Читать книгу Palgasõdur. 3. osa. Jaht tuumakohvritele - Kalle Klandorf - Страница 5

Küll see Martell on ikka hea jook. Millal ma hakkasingi seda tarbima? See oli umbes 4–5 aastat tagasi, kui ma sõjaväest tulin ja oma esimesed kõvad rahad teenisin. Ülesannetega, mida täna väga meenutadagi ei tahaks – ausambaplahvatus, piirivalvemaja õhkulaskmiskatse, kellegi tapmine. Vähemalt siis oli raha, aga praegu on papiga kehvavõitu. Ega ma nurise, aga tööd võiks rohkem olla. Olen ma ikka veel vajalik? Või peetakse mind juba minevikuks?

Omaette mõtiskledes, Martelli juues ja Marlborot suitsetades ei märganudki, kuidas minu naabruses jõudsid istet võtta kaks nahkmantlites tegelast. No ei pea ka kõiki ja kõike kogu aeg jälgima, las istuvad, selleks kohvikud ongi. Aga viis, kuidas nad mind jõllitavad, vot see ei meeldi mulle. Sihuke riietus on ainult kas endistel julgeolekukomitee töötajatel või mingitel neist organitest välja kasvanud bandiitidel või venelastel, kelle alaline elukoht ei ole Eesti. Niisiis, mitte kohalikud, välismaalased. Mehed istuvad rühikalt. Nende sõrmenukid on ära pekstud. Selge, bandiidid. Või siiski? Miski neis pole päris tavaliste pättide moodi. Meeste hallidest silmadest kiirgab küll otsusekindlust, aga pilgud on kuidagi hea vaatega, ei ole kurjad. Sellised naistele ja lastele liiga ei tee, nii et ikkagi KGB. Tõusen püsti, et ennast sirutada, sest kui läheb andmiseks, peavad kõik liigesed selleks valmis olema. Jalutan laisalt baarileti juurde ja tulen sealt oma lauda tagasi uue Martelli ja kohviga.

Ennäe imet, mantlimehed on vahepeal minu lauda istunud. Jõllitan neile imestunult otsa, siis valin teise taktika. Ohkan, kehitan õlgu ja istun kõrvallauda. Üks kahest, tumeda peaga vunts küünitab minuni: „Polkovnik vam privet peredajot.”

„Mis kuradi polkovnik? Ma ei tunne ühtegi polkovnikut. Meie armees on kolonelid!” kähvan meestele tõredalt ja võtan lonksu konjakit.

„Kas me võime teie lauda istuda, meil on tõepoolest teile polkovnikult sõnum. Nimelt on meil teile tööd pakkuda. Puhas, rahaline ots. Kindlasti võtab teiega nendel päevadel ühendust ka polkovnik ise, aga hetkel on ta välismaal ja ta ei saa isegi telefoni teel rääkida. Kas tohib, me istume teie lauda?” Nihutan ennast veidi. Tüüpidel näib tõsi taga olevat. Mehed istuvad minu lauda.

„Me tundsime teid ära välimuse järgi. Polkovnik kirjeldas teid ja ütles, et joote Olümpias ainult Martelli ja suitsetate punast Marlborot. Teie nime me ei tea ja ilmselt see polegi oluline. Kas me võime nüüd asjast rääkida?” Mühatan midagi ebamäärast vastuseks, rüüpan konjakit ja kissitan silmi meeste poole. „Me ei ole Tallinnast ega isegi mitte Eestist. Viibime siin, et täita üht ülesannet. Kas me võime teiega vabalt rääkida? Te olete ju endiselt ohvitser?” Meeste pilgud vilavad ruumis ettevaatlikult ringi, nagu kontrolliks, ega keegi meid pealt kuulata saa.

„Rääkige, mis vaja või kaduge mu lauast. Kilomeetri kaugusele on näha, et olete idapoolt Narvat. Te ei tea, kus Narva on?” mängin ülbet edasi. Näen, kuidas ilma vuntsideta kutt läheb näost üleni punaseks. Vunts rahustab ta oma pilguga maha.

