Читать книгу Bella figura - Камин Мохаммади - Страница 7

Hooaja saadus: veriapelsinid

Linna lõhn: puusuits

Itaalia hetk: minu korter asub palazzo’s!

Kuu itaaliakeelne sõna: salve

Kõik algas vihmaga. Vihma kallas, kui ootasin Firenze Santa Maria Novella raudteejaamas taksosabas. Järjekord oli lahtise taeva all ja mul ei olnud vihmavarju. Selleks ajaks, kui istusin taksosse, olin läbi vettinud.

Olin linnas, kus ma ei tundnud ainsatki hinge, ilma töö, sõprade ja perekonnata, tükike inimajupuud, kes on uhutud linna renessanssrentslitesse. Mul ei olnud muud kui niiskesse rusikasse surutud aadress, kus pidin peatuma. Järjekorra etteotsa jõudes harutasin paberitüki aadressiga lahti, näitasin seda taksojuhile ja istusin sisse. Ta mühatas ja võttis paigalt, kortsutades kulmu loigu peale, mis tekkis tema selja taga mu jalge juurde.

Kihutasime läbi libeda munakivisillutisega tänavate. Küte töötas täisvõimsusel ja mu läbiligunenud jakk muutis auto niiskeks. Kiikasin läbi uduste akende mõlemal pool tänavat kerkivate tilkuvate räästastega iidsete hoonete kivimüüre. Tänavad olid inimtühjad – oli 2. jaanuar ja linn magas ikka veel välja kassiahastust. Minu enda aastavahetus oli möödunud kaste pakkides mu vanemate korteris ema terase pilgu all, kes ei olnud ühtki küsimust esitanud, kuid kelle iga hingetõmme nõudis aru, mida paganat ma enda meelest teen, kui loobun heast korterist ja nii mainekast töökohast, et sellega käisid kaasas graveeritud visiitkaardid, selle asemel kolin oma asjad tema niigi kitsukesse korterisse ja lendan Firenzesse, et mängida kirjanikku. Niisama hästi oleksin võinud teatada, et sõidan Itaaliasse bordelli pidama.

Taksojuht aeglustas, osutas vasakule ja mühatas. Pöördusin silmitsema sammaskäiguga piazza majesteetlikke proportsioone ja väljaku teises otsas kõrguvat katedraali, mille valge fassaad peegeldus vihmamärjal maapinnal. Mu suu vajus lahti.

Asi ei olnud ainuüksi väljaku ilus, vaid ka selle teatraalsuses, selles, kuidas pilku juhiti kiriku fassaadi poole. „Si chiama Santa Croce,“ sõnas taksojuht. Siis osutas ta kulmu kortsutava mehe kujule ja lisas: „E quello li è Dante.“ Dante tundus niisama tusane ja halvas tujus nagu mu sohver, ometi muutis ta mu meele rõõmsamaks. Sealsamas seisis mees, kelle „Jumalikku komöödiat“ peetakse tänapäeva itaalia keele alguseks, raamat kivistes kätes ja mind oma basiliskipilguga piidlemas. See oli hea enne.

Dante kuju taga kerkis basiilika, kogu väljak oli loodud tekitama kirikule lähenevas tähtsusetus inimeses aukartust ja imetlust selle ilu vastu. See oli mu esimene kokkupuude itaallaste täiusliku esitlusoskuse, vormi harmoonia tähtsuse, vaataja mõjutamise geniaalsuse ja ilule antud moraalse kaalukusega. See oli kivis ja marmoris kehastuv bella figura.

Sõitsime üle mittemidagiütleva silla. Seekord osutas taksojuht paremale, kus madalatel kaartel kükitas jõe kohal Ponte Vecchio. Pimeduses valgustatud sild, mille tikutopsisuuruste kaupluste rida oleks kui jõe kohal hõljunud, sätendas nagu unenägu. Imetlesin seda suurisilmi, siis sõitsime edasi, keerasime ajaloolise linnasüdame vastas teisel pool Arno jõge asuvasse Oltrarnosse ning keerutasime munakivisillutisega tänavatel kuni minu uue koduukseni.

„Eccoci,“ teatas taksojuht end istmelt üles vinnates. Maksin ja astusin otse lompi. Kiirustasin majja ja silmitsesin avarat fuajeed, samal ajal, kui minu riietelt nirises kivipõrandale vett. Lai kivitrepp kaardus paremale ja ma vinnasin oma kotid üles, peatudes hingeldades puhkama kitsal pingil, mis tundus asuvat saja kaheksandal korrusel. Korterini oli veel pikk tee. Sammusajanditest olid trepiastmed keskelt lohkus: maja oli ehitatud seitsmeteistkümnendal sajandil ja selle vaikus oli vaimudest tiine. Jätkasin ronimist ja seisin viimaks Tiffany-rohelise kooruva värviga ukse ees. Lukk meenutas suure lukuauguga raudkasti – kindel ja iidne. Otsisin välja niisama igivana välimusega võtme ja tegin ukse lahti.

Minu ees avanes pikk ebaühtlase kivipõrandaga koridor. Korteris oli kohutavalt külm, nägin oma hingeõhku. Poolel teel leidsin pimeda magamistoa, kus oli kaks üheinimesevoodit ja hiigelsuur kummut, millele panin oma kotid, enne kui naasin koridori, otsisin üles küttesüsteemi, lülitasin selle sisse, viskasin märja mantli seljast, haarasin teki ja mässisin ennast sellesse.

Korter, millest pidi saama mu uus kodu kes teab kui kauaks, oli lisaks jäisele külmusele umbne. Koridorist läks üksteise järel rida tube, sisustusajakirjad nimetavad seda haavlipüssikorteriks: elutuba luukidega suletud akende, diivani ja kipaka lauaga, mida katsid raamatuhunnikud. Elutoast viis edasi pikka ruumikasse kööki, mille paremas seinas olid reas kraanikauss, kapid ja ahi ning vasakul paarisakna all laud. Köögist avanes paremale järgmine elutuba, kus oli pikk nurgadiivan ja selle taga raamatuid täis riiul. Kaugemas nurgas korteri ainsa ukse taga oli tilluke tualettruum.

Silmitsesin end kraanikausi kohal olevast peeglist: juuksed pikast reisist säbrus ja silmad aukus ning lõual torkas silma tekkiv punane vistrik. Õigemini lõugadel, peaksin täpsustama. Minu Suur Töökoht oli pannud mind oma peegelpilti vihkama. Neid aastaid oli saatnud seletamatu ja tuska tegev kaalutõus: rasvarullid ei tekkinud üksnes pihale, vaid ka seljale, lõuale, käsivartele; olin proovinud kõiki tervislikke dieete ja jätnud toidusedelist välja kõik viimaste moeröögatustega halvaks tunnistatud toidud, kuid kasu ei olnud sellest raasugi. Vistrikud, mis olid teismeeas minust eemale hoidnud, tungisid nüüd ägedalt peale, mu nahk oli üleni vinniline. Püüdsin sellest mitte hoolida, kuid mu töökoht tegi selle võimatuks – klantsajakirja igapäevaelu nõudis terasest närve, järgmise hooaja disainergarderoobi ja Kate Mossi muretust. Olin otsustanud selle asemel mustade vormitute riiete kasuks.

Ohkasin ja astusin peegli juurest köögiakna alla. Hoolimata külmast ja vihmast lõin aknad valla ja kummardusin pimedust uurides välja.

Vaiksesse siseõue avanesid aknad, rõdud ja terrakotakividest katused. Kaugemal kõrgus selle kõige kohal kohaliku kiriku, saleda seitsmeteistkümnenda sajandi ehitise torn. Väikeste võlvide alt paistis neli rohelist kella, tornitippu ehtis ainsa kaunistusena tellistest siksakimuster. Teiste korterite aknad kõikjal minu ümber olid pimedad. Vihm langes vaikusse.

Christobeli torn, mõtlesin, meenutades esimest korda, kui olin sellest kuulnud.

Olin kohanud Christobeli, kui võtsin vastu viimase hetke kutse veeta puhkus ühe sõbra kodus Prantsusmaal. Christobel oli samuti külaliste seas. Tal olid valged juuksed, mille keskel jooksis must triip, ja tema ninaservas sädeles teemant. Mitte eriti haldjast ristiema moodi, kuid Disney ei olekski suutnud välja mõelda kedagi nii ninakat ja nutikat nagu Christobel.

Sain teada, et Christobel on romaanikirjanik, Cambridge´i õppejõu abikaasa ja viie lapse ema. Ta rääkis, kuidas oli armunud Itaaliasse, kui oli elanud aasta aega Firenzes ja õpetanud inglise keelt. Ta käis seal endiselt sageli ning oli millalgi ostnud sinna korteri, rääkides unistavalt siseõuest ja kirikutornist. Ta käis Firenzes peaaegu iga kuu, kaks päeva, kui olla üksi, ilma et lapsed seelikust ei sikutaks, et uidata tänavatel, külastada oma armsaid urkaid, juua cappuccino’t, osta disainerkleite ja käsitsi valmistatud kingi. Ta kirjutas selle kõik põnevikesse, mille tegevus toimus Firenzes, tema kangelased käisid tema jälgedes mööda linna, tema süžeed kujutasid paika, mida ta armastas selle ilu ja saladuslikkuse tõttu, mille hämar pahupool teda lummas. Ta oli avaldanud kolm romaani ja töötas neljanda kallal. Ma ei suutnud ette kujutada, kuidas ta selleks kõigeks aega leiab. „Mul on täiskohaga töö ja kass ning ma ei kujuta ikkagi ette, kuidas jõuaksin nädala sees pead pesta,“ olin öelnud, ja me olime naerdes sõbrunenud.

Ühel palaval päeval oliivipuu all lesides oli Christobel pannud ette, et võiksin kasutada tema korterit Firenzes, et kirjutada raamatut, mille ettevõtmisest unistasin. Tol hetkel olin naernud – see oli ilus unistus, kuid tegelikkusest nii kaugel kui üldse olla sai. Lõppude lõpuks hoidis mind Londonis kinni Suur Töökoht, mul oli liiga palju tegemist, et niimoodi putku panna.

Kuid siis, vaid mõne kuu pärast, olin oma Suurest Töökohast ilma ja oma korterist välja tõstetud. Isegi mu kass oli mind hüljanud, ühel päeval aknast välja roninud ja rohkem ma teda ei näinud. Nagu mu meeleheidet haistes helistas Christobel mulle ühel talveõhtul, kui oma kastide vahel istusin. Minu uudiseid kuuldes plaksutas ta rõõmsalt käsi. „Nüüd ei takista miski sul sõita jaanuaris Firenzesse kirjutama,“ ütles ta ja asus plaane tegema juba enne, kui olin nõusse jäänud. Nii olin võtnud kuulda vihjet, mille elu mulle peale surus, hinganud sügavalt sisse, haaranud kaasa raamatuettepaneku ja astunud kaljuservalt alla. Kalju oli küll renessanssnäoga, ent siiski kalju.

Nüüd, mõni kuu hiljem, olingi kuidagiviisi üheotsapiletiga siin, istusin Christobeli torni kõrval ja silmitsesin tema siseõue. Mind läbis paanikalaine: esimest korda täiskasvanuelus ei olnud mul töökohta, sissetulekut ega oma korterit. Silmitsesin torni – see polnud mingi niisama vana kirikutorn, vaid Michelangelo oli end kunagi seal vaenlaste eest varjanud. Läksin voodisse.

Järgmisel varahommikul äratas mind kirikukellade hääl. Need helisesid ülevoolavalt viisteist minutit ja nurjasid mu katsed keerata teine külg ja edasi magada. Valgus hüples vastu valgetelt seintelt ja kõrgetelt kaldus lagedelt, mida mööda jooksid risti jämedad puittalad. Põrandat katsid märja liiva karva suured terrakotaplaadid, mis mõjusid paljaste jalgade all karedalt. Küte oli kogu öö sees olnud ja hakkas viimaks kõledusest läbi murdma.

Tegin endale tassi teed, panin teekannu pliidile, trotsides kõiki kuivatusrestil olevaid lahti võetud mokakohviaparaate. Taevas köögiakna taga muutus kahvatusinisest kuldseks ja seejärel asuursiniseks, kui päikesevalgus mööda torni alla ronis, pannes risti tornitipus leegitsema, enne kui ujutas küpsisevärvi tellised rida rea järel oma kumaga üle ning tõi esile uurded nende pinnal.

Minust kohe vasakul oli üks aken, mis asus minu omaga võrreldes parempoolse nurga all. See oli nii lähedal, et oleksin võinud sinna sisse küünitada. See pidi olema Giuseppe, Christobeli kunstnikust naabri aken, kellest ta oli rääkinud erilise kiindumusega. Silmasin meest pimedas korteris, kus ta ringi tammus, seljas paks oranž fliis ja tumeoranž vateeritud vest. Punaste prillide ja liivakarva juustega Giuseppe nägi välja nagu pimeduses ringi liikuv päikeseloojangu plahvatus.

Seadsin end seljaga tema akna poole, et hoida meie mõlema privaatsust – mul ei olnud hetkel tuju sõprussuhteid luua.

Istusin ja lasin vaatepildil silmadesse imbuda, kuni päev oli nii ere ja värvid nii rikkalikud, et ma ei saanud enam kauem paigale jääda. Torkasin märkmiku käekotti, kolistasin kivitrepist alla, lõin rasked puituksed lahti ja astusin via di San Niccolòle.

Tänav oli kitsuke ja ääristatud mõlemal pool kõrgete hoonetega: beežid, koorekarva, sinepivärvi, kollased – katuserivi oli niisama sakiline nagu mööda lonkiva vana mehe hambutu naeratus. Kõik majad olid renessanss-stiilis nagu minu omagi. Nende räästad ulatusid sillutise kohale, pudelrohelised aknaluugid olid paisatud lahti päikeselist päeva tervitama, pesunöörid tõmmatud akende vahele. Tänava vastasküljel oli pagariäri, aknad udused. Eesukse ees põlvitas lühike priske naine ja küüris laia harjaga ukseläve, mustad juuksed valge mütsi alla peidetud. Käevangus jalutas mööda kaks vanadaami. Ühe heledad juuksed olid puhvi löödud, lühema sõbratari pruunikaspunased kiharad pealaele kokku kammitud. Kahepeale olid nad arvatavast oma sada viiskümmend aastat vanad, kuid jumestatud ja hästi riides, madalad kontsad munakividel klõbisemas. Nad vedasid enda järel ostukotte, mille rattad valjusti kolisesid. Nad peatusid, et tervitada lävepakku küürivat naist, kes ajas end lobisemiseks vaevaliselt sirgu ja avas ukse, et nad saaksid aurusesse pagariärisse astuda, samal ajal kui mopeedid mööda põrisesid ja inimesed üksteist tänavanurgal asuvasse kohvikusse suundudes hõikusid. Järgnesin neile.

Café Rifrullost üürgas tänavale Itaalia popmuusika räme heli ja seinal oleval lameekraaniga teleril vilkusid popvideod. Mind võttis vastu lärmi ja inimeste kehasoojuse müür. Kliendid hõikusid tellimusi, üks rida kehasid astus ette, kui baariletile tõsteti väikesed tassid musta kohviga. Nad lisasid suhkrut, segasid kaks korda, kummutasid tassi kiiresti tühjaks ning astusid siis kõrvale, et nende taga ootajad saaksid leti äärde tulla ja sedasama korrata. Leti taga tuiskas ringi kolm baristat, keda kamandav suur mustajuukseline vuntsidega mees kõrgus baari kohal samasuguse autoriteediga nagu Pavarotti La Scalas ning laulis kohvi valmistades katkendeid aariatest. Kui ma viimaks ette nihkusin, astus Rifrullo Pavarotti minu ette. Ta vaatas mulle otsa ja laulis „La donna èmobile“. Palusin arglikult cappuccino’t ja osutasin lootusrikkalt croissant’ile. Pavarotti naeris kogu südamest ja ma tundsin end lollina.

Viisin kõigi silme all oma hommikueine välja. Tõmbusin nende pilkude all kössi, kuid astusin ikkagi välja külma jaanuarihommikusse, sundijaks inglaslik vajadus imada endasse igal võimalusel päikest, ning istusin pisut värisedes pingile. Rifrullo külgukse vastas oli pizzeria, tilluke veinibaar ja peene välimusega delikatessipood. Nende kohal olid vürtsikarva palazzo’des korterid, kaks korrust aknaid avatud luukide vahel. Lühike tänav viis vasakul väikesele väljakule, kus autod olid pargitud suvalise nurga all, mopeedid vahele pigistatud, ning mida kaugemas otsas ümbritses sakiline müür, mille kulunud kivide vahel kasvas rohi: terveks jäänud osa keskaegsest linnamüürist, millesse oli raiutud San Miniato värava suur kaar. Müür oli samasugust rahustavat liivakarva tooni nagu minu torn ja selle varisev pind oli kaitsnud linna sajandeid.

Rüüpasin nautides cappuccino’ kibeda kohvi ja vahuse piima täiuslikku segu. Lapsena tuli mu lemmiktädi mulle vahel kooli vastu ja viis mu ühte peenesse Teherani kohvikusse täis sigaretisuitsu mähkunud intellektuaale, et juua café glace’i: segu kohvist, piimast ja vanillijäätisest, mida pakuti kõrgetest klaasides ammu enne seda, kui frappuccino’d panid turundusinimeste silmad särama. Mul on tollest ajast kohvisõltuvus ja nüüd pani mind naeratama mõte, et siin ei pea ma enam kunagi jooma halba kohvi.

Pärast kohvi kõndisin mööda San Niccolòt edasi kuni tänavanurgani ja leidsin eest lihtsa kirikufassaadi, mille torn – minu köögiakna külalisesineja – jäi kusagile tagapoole, see oli sealt, kus ma seisin, nähtamatu. Asetasin peopesad hiigelsuurtele raudrõngastele, mida olid sajandeid vorminud inimkäed, ning lükkasin raskeid puituks, nagu pidi tegema varju otsides ka Michelangelo. Minagi olin pagenud, niisama kindlalt kui oleksin oma asjad kepi otsa pampu sidunud.

Kiriku jahe sisemus oli pettumust valmistavalt ilmetu, näha ei olnud ainsatki freskot. Istusin pinki ja mõtlesin süngelt oma hapuks läinud karjäärile. Lubasin endale meenutada ka meest, kelle armastus oli põgusaks hetkeks kaotanud sellest kummaliselt tühjast elust pimedad üksildusenurgad. Püüdsin mälestustetulva eemale tõrjuda; möödunud oli poolteist aastat, kuid mind painas endiselt see, kuidas Nader oli meie suhte lõpetanud: öelnud mulle Skype’i teel, et ma olen tema jaoks liiga hea, et ta armastab mind liiga tugevasti – arutlusviis, mida ma muidugi ei mõistnud. Paar nädalat hiljem järgnes meil, mille sõnad olid mu mällu sööbinud: ta tahtis mulle ise öelda, et kavatseb abielluda oma eksiga. Mu põsed lõkendasid jälle raevust ja enesehaletsusest. Nader oli armastanud mind nii sügavalt, et abiellus kellegi teisega ... See olnuks naljakas, kui see ei oleks olnud nii traagiline. Kui see oleks juhtunud kellegi teisega.

Vana mees, kes lehkas liisunud sigaretisuitsu ja uriini järele, istus minu kõrvale pinki. Pühkisin pisarad ja lahkusin.

Vaid viis aastat tagasi olin olnud õnne tipul. Kolmekümne kahe aastasena olin saanud unistuste töökoha klantsajakirja toimetajana. Mulle anti juhtimiseks osakond, uus töö, milles võite saavutada, ning aasta jooksul sai ühest ajakirjast kolm.

Kuid minu esimene unistus oli saada kirjanikuks. Kahekümnendates eluaastates töötasin reisijuhtide kirjastuses, ühendades kirjutamise ja reisimise. Mul oli laialt lõbu kõikjal maailmas, ma ei hoolinud turvalisusest, mille poole vanemad mind tüürisid: ei abikaasat, ei hüpoteeki, ei visiitkaarti. Ainult hulgaliselt sobimatuid kallimaid ja templeid passis. Ja siis saabus uus aastatuhat: kahekümnendad eluaastad jäid selja taha ja elu sai mind kätte. Olin pärast iseäranis hullu lahkuminekut üksi, kodutu ja pankrotis ning vajasin stabiilsust, et sellest üle saada ja oma elu uuesti üles ehitada. Ajakirjatöö turvalisus plinkis kutsuvalt ja ma maandusingi Suurde Ametisse. Mu vanemad ei varjanud kergendust. Olin viimaks suureks saanud, kuulsin neid mõtlemas, ja hakkasin ennast sisse seadma. Hüpoteek ja abikaasa olid vaid aja küsimus.

Need esimesed kaks marulist aastat olid proovikivi, kuid ühtlasi tõeline lõbu. Ma ei hoolinud pikkadest töötundidest, hommikustest koosolekutest, hilistest öödest, nädalavahetuse ajurünnakutest – need hoidsid mind tegevuses ja ma õppisin palju. Kuid ühel õhtul restoranis pärast päeva, mis oli täis raskeid personaliotsuseid, küsis kelner, kas ma soovin mulliga või mullita vett – ning mu pea oli tühi. Põrnitsesin kelnerit ja puhkesin oma kaaslase jahmatuseks nutma.

Stress võib küll olla tänapäeva nuhtlus, kuid mina ei teadnud sellest ega selle pikaajalisest mõjust midagi peale hooplevate hüüete iga nurga peal: „Oh, ma olen nii stressis.“ Lõppude lõpuks oli stress vajalik kütus, mis õlitas tähtaegade ja pingelise ajakirjatööstuse masinavärki, paratamatu kaasnäht loovusele, millega rügasime.

Kui stress kohale jõudis, vallutas see mind täielikult. Elu oli torm ja mina võitlesin sellega päevast päeva. Raskem oli eirata kogunevat kaalu ja tekkivaid vistrikke. Kaks aastat pärast tööle asumist ja mõni kuu pärast seda, kui ülemus pani mind osakonda juhtima, olin üleni vinniline. Pidasin juba niigi iga päev lahinguid riietega, mis sikutasid ja tirisid, ent kui mu nägu nii täpiliseks muutus, suutsin vaevu uuele päevale vastu astuda. Mind haaras üha enam tühi tunne ning kui ma ei pidanud tegelema pakiliste olukordadega, olid mu mõtted udus.

Arvasin, et olen lihtsalt väsinud. Kuid esimesel hommikul eksootilisel reisil Maldiividele – üks minu töökoha hüvesid – ei saanud ma voodist välja, ärgates nutuhooga, teadmata, mille pärast, täis tühjust, mis tegi võimatuks ette kujutada, kuidas päev üle elada, kuigi ees ootas vaid päike ja meri, rääkimata siis sellest, mida oli oodata elult.

Läbipõlemine. Olin lamanud hiigelsuures tihedast Egiptuse puuvillast linadega voodis ja mõelnud, kui sobiv see väljend on. Ma tundsin end tõesti läbipõlenuna: tühjana kogu rõõmust, energia tuhastunud, kogu uudishimust enda, maailma ja teiste vastu alles vaid tuhahunnik.

Abiks ei olnud seegi, et olin üksik ning mu kehakuju ei vastanud proportsioonidele, mida ülistasid minu oma taolised ajakirjad: olin langenud sügavasse rahulolematusse tõeliste kehadega, mida ajakirjad häbitult võimendavad lõputute fotodega võimatult kondistest noortest olevustest, kelle teismelisekehasid ja nooruslikku nahka retušeeritakse võimatusse täiusse, millega me ennast nuhtleme. Selle iroonia ei jäänud mulle märkamatuks.

Kuid kummaline on see, et ma ei liialdanud söögiga. Ma ei joonud igal avamisel ja moepeol liitrite kaupa šampanjat ega kugistanud hilisõhtuti diivanil šokolaadi. Mu kõrvadest pressis välja toitumisnõustajate soovitusi. Tegelesin kõige higistama ajavamate joogaliikidega. Olin leidnud ravitseja ja katsetanud tema diagnoositud allergiaid ja toidutalumatusi arvestava toitumissedeliga. Loobusin suitsetamisest, alkoholist ja lihast. Kandsin kaasas tabletikarpi vitamiinide ja mineraalidega, tillukesi Bachi õieravipudeleid ning miniatuurseid homöopaatiliste pillide karbikesi. Töökoha külmik oli pungil lambapiimajogurtist, mis oli mu tavaline hommikueine kontoris. Tegin kõike, mida eksperdid ütlesin, haarasin sabast kõigil tolle hetke toitumismoodidel.

Kuid kaalu aina lisandus.

Ühel päeval kõige selle keskel ütles üks mu meessoost sõpradest otse, et pean alandama oma kriteeriume „omaenda atraktiivsustasemel meestele“ ning tema pilk rasvarõngale mu piha ümber ütles, kui madalale olin langenud. Sel ööl nutsin voodis kibedaid vihapisaraid ja vihkasin ennast, et need sõnad mulle nii väga korda läksid.

Pinge tööl aina kasvas. Minu osakonna teise aasta kasum oli pälvinud juhtkonna tähelepanu. Mind kutsuti seitsmendale, juhtkonna korrusele. Meil oli vaja tähelepanu köitvat uut inimest, et teenida firmale veel suuremat kasumit, ütles tegevdirektor. Uus ülemus oma tikk-kontsade ja punnis läätsedega oli naine, keda olin imetlenud ja kellelt olin lootnud õppida. Kuid see tunne ei kestnud kaua. Ta külvas nii osavalt erimeelsuste ja tülide seemneid, et mul läks tükk aega, enne kui sain aru, mis sünnib. Jaga ja valitse – teised toimetajad olid mind hoiatanud, et seda on oodata: tal oli sel alal nii mõndagi ette näidata. Kuid selgus, et mina olen säärasteks mängudeks liiga süütu. Nii lasin end järgmistel aastatel aegamisi kõiges peale ametikoha nimetuse allapoole viia ja nõustusin lõpuks pakutud koondamisega.

Mäletasin seda päeva nii selgelt. Kuidas lõpuks, kui astusin viimast korda välja majast, millest olin käinud sisse-välja sestsaadik, kui olin üheksateist – pikim suhe mu elus –, tabas mind äkki ülimalt naljakana, et mulle makstakse selle eest, et ma tagasi tööle ei tuleks. See elu, see töö, mis oli tundunud nii tõsisena, nii väga minu elu mõte, paistis äkki täiesti tühine. Minu elu, kui asi nii kaugele jõudis, oli olnud üllatavalt lihtne kõrvale heita.

Mul ei olnud aimugi, kui kaua mu koondamisrahast jätkub. Ilma säästudeta ja terve mäe maksmist vajavate krediitkaartidega langetasin (ema sõnul vastutustundetu) otsuse kasutada raha Firenzsesse sõitmiseks, selle asemel et tasuda võlgu ja alustada uues kohas otsast. Olin arvestanud, et kui olen hoolikas, jätkub sellest mitmeks kuuks, võib-olla terveks aastaks, kui elan väga säästlikult. See oleks olnud keeruline – mu palk oli alati kadunud, enne kui kuu otsa sai, kulutatud algul disainerriietele, mida töökoht nõudis, ning siis ulatuslikele toitumiskavadele, personaaltreeneritele ja tervisegurudele. Mul ei olnud Firenze jaoks kindlaid plaane: Christobeliga oli kokkulepe, et ma jään talveks ja siis vaatame edasi. Olin ostnud väikese märkmiku, millesse panin hoolikalt kirja iga kulutatus penni, kindlalt otsustanud omandada eelarve koostamise kunsti. Kuid lüüasaamise ja enesehaletsuse kõrval möllasid minus viha ja kibestumine, hääl mu peas korrutas, et ma ei ole midagi saavutanud ja kukun nüüd läbi ka kirjanikuna.

Ponte alle Grazie, vooruste sild, pilkas ilmetusega oma nime. See oli lihtne ja kaunistamata, viie betoonkaarega, trotsides õige pisut ülesvoolu asuva Ponte Vecchio silmipimestavat ilu. Läbi lahtiste kaarte silla keskel oli näha turiste, silla kohal vilkusid valgust peegeldades Vasari koridori tillukesed aknad. Teise maailmasõja pommitamise ajal oli Hitler ise andnud käsu „Vana silda“ mitte hävitada.

Kõndisin mööda eelmise õhtu taksomarsruuti ja üritasin ümbruses selgust saada. Läksin üle silla ja mööda teed, mille sillutiseosa oli nii kitsas, et iga kord, kui mõni buss mööda vuhises, hingasin sisse, et mitte mõnd roiet kaotada. Kõrguvate hoonete seinteks olid hiigelsuured hallid kivitahvlid, mis siin-seal läbi pudenenud krohvi välja paistsid. Tohutud uksekaared avanesid kauplustesse, mille puitpõrandad olid heledaks küüritud, kus olid säravad vitriinid ja kunstipäraselt sätitud riided, mille suuri aknaid raamis tahumata hall kivi ning mõne ees olid iidse välimusega pitsilised raudvarvad.

Jõudsin Piazza Santa Crocele, mis oli päevavalgel täpselt niisama imeline. Seisin keset piazza’t päikeselaigus taeva all, mille oleks samahästi võinud maalida Tiepolo, eelmise öö sajust jäänud lombid pilvi peegeldamas, ja tabasin leierkasti uitava heli. Läbi mu masenduse trügis uus tunne, peaaegu kõikevõitev iha tantsida. Keerelda ja pöörelda üle selle tohutu väljaku, teha Gene Kelly moodi piruette kuni Danteni väljaku kaugemas otsas, sikutada teda ninast ja naerda tema morni näkku.

Mõne aasta eest, romantilisel nädalalõpul Veneetsias, mille oli korraldanud mu endine kallim, olin olnud ilust nii liigutatud, et puhkesin nutma. Arvatavasti ei olnud tema nädalavahetust niimoodi ette kujutanud, kuid mind haaras see imeline linn nii, et ma peaaegu nuuksusin iga uue avastuse peale: kunst, arhitektuur, Suur kanal oma gondoljeeridega, kontrast avarate piazza’de ja üle salakanalite viivate vaiksete sillakeste vahel. Christobel oli mind hoiatanud Stendhali sündroomi, tuntud olukorra eest, mis mõjub Firenze külastajatele, kes jäävad ilu üleküllusest päriselt haigeks, ning asju pakkides olin võtnud kaasa hulgaliselt salvrätikuid.

Kuid hoolimata Piazza Santa Croce hiilgusest, Ponte Vecchio kaunistustest, hoonetelt peegelduvast valgusest ning isegi oma murtud südamest ja lüüa saanud hingest ei tundnud ma soovi pisaraid valada. Isegi siis mitte, kui jalad viisid mind Piazza del Duomole ja mu suu vajus hiigelkatedraali valget ehitud hoonet nähes uuesti lahti. Fassaadi kohal kõrgus tohutu terrakotakuppel, Brunelleschi meistriteos, kogu hoone oli nii määratu, et väljak selle ees mõjus kääbuslikult. Katedraal tundus omaenda kuulsusega kaasnevast üleküllastatud: maalipukkide taga seisvad kunstnikud, kliente ootavad kaarikud, hobused jalaga sillutist kaapimas, turismigrupid lipukesega giidi kannul. Turiste paistis olevat kõikjal, nagu Gulliveri kinni siduvad liliputid, kuid Duomo, ülekeev ja üüratu, keeldus alla andmast.

Väljakult juhtis lärm mind edasi Sant’Ambrogio vabaõhuturule. Mööda inimtühje tagatänavaid kõndides keerasin ümber ilmetu majanurga ja pilt ärkas ellu. Turgu ümbritsesid pargitud kaubikud ja rollerid, nende vahel sagisid jalakäijad, osa suundumas turule, osa lahkumas, kaasas kotid lillekimpude ja roheliste lehtedega. Keskmistes vahekäikudes olid vikerkaarevärvilised tooted koondunud siseturu ümber – suurtest lahtistest ustest nägin lette juustu, salaami, singi, leiva ja tangainetega. Väljas olid laineplekist katuse all välja pandud puu- ja köögiviljad, sees seisid virnas kotid kuivatatud ubade ja kikerhernestega, seinu ääristasid punekimbud ning pakid kuivatatud tšilli ja ürtidega, riiuliutel oli ridamisi väljas värske ja kuivatatud pasta.

Mulle tundus, nagu oleksin jõudnud filmivõtetele.

Kõndisin läbi vabaõhuturu, komistades tillukestele koertele ja koduperenaiste ratastega kottidele. Jälgisin naisi, kes pidasid kaupmeestega pikki mõttevahetusi. Peatusin puu- ja köögiviljaleti juures, kus tšillikaunte ketid rippusid müüja taga nagu kardinad ning sildil seisis: peperoncino – viagra naturale! Mu naeratust nähes astus paksu halli juuksetuka ja punaste ümarate põskedega mees lähemale. Tal oli must tuttmüts üle kõrvade tõmmatud ja ta tagus kinnastes käsi kokku, piieldes mind ise kortsudest ümbritsetud silmadest. Kui sirutasin käe, et puudutada prisket punast soonilist ja peaaegu nikerdatult mõjuvat tomatit, hüüatas mees „Ooooh!“ häälel, mis oleks võinud kanduda üle mägede. Tõmbusin nagu nõelatult tagasi. Ta pöördus minu poole kiires itaalia keeles, andes mõista, et ma ei tohi kaupa puudutada. Selle asemel võttis ta pruuni paberkoti ja täitis selle paari suure soonilise tomati, peotäie käharsalati, tumerohelise suvikõrvitsa, kimbukese pikkade puhmassabadega porgandite, väga valge ja ümmarguse sibula ja küüslauguküünega. Palumata lisas ta kopsaka kimbu laialehist basiilikut. Me suhtlesime kätega ja kui ma maksin, ilmus mehe näole lai naeratus, ta lõi endale käega vastu rinda ja teatas: „Mi chiamo Antonio!“ Ta sirutas mustas kindas käe välja. Surusin seda ja tutvustasin ennast, üllatunud, et tema sõrmikud olid kašmiirist.

„Piacere, Kamin.“ Ta paistis muhelevat. „Allora ci vediamo domani!“

Tänavanurgal peatusin kohviku juures, mille ees olid väikesed lauakesed kollaste krüsanteemidega. Kohviku ees seisis valvel keskealine mees, kes nägi hoolimata peenest sinisest särgist ja tumesinisest põllest vöö ümber välja nagu aiapäkapikk. Ta tervitas mind inglise keeles ja avas ukse, kutsudes mind sisse astuma. Kohvik oli seest niisama võluv, puidust seinatahveldisega, tulikakollastel seintel raamitud reklaamid 1930. aastatest. Toolid olid punase plüüsiga kaetud teatriistmed ning akende asemel olid kohviku tänavapoolsel küljel klaasuksed, mida ääristas kulunud puit ja mis olid suletud kullatud kremoonidega. Lagi koosnes nikerdatud puidust ruutudest, igas intarsiatehnikas kuldse, sinise ja punase värviga vanik. Sõbralik gnoom selgitas: „See on, kuidas öeldaksegi, romaani stiilis, kolmeteistkümnes sajad. Kõik aknad on Toscana vanadest villadest.“

Siis võttis päkapikk mu käe ja kummardas sügavalt. „Minu nimi on Isidoro,“ ütles ta hoogsalt, „ja see on Caffè Cibreo, Firenze kõige kaunim kohvik. Seal,“ ta osutas diagonaalis teisel pool tänavat olevale restoranile, „on kuulus restoran Ja seal,“ ta näitas läbi akna vastasmaja suurt sissekäiku, „on Teatro del Sale, klubi ja teater. Me oleme üks pere.“

Tema entusiasm oli nakkav. Tutvustasin ennast ja palusin kaasa ühe cappuccino. Ta silmitses mind arusaamatuses.

„Ee ...“ otsisin käekotist vestmiku, „per portare via?“

Nüüd astus ta väikese kaarja baarileti taha, mille ühes otsas kõrgus hiiglaslik Gaggia kohvimasin ning teises osas klaasvitriin väikeste saiakeste, tillukeste pitsapalade, glasuuriga croissant’ide ja koogikestega. Isidoro selja taga olid puitriiulid täis napsipudeleid ja hõbedasi kokteilišeikereid. Ta oli segaduses. „Aga miks? Kas teil kodus mokakannu ei ole?“

Tahtsin juua kohvi koju San Niccolòsse jalutades, selgitasin Isidorole.

Ta põrnitses mind hetke ja pahvatas siis naerma. „Ma no!“ hüüatas ta silmist pisaraid pühkides. „Aga miks säärane rutt?“ Kehitasin õlgu. Ta jätkas: „Aga kuhu jääb nauding? Kuidas te oma cappuccino’t maitsete? Dai,“ ta osutas lauale eesakna all, „istuge ja ma toob teile. Così, võite nautida.“

Tegin nagu Isidoro ütles ja Gaggia masin ärkas kurisedes ellu. Nauding – uus mõiste minu täiskasvanuelu kohvijoomiskarjääris. Mõtlesin tagasi Londonile ja üleloomulikult kõrgetelt papptopsidele kohutava kohviga, mida ma endaga kõikjal kaasas kandsin. Ma ei olnud näinud tänase hommiku jooksul kedagi papist kohvitopsiga. Panin imeks, kuidas see saab kohvimaal võimalik olla. Ent ma ei olnud näinud ka ketikohvikuid. Firenze tundus – vähemalt need osad, mida olin seni avastanud – õndsalt teistsugune moodsatest linnadest ja nende üleilmsetest bränditoodetest.

Vahuse joogi lauda toonud, teatas Isidoro uhkelt: „Mina valmistan parimat cappuccino’t kogu Firenzes. Proovige, siis näete!“ Tal oli õigus. Mitte liiga kuum, aga ka mitte leige, kange ja kreemine. „Me kasutame Toscana parimat piima. Head lehmad!“ lisas ta laua juurde seisma jäädes ja küsis siis, kust ma pärit olen. Vastust kuuldes plaksutas ta elevusega käsi. „Ah! Londra, che bella! Ma olin kord seal, iiiilus!“ Siis muutus ta ilme haletsevaks. „Aga köögivili – maitset ei ole!“ tundis ta kaasa, pea longus. Mu köögiviljakotti märgates muutus rõõmsamaks: „Aga nüüd maitsete TÕELIST köögivilja!“ Kui hämmastav köögivili siis ikka olla saab, mõtlesin. Tomat on ju lõppude lõpuks ikka lihtsalt tomat.

Isidoro jätkuva pärimise peale rääkisin, et üritan kirjutada raamatut, ja ta lasi kuuldavale madala vile. „Brava!“ kiitis ta käsi plaksutades. „Mitte ainult ilus, vaid ka intelligentne!“ hüüatas ta. „Jääd siia ja sinust saab Fiorentina. Saad osaks meie perest!“

Silmitsesin aknast kehade ja mopeedide keerist tänavanurgal. Melus peatus naine, kes nägi välja nagu noor Gina Lollobrigida, mopeedi kõrval, millest ta möödus, kummardus, kontrollis mopeedi küljepeeglist oma huulepulka ja tõmbas sõrmega üle kulmude. Ta tõstis pilgu, märkas mind ennast vaatamas ja pilgutas mulle edasi kõndides silma. Naeratasin vastu. Võib-olla võiksin jääda ja saada osaks sellest häbitute elegantsete firenzelaste naljakast perekonnast.

Kiirustasin koju, sest soovisin pärast Antonio etendust ja Isidoro indu Itaalia köögiviljade suhtes oste maitsta. Mu varahommikune masendus oli täiesti ununenud. Ma ei jõudnud ära oodata, et saaksin asuda einet valmistama. Tegin peatuse vaid vastasmaja pagariäris, mis oli Christobeli sõnul forno, mitme põlvkonna vältel peetud pereäri. Leti taga seisis rõõmsa ilmega tüdruk, heledad kiharad valge mütsi alt välja tikkumas. Tema selja taga täitis riiuleid värskelt küpsetatud leib: väikesed ovaalsed pätsid, suured ümmargused pätsid, pikad pätsid, pruunid pätsid, mille koorikud praotasid seemned, väikesed ümmargused ja ruudukujulised jahuga üle raputatud saiad. Vitriinis olid suured kandilised pitsad, mis olid lõigatud tükkideks, ning õlist läikivad ja soolaga üle raputatud lamesaiad – schiacciata, Toscana focaccia, mis, nagu ma tükikest maitstes avastasin, oli imemaitsev, krõbe ja tainane ning täpselt parasjagu õline ja soolane. Nägin ostmisega kõvasti vaeva, kuid tüdrukul õnnestus sellegipoolest kuidagi välja uurida mu nimi ja kust ma tulen ning mina sain kuidagi teada, et ta on pagari noorim tütar ja tema nimi on Monica. Kõike seda, ilma et kumbki oleks rääkinud teise keelt: ma ei olnud kunagi andnud enda kohta ühe päeva jooksul nii paljudele inimestele nii palju infot, ilma et oleksin tegelikult lausetki öelnud. Monica ulatas mulle väikese pätsi ja ma viisin selle paberkotis üles, peatudes trepil paar korda, et hinge tõmmata.

Ma ei mäletanud, millal mu köögivili ja leib ei olnud viimati kilekotti pakitud. Kallasin ostud kraanikaussi ja pesin põhjalikult. Ma ei ole kunagi olnud hiilgav kokk – tegelikult üldse mingi kokk –, tegin vaid lihtsa röstsaial võileiva, bruschetta, mida Antonio oli oma lõbusas pantomiimis soovitanud. Tomatilõhn mõjus nii uimastavalt, et lõikasin viljad kiiresti viiludeks ja tõstsin röstsaiale. Niristasin peale oliiviõli, rebisin paar basiilikulehte ja riputasin üle meresoolahelvestega.

Esimese suutäiega lahvatas suus päikesepaiste, magus tomat muutus koos soolaga taevalikuks. Õli oli vürtsikas ja basiilik terava maitsega. Iga amps oli nii maitserohke, et ma lausa ohkasin. Valjusti. Sõin neli viilu, oliiviõli mööda lõuga alla nirisemas.

Mõtlesin Iraanist, kus meile anti pärast kooli suupisteks tumepunaseid tomateid, mida hoidsime ühes käes, soolatops teises, ning lõime hambad sügavalt nende magusasse lihasse. Itaalia tomatid viisid mind ajas kolmkümmend aastat tagasi ja tegid mind õnnelikuks. Tomat ei ole siiski lihtsalt tomat, mõtlesin.

Päevad möödusid. Olin jälle köögilaua taga, mis täitis ka kirjutuslaua rolli. Silmitsesin dokumenti oma sülearvuti ekraanil, mis narris mind oma tühjusega. Nihelesin toolil, näppisin küüsi ja närisin nahka küünte ümber. Korteris ei olnud internetti ja see oli jõhker äratus. Vapustus, et ma ei saa netis surfata, oli seismiline. Ma ei saanud vaadata meile, heita pilku Facebooki, uurida vanade koolisõprade laste pilte, jälgida ja kommenteerida poliitilisi vaidlusi.

Selle asemel istusin silmitsi raamatuga, millest olin aastaid rääkinud. Mitte ükskõik millise raamatuga, vaid looga oma kodumaast, oma lapsepõlvest, oma Iraanist, kust olin revolutsiooni vägivaldseil päevil lapsena koos vanematega põgenenud. Olnud ligi kakskümmend aastat eemal ja hakanud kahekümnendates eluaastates taas Iraanis käima, kostitasin sõpru nii ohtrate lugudega oma sugulastest ja sünnimaa ajaloost, et nad palusid mul panna see kõik paberile, selle asemel et ajada neil pea ringi käima mu suguvõsa tuhandete tegelastega.

Kuid pärast aastaid, kui mul oli liiga kiire, et mõeldagi, jahmatas mind vapustus sellest, et teha pole midagi peale kirjutamise. Vaatasin aknast välja, kuid näha ei olnud midagi: vastasaknast nägin telerit vaatavat vanaprouat, sisehoov oli vaikne, tunda oli vaid puusuitsu, mis üle linna minu poole hoovas. Sisimas tajusin vanade voodikaaslaste, kurnatuse ja depressiooni kutsuvat tõmmet. Nad olid oma pühendumises nii järjekindlad, et neid ei peletanud eemale miski, mida olin proovinud, isegi mitte nii pikk uni, et tundsin end uinuva kaunitari uneskõndiva õena. Mida ma siin tegin, sellel maal, võõras, kes ei rääkinud nende keelt ja keda keegi ei armastanud? Järjekordne viga, mõtlesin, pisarad silmisse tõusmas, emal oli õigus, kui ta nimetas mind vastutustundetuks.

Sundisin end laua tagant tõusma, eemale tühjast dokumendist ja uksest välja, Firenze käegakatsutavatele ja reaalseteletänavatele. Läksin välja ilma kaardita, eelistades niisama uidata ja hiljem avastada, kus olin käinud. Pöörasin tähelepanu sellele, mis oli minu ümber, selle asemel et kogu päev ekraani vahtida. Mu telefon ei pääsenud Firenze võrku, seepärast ei saanud ma oma liikumisi digitaalselt jälgida. Varsti mõjus see vabastavalt: ankruks oli kõikjale paistev Palazzo Vecchio torn, kus tahes ma linnas ka ei olnud, teadsin, et jõgi ja minu kodukant on kohe selle taga, astmelised nõlvakud Oltrarno kohal taustaks mu majale. Ja siis, ühel linna ristmikul, kerkis vaatevälja minu torn. Oli lihtne ennast kaotada, teades, et need teetähised toovad mind koju.

Minu üllatuseks osutus, et hoolimata minu briti reserveeritusest ja londonlase kombest mitte kellelegi silma vaadata, oli San Niccolòs võimatu anonüümseks jääda. Mõni päev pärast mu saabumist hakkasid inimesed hüüdma „Ciao!“ ja möödudes mulle rõõmsalt lehvitama. Ja mina vastasin nende tervitustele – ainult hirm olla jäme sai võitu pelgusest tänaval vestlust alustada – ja õige pea teadsin oma San Niccolò naabreid nimepidi. Üks neist oli punapäine Cristy. Talle kuulus tilluke elektritarvete äri, keskealine naine, keda tavaliselt ümbritsesid puntras elektriküünlad, elektripirnid ja karbid tillukeste kaitsekorkidega. Iga kord, kui ma tema poest mööda kõndisin, kinnitas ta oma konarlikus inglise keeles, et peab mind võluvaks. „Bella!“ hüüatas ta ja pani käed mu näole. „Nii kena, nii lahke, su naeratus. Oh jaa, brava!“ Ta hüples üles-alla ja peaaegu kummardas oma vaimustuses minu olemasolu üle.

Cristy kaupluse vastas oli tilluke juveeliäri, mida pidas veel üks Giuseppe, täielik vastand minu naabrile, ebamäärases vanuses pahklik hipi pikkade säbrus värvitute juustega, mis olid lõdvalt hobusesappa tõmmatud. Väga lühike ja väga ümar, kandis ta musta ja suitsetas isekeeratud sigarette, krants tema jalge juures haukus, kui ma möödusin. Ta tutvustas mulle oma elukaaslast, väikesekasvulist luitundblondi naist, kes meenutas mulle äraaetud Tilda Swintonit, kui Swinton oleks mõnikümmend sentimeetrit lühem, oleks kolmkümmend aastat suitsetanud sada kakskümmend Marlboro Redi päevas ega hoolitseks hammaste eest.

Siis veel kaks reibast vanaprouat, keda olin kohanud esimesel päeval. Nad patrullisid käevangus tänaval, kõndisid mööda San Niccolòt, külastasid forno’t, siis köögiviljapoodi, siis lihunikku, kuni jõudsid Rifrullosse cappuccino’t jooma. Nad sooritasid selle majesteetliku jalutuskäigu iga päev, noogutasid mulle, juuksed hoolikalt soengusse sätitud, põsed alati puuderdatud ja huuled värvitud.

Ma ei olnud pääsenud vanamehest, kes tol esimesel päeval kirikus mu kõrvale istus. Nägin teda sageli tänaval ning ta naeratas mulle alati nii lootusrikkalt, et ühel päeval peatusin ja lasin tal end vestlusse tõmmates. Ta rääkis hingeldades üllatavalt head inglise keelt ja mul hakkas temast hale. Tema nimi oli Roberto ning pärast kaastundeavaldusi maitsetute Inglise köögiviljade pärast oli ta pannud käe mu käsivarrele ja silmitsenud mind ainiti. „Ja kes oli see, kes sind nii nukraks muutis?“ küsis ta, tabades mind ootamatult. Küünitasin inglasliku kõrkuse järele, mida olen kasutanud kaitserüüna kogu täiskasvanuelu jooksul, kuid silmitsedes tema artriidist kõverdunud sõrmi mu varruka ümber, läks mu süda pehmeks. Silmi kerkisid pisarad ja mu kaitsevallid langesid.