Читать книгу Üks meist valetab - Karen McManus - Страница 4

1893. aastal oli doktor Cuenca viiekümne nelja aastane ja oma ametis kõrgelt hinnatud mees. Ta pühendus jäägitult tööle pärast seda, kui suri talle kaks last sünnitanud naine, kellest ta tundis igal hommikul puudust, nagu oleks alles hetk tagasi tema kadumist märganud.

Ta elas varem naisega ning nüüd mälestuste ja järeltulijatega linna taga laiuvate maisipõldude veerel asuvas majas, mis jäi peaväljakust ja katedraalist seitsme kvartali kaugusele. Majal oli kaks keskpunkti: iidne ja salapärane aed ning suur elutuba, kus toimusid pühapäevased koosolekud. Doktor Cuenca mängis flööti, mille mahe kõla tasakaalustas tööpäevade kroonulikku karmust. Tema lähemate sõprade seas oli muusikuid ja kirjanikke, kes külastasid doktorit pühapäeviti, et lugeda talle oma viimaseid vaimuvälgatusi või koos musitseerida. Seevastu nädala sees töötas doktor pühendumusega, mida austasid isegi tema vastased. Doktori kohusetunnet ja korraarmastust pelgasid tema lapsed veel pärast kahekümnendat sünnipäeva ning mehe sõnaahtrus tegi tema naisest tema eluajal ühe osavaima vaikuse tõlgendaja, keda ajalugu tunneb, ning veel surnunagi pöördus naine mõnikord tagasi, puudutas ripsmetega mehe otsaesist, kuulas tema vaikimist ja ütles siis, mis meest vaevab.

Doktor Octavio Cuenca sündis soojal maal, alati vihmases Atzalani külas. Tema isa oli Juan Cuenca, ema, preestrihärra tütart, tunti sünnist saadik Manuelita Gómeze nimega. Järeltulevad põlved teadsid jutustada, et Manuelita isa hakkas mustakuuemeheks, et täita lubadust, mille oli andnud Socorro neitsile ühel õhtul Iseseisvussõja ajal, kui Hispaania üksused jälitasid teda kui Veracruzi lähedal Krooni vastu üles tõusnud kreoolide üht juhti. Ta leidis varju pesuruumis majas, mille omanikel oli tänuväärne komme kanda kleidi all tervet kuhja valgeid tärgeldatud alusseelikuid. Naised peitsid ta triikimist ootavate riidevirnade taha pesukorvide vahele, kus kõrgus hunnikute kaupa krinoliine, tüll- ja pitsseelikuid, voodilinu, käterätikuid, padjapüüre ja päevatekke.

Mees kuulis, kuidas sõdurid tungisid tema nime kirudes majja, tema aga küürutas riidekuhjade taga, mida mõõgad halastamatult torkisid, ja värises esimest korda elus hirmust. Ta oli hiljuti lesestunud noor mees, tahtis elada vanaks. Nõnda tõotaski ta tol unustamatul teisipäeva õhtul neitsile, et hakkab preestriks, kui eluga pääseb. Kui sõdurid pesuruumist väljusid ja mehele eluvaim sisse tuli, hakkas ta mõtlematult antud lubadust meenutades uuesti üle kere värisema: ta peab hakkama kirikumeheks ja tema tütrest Manuelast saab kirikuõpetaja tütar.

Võimalik, et nimelt kaitseks sedalaadi lubaduste eest abielluski Manuela Juan Cuencaga, vabameelse maaomanikuga, kel oli tõmmu nahk ja säravad silmad ning kes naerdes paljastas oma hiigelsuured hambad, mida ka kokku surutud huuled ei suutnud täielikult varjata. Juan Cuencale kuulus hulk viljakaid maid, jõgesid ja kariloomi, mis võimaldasid ära elada jumala abile lootmata. Niisiis võis ta lubada endale luksust olla silmapaistvatest hammastest ja pikkadest vaikimistest hoolimata avalikult uskmatu. Tema tasasest ja vastuoludeta abielust Manuelaga sündis kümme last. Octavio oli kolmas ning tahtis algusest peale arstiks saada. Kuid tal ei õnnestunud jääda kõrvale riiki kogu 19. sajandi jooksul rusunud sõdadest. Nõnda sai ta Jalapa ülikoolis arstihariduse vaid selleks, et asuda tööle sõjaväearstina Juáreze armees.

Octavio kursusevennast Jacobo Esparzast sai ühtlasi tema relvavend. Kui Octavio Cuenca esimest korda sõbra koju sattus, avastas ta tema noorema õe säravad huuled ja isepäise keele. María Esparza oli toona kaheaastane ja tegi seda, mis parajasti heaks arvas, nagu hiljem eluski: ta oli keset koridori sõnajalgade ja geraaniumite vahel, lutsis punast pulgakommi ja istus potil. Ligi kakskümmend aastat hiljem, pärast pikki õpinguid ja mitut sõda, uskudes end teadvat armastusest ja selle keerdkäikudest kõike, kohtus Octavio Cuenca Maríaga taas tolle muutumatuna püsinud maja taimede keskel.

„Abiellu minuga, doktor, sa hakkad vanaks jääma,“ tegi María talle ettepaneku.

„Mul on teise naisega poeg ja ma olen sinust kakskümmend aastat vanem,“ vastas doktor Cuenca.

„Seda ma tean,“ vastas naine, „sellepärast ma sind kiirustangi.“

Doktor Cuenca majal oli suur nikerdatud puidust uks, mille raudse koputi heli kaikus üle aia ja koridori kööki, kus jäeti askeldused ja keegi tõttas tulijale avama. Selle maja uks oli alati lukus, sest Pueblas olid lukus kõik uksed, maju näis piiravat hirm välismaailma ees. Kuid sisuliselt võis seda ust avatuks pidada, nagu on ikka avatud majade uksed soojal maal. Igaüks, kes koputas, lasti sisse ning võis valida endale meelepärase koha aias puude vilus, elutoas klaveri kõrval või söögitoas riisisupi taldriku taga.

Selles majas oli lastel kombeks lärmakalt ringi joosta ning täiskasvanutel end laste kemplemisest või rõõmukilgetest häirida laskmata iganädalastele nõupidamistele koguneda. Seepärast oli see oivaline paik vanematele, kelle lapsed olid asjade lõhkumise eas ja kelle vaim igatses intelligentset vestlust. Sel põhjusel ning ka puhtalt sõprusest veetsid Saurid Cuencade majas mõnegi oma elu helgeima pühapäeva.

Kui Saurid esimest korda tütre Emilia külla kaasa võtsid, oli tüdruk kolmekuune ega osanud väljendada seda, mida tema isa nimetas piirituks elurõõmuks, muul moel, kui naeratades ja jalgu siputades. Josefa näol oli tol pühapäeval koosolekule saabudes ilme, nagu varjaks ta süles midagi erakordset. Tema mees sammus kõige ees, käes organdiiga vooderdatud korv, mis kippus jalgu jääma igaühele, keda ta tervitas. Neile juhatas teed Cuenca Esparza pere vanem poeg Salvador, kaheksa-aastane jutukas ja elav poisike, kes ema kaotuse korvamiseks armastas isa kahekordselt. Nende kannul tuli noorem poeg Daniel, kes oli otsustanud välja uurida, mida Josefa nii hoolega süles varjab. Poisi silmad helkisid pruunides ja rohekates toonides ning tema pilkav silmavaade tuletas doktor Cuencale meelde María Esparzat. Ta oli pannud poisile nimeks Daniel, nagu naine oli jõudnud paluda, ning usaldanud tema kasvatamise Milagros Veytia hoolde, sest nõnda oli naise soov. María Esparza armastas Milagrost nagu armastatakse sõbrannasid, kellega jagatakse kõiki tähtsamaid meeldimisi ja suuremaid saladusi. Kui María tundis, et surm on lähedal, tuli üle ta huulte üksainus soov: anna laps Milagrosele.

Doktor tõotas naise soovi täita ning kuni poiss oli imik, lubas ta Milagrosel tema eest hoolitseda, kuid niipea kui enam ei olnud vaja mähkmeid vahetada ja lusikaga toitu suhu pista, tahtis ta poissi tagasi, et kasvatada temast mees sama rangete reeglite järgi, nagu ta kasvatas Salvadori.

Milagros nuttis salaja kuude kaupa, kirus iga päev ja venitas poisi tagasiandmisega igal võimalikul ettekäändel. Ta oli rääkinud sõbrannaga piisavalt, et tunda doktor Cuencat läbi ja lõhki ning teada, et meelepaha väljendamisest ei ole mingit tolku, ning austusest surnute rahu vastu ja tahtmata abikaasasid tagantjärele tülli ajada, ei rõhunud ta ka María soovile. Ta viis poisi tagasi pärast tema kolmandat sünnipäeva ega nõustunud vastutasuks kuulama tänukõnetki, mida doktor Cuenca püüdis talle pidada.

„Kas ma võin talle edaspidi tädi eest olla?“ küsis Milagros doktori käest lahti lastes.

„See teeks meile au,“ ütles doktor Cuenca, andes talle sellega tagasi õiguse poisi saatuse koha pealt sõna sekka öelda.

Milagros kasutas seda õigust usinalt ning olles endiselt Danieli eestkostja, lubas ta poisile rohkem kui keelas. Tol pärastlõunal aimas ta ohtu, mida poisi uudishimulik vaim endaga kaasa võis tuua, ning manitses Danieli ettevaatusele, öeldes, et Josefa süles on pisike tüdruk. Vastuseks sikutas Daniel kompsu katet ja saatis Milagrosele kõige veetlevama naeratuse, milleks üks mees on suuteline.

Josefa seisatas elutoa lävel ja otsis pilguga abikaasat, kuni leidis ta vestlusringist, korv käevangus, poliitiline kõne huulil. Ta hõikas Diegot eemalt. Kohalt lahkumata palus mees tal ruumi siseneda, kuid naine jäi uksele, pidades aru, kas astuda elutoa suitsusesse lärmi või mitte. Samal ajal sikutas Cuenca poiss veel kord kompsu katteriiet, nii et pisitüdruk tuli päevavalgele, hämmeldunud ema tahtest küsimata.

Luuletaja Rivadeneira, pettunud ilme ja pelgliku metslooma olekuga mees, keda sundis ettevaatusele kirg Milagro Veytia vastu, astus lähemale, et näha Sauride varandust, ja leidis, et tüdruk sarnaneb oma tädiga. Ta oli lõpuks hakanud mõistma põhjuseid, mis ei lubanud Milagrosel abielluda ei tema ega ka ühegi teise mehega, ning kui ta neid ka mõistnud ei oleks, oleks ta nendega leppinud kui saatusega, mille vastu ei tasu võidelda ja mille eest ei pääse ka põgenema. Seepärast ei otsinud ta enam armastust ka mujalt.

Milagros võttis lapse õe kaitsvast sülest ning tõstis ta kätele, et tüdrukuga saalile ring peale teha. Ruum lõhnas meeste maailma järele. Üksikuid naisi kohtas siin vaid sellepärast, et nood olid otsustanud õppida meeste kombel arutlema ja vigu tegema. Mitte et see oleks neile parima valikuna tundunud, kuid nad teadsid, et meeste maailma pääsemiseks tuleb käituda nagu mehed. Kõik muu äratanuks umbusku.

Ka Josefa Sauri, kes vestles kodus abikaasaga pikalt ja sundimatult, tundis, et ei kuulu tollesse meeste juhitavate vestluste maailma. See ei läinud talle ka suuremat korda, sest teda esindas vapper õde, tabamatu kui piksenool, kes pigem loobus abielust kui sellest, mida ta nimetas õiguseks elada nagu mehed.

Küll mul veab, et ta on minu õde, mõtles Josefa tol pühapäeval, vaadates, kuidas Milagros tema tütart nagu nukku kätel kandis.

Milagrose kätel ringles tüdruk härraste vahel, kes muutusid üha julgemaks ja lärmakamaks, kuni saali põrand ja kroonlühter laes värisesid. Sagrispäine ja raevunud Daniel Cuenca rippus Milagrose seelikusabas ja nõudis oma osa nii häälekalt, et hetkeks saal vakatas ja Sauride varandus puhkes nutma.

Doktor Cuencal hakkas piinlik, ta läks Danieli juurde, vaatas talle karmilt otsa ja nõudis, et poiss paluks vabandust, tema järsus hääletoonis kõlas piinlikkus kasvatamatu poja pärast.

„Ta on alles nelja-aastane, doktor,“ ütles poisi kaitseks Milagros Veytia, kuid võttis aniisiliköörise hingeõhuga oma sõnadelt veenvuse. Seejärel haaras ta poisil käest ning põgenes kärmesti raamatute, sigarite, prantsuse nuusktubaka ja teaduslike eelarvamustega relvastatud meeste vahel avanenud koridori kaudu.

„Vaadake Milagrost, laps kummalgi käel,“ juhtis luuletaja Rivadeneira temale tähelepanu. Ning talle meenus mäng, kus omaenese tunded tuleb anda edasi kellegi teise värssidega, ning ta küsis Milagrosest möödudes:

„Mida arvad, Koidutäht, / minu ebaõnne jõust?“

„Kui mul endal puuduks vaprus, küllap kadestaksin teid,“ vastas Milagros peatumata.

Kolme sammuga jõudis ta Josefa juurde, kes teda pead vangutades uksel ootas. Milagros ulatas ikka veel karjuva tüdruku õele. Seejärel sammus Milagros Danielil käest lahti laskmata vaikides magamistoa poole. Seal sättis Josefa end mugavalt tugitooli istuma ja asetas Emilia poisi silmade kõrgusele, mispeale Daniel kallutas oma pea nii lähedale, et peaaegu riivas tüdruku laupa, ja palus andeks, et oli teda hirmutanud.

„Nelja-aastane võrgutaja oligi veel puudu,“ märkis Milagros.

Milagrost naermas kuuldes ajas Daniel end sirgu, tema näolt kadus heameel, mille rahuldatud uudishimu oli sinna toonud, ta pööras ringi ja tormas toast välja.

Josefa nööpis pluusi vööni lahti, saatis õe tagasi koosolekule ja hakkas ikka veel vigisevale lapsele rinda andma.

Selle toiminguga kaasnes alles hiljuti avastatud nauding. Josefa lasi end sellest kaasa haarata, ent tundis korraga kellegi kätt oma paljal rinnal. Ta lõi silmad lahti ja nägi Daniel Cuencat, kes jälgis tähelepanelikult, kuidas tüdruk rinda imeb. Niipea, kui Daniel taipas, et on teolt tabatud, hakkas ta selg ees ukse poole minema. Josefa nägi, kuidas poiss silmist kadus, ning hetk hiljem aeda akna taha ilmus. Josefa oli pluusi kinni nööpinud ja tõusis tugitoolist ega teinud poissi märkama.

„Mehed on sünnist saadik sellised,“ rääkis Josefa Emiliale last korvi asetades. „Nad tahavad kõike saada, kuid ei oska küsida.“

Tüdruk lasi end tekkidesse mähkida ja ootas und, mis lahendaks mõistatuse. Kuid ei sel ega ka paljudel hilisematel kordadel ei õnnestunud tal hoiduda lummusest, mis haaras tema vaimu selle maja koosviibimistel. Tol õhtul õppis ta tundma majaelanike rahutut meelt ning sestsaadik ei andnud nende pulbitsevad pühapäevad talle enam rahu.