„Just sellisena teid meile kirjeldati. Ärge pange minu noort kolleegi tähele, ta töötab meil alles aastakese ja see on tema esimene ülesanne välismaal. Küll ma teda veel koolitan. Niisiis, kas räägime siin või kusagil mujal?” on vunts väga järjekindel.

„Tingimused räägime siin selgeks, aga detailid mujal. Niisiis, härrad, te rääkisite puhtast ärist. Palun tingimused ja mina vaatan, kas võtan need vastu.” Mehed vahetavad pilke. Noorem, keda vist märkus tema esimesest operatsioonist veidi riivanud oli, teatab: „Meie pakkumine on 10 000 USD pärast töö lõppu ja lisaks uus auaste.” Jääb mind vaatama, nagu teinuks mulle just vinge teene.

„Minge vanakuradi vanaema juurde oma töö lõpuga. Kui me üldse edasi räägime, siis jooksvate kulude katteks nädalas 1000 dollarit ja töö lõppedes 20 000 dollarit.” Noorema pilk on selget jahmatust täis.

„Kuulge, see on ju mitu korda rohkem, kui me pakkuda saame,” kähiseb sel korral vanem nahkpalitumees.

„Ise teate. Ilmselt polkovnik ütles, kellega teil tegemist on. Minge siis konsulteerige temaga ja kui tahate, tulge jälle siia Olümpiasse. Nägemist, härrased.” Tõusen lauast ja lahkun tagasi vaatamata baarist. Vaatame, mis edasi saab. Ma loodan, et ei pingutanud oma käitumisega üle. Mul oleks tegelikult vaja isegi seda kümmet tuhandet dollarit, rääkimata kahekümnest tuhandest.

Istun hotelli ees oma uhiuude Mercedesesse. Lähen tuulutan ennast linna peal veidi. Saab näha, kui tõsiselt mind võeti. Mõneminutilise sõidu järel heidan pilgu tahavaatepeeglisse. Ohoo, ma ei olegi üksi. Tundub, et mulle järgneb üks Ford, üsna pisike ja enda arvates märkamatu. Kui ma nüüd gaasi annan, siis see Ford mulle küll järele ei jõua. Aga vaatame veel. Nii, Ford keeras ära, aga nüüd on mul sabas Toyota. Ah et teid on rohkem kui üks. Vajutame siis gaasi ja vaatame, kas on kvaliteedi vahe Toyotal ja Mercedesel.

Mobiil piiksub. „Ostonovis, durak, ja hotšu pogovorit!” Hääl on resoluutne ja mu mänguhasart vaibub hetkega.

„Teie, polkovnik, aga te pidite ju välismaal komandeeringus olema.” See mäng on ilmselt tõsisem, kui arvata oskasin.

„Olengi välismaal ja komandeeringus. See sinu sitane Eesti ongi välismaa, kuigi meie kutsume seda lähivälismaaks. Noh, jää juba seisma!” Kui autost välja astun, ulatab polkovnik mulle käe. Ta nägu pole eriti sõbralik. Olen vist tõesti üle pingutanud. Aga saab näha, kas suudan selle oma kasuks tagasi pöörata.

„Sa oled paras juut oma kauplemisega. Näed, minu poisid ei osanud sellise hinna kohta, mida sina küsisid, midagi öelda. Mina veel ütlesin neile, et Eestis on odav tööjõud.” Märkan, et polkovnik muigab vuntsi, seega päris võssa ma ikka pole pannud. Vaatan ümbrust. Oleme jõudnud oma tiirutamisega Russalka juurde. „Kuule jätame oma autod siia, näed, milline ilus õhtu. Jalutame siit merekaldale, vaatame laevu ja räägime.

Kõigepealt ma ikka kauplen sinuga hinna üle ja siis kutsun poisid sellest rohelisest BMWst siia ja nemad räägivad asjast.” Rohelist BMWd polnud ma märganudki.

„Oh kui palju teid siin komandeeringus on!” Katsun ikka veel irooniline olla.

„Asi on seda väärt. Nüüd hinnast. 10 000 dollarit pärast, igas kuus veel 3000 dollarit ja järgnev auaste. See on viimane taks, mida ma saan pakkuda. Kas sobib?”

Ma saan aru, et kaubelda pole mõtet ja peab vist selle töö vastu võtma, sest raha ju ei ole.

„Noh olgu, aga esimene kuu kohe ettemaksuna. Las need maakad tulevad autost välja ja räägivad, mis neil mureks. Muide, kust pärapõrgust nad pärit on? Ei oska käituda ja siis veel see riietus. Kus selliseid plekkmantleid müüakse?”

Polkovnik viipab auto poole ja sealt väljub juba kaks mulle tuttavat kuju. „Nad ei ole tõesti keskusest ja lihvi on neil vähe. Sul on õigus, peame hakkama pöörama rohkem tähelepanu maneeridele ja ka riietusele.”

Vunts jõuab minuni. Ta on veidi kohmetunud olekuga. „Kas te olete kuulnud minituumapommidest või kohvertuumapommidest?” alustab ta minu jaoks ootamatut juttu.

„Midagi olen kuulnud, aga täpsemalt ei tea,” püüan säilitada oma polkovniku abiga loodud autoriteeti.

„Meil on andmeid, et läbi Eesti korraldatakse nende väljavedu. Endise NSVLi tuumaarsenalist on kadunud mõned sellised pommid. Kes need varastas, kes neid müüb ja välja veab, me ei tea, aga seda teame, et see toimub siit, Eestist, lähikuude jooksul. Need pommid on kadunud Semipalatinski tuumakatsejaamast, kus nad olid ladustatud. Kahjuks vaagub meie riik hinge ja kurjategijad teevad äri kõigega, alates püstolitest ja lõpetades tuumapommidega.” See mees tõesti uskus riiki, mille heaks ta töötas. See tõstis teda pisut minu silmis. Mitte lihtsalt luurajat mängiv käpard. „Kujutage ette, et selline kohver satub terroristide kätte. Tallinna-sugusest linnast ei jääks kivi kivi pealegi,” jätkas vunts tõsiselt, oma autoriteeti tagasi saades. „Sellepärast on see teema meie ehk Luure Peavalitsuse erilise tähelepanu all. Ja seepärast tülitasimegi oma vana kolleegi Nikolai Dmitrievitši selle probleemiga. Me palume teilt tõepoolest abi.”

Nüüd on selge – GRU. Kas oleks pidanud ikka rohkem küsima? Kohalesaadetud meeste tase juba näitab, et minult oodatakse rohkem kui ühegi varasema ülesande ajal. Või saadaks kõik kuradile, ütleks, et jahmerdage oma pommidega ise? Pilk mu vestluskaaslastele näitab, et olen juba liiga kaugele läinud, ära öelda pole enam ilma iseennast ohtu panemata võimalik.

„Veel üks asi. Transportimisel on need kohvrid väga ohtlikud,” teatab vuntsi kolleeg, saades võimaluse oma paikapanekut kohvikus tasa teha. „See on alles uus tehnoloogia, mis töötati välja 70ndate lõpus ja ei ole väga töökindel ega turvaline. Loomulikult jahivad neid kohvreid ka meie kolleegid lääneriikidest ning me ei soovi, et nemad need kohvrid oma valdusse saaks.” No kelleks ta mind peab, et arvab mind nii lihtsast asjast mitte aru saavat, jõuan mõelda enne, kui luuretegelane jätkab lõpuks oma elementi jõudes. „Miks valiti Eesti transiitmaaks? Siin on mitu vastust. Esiteks, teie riigi piirivalve ei ole veel väga tugev. Teilt on lihtne minna ükskõik kuhu Euroopasse läbi Soome või Rootsi ja teie julgeolekupolitsei on alles lapsekingades, põeb lastehaigust, nagu meil öeldakse. Teda kasutatakse põhiliselt sisepoliitilises võitluses ja seda, mis toimub tegelikult riigi julgeolekus, nad ei hooma.” Pole ma mingi maitsetu mantliga maakas, ütleb GRU mehe pilk nüüd. „Pealegi, mis siin salata, nii politseis, piirivalves kui ka kaitsepolitseis on meil piisavalt palju omainimesi.”

„Selge, kui see asi on nii ohtlik, siis olete õige mehe juures, ma aitan teid, aga...” teen olukorda veel kord hinnanuna jutus dramaatilise pausi. „...mina teen tööd raha eest.” Ma saan liiga hästi aru, et see, mis summadest siin mängus jutt käib, ja see, mida mulle pakutakse, on väga erinevad asjad. „Kuna ma teie töötaja ei ole, peate maksma mulle kokkuleppe tasu ja see on selline, mida ma veel kord ütlen: 20 000 dollarit pluss igakuiselt 3000 dollarit jooksvateks kuludeks. Kas võtate või jätate.” Noorem nahkpalitumees jõllitab mind kogu luurajaväljaõppe unustanu jahmatusilmetega. Tema hetk tagasi särama löönud autoriteet pudeneb taas kildudeks.

„Kuule, halasta ometi!” anub mind polkovnik ja oma rõõmuks näen, et ta mõtleb seda tõsiselt. Ta teab selle mängu hinda ja samas ka omi võimalusi. „Nad ei saa ju omast palgast peale maksta!”

„Ega nemad ei peagi maksma. Ma olen kuulnud, et see organisatsioon, mida need härrased esindavad, on piisavalt varakas. Niisiis?” vaatan meestele otsa.

„Diil,” teatab ootamatult vunts. Polkovnik vaatab teda ehmunud näoga.

„Seltsimees kindral, on see asi ikka nii tõsine või?” Kindral. No asi läheb ikka väga huvitavaks.

„On küll, polkovnik. Ega ma muidu siin teiega ei seisaks ja külma meretuule käes juttu ei puhuks.” Hakkab selguma, kes selle mängu tegelik juht on.

Vunts pöördub uuesti minu poole: „Saame siis tuttavaks. Mina olen kindral Kabanov. Minu noorem kolleeg on major Gussev. Puha metsloomad, eks? Teil ei ole vaja ennast tutvustada, me oleme tutvunud väga põhjalikult teie toimikuga. Me usaldame teid. Kontakti peate edasi polkovniku kaudu. Uurige, mis siin toimub. Võite minna ka teatud mõttes provokatsioonideni, et pakute igakülgset abi salakauba teise riiki üleveol. Kui vaja, peate tegutsema resoluutselt ja igal juhul takistama kohvrite üleandmist tellijale. Kui meie saame midagi teada, informeerime teid. Nägemist ja jõudu tööle! Polkovnikuga lepite kokku, kuidas infot vahetate. Soovitan vähem kokku saada ja telefone kasutada. Kasutage parem postkaste. Kõike head!”

Kindral räägib jõuliselt ja enesekindlalt. Enne, kui ta veel ei olnud ennast tutvustanud, tundus selline pehmeke, aga võta näpust. Kindral ja major ulatavad mulle käe ja läinud nad ongi. Ka polkovnik kadus. Asi on rohkem kui tõsine. Ega muidu GRU kindral minuga sel tuulepealsel rannikul ei kohtunud. Ja millise katteoperatsiooni nad tegid! Ma ei usu, et kõik, kes mind jälitasid, on kohalikud Vene baaside sõdurid. Ilmselt olid nad ikka riiki kuidagi imbunud. Vaatan Tallinna lahele. Eemalt saabub sadamasse Georg Ots, mis toob Tallinna jälle suure hulga ülelaheturiste. Pean ikka linna minema ja natuke mõnes baaris mõtisklema, kuidas alustada järgnevat ülesannet. Pean vist Niilo üles otsima. Ehk hakkame temaga salakaupa vedama.