabinetti, kus oli rajooni sõjakomissar, auastmelt alampolkovnik, ja mingid erariides kapid.

“Liinat, te olete sportlane. Suur ja tugev mees. Kas tahate teenida erivägedes?”

“Ei!” tuli mul kiiresti üle huulte. “Ma kardan lennukeid ja langevarje,” ütlesin kiiresti, enne kui keegi oleks mind edasi masseerida suutnud. Sel hetkel ma ei valetanud.

“Ega siis eriväed ainult langevarjudega hüppa,” teatas üks kappidest vene keeles, tundus, et pilget tema toonis ei olnud. “Kolmanda järgu kapten Petrov,” tutvustas mees ennast.

“Minu kolleeg on kaptenleitnant Karavajev, samuti meistersportlane ujumises,” noogutas teine mees minu suunas.

“Me pakuksime teile teenistust vastavalt teie ujumise erialale. Teie olete ju ka meistersportlane? Kutsume teid Musta mere laevastiku baasi Odessas. Saate iga päev trenni teha, hea väljaõppe ja ka mingi tsiviileriala. Samuti saate meie spordiklubi eest võistelda üleliidulistel meistrivõistlustel. Muide, kas te komsomol olete?”

“Ma ei taha kolmeks aastaks kodust ära minna. Mul on pruut ja me plaanisime järgmisel suvel abielluda.” Nüüd valetasin, nii et silmgi ei pilkunud.

“Noh, noormees, abielluda jõuab alati, aga te peate veel trenni tegema ja võistlema, ega pereelu eest ära jookse. Kas te ikka olete komsomol? Meil väeosas on kõik komnoored.”

Mida ta jaurab selle komsomoliga, muidugi olen. 90% keskkooli lõpetanutest olid. Kas ta seda siis ei tea. Või on talle seal Venemaal öeldud, et kõik on Eestis metsavennad?

Nii kestis see jutuajamine oma pool tundi. Lõpuks palusin mõtlemisaega.

“Horošoo,” ütles kaptenleitnant. “Minge ukse taha ja mõelge.” Nagu see munk seal “Viimses reliikvias” —“Te mõelge veel...”

Mõtlesin palavikuliselt, mida teha. Läksin välja Uuele tänavale, sõjakomissariaadi ukse ette, koukisin taskust paki Tallinna sigarette ja jäin mõttesse. Mereväkke ja kolmeks aastaks. Samas teadsin, et minu, siis 19aastase mehe elustiil nõuab muutust.

“Olgu,” ütlesin kabinetti naastes. “Eks vaatame, kuidas seal Odessas see elu välja näeb.”

Nii algas minu karjäär Odessas, Musta mere laevastiku erivägedes